AS SEB Pank hagi R R vastu võla ja viiviste nõudes
Tsiviilasja hind
18 392,91 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline esindaja Martin Velling (e-post: [email protected], [email protected] ) Kostja R R (isikukood xxxx, e-post: xxxx), määratud korras esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa (e-post: [email protected])
Asja läbivaatamise kord
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS-i SEB Pank hagi R R vastu.
2.Välja mõista R Rlt AS-i SEB Pank kasuks laenulepingust nr xxxx tekkinud põhivõlgnevus 10 202,21 eurot, intress 2313,35 eurot, 04.01.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2971 eurot, leppetrahv 2090,09 eurot ning viivis põhinõudelt (10 202,21 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 05.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni.
3.Jätta hageja menetluskulud kostja kanda ning kostja menetluskulud, s.o määratud korras esindaja tasu, Eesti Vabariigi kanda. Mõista R Rlt välja AS-i SEB Pank kasuks menetluskulu 750 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese
2-17-299 astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 06.01.2017 Harju Maakohtule hagi R R (kostja) vastu võla ja viiviste nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22.02.2007 laenulepingu nr xxxx, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu 49 795 eurot. Kostja kohustus tasuma alates 06.04.2007 intresse iga kuu 6. päeval määraga 6 kuu euribor + 0.450% aastas. Kostja kohustus tagastama laenu ühes osas 06.04.2045, v.a juhul kui kostja ja Aktsiaseltsi SEB Ühispanga Elukindlustuse vahel 22.02.2007 sõlmitud elukindlustusleping öeldakse üles või muutub kindlustusmaksevabaks. Nimetatud juhul kohustus kostja tagastama laenu annuiteetgraafiku alusel osade kaupa iga kuu 6. päeval. Kostja kohustus tagama oma kontol maksete tegemiseks vajaliku raha olemasolu hiljemalt vastava makse tähtpäeval kell 18.00. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt laenu tagasimaksete mittetähtaegsel tasumisel viivist seadusjärgses määras. Kuna kostja ei täinud lepingust tulenevat tasumise kohustust nõuetekohaselt, saatis hageja kostjale korduvalt teateid võlgnevuse tasumiseks. Kostja teadetes määratud tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud. Hageja saatis 10.11.2015 kostjale lepingu erakorralise ülesütlemise teate, nõudes kõigi maksete tasumist hiljemalt 25.11.2015. Ühtlasi pakkus hageja kostjale võimalust läbirääkimiste pidamiseks. Kostja ei tasunud lepingu erakorralise ülesütlemise teates nimetatud kuupäevaks võlgnevust ega võtnud hagejaga ühendust võimalike läbirääkimiste pidamise osas. Seetõttu ütles hageja lepingu erakorraliselt üles alates 26.11.2015. Kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees 05.01.2017 seisuga on kokku 17 576,73 eurot, s.o põhiosa 10 202,21 eurot, intressid 2313,35 eurot, viivised 2971 eurot ning leppetrahv tagatiste kindlustamata jätmise eest 2090,09 eurot. Laenude tagatiseks olnud korteri xxxx müügist laekus hagejale 12.05.2016 jaotuskava järgi 29 839,59 eurot ning xxxx korteri müügist 11.10.2016 jaotuskava järgi 11 887,05 eurot, kokku 41 726,64 eurot. Selle summa jagas hageja kostja laenulepingute vahel järgmiselt: 4751,89 eurot kandis hageja laenulepingu nr xxxx põhiosa katteks, 337,40 eurot laenulepingu nr xxxx põhiosa katteks ja 1348,98 eurot laenulepingu nr xxxx põhiosa katteks. Nimetatud laenulepingute kõrvalnõuetest hageja loobus, näidates kostja suhtes üles põhjendamatut heatahtlikkust. Ülejäänud rahasumma 35 288,37 eurot kanti laenulepingu nr xxxx põhiosa katteks (s.h xxxx müügist 03.06.2016 laekunud 23 401,32 eurot ja kogu xxxx korteriomandi müügist 16.11.2016 laekunud 11 887,05 eurot).
2-17-299 Täitemenetlusest saadud raha jagamisel erinevate kohustuste katteks lähtus hageja VÕS § 88 lg-st 6, s.o lugedes olukorras, kus võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse, esimeses järjekorras täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse. Tsiviilasjas nr 2-14-3658 otsusest nähtuvalt olid väikelaenu lepingud nr xxxx ja xxxx muutunud sissenõutavaks enne 08.01.2014 täitmisavalduse esitamist hageja poolt. Laenulepingud nr xxxx ja xxxx öeldi hageja poolt üles 26.11.2015. Seega oli põhjendatud täitemenetlusest laekunud rahast esimesena katta laenulepingute nr xxxx ja xxxx põhiosad. Tegemist oli väikelaenudega, mille viivise protsent oli suurem ning millised kohustused olid seetõttu kostjale koormavamad. Sama viivise protsendi korral ei ole ka vahet, kuidas raha erinevate laenulepingute katteks kanda, kui laenud on täielikult tagamata (tagatised on realiseeritud). Laenujääk jääb üles samas summas. Viivise arvestust lõppkokkuvõttes ei mõjuta asjaolu, kas samas summas laenujääk tuleneb ühest või mitmest lepingust. Hüpoteek tagas neljast kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Ka väikelaenulepingud olid samade tagatistega. Tegemist oli globaalse tagatislepinguga. Hageja alustas täitmist kõigi 4 laenu suhtes. Kostja ei ole varasemalt vaidlustanud seda, et ka ülejäänud 2 laenu osas täideti hüpoteegiga tagatud nõuet. 08.01.2014 täitmisavaldusest nähtub, et hageja on palunud hüpoteekide realiseerimise arvelt rahuldada laenulepingutest nr xxxx, xxxx ja xxxx tuleneva võlgnevuse; samuti nähtub, et hageja palus nimetatud täitmisavalduses rahuldada tsiviilasjas nr 2-12-25962 R Rlt välja mõistetud võlgnevus (laenuleping nr xxxx) sissenõudja kasuks hüpoteekidega koormatud vara arvelt. Kostja vaidlustas tsiviilasjas nr 2-14-3658 hageja 08.01.2014 avalduse alusel algatatud täitemenetluse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, tunnistades täitemenetluse nr 008/2014/63 osaliselt lubamatuks, so laenulepingutest nr L070006943 ja L070042279 tulenevate nõuete sissenõudmise osas. Tallinna Ringkonnakohus küll tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, aga Riigikohus (3-2-1-85-15) oma otsusega omakorda tühistas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ning jättis jõusse maakohtu otsuse. Maakohtu otsuse punkti 18 lõikes 3 tsiviilasjas nr 2-14-3658 on maakohus märkinud: “Kostja poolt 08.01.2014 esitatud täitemenetluse algatamise avaldusest nähtub, et kostja algatas täitemenetluse hageja suhtes võlgnevuste sissenõudmiseks neljast laenulepingust, so nr xxxx, xxxx, xxxx ja xxxx, saamaks nõuded rahuldatud kostja kasuks hagejale kuuluvale kinnisvarale seatud hüpoteekide arvelt. Täitmisteate kohaselt oli täitedokumendiks Tallinna Notar 14.12.2005 notariaalne leping nr xxxx (tl 130). Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et kostja kasuks 14.12.2005 lepinguga seatud hüpoteegid tagasid kõiki laenulepinguid ning et laenulepingutest nr xxxx ja xxxx tulenevalt oli hagejal kostja ees sissenõutavaks muutunud võlgnevused.“ Viidatud maakohtu otsuse punkti 18 viimases lõikes jõuab maakohus järeldusele, et: „Puudub alus tunnistada tervikuna täitemenetlust nr 008/2014/63 lubamatuks. Hageja ei ole vaidlustanud laenulepingutest nr xxxx ja xxxx tulenevate nõuete olemasolu ja sissenõutavust.“. Hageja leiab, et tulenevalt eeltoodust ei saa tõusetuda küsimust kõigi 4 lepingu tagatuses hüpoteekidega. Kostja süüdistused hageja suhtes ei saa olla eluliselt usutavad, kuna kostja pahatahtlikkus on üldteada asjaolu, mida ei ole tarvis tõendada. Laenumaksete aruandest nähtuvalt on kostja olnud laenulepingu nr xxxx kohustuste täitmisel pidevas võlgnevuses alates sisuliselt kohe pärast laenu väljastamist aastast 2008. Lisaks alustas kostja pahatahtlikku kohtuvaidlust hageja suhtes tsiviilasjas nr 2-14-3658, nõudes laenulepingute ülesütlemise tühisuse tuvastamist. Nimetatud vaidluse kestel ei tasunud kostja lepingutest tulenevate kohustuste katteks mitte ühtegi senti. Ka
2-17-299 pärast laenulepingute ennistamist hageja poolt ei tasunud kostja ühtegi laenumakset, mille tõttu oli hageja sunnitud lepingud taas üles ütlema. Hageja ei eita asjaolu, et kostjal oli xxxx kinnistuosa suhtes hagejale teadaolevalt 1 ostuhuvine olemas, kellega ka hageja ise suhtles (ostuhuviline K R). H T ostuhuvist kuuleb hageja esmakordselt. Kostja suhtles hagejaga elektronposti teel, seega suudaks kostja tõendada hageja teadmist sellisest ostuhuvilisest. Pooltevahelises kirjavahetuses H T mainitud ei ole. Arusaamatud on kostja süüdistused, justkui oleks hageja teinud takistusi tagatiste vabatahtlikuks müümiseks kostja leitud ostja(te)le. Ka hageja huvi oli tagatis(ed) võõrandada võimalikult kõrge hinnaga, et saada kõik nõuded kostja vastu rahuldatud. Selline kavatsus nähtub ka pooltevahelisest ekirjavahetusest. Samast kirjavahetusest nähtub ka, et xxxx kinnistuosa müügitehingu takistuseks sai hoopis asjaolu, et nii kohtutäitur kui ka teised võlausaldajad ei andnud xxxx kinnistu müügitehinguks oma nõusolekut. Ostutehingu läbiviimine jäi kostja tegevusetuse taha. Tõene ei ole kostja väide, et hageja soovis tagatised iga hinna eest läbi täitemenetluses toimuva kiirmüügi realiseerida. Hageja alustas täitemenetlust tagatiste suhtes alles 17.12.2015, s.o pärast seda, kui oli selgunud, et kohtutäitur ega teised võlausaldajad ei anna nõusolekut vabatahtlikuks müügiks. 17.12.2015.a e-kirjast nähtub, et hageja teavitas kostjat järgnevast: ”Rääkisin kohtutäituriga. Paraku ta tehinguks nõusolekut ei anna, s.h ei andnud oma nõusolekut ka osad võlausaldajad. Detaile küsige palun tema käest. Seega tuleb tagatis(ed) paraku ikkagi müüa enampakkumisel”. Hageja selgitas, et laenumaksete aruandes tulbas „Teenustasud“ kajastuvad ka leppetrahvina kostjalt nõutud summad, s.h kostja poolt tasutud ja tasumata summad. Tegemist on 2 tagatise kindlustamata jätmise leppetrahvidega. Vastavalt laenulepingu xxxx punktile 18 kohustus kostja panditud vara kindlustama ning selle kohustuse täitmata jätmisel oli hagejal õigus panditud vara kindlustada kostja eest, millise kulu kohustus kostja sellisel juhul hagejale hüvitama. Laenulepingu xxxx punkti 15.6 kohaselt oli hagejal õigus kostjalt nõuda leppetrahvi kuni 5% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenusummast. Kuna kostja panditud vara ei kindlustanud, oli hageja sunnitud tegema seda kostja eest, nõudes igakuiselt kostjalt 31.96 eurot või 32 eurot tagatise kohta, tuginedes laenulepingu punktile 15.6 ja käsitledes seda leppetrahvina.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel oli sõlmitud neli laenulepingut, s.o nr xxxx, xxxx, xxxx ja xxxx. Laenude tagatiseks oli seatud ühishüpoteek kostjale kuuluvatele kinnistutele aadressidel xxxx ja xxxx. Mõlemad kostjale kuuluvad kinnistud realiseeriti sundtäitemenetluses ning nende mõlema müügist laekunud summadest pidanuks kostja hinnangul jätkuma kõigi laenulepingute järgsete kohustuste katmiseks. Kostja leiab, et hageja on käitunud lepingulises suhtes vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, mille tõttu tekkis kostjal kohustuste täitmisel hageja käitumisest tingitud oluline takistus, mis ei võimaldanud tal oma lepingulisi kohustusi lepingukohaselt täita. Kostja leiab ka, et hageja käitus tema kui tarbijakrediidi kasutaja suhtes lepingulistes suhetes ebamõistlikult jäigalt, piirates ebamõistlikult kostja õigust kasutada õiguskaitsevaheneid, sealhulgas võimalust tasaarvestada nõudeid (VÕS § 42 lg 1, lg. 3 p 2,3).
2-17-299 08.01.2014.a. laenulepingu nr. xxxx erakorralise ülesütlemisega, mille tühisus tuvastati Harju Maakohtu otsusega 03.11.2014, mis jõustus EV Riigikohtu otsusega 30.09.2015, pani hageja kostja lepingulises suhtes olukorda, millises kostjale kuuluvad kinnistud müüdi täitemenetluses, millega kostjale tekitati varalist kahju. Kostja korduvaid ettepanekuid müüa vara tema poolt leitud isikutele, kes olid nõus maksma oluliselt suuremat hinda, kui kohtutäituri poolt määratud enampakkumise hind, vastas hageja iga kord keeldumisega, nõudes kostjalt kogu ühishüpoteegi korraga kustutamist ja mõlema kostjale kuuluva ühishüpoteegiga koormatud kinnisomandi – xxxx ja xxxx müüki kohtutäituri ametitoimingute kaudu. Pooled sõlmisid 22.02.2007.a. laenulepingu nr. xxxx (leping nr. 1), mille alusel hageja laenas kostjale 49 795 eurot ja lisaks sellele hüpoteeklaenulepingu nr. xxxx (leping nr. 2) summale 6071,61 eurot. Laenude tagatiseks seati ühishüpoteek kostjale kuuluvatele korteriomanditele aadressidel xxxx ja xxxx. Hageja ütles 08.01.2014 mõlemad laenulepingud erakorraliselt üles ja tegi kohtutäitur Mati Kadakule avalduse täitemenetluse alustamiseks ja hüpoteekide realiseerimiseks. Kostja esitas 27.01.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles taotles laenulepingute nr. 1 ja 2 ülesütlemise tühiseks tunnistamist ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Harju Maakohtu 03.11.2014 otsusega asjas nr. 2-14-3658 rahuldati hagi osaliselt ja tunnistati laenulepingute nr. 1 ja 2 ülesütlemine tühiseks ja lepingud kehtivaks ja nende lepingute osas toimuva täitemenetluse lubamatuks. Laenulepingute nr. xxxx ja nr.xxxx osas oli samuti alustatud täitemenetlust, kuid nende erakorralist lõpetamist kostja kohtulikult ei vaidlustanud, kuna nende lepingute järgsed laenujäägid olid suhteliselt väikesed. Kohtuvaidlus kestis 27.01.2014-30.09.2015. Hageja ei nõustunud täitemenetlust lõpetama kohtuvaidluse ajal. Täitemenetlus peatati hagi tagamise korras. Kostja oli teadlik oma lepinguliste kohustuste olemasolust ja püüdis leida menetluse ajal võimalusi kogu laenusumma tasumiseks ühekorraga ja lepingute lõpetamiseks. Kuivõrd tal selleks vabad rahalised vahendid puudusid, otsis kostja aktiivselt xxxx korterile ostjat, kes oleks võimeline tasuma täitemenetluses nõutava summa, millega oleks poolte vahelist kohtulikku vaidlust saanud lõpetada kokkuleppega. Veebruaris 2014 leidis kostja xxxx korterile ostja – H T, kes oli nõus maksma 54 000 eurot. Ostjaga sõlmiti eelleping, ostja tellis korteri hindamise ja leppis kokku pangalaenu saamise tingimustes. Ostusumma 54 000 eurot olnuks küllaldane, katmaks kogu täitmisel olevat hageja nõuet, mis oli täitmisteate kohaselt 51 439,16 eurot. Olenevalt tehinguga kaasnevate kulutuste suurusest (notaritasu, kohtutäituri tasu jms. riigilõivud), piisanuks ostuhinnast ka osaliselt teiste laenulepingute järgsete jääkide katmiseks. Tasumata jäänud laenujäägi suhtes kõikide laenulepingute peale kokku (milline oleks olnud suhteliselt väike summa), tegi kostja ettepaneku sõlmida refinantseerimise leping, mille tagatiseks oleks jäänud kostjale kuuluv teine kinnisvara xxxx asuv korteriomand. Kinnistu müük H T 54 000 euro eest jäi ära, kuna hageja esindaja keeldus andmast nõusolekut ühishüpoteegiga koormatud ühe kinnistu müügiks, väites, et võib anda nõusoleku ühe kinnistu realiseerimiseks üksnes juhul, kui selle müügist tasutakse kõikide laenulepingute järgne võla jääk täielikult koos täituri kuludega. Selleks aga ostusummast 54 000 ei piisanud.
2-17-299 Hageja nõudis jätkuvalt mõlema ühishüpoteegiga koormatud kinnistu kiirmüüki kohtutäituri ametitoimingute kaudu, mille tulemusena oleks kogu laenujääk saanud kustutatud (kostja hinnangul koos ülejäägiga). Kostja soovis säilitada vähemalt ühe kinnistu ja tegi pingutusi ostja suurema müügihinnaga ostja leidmiseks. Novembris 2014 leidis kostja Tehnika t. 37a-18 korterile uue ostja, kes olnuks nõus tasuma 43 000 eurot, kuid ka see ost jäi hageja vastuseisu tõttu ära. Pärast laenulepingu nr. xxxx teistkordset ülesütlemist 10.11.2015 müüdi xxxx korter kohtutäitur Mati Kadaku büroo kaudu 12.04.2016 hinnaga 35 000 eurot. Korter oli kohtutäituri poolt algselt hinnatud 48 000 eurole, kuid mitmed enampakkumised nurjusid. xxxx asuv korteriomand müüdi samuti täitemenetluses 04.10.2016 ja selle arvelt pidi kostja andmetel saama kaetuks kogu ühishüpoteegiga tagatud laenujääk ja kohtutäituri kulud. Kostja leiab, et on tasunud laenulepingute alusel hagejale enam, kui hagejalt laenuks sai. Kostja sai 15.12.2005 eluasemelaenu 50 522 eurot. Ajavahemikul 2005 detsember kuni 2014 jaanuar tasus kostja laenu eest kokku (intress+põhiosa) 13 599,35 eurot. Kostja sai hagejalt 08.08.2007 ka hüpoteeklaenu 6071,60 eurot. Ajavahemikul 2007 august kuni 2014 jaanuar tasus kostja laenu eest kokku (intress+põhiosa) 3164,26 eurot. Tehnika 37a-18 korter realiseeriti 2016 aasta aprillis täitemenetluse enampakkumisel hinnaga 35 000 eurot ja Niine 34a-26 korter 2016 aasta novembris enampakkumisel hinnaga 14 200 eurot. Kokku oli enampakkumise tulem (kui arvata maha kohtutäituri tasud) 41 736 eurot, mille kohtutäitur edastas hagejale. Kokkuvõtlikult andis hageja kostjale laenu (50 522 + 6071,60) 56 593 eurot. Hageja on saanud kostjalt osamaksete ja täitemenetluse tulemina kokku (16 763,61 + 41 736) 58 491,66 eurot. Seega on kostja reaalselt tasunud hagejale ligemale 2000 eurot rohkem, kui laenu sai. Eluasemelaen anti pikemaks ajaks kui kolmkümmend aastat. Maksegraafiku järgselt tasus kostja esimestel aastatel intressi järgnevate perioodide eest ära. Reaalselt lõpetati leping vähem, kui kümne aasta möödudes. Seega oli hageja saanud ette intressi makseid laenu eest, mida hageja reaalselt kostjale selleks perioodiks kasutada ei võimaldanud. Seega on hageja rikastunud alusetult kostja arvelt ning põhjendatud ei ole leppetrahvide ja lisanõuete küsimine. Kostja leiab, et hoopis hageja on tekitanud talle varalise kahju sellega, et on sundinud teda loobuma kahest temale kuulunud kinnisvaraobjektist hinnaga, mis ei vasta kummagi objekti turuväärtusele ja sundinud teda tasuma sundtäitemenetluse kulusid ka selle perioodi eest, millise aja vältel poolte vahel kestis õigusvaidlus. xxxx tn korteri müük toimus 19 000 euro võrra odavamalt, võrreldes veebruaris 2014 tehtud ostupakkumisega. Kui korteriomand oleks võõrandatud hinnaga 54 000 eurot, oleks laenuvõlgnevuse jääk tasutud. Nimelt oli kostja võlgnevus 08.01.2014 täitmisteate järgi 54 081,72 eurot. Hageja väited, mille kohaselt ei olnud ta teadlik H T ostuhuvist, ei vasta tõele ning seda tõendavad kostja hinnangul pooltevahelised e-kirjad 26.02.2014 ja 12.03.2014. Ka ei jäänud ostutehing ära kostja vähese aktiivsuse tõttu. Kostjal ei olnud võimalust sundida hagejat ilmuma notari juurde ostutehingu sõlmimiseks nõusoleku andmiseks. Kostjale jääb selgusetuks hageja nõude kujunemise käik. Ka on kostjale arusaamatu hageja viivisearvestus. Kui kostja kasutas kohtutäiturilt saadud summasid teistest laenulepingutest tulenevate nõuete täitmiseks, mille tasumist ühishüpoteek ei taganud, siis on hageja rikkunud oma lepingulisi kohustusi, kasutades hüpoteegiga tagatud kinnistute müügist laekunud raha ebasihipäraselt ja vastuolus sõlmitud lepingute tingimustega. Kui hageja oleks arvestanud
2-17-299 täitemenetlusest saadud summad vaid vaidlusaluse laenulepingu katteks, oleks olnud põhinõue täidetud ning viivist ei oleks enam edasi arvestatud. Hageja jättis esimeses järjekorras tasutuks lugemata kõige suurema laenu ning hakkas arvestama põhinõudelt viiviseid. Hüpoteek tagas vaid kahte laenu. Kostja esitas 14.09.2018 tasaarvestuse avalduse, tuginedes sellele, et ta soovis müüa xxxx korteri ise kohtutäituri kontrolli all. Selleks on vajalik sissenõudja nõusolek. Hagejal ei olnud õigust seada enda nõusoleku andmist sõltuvusse kolmandate isikute nõusolekust, kes olid samuti esitanud kohtutäiturile omad nõuded. Nendelt isikutelt nõusoleku saamine osutus kostjale ilmselgelt võimatuks, kuivõrd müügisummast ei oleks jätkunud kõigi sissenõuete rahuldamiseks. Kostja leiab, et hageja tekitas kostjale 13.03.2014 varalise kahju summas 19 000 eurot (pakutud ostuhind 12.03.2014 summas 54 00 eurot - korteri müügihind 12.04.2016 summas 35 000 eurot), keeldudes kostja pakutud ostutehingust asjakohatute tingimuste seadmisega ja keeldudes laenujäägi osalisest kustutamisest ostutehingust saadud summa arvelt. Kostja tasaarvestab enda nõude 19 000 eurot hageja poolt selles tsiviilasjas esitatud haginõudega 17 690,23 eurot. Kostja viitab VÕS § 6 lg-le 1 ning leiab, et viide väidetavale vajadusele saada tehinguks luba kõigilt kolmandatelt võlausaldajatelt oli asjakohatu ja seadusega vastuolus, kuivõrd nende isikute laenud ei olnud hüpoteekidega tagatud ning nad ei oleks saanud esitada üldse mingeid vastuväiteid hüpoteegipidaja poolt vara müümisele. Hagejal kui hüpoteegipidajal ja pandiõiguse omajal ei olnud vajalik saada pandiga tagatud kinnisasja müügiks pandiõiguseta sissenõudjate nõusolekut. Tehnika 37a-18 korter jäi müümata üksnes seetõttu, et hageja selleks nõusolekut ei andnud. Kostja tugineb tasaarvestuse avalduses ka sellele, et hagejal puudus krediidiandjana VÕS § 415 lg 4 kohaselt õigus keelduda ebapiisavate maksete vastuvõtmisest. Seega on hageja keeldumine ostutehinguks nõusoleku andmisest sel põhjusel, et müügisummast kogu sundtäitmisele suunatud laenujäägi tasumiseks või ka kohtutäituri tasuks ei jätku, vastuolus VÕS § 415 lg 4 ja sellega rikuti kostja kui tarbijakrediidi saaja õigusi. Kui xxxx korter oleks müüdud hinnaga 54 000 eurot, siis oleks hagejale kuulunud teise korteri müügist saadud rahast piisanud kõigi nõuete täitmiseks. Seega oli hageja keeldumine ka ebamõistlik. Kostja leiab, et hageja on tekitanud omapoolse kohustuse mittetäitmisega kostjale varalist kahju, mis oleks olnud välditav, kui hageja oleks oma lepingulisi kohustusi täitnud heas usus. Kostja varaline kahju väljendub saamata jäänud tulus (vara müügist). Kostja oleks pakutud tehingu tulemusena saanud täita laenulepingust tulenevaid kohustusi vähemalt 19 000 euro võrra suuremas summas ning kostja oleks vabanenud ka intressi tasumise kohustusest sellelt summalt.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Kohus lahendab tsiviilasja nr 2-16-128049 kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 regulatsioonist ning asjaolust, et mõlemad pooled on kohtule kinnitanud nõustumist kirjaliku menetlusega.
4.Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele täies ulatuses.
2-17-299
5.Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg-s 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 94 lg-s 1 on sätestatud, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist (VÕS § 415 lg 1).
6.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7.Esmalt käsitleb kohus vastuväiteid, mis puudutavad laenulepingutest tulenevate kohustuste täidetuks lugemist ja hageja nõude põhjendatud suurust. Seejärel annab kohus hinnangu kostja tasaarvestuse vastuväite põhjendatusele. Lõpuks lahendab kohus asjaga seotud menetluskulude jaotuse.
8.Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel vaidlust järgmistes asjaoludes: - AS SEB Pank ja R R sõlmisid 22.02.2007 laenulepingu nr xxxx summas 47 795 eurot (tl 5-7). Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafikul alusel. - Poolte vahel oli sõlmitud veel laenulepingud nr xxxx, xxxx ja xxxx. - Hageja ütles laenulepingud nr xxxx ja xxxx 17.12.2013 teate alusel erakorraliselt üles alates 08.01.2014 ning esitas 08.01.2014 kohtutäiturile täitmisavalduse kõigi nelja laenulepingu täitmiseks ja neid tagavate hüpoteekide realiseerimiseks. Lepingud nr xxxx ja xxxx olid juba varem üles öeldud.
-
-
-
-
2-17-299 R R esitas tsiviilasjas nr 2-14-3658 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Hagi tagamise abinõuna peatati täitemenetlus nr 008/2014/63 kuni kohtulahendi tegemiseni. Riigikohtu 30.09.2015. a otsusega jõustati Harju Maakohtu 03.11.2014 lahend, millega tunnistati lepingute nr xxxx ja xxxx ülesütlemine tühiseks ja sundtäitmine nende lepingute osas lubamatuks. Lepingute nr xxxx ja xxxx alusel toimuvat sundtäitmist R R ei vaidlustanud ning selles osas jäi tema hagi rahuldamata ning sundtäitmine lubamatuks tunnistamata. Hageja ütles laenulepingu nr xxxx uuesti üles 10.11.2015 teate alusel alates 26.11.2015 (tl 8). 10.11.2015 seisuga oli kostja laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees 5266,21 eurot ning laenujääk 10.11.2015 seisuga oli 45 490,58 eurot. Ka laenuleping nr xxxx on üles öeldud alates 26.11.2015. Pooled on pidanud kirjavahetust ning arutanud võimalust nõuet tagavate kinnisasjade müügiks kohtutäituri loal võlgniku poolt. Hageja esitas 17.12.2015 täitemenetluse algatamise avalduse (tl 165) laenulepingutest nr xxxx ja xxxx tuleneva võlgnevuse 54 759,82 euro sissenõudmiseks kostjalt hüpoteekidega koormatud kinnisvara arvelt. Kostjale kuulunud kinnisasi xxxx müüdi 12.04.2016 toimunud kordusenampakkumisel hinnaga 35 000 eurot (I kd, tl 154) ning sellest laekus hagejale kõigi laenulepingute katteks 29 839,59 eurot (I kd, tl 155). Kostjale kuulunud kinnisasi xxxx müüdi 27.09.2016 toimunud kordusenampakkumisel hinnaga 14 200 eurot (I kd, tl 156) ning sellest laekus hagejale kõigi laenulepingute katteks 11 887,05 eurot (I kd, tl 157). Hageja on täitemenetluses saadud summadest lugenud kaetuks laenulepingutest nr xxxx, xxxx ja xxxx tulenevad põhinõuded kogu ulatuses (loobudes kõrvalnõuetest) ning laenulepingust nr xxxx tuleneva põhiosa osaliselt.
Poolte vahel on vaidlus järgmiste asjaolude üle: - kas hageja oli õigustatud lugema kinnistute müügist saadud summad kõigist laenulepingutest tulenevate nõuete katteks, s.o kas hüpoteegiga olid tagatud kõigist laenulepingutest tulenvad nõuded; - kas nõuete täitmise järjekord oli õige; - kas kostjal on tekkinud kahju ning kas kahju hüvitamise eeldused on täidetud.
9.Esmalt käsitleb kohus küsimust, kas hüpoteegi realiseerimisest saadud summad oli põhjendatud lugeda kõigist neljast laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Hageja kinnitusel oli seatud ühishüpoteek kostjale kuuluvale mõlemale kinnistule kõigist neljast laenulepingust tulenevate kohustuste katteks. Kostja on asunud mingil hetkel tuginema menetluses sellele, et hüpoteek tagas vaid laenulepingutest nr xxxx ja xxxx tulenevaid nõudeid. Kohus märgib, et kostja sellised väited on vastuolulised. Nimelt on kostja kinnitanud esimeses vastuses kohtule (I kd, tl 100, 100 pöördel), et ühishüpoteek kostja kinnistutele oli seatud kõigi nelja laenu katteks. Samuti on kostja ise tolles vastuses viidanud korduvalt sellele, et hüpoteegi realiseerimisest oleks pidanud piisama kõigist neljast laenulepingust tulenevate kohustuste katteks. Kohtu hinnangul on kostja sellega tunnistanud nii hageja väidet (et hüpoteek tagas kõigist neljast laenulepingust tulenevaid kohustusi) kui ka leidnud, et täitemenetlusest saadud summade kasutamine kõigist lepingutest tulenevate nõuete tasumiseks oli õiguspärane. R R on kinnitanud ka 12.03.2014 kirjas hagejale (I kd, tl 179), et hüpoteegiga oli tagatud vähemalt laenulepingud nr xxxx, xxxx ja xxxx.
2-17-299 Sellele, et ühishüpoteek tagas kõigist neljast laenulepingust tulenevaid kohustusi, viitavad ka tõendid. Nimelt nähtub kostja vastusele lisatud Riigikohtu 30.09.2015 otsusest tsiviilasjas nr 3-21-85-15 (I kd, tl 104-107), et kostja (AS SEB Pank) vastuväidete kohaselt tagas ühishüpoteek kõigist neljast laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kohus ei ole lahendis tuvastanud, et ühishüpoteek laenulepingutest nr xxxx ja xxxx tulenevaid kohustusi ei taganud ning nende laenulepingute osas maakohus hagi ka ei rahuldanud. Ka nähtub 08.01.214 täitemenetluse algatamise avaldusest (I kd, tl 191), et hageja algatas täitemenetluse laenulepingutest nr xxxx, xxxx ja xxxx tuleneva võlgnevuse täitmiseks kostjale kuuluva ja sissenõudja kasuks hüpoteekidega koormatud kinnisvara arvelt. Hageja palus 08.01.2014 täitmisavalduses (I kd, tl 191-192) rahuldada ka tsiviilasjas nr 2-1225962 kostjalt välja mõistetud võlgnevus hüpoteekidega koormatud vara arvelt. Kostja vastuse (I kd, tl 195) järgi mõisteti tsiviilasjas nr 2-12-25962 kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr xxxx tulenev võlgnevus. Samuti on viidanud hageja 12.11.2015 kirjas kostjale (I kd, tl 158) sellele, et kõik neli laenu on hüpoteekidega tagatud. Kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud, jättes kuni 24.11.2015 hagejale vastamata. Kohtutäitur käsitles laenulepingutest nr xxxx ja xxxx tulenevaid nõudeid (täitemenetlus nr 008/2014/63) 12.05.2016 jaotuskavas (I kd, tl 155) I järjekoha nõudena (s.o pandiõigusega tagatud nõudena). Kohus märgib, et kui kohtutäitur oleks lähtunud valest teabest, olnuks R Rl põhjendatud võlgnikuna jaotuskava vaidlustada. Kostja ei ole tõendanud 12.05.2016 jaotuskava vaidlustamist. Selleks, et võlausaldaja saaks täita laenulepingust tulenevat nõuet võlgniku suhtes, peab olema täitedokumendina kas kohtulahend (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 1), millest tuleneb kohustus tasuda võlgnevus või siis notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks (TMS § 2 lg 1 p 19). Vaidlus puudub selles, et laenulepingu nr xxxx osas poolte vahel kohtulahendit ei olnud. Kuna kohtutäitur võttis nõude menetlusse, pidi olema tegemist hüpoteegiga tagatud nõudega (TMS § 2 lg 1 p 19). Kohtu hinnangul viitab kõik eeltoodu (sh ka kostja esialgsed väited) sellele, et kõik neli poolte vahel sõlmitud laenulepingut nr xxxx, xxxx, xxxx ja xxxx olid tagatud kostja ülaltoodud kinnistutele seatud hüpoteekidega. Seega oli põhjendatud ka lugeda täitemenetluses saadud summadest kaetuks nendest lepingutest tulenevad nõuded.
10.Kostja on viidanud sellele, et talle jääb arusaamatuks nõuete arvestus. Kohtule ei ole selge, milline osa arvestusest kostjale ebaselgeks jäänud on ning kas kostja vastuväited on ka sisulised. Kostja ei ole esitanud konkreetseid vastuväiteid mõne nõude komponendi arvestuskäigu osas. Kohtule hageja nõude arvestus ebaselgeks ei jää. Kohus käsitleb nõude suuruse põhjendatust alljärgnevalt. Laenulepingust nr xxxx tulenev võlgnevus oli 10.11.2015 seisuga 5266,21 eurot (I kd, tl 8) ja see koosnes: laenu põhisumma 1491,73 eurot, laenuintress 2252,29 eurot, viivis 104,10 eurot ning teenustasu 1418,09 eurot. Laenu jääk sama kuupäeva seisuga oli 45 490,58 eurot. Sama laenujääk nähtub ka hageja esitatud lepingu intressiarvestusest (I kd, tl 9-14).
2-17-299 Intressi on laenulepingult nr xxxx arvestatud kuni selle teistkordse ülesütlemiseni 25.11.2015. Samast tabelist (I kd, tl 9-14) nähtub, et intressi on arvestatud mitte kogu laenujäägilt, vaid arvestuslikult laenu saldolt (mis on ajas muutuv, vastavalt laenu tasumisele graafikule). Intressi on kogunenud alates 08.01.2014 kuni 25.11.2015 kokku 2313,35 eurot. Samas summas on hageja kostjalt ka intressi nõudnud. Viivisearvestus nähtub hagi lisana 4 esitatud tabelist (I kd, tl 15). Viivist on laenulepingult nr xxxx arvestatud alates 06.06.2013 kuni 04.01.2017. Viimasel real on toodud hagi esitamisega veel sissenõutavaks muutumata viivis ajavahemiku 05.01.2017-04.01.2018 eest. Viivisearvestuses on põhinõude muutumisel arvestatud põhiosa võlgnevuse suurenemisega ajavahemikus 06.06.201325.11.215 ning alates lepingu ülesütlemisest, s.o 26.11.2015 on arvestatud viivist kogu laenujäägilt 45 490,58 eurot. Põhinõue on omakorda vähenenud 12.05.2016 jaotuskava alusel (I kd, tl 154-155, 194) 23 401,32 euro võrra ning seejärel 11.10.2016 jaotuskava alusel veel 11 887,05 euro võrra. Laenu arvestusest nähtuv viivisenõue vastab hagis toodud viivisenõudele 04.01.2017 seisuga 2971 eurot. Hageja laenulepingust nr xxxx tulenev põhinõue enne kinnistute müüki oli seega 45 490,58 eurot. Laenulepingust nr xxxx tulenev põhinõue on pärast täitemenetlusest saadud (23 401,32+11 887,05) 35 288,37 euro mahaarvamist (45 490,58-35 228,37)10 262,21 eurot, mida hageja on hagis ka nõudnud.
11.Hageja on nõudnud ka leppetrahvi 2090,09 euro hüvitamist tagatiste kindlustamata jätmise eest. Hageja on toonud 05.09.2018 menetlusdokumendis nõude alusena laenulepingu nr xxxx punkti nr xxxx, mille kohaselt kohustus kostja vara kindlustama ning selle kohustuse täitmata jätmise korral oli hagejal õigus panditud vara kindlustada kostja eest ning kostja kulul. Samuti viitas hageja laenulepingu nr xxxx punktile nr 15.6, mille järgi oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi kuni 5% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenusummast. Kuna kostja hageja selgituse kohaselt vara ei kindlustanud, oli seda sunnitud tegema hageja, kes nõudis kostjalt igakuiselt 31,96 eurot või 32 eurot tagatise kohta, tuginedes laenulepingu punktile 15.6 ning käsitledes seda leppetrahvina. Kostja ei ole leppetrahvi nõudele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kostja ei ole ka tõendanud, et on leppetrahvile varasemalt vastuväiteid esitanud. Lepingu punkti 18.1 kohaselt oli kostja kohustatud lepingu täitmiseks panditud vara kindlustama. Lepingu punkti 18.7 järgi oli hagejal õigus juhul, kui kostja ei ole ise vara ettenähtud tähtajaks kindlustanud, kindlustada vara ise ning kostja kohustus hüvitama hagejale vastavad kulutused. Kohustus tasuda lepingu rikkumise korral leppetrahvi kuni 5% nähtub laenulepingu punktist nr 15.6. Leppetrahvi arvestus on hagejal toodud hagi lisas 5 (I kd, tl 17 pöördel-19) „teenustasude“ kirje all. Laenuarvestusest nähtuvalt on hageja arvestanud leppetrahvi alates 08.09.2009 perioodiliselt. Algselt on summad olnud 32,01 eurot (ühes kuus) ning 2016. a lõpus 32 eurot. Kostja on tasunud need summad osaliselt. Ülesütlemisteatest (I kd, tl 8) nähtuvalt oli teenustasude võlgnevus 10.11.2015 seisuga 1418,09 eurot ning aruandest (I kd, tl 17 pöördel-19) nähtuvalt oli 20.12.2016 seisuga kostjal kogunenud teenustasude võlgnevus hageja ees 2090,09 eurot. Kohus märgib, et kui kostjal oli ka sisulisi vastuväiteid leppetrahvi nõude osas (mida kostja küll kohtule esitanud ei ole ka pärast hageja selgitustega ja viidetega tutvumist), siis tuleks lugeda, et nendele tuginemine alles nii pika aja möödumisel peale temalt vastava kohustuse täitmise
2-17-299 nõudmist ei oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohtul tuleks seetõttu jätta need vastuväited ka arvesse võtmata.
12.Järgnevalt käsitleb kohus nõuete tasutuks lugemise arvestust. Hageja selgituse (I kd, tl 151 pöördel) järgi on hageja arvestanud täitemenetluses saadud summad (peale hagiavalduses märgitud laenu) teiste laenude maksete katteks järgmiselt: 4751,89 eurot laenulepingu nr xxxx põhiosa katteks, 337,40 eurot laenulepingu nr xxxx põhiosa katteks ja 1348,98 eurot laenulepingu nr xxxx põhiosa katteks. Laenulepingu nr xxxx põhinõue oli 17.12.2015 seisuga 4751,89 eurot (I kd, tl 165 pöördel) ning sama oli põhiosa jääk ka 03.06.2016 seisuga (II kd, tl 4-5 pöördel). Samast tõendist nähtub, et hageja on 03.06.2016 laekumisega summas 4751,89 eurot lugenud lepingust tuleneva kohustuse täidetuks ning laenujääk puudub. Laenulepingu nr xxxx põhinõue oli 08.01.2014 seisuga 451,34 eurot (I kd, tl 191 pöördel) ning 03.06.2016 seisuga 337,40 eurot (II kd, tl 6-12 pöördel). Samast tõendist nähtub, et hageja on 03.06.2016 laekumisega summas 337,40 eurot lugenud lepingust tuleneva kohustuse täidetuks ning laenujääk puudub. Laenulepingu nr xxxx põhinõue oli 20.01.2012 ja 03.06.2016 seisuga 1348,98 eurot (II kd, tl 1315). Samast tõendist nähtub, et hageja on 03.06.2016 laekumisega summas 1348 eurot lugenud lepingust tuleneva kohustuse täidetuks ning laenujääk puudub. Kohtu hinnangul tõendab hageja esitatud laenuarvestus seda, et hageja kattis täitemenetlusest saadud summadest põhjendatult lepingutest nr xxxx, xxxx ja xxxx tulenevad nõuded just hageja poolt viidatud ulatuses. Kohus nõustub hagejaga selles, et jättes kostjalt välja nõudmata eeltoodud laenude kõrvalnõuded, on hageja käitunud kostja suhtes heatahtlikult. Kohus märgib ka, et kui nõude arvestus kostjale ebaselgeks jäi, siis pidanuks kostja esitama asjakohased vastuväited ilma viivituseta, s.o täitemenetluse käigus. Alles praeguses kohtumenetluses ebaselgele nõude arvestusele tuginemine ei ole kohtu hinnangul kostja poolt heausklik käitumine. Nimelt on laenulepingutest nr xxxx ja xxxx tulenevate nõuete osas viidud täitemenetlust läbi alates 08.01.2014 ning laenulepingutest nr xxxx, xxxx tulenevate nõuete osas vastavalt alates 17.12.2015. Hagi esitati aga alles 06.01.2017 ning kostja tugines esmakordselt ebaselgele arvestuskäigule alles 30.06.2017. Kohtu hinnangul viitab ka see asjaolule, et kostja vastuväited ei ole põhjendatud ning kostja on õigustamatult keeldunud oma kohustuste täitmisest.
13.Kostja on viidanud ka ebakorrektsele kohustuste täitmise järjekorrale. Kostja on esitanud vastuväited selles osas, et hageja on lugenud täitemenetlusest saadud summadest esmalt kaetuks laenulepingutest nr xxxx, xxxx ja xxxx tulenevad nõuded ning alles seejärel kõige suurema, s.o laenulepingust nr xxxx tuleneva nõude. Laenude tagatiseks olnud korteri xxxx müügist laekus hagejale 12.05.2016 jaotuskava järgi 29 839,59 eurot ning xxxx korteriomandi müügist 11.10.2016 jaotuskava järgi 11 887,05 eurot, kokku 41 726,64 eurot. Selle summa jagas hageja kostja laenulepingute vahel järgmiselt: 4751,89 eurot kandis hageja laenulepingu nr xxxx põhiosa katteks, 337,40 eurot laenulepingu nr xxxx põhiosa katteks ja 1348,98 eurot laenulepingu nr xxxx põhiosa katteks. Nimetatud laenulepingute kõrvalnõuetest hageja loobus. Laenumaksete aruandest nähtuvalt on ülejäänud rahasumma
2-17-299 35 288,37 eurot kantud laenulepingu nr xxxx põhiosa katteks (s.o xxxx müügist 03.06.2016 laekunud 23 401,32 eurot ja kogu xxxx korteriomandi müügist 16.11.2016 laekunud 11 887,05 eurot). Hageja on selgitanud, et täitemenetlusest saadud raha jagamisel erinevate kohustuste katteks lähtus hageja VÕS § 88 lg-st 6, s.o lugedes olukorras, kus võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse, esimeses järjekorras täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse. VÕS § 88 lg 6 p-des 1-4 on sätestatud, et kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus; teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus; kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus; neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Tsiviilasjas nr 2-14-3658 tehtud otsusest (I kd, tl 104-107) materjalidest nähtuvalt olid väikelaenu lepingud nr xxxx ja xxxx muutunud sissenõutavaks enne 08.01.2014 täitmisavalduse esitamist hageja poolt. Laenulepingud nr xxxx ja xxxx öeldi hageja poolt üles 26.11.2015 (I kd, tl 8, 165166). Seega oli põhjendatud katta täitemenetlusest laekunud rahast esimesena laenulepingutest nr xxxx ja xxxx tulenevad kohustused. Laenulepingutest nr xxxx ja xxxx tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks samal ajal, s.o 25.11.2015. Mõlemad kohustused olid tagatud pandiga. Mõlema kohustuse korral oli viivise määr 8,05% tähtaegselt tagastamata põhiosalt aastas (I kd, tl 165-165 pöördel). Kohtu hinnangul ei riku kostja huve mingil määral see, et hageja on lugenud esmalt täies ulatuses kaetuks laenulepingust nr xxxx tuleneva põhinõude (loobudes viivisenõudest) ning seejärel laenulepingust nr xxxx tuleneva põhinõude osaliselt. Kohtu hinnangul on kohustuste täidetuks lugemise järjekord õiguspärane ega ole vastuolus ka VÕS § 415 lg-s 2 toodud tarbijakrediidilepingust tulenevate maksete tasumise järjekorraga.
14.Kostja on leidnud ka, et kohustuste tasutuks lugemise järjekorrast tulenevalt on suurenenud viivisenõue tema vastu. Hageja on selgitanud, et laenulepingud nr xxxx ja xxxx olid väikelaenud, mille viivise protsent oli suurem ning millised kohustused olid seetõttu kostjale koormavamad. Viivise määr erinevates lepingutes nähtub ka 08.01.2014 täitmisavaldusest (I kd, tl 191), mille kohaselt oli laenulepingu xxxx viivise määr 8,25% tagastamata põhiosalt aastas, lepingu nr xxxx 8,25% ning lepingu nr xxxx korral juba oluliselt kõrgem, s.o 16%. Kohus leiab, et olukord, kus esmalt loeti täidetuks väiksema põhinõudega, kuid suurema intressimääraga (sellest tulenevalt ka viivisemääraga) lepingutest tulenevad põhinõuded, ei suurendanud kostja viivise tasumise kohustust. Vastupidine oleks olnud kostja olukord siis, kui hageja oleks lugenud kaetuks vaid kõige suurema nõude ning väiksematelt laenudelt oleks jätkuvalt arvestatud viivist suuremas määras.
15.Kostja on korduvalt viidanud sellele, et täitemenetlusest laekuvast rahast oleks pidanud jätkuma kõikide kostja kohustuste täitmiseks. Kohus leiab, et kostja väited on alusetud. Ainuüksi kõigi nelja laenulepingu põhinõue oli enne kinnistute müüki täitemenetluses kokku 51 968,85 eurot. Täitemenetlusest saadud (pärast kohtutäituri tasu maha arvamist) 41 726,64 eurost ei saanud kuidagi katta kogu täitmisel olevat põhinõuet (rääkimata kõrvalnõuetest).
2-17-299 Kostja on viidanud ka sellele, et kohtutäituri tasu oli liiga suur. Kostja oli võlgnikuna täitemenetluse osaline. Jaotuskavad on jõustunud ja täitemenetlused lõpetatud. Seega on asjakohatu viidata võimalikule kohtutäituri tasu liiga suurele määrale. Võlgnikul oli võimalik kaitsta oma õiguseid täitemenetluses vastavate hagide ja kaebuste esitamisega. Sellised viited ei ole praeguses menetluses enam asjakohased.
16.TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on arvestanud viivist kuni 04.01.2017 ning taotlenud hagi esitamise hetkeks veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist alates 05.01.2017 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus leiab, et ka sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmise nõue TsMS § 367 alusel on põhjendatud, kuna kostja on viivitanud raha tasumise kohustuse täitmisega.
17.Pärast täitemenetlusest saadud summade mahaarvamist on hageja põhjendatud nõue 06.01.2017 seisuga seega kokku 17 576,73 eurot, s.o põhinõue 10 262,21 eurot, intressinõue 2313,35 eurot, viivisenõue 2971 eurot ja leppetrahvinõue 2090,09 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et laenuleping nr xxxx on üles öeldud alates 26.11.2015. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg oli seega 26.11.2015. Kohus leiab, et hagiavaldusele lisatud tõenditega tuleb tõendatuks lugeda, et laenulepingust tulenevad kohustused (sh põhinõue ja kõrvalkohustused) on täitmata hagis nõutud summas, s.o tagastamata laenusumma 10 262,21 eurot, intressinõue 2313,35 eurot, viivisenõue 2971 eurot ja leppetrahvinõue 2090,09 eurot. Hagi on seega põhjendatud kogu ulatuses. Kostja tasaarvestuse vastuväide
18.Kostja on tuginenud menetluslikule tasaarvestusele. Kostja on soovinud tasaarvestada laenulepingust tuleneva hageja nõude enda nõudega hageja vastu. VÕS § 179 lg-s 1 on sätestatud, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti (VÕS § 179 lg 2).VÕS § 178 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse piirangud on sätestatud muu hulgas VÕS § 200 lg-s 4, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja on esitanud kostja tasaarvestuse avaldusele vastuväiteid. Kostja menetlusliku tasaarvestuse vastuväite lahendamisel tuleb kohtul anda hinnang, kas kostja tasaarvestus on lubatav, s.o kas kostja nõue, mille on ta on soovinud tasaarvestada hageja nõudega, on põhjendatud ja kui, siis millises ulatuses. Kostja tasaarvestus tugineb sellele, et kostjal on tekkinud kahju (saamata jäänud tulu). Kostja kahju seisneb selles, et hageja keeldus pahauskselt andmast kostjale nõusolekut kostja kinnistute
2-17-299 müügiks kohtutäituri kontrolli all (TMS § 102). Kuna kostja ei saanud seetõttu müüa Tehnika 37a-18 kinnistut enda leitud ostjale, tekkis tal kahju, mis seisneb eeldatava müügisumma 54 000 eurot ning täitemenetluses enampakkumise summa 35 000 euro vahes, s.o summas 19 000 eurot.
19.VÕS § 128 lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Sama paragrahvi lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kahju hüvitamise eelduste, samuti kahju suuruse, tõendamine on praegusel juhul kostja koormus. Hagejal kahju hüvitamise kohustuse tekke üldised eeldused on, et kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lõige 1); kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lõige 1); kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, või on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik (VÕS § 115 lõiked 2 ja 3); hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lõige 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lõige 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lõige 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4).
20.Esmalt peab kohus vajalikuks käsitleda seda, kas kostjal on üldse tekkinud varaline kahju, mida hageja nõudega tasaarvestada. Kostja esitatud 11.03.2014 allkirjastatud kokkuleppest H T (I kd, tl 115) nähtub, et kostja ja H T on pidanud lepingueelseid läbirääkimisi xxxx kinnistu ostmiseks ning on kokku leppinud müügihinnaks 54 000 eurot. H T kinnitab samas kokkuleppes, et müügi eelduseks on kinnisasja vabastamine kõigist täitemenetlusest tulenevatest keeldudest ja koormistest, samuti teenustega seotud võlgnevuste kõrvaldamise ja keelumärgete eemaldamise. Sama kinnistu eksperthinnangust (I kd, tl 117-145) nähtub, et eksperthinnangu on tellinud H T. Pooltevahelisest kirjavahetusest (I kd, tl 178) nähtub, et kostja on 26.02.2014 teavitanud hagejat võimalikust kinnistu ostjast ning hageja on palunud esitada ostja nimi ja kontaktandmed. Kostja teavitamine võimalikust ostjast nähtub ka 12.03.2014-13.03.2014 kirjavahetusest (I kd, tl 179). Nii selles kui ka eelmises kirjavahetuses puuduvad küll viited konkreetse ostja isikule. See, et H T näol võis olla tegemist tõsiste ostukavatsustega isikuga, nähtub H T ja kostja vahelisest kirjavahetusest (I kd, tl 182-183). Nimelt kinnitab H T peale tehingu viibimist ja seejärel ärajäämist, et tühistas korteri ostmiseks sõlmitud laenulepingu ning nõuab kostjalt sellega seoses tekkinud kulutuste hüvitamist. Täitemenetluses müüdi kinnistu hinnaga 35 000 eurot. Seega võib esitatud tõendite põhjalt teha järelduse, et kostjal on tekkinud kahju. Kahju seisneb selles, et kui ta oleks saanud võõrandada kinnistu kohtutäituri nõusolekul kostja enda leitud ostjale, oleks ta saanud kinnistu müügist oluliselt suurema summa. Kahju summa ei saa kohtu hinnangul aga kuidagi olla kostja väidetud suuruses. Nimelt nähtub poolte vahelisest kirjavahetusest (I kd, tl 179), et kostja kinnitusel on müügihind pärast maakleritasu maha arvamist 52 000 eurot. Seega ei saa kostja kahju ületada (52 000-35 000) 17 000 eurot. Tõenäoliselt oli see siiski aga veel väiksem, kuna kinnisasja müügiga kaasneb veel notari tasu ning riigilõivu tasumise kohustus (sellele on kostja ka ise viidanud).
2-17-299 Kohus märgib, et kostja esitatud 15.11.2014 broneerimislepingust K R (I kd, tl 128) nähtub juba oluliselt väiksem müügisumma, s.o 43 000 eurot ning vahe selle müügisumma ja enampakkumiselt saadud summa vahel on juba oluliselt väiksem.
21.Järgmisena tuleb kohtul anda hinnang sellele, kas hageja on lepingulist kohustust rikkunud. Kostja on tuginenud vastuväidete esitamisel põhiliselt sellele, et hageja keeldus andmast nõusolekut kinnistu müügiks kohtutäituri kontrolli all ning sellist müüki takistas just hageja nõusoleku puudumine. Kohtu hinnangul viitab sellele, et sissenõudja nõusolek ei ole primaarne (võrreldes kohtutäituri nõusolekuga) TMS § 102 lg 1 sõnastus. TMS § 102 lg-s 1 on sätestatud, et võlgniku avalduse alusel ja sissenõudja nõusolekul võib kohtutäitur lubada võlgnikul endal müüa arestitud asja kohtutäituri kontrolli all. Sõna „võib“ viitab kohtu hinnangul otseselt sellele, et nõusoleku andmine ka juhul, kui sissenõudja on nõus, jääb siiski kohtutäituri otsustada. Seega võib kohtutäitur ka juhul, kui kõik sissenõudjad on selleks nõusoleku andnud, selliseks müügiks loa andmisest keelduda. TMS § 102 lg 2 esimeses lauses sätestatu viitab eelkõige kohtutäituri õigusele otsustada, kas on põhjendatud lubada võlgnikul müüa asja kohtutäituri kontrolli all. Nimelt annab see säte kohtutäiturile õiguse anda vastav luba konkreetsetel eeldustel ka siis, kui sissenõudja selleks nõusolekut ei anna. Ka on Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-14-54740 07.11.2014 määruse punktis nr 20 leidnud, et kohtutäituri loa vajalikkus tehingu tegemiseks tähendab seda, et vastava loa puudumisel ei saa võlgnik kinnisasja võõrandada. Kohtutäituri luba müügiks on vajalik siis, kui kohtutäitur on kinnisasja arestinud ning kinnistusraamatus on võlgniku kinnisasjale seatud kohtutäituri kasuks käsutamise keelumärge, mis takistab võlgnikul ilma kohtutäituri nõusolekuta asja võõrandamast. Seega on TMS § 102 lg-s 1 sätestatust tulenevalt täitemenetluses vara müümine võlgniku enda poolt võimalik üksnes eeldusel, et võlgnik on selleks esitanud avalduse, sissenõudja on andnud selleks nõusoleku ning kohtutäitur selleks loa annab. TMS § 102 lg-st 3 tuleneb, et vastava sooviavaldusega tuleb pöörduda kohtutäituri, mitte sissenõudja poole. Kohtutäitur teavitab seejärel vastavast soovist sissenõudjat. Kostja ei ole praegusel juhul tõendanud, et ta on vastava sooviga kohtutäituri poole pöördunud, küll aga nähtub poolte vahelisest kirjavahetusest (I kd, tl 179), et kohtutäitur oli vastava soovi olemasolust teadlik. Samast kirjavahetusest nähtub ka, et hageja on soovitanud kostjal vastava avaldusega kohtutäituri poole pöörduda, selgitamaks muu hulgas välja ka teiste sissenõudjate seisukoht. Samast kirjavahetusest ei nähtu, et hageja oleks keeldunud nõusoleku andmisest, pigem vastupidi, sellest alljärgnevalt.
22.Poolte vahelisest 26.02.2014 kirjavahetusest (I kd, tl 178) nähtub, et hageja on olnud nõus, et kostja müüb kinnistu enda leitud ostjale. Ka 12.-13.03.2014 kirjavahetusest (I kd, tl 179) nähtub, et kostja on pöördunud hageja poole nõusoleku saamiseks kinnisasja müügiks tema enda poolt ning hageja on kinnitanud valmidust anda nõusolek kinnistu müügiks siis, kui sellega on nõus ka teised võlausaldajad ning kohtutäitur. Kohtu hinnangul ei saa nõusoleku andmisest keeldumist selle kirja sisust tuletada.
2-17-299 Samuti nähtub 12.-24.11.2015 kirjavahetusest (I kd, tl 158), et hageja oli ka veel aasta hiljem, s.o peale laenulepingute teistkordset ülesütlemist nõus sellega, et kostja müüb kinnistud omal käel ja mitte sundenampakkumisel. Nimelt on hageja täpsustanud kõigi laenukohustuste jääki 12.11.2015 seisuga ning küsinud kostjalt, kas kostja sooviks, et hageja broneerib notari aja. Saamata kostjalt vastust, on hageja 24.11.2015 kostjalt uuesti küsinud, mis hinnaga müüakse Tehnika 37a-18 korteriomand. Ka 25.11.2015-17.12.2015 kirjavahetusest (I kd, tl 159) nähtub, et kostja on viidanud ostja olemasolule ning hageja on toetanud kinnisasja müüki kostja enda poolt. Samuti on hageja selles kirjavahetuses kinnitanud 25.11.2015, et täitemenetlust 25.11.2015 üles öeldud laenulepingute osas ei alustata ning hageja ootab kostjalt nõuete täitmist kokkuleppel. Kostja on selles kirjavahetuses kinnitanud 16.12.2015, et on saavutanud kokkulepped kõigi võlausaldajatega. Alles hageja 17.12.2015 kirjast nähtub, et kohtutäitur ja ka osad võlausaldajad on keeldunud nõusoleku andmisest TMS § 102 alusel kinnisasja müügiks ning tagatised tuleb müüa enampakkumisel. Samal kuupäeval (ja mitte varem, kuigi hageja oli selleks õigustatud) algatas hageja ka täitemenetlused 25.11.2015 üles öeldud laenulepingute täitmiseks (I kd, tl 165). Seega, kui ka leida, et hageja ei andnud nõusolekut kinnisasja müümiseks TMS § 102 kohaselt 17.12.2015 seisuga, ei saa seda seostada kevadel 2014 tekkinud võimaliku kahjuga.
23.Kohtu hinnangul ei nähtu ühestki tõendist, et hageja oleks keeldunud nõusoleku andmisest kinnisasja müügiks TMS § 102 kohaselt. Kohus leiab, et hageja kohustust rikkunud ei ole. Kui ka hageja oleks oma kohustust (kohtu hinnangul küll hagejal puudus kohustus anda nõusolek kinnisvara müügiks TMS § 10 lg 1 alusel) rikkunud, siis ei oleks tõendatud, et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, kuivõrd kostja taotletud viisil kinnisvara müügiks täitemenetluses on esmatähtis kohtutäituri luba ning sekundaarne sissenõudja nõusolek. Samuti ei ole kostja tõendanud, et teised sissenõudjad vastava nõusoleku andsid ning puudu oli vaid hageja nõusolek. See, et kostja suhtes olid täitmisel ka teiste sissenõudjate nõuded, nähtub kohtule nii arestimistoimingu 25.02.2014 edasilükkamise taotlusest (I kd, tl 110), mille kohaselt oli sel hetkel kohtutäitur Mati Kadaku menetluses kostja suhtes 4 täiteasja kui ka 25.02.2014 kinnisasja arestimise aktist (I kd, tl 111 pöördel), mille järgi oli lisaks hagejale veel kostja suhtes täitmisel ühe võlausaldaja nõue. Samuti nähtub 12.05.2016 jaotuskavast (I kd, tl 154), et lisaks hagejale oli kostja suhtes täitmisel veel 14 sissenõudja nõuded. Seega tuli TMS § 102 nõusoleku saamiseks arvestada veel paljude sissenõudjate seisukohaga. Kostja on väitnud, et kõigilt võlausaldajatelt nõusoleku saamine osutus kostjale ilmselgelt võimatuks, kuivõrd müügisummast ei oleks jätkunud kõigi sissenõuete rahuldamiseks. Kohtu hinnangul on kostja vastav väide paljasõnaline ega ole millegagi tõendatud. Tõendatud ei ole, et kostja oleks püüdnud teistelt võlausaldajatelt nõusolekut ega kohtutäiturilt luba saada. Seetõttu on põhjendamatud kostja viited sellele, et ainuüksi hageja takistas kinnistu müümist kohtutäituri kontrolli all või et kostja oleks üldse teinud omalt poolt vajalikud sammud (esitanud kohtutäiturile vajaliku avalduse), et sellist nõusolekut saada. Kostja on leidnud, et hagejal kui hüpoteegipidajal ja pandiõiguse omajal ei olnud üldse vajalik saada pandiga tagatud kinnisasja müügiks nende sissenõudjate nõusolekut, kellel pandiõigust ei olnud. Kohus ei nõustu kostja järeldustega. Kinnisasja müügi korral täitemenetluses kuulusid eeldatavalt saadud summadest täitmisele ka teiste sissenõudjate nõuded. Pandiõigusega tagatud
2-17-299 nõuded täideti lihtsalt esimeses järjekorras. Seega juhul, kui saadud summa oleks ületanud pandiõigust omava sissenõudja nõuet, oleks läinud ülejäänud summa teiste sissenõudjate nõuete täitmiseks. Seega puudutas kinnisasja müük ja selleks TMS § 102 kohase loa andmine ka nende õiguseid ning kinnisasja müügiks TMS § 102 alusel oli vajalik ka teiste sissenõudjate nõusolek. Kohtu hinnangul ei nähtu TMS §-st 102, et juhul, kui täitmisel on hüpoteegiga tagatud nõue, on kohtutäituri kontrolli all müümiseks vajalik vaid hüpoteegipidaja nõusolek ning teiste sissenõudjate nõusolek vajalik ei ole. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja väited, mille kohaselt puudus vajadus küsida nõusolekut teistelt sissenõudjatelt ning piisama oleks pidanud vaid hageja kui hüpoteegipidaja nõusolekust. Kuivõrd hageja kohustust rikkunud ei ole, ei käsitle kohus ka teisi kahju hüvitamise eelduseid.
24.Kohus peab vajalikuks käsitleda veel kostja enda osa kahju tekkimises. Kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist (VÕS § 139). Kohus märgib, et isegi, kui oleks tuvastatud, et kostjal tekkis konkreetne kahju ning olemas oleks ka põhjuslik seos hageja võimaliku rikkumise ja kostja kahju vahel, oleks kahju tekkinud valdavas ulatuses kostjast endast tulenevatel asjaoludel. Nimelt oli just kostja see, kes jättis laenumaksed maksmata ning põhjustas hagejal vajaduse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtutäituri poole. Menetlusdokumentidest ei nähtu, et sellisesse olukorda oleks kostja sattunud mingitel muudel asjaoludel peale temast endast tulenevate.
25.Kostja on viidanud sellele, et hageja on saanud kostjalt laenu ja kõrvalnõuete maksetena ning täitemenetluse tulemina kokku enam, kui ise laenu andis. Kohus leiab, et kostja viide on nii eksitav kui ka asjakohatu. Kostja on ise leppinud kokku laenu saamises intressi maksmise kohustusega. Samuti on kostja ise nõustunud lepingutingimusega, mille kohaselt saab maksetega viivitamise korral krediidiandja nõuda viivist. Kõrvalnõuete tasumise kohustusega kaasnebki see, et laenu ja kõrvalnõudeid makstakse tagasi suuremas summas, kui laenu võetud on. Vastasel juhul puuduks krediidiandjal huvi laenusaajale raha kasutada anda.
26.Asjakohatud on ka kostja väited, mille kohaselt tasus kostja vastavalt maksegraafikule ette ära pikaks ajaks antud laenu initressimaksed, saamata ise laenu kogu ettenähtud perioodi ulatuses kasutada. Kostja leiab, et seetõttu võiks olla hageja alusetult rikastunud kostja arvelt. Kohus märgib, et kostjal oli võimalus laenu võtmisel otsustada, kellega, kuidas ja millise maksegraafiku alusel laenuleping sõlmida. Annuiteetgraafiku (milles pooled kokku leppisid) eeliseks on igakuine fikseeritud makse suurus. Fikseeritud põhiosaga graafiku puhul olnuks laenu tagasimakse perioodi alguses igakuised laenumaksed suuremad, kui laenu lõpuperioodil ja ka suuremad, kui annuiteetgraafiku korral. Kostja oli valinud praegusel juhul väiksemate igakuiste tagasimaksetega graafiku. Kogu perioodi vältel ei saanud kostja laenu kasutada just endast tulenevatel põhjustel, s.o kostja jättis laenu osamaksed tasumata ning hageja oli sunnitud laenulepingu üles ütlema.
27.Kohtule jäävad selgusetuks kostja viited sellele, et hageja on tekitanud kostjale varalise kahju ka sellega, et on sundinud kostjat tasuma täitemenetluse kulusid ka selle perioodi eest, millise aja vältel kestis poolte vahel õigusvaidlus. Nimelt sõltub kohtutäituri tasu suurus täitmisel oleva nõude suurusest (mida sai mõjutada ainult kostja), mitte aga täitmise aja kestusest. Kui kostjalt võlgnikuna nõuti kulusid, mis ei olnud põhjendatud, siis oli kostjal võimalik nende kulude
2-17-299 väljanõudmist vaidlustada. See, kas täitemenetluses on kandnud kostja ebamõistlikke kulusid, ei ole selle menetluse teema.
28.Kostja on viidanud ka sellele, et hageja ei nõustunud täitemenetlust lõpetama kogu kohtuliku vaidluse aja jooksul ning see üksnes peatati kohtu poolt hagi tagamise korras. Samas kinnitab kostja ise, et kahe lepingu osas ta täitemenetlust ei vaidlustanud. Kohus märgib, et kuivõrd nende lepingute osas oli täitmine põhjendatud ning puudus igasugune põhjendus nendest lepingutest tulenevate nõuete täitmiseks täitemenetlust peatada, siis on ebakohane viidata kostja soovile täitemenetlust mitte peatada kui etteheidetavale ning kostjat põhjendamatult piiravale käitumisele.
29.Kostja on viidanud sellele, et kui hageja oleks andnud nõusoleku kinnistu müügiks TMS § 102 lg 1 alusel, oleks kostja saanud suurema müügihinna korral tasuda võlgnevused ning säilitada vähemalt ühe kinnistu omandi. Kohtu hinnangul on need väited asjakohatud. Nimelt nähtub 12.05.2016 jaotuskavast (I kd, tl 154), et kostja suhtes oli täitmisel nõuded kogusummas 101 396,72 eurot (sh kohtutäituri tasu). Asjakohased ei ole kostja väited selle kohta, et kui ta oleks saanud võõrandada xxxxx kinnistu H T, oleks müügist saadav summa 54 000 eurot katnud täies ulatuses täitemenetluses nr 008/214/63 täitmisel oleva nõude 54 081,72 eurot. Kohus märgib, et samast täitmisteatest (I kd, tl 108) nähtuvalt oli eeltoodud summa vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja (10 päeva täitmisteate kättetoimetamisest arvates) jooksul tasutava nõude summa. Selle tähtaja lõppedes tuli kostjal tasuda juba 56 705,11 eurot. Kohus on ülalpool viidanud sellele, et maksimaalne H T planeeritud tehingust saadav summa sai olla 52 000 eurot.
30.Kostja tasaarvestus tugineb ka VÕS § 42 lg-le 1, § 42 lg 3 p–dele 2 ja 3. Kostja leiab, et hageja on käitunud tarbijalaenu andjana tarbijakrediidilepingu poolena ebamõistlikult paindumatult, piirates kostja õigust kasutada õiguskaitsevahendeid, sealhulgas tasaarvestada nõudeid. Kohtu hinnangul ei selgu kostja esitatud vastuväidetest täpselt, milliseid konkreetseid tingimusi on kostja pidanud tühisteks tüüptingimusteks. Kohtu hinnangul on kostja üldised viited õiguskaitsevahendite piiramisele hageja poolt sisutud ja põhjendamatud. Kohtu hinnangul on kostja aktiivselt ka erinevaid õiguskaitsevahendeid kasutanud. See, kui nõue, millega kostja soovib hageja nõuet tasaarvestada, ei ole põhjendatud ning tasaarvestus hageja vastuväidete tõttu ei ole lubatud, ei tähenda, et hageja on välistanud tasaarvestamise võimaluse. Hageja ei saaks tasaarvestamise võimalust ka lepinguga välistada. Samuti on sisutud kostja väited, mille kohaselt on hageja keeldunud krediidiandjana ebapiisavate maksete vastuvõtmisest. Kostja on viidanud tasaarvestuse põhjendustes sellele, et hageja keeldumine ostutehinguks nõusoleku andmisest sel põhjusel, et müügisummast kogu sundtäitmisele suunatud laenujäägi tasumiseks või ka kohtutäituri tasuks ei jätku, on vastuolus VÕS § 415 lg 4 ja sellega rikuti kostja kui tarbijakrediidi saaja õigusi. Kohtu hinnangul on meelevaldne kostja järeldus, et TMS § 102 järgse loa andmata jätmine on käsitletav VÕS § 415 lg- s 4 sätestatud kohustuse rikkumisena. Need kaks asja ei ole omavahel seostatavad. Kohus märgib, et asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks soovinud tasuda hagejale mingis ulatuses laenumakseid ning hageja oleks maksete vastuvõtmisest keeldunud. Seega ei ole sellised kostja väited asjakohased.
2-17-299
31.Kohus leiab, et hageja on vaielnud põhjendatult vastu kostja tasaarvestusele. Tasaarvestus ei ole eeltoodud põhjustel lubatud. Kohus rahuldab hagi kogu resolutsioonis toodud ulatuses. Menetluskulud
32.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse. Kohus leiab, et põhjendatud on mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskuluna riigilõiv 750 eurot. Kostjale anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa antud olukorras mõista menetluskulusid isikult välja ka juhul, kui otsus tehti tema kahjuks. Kohus jätab seetõttu riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik jõustunud 20.11.2019 Tallinna RK lahendiga
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.