Tartu linn, Õnne 20 korteriühistu hagi Accurato Fassaadid OÜ vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
25 929 eurot 35 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. juuni 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Accurato Fassaadid OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Accurato Fassaadid OÜ (registrikood 1651870), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Vastustaja (hageja): Tartu linn, Õnne 20 korteriühistu (registrikood 80006949; täiendav nimi ÕNNE 20 korteriühistu), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristo Kallas
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 13. juuni 2019 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Accurato Fassaadid OÜ kanda.
3.Välja mõista Accurato Fassaadid OÜ-lt Tartu linn, Õnne 20 korteriühistu kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 720 eurot.
Kohustada Accurato Fassaadid OÜ-d tasuma väljamõistetud menetluskuludelt (720 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tartu linn, Õnne 20 korteriühistu (täiendav nimi ÕNNE 20; hageja) esitas 6. oktoobril 2017 Tartu Maakohtule hagi Accurato Fassaadid OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 25 929 eurot 35 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30. septembril 2010 töövõtulepingu Õnne 20 elamu rekonstrueerimiseks. Rekonstrueerimiseks tehtavad tööd on määratletud lepingu lisas 2. Lepingu järgi oli tehtud tööde garantii 60 kuud alates kasutusloa saamiseks. Kasutusluba väljastati
30.juunil 2011. Hageja teavitas 26. septembril 2012 kostjat elamul esinevatest puudustest ja palus puudused garantiikorras kõrvaldada. Kostja ei ole puudusi kõrvaldanud. Hageja sõlmis 5. juunil 2017 Vikerpuu OÜ-ga töövõtulepingu nende tööde tegemiseks, mida oli vaja kõige kiiremini teha. Hageja kulud on järgmised: Vikerpuu hinnapakkumine 21 512 eurot 40 senti (teostatud tööd 6774 eurot 35 senti ja veel teostamata tööd 15 006 eurot), omanikujärelevalve teostamine elamu remonttöödele 420 eurot, kohtueelsed õigusabikulud 825 eurot. Aegumise kohta märkis hageja järgmist. Kostja tunnistas nii 2014. aastal sõlmitud kokkuleppeid kui ka asjaolu, et pooltel on vaidlus garantiitööde ulatuse osas. Hageja viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-le 2, § 158 lg-le 1 ja § 167 lg-le 1.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Lisaks kinnitas hageja, et ta on tööd üle vaadanud ja vastu võtnud. Hageja minetas õiguse esitada garantiikohustuse rikkumisest tulenevaid nõudeid. Kostja viitas lepingu p-le 4.1.6. Hagiavaldusest ei ole võimalik aru saada, millised konkreetsed vead või puudused garantiiaja jooksul ilmnesid. Lisaks nõudis hageja ka sellise kahju hüvitamist, mida seadus ei võimalda.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 13. juuni 2019 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja
30.septembril 2010 sõlmitud töövõtulepingust tuleneva garantiikohustuste täitmata jätmise eest kahjuhüvitise 25 959 eurot, mis koosneb 15 006 euro ulatuses tulevikus kantavast kahjust ja 10 923 euro 35 sendi ulatuses juba kantud kuludest. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 8195 eurot ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 8195 eurot ja viivise menetluskuludelt. Maakohtu põhjenduste kohaselt on ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg viis aastat (TsÜS § 146 lg 2). Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 651 lg-le 1. Praegusel juhul algas aegumistähtaeg kasutusloa väljastamisest (30. juunist 2011). Seega lõppenuks lepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaeg 1. juulil 2016. Maakohus asus seisukohale, et kostja 9. mai 2014 kirja saab pidada TsÜS § 158 lg 1 kohaselt nõude tunnustamiseks, kuna kostja on selgelt väljendanud, et kohustub hagejale garantiitöid tegema. Seega katkes hageja nõude aegumine 9. mail 2014 ning algas uuesti. Hagi esitamise ajaks ei ole hageja nõuded aegunud. Maakohtu hinnangul ei ole hageja ilmnenud puudustest teavitamisega hilinenud. Lepingu p 4.1.6 ei käsitle garantii ajal tekkinud puudustest teavitamise tähtaega. Tegemist on tellija õiguste ja kohustuste alapunktis asetseva sättega. Garantiikohustus ja –aeg on sätestatud eraldi p-s 6. Kostja seisukoht, et kahepäevane teavitamise aeg kohaldub ka garantiitöödele, läheks vastuollu garantii mõttega, mis VÕS § 650 lg 1 kohaselt on töövõtja vastutus kogu garantii kehtivuse ajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavuse suhtes. Lisaks ei ole kostja tõendanud, millal hageja ilmnenud puudustest teada sai või pidi teada saama ning millisest päevast peaks hakkama kahepäevast tähtaega arvutama. Maakohus tuvastas, et pooled on lepinguga kokku leppinud sokli ja vundamendi soojustamises ning katuse rekonstrueerimises. Seega on elamu ülevaatusel fikseeritud puudused nagu mõrad soklil, soklipleki vale paigaldamine, panduse vale kalle, katusest vee läbijooks seotud kostja teostatud töödega. Maakohtu hinnangul ei ole 31. märtsi 2014 akti puhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, vaid puuduste fikseerimise aktiga. Aktist ei nähtu poolte tahet võtta endale mingeid kohustusi. Aktis on küll kirjas, et juba tehtud tööde eest vastutab kostja, kuid see ei anna alust asuda seisukohale, et kostja võttis endale kohustuse kõrvaldada hoonel ilmnenud puudused. Samas on kostja aktile allakirjutamisega nõustunud, et tema tehtud töödel on ilmnenud aktis nimetatud puudused. Lepingu p-dest 6.1 ja 6.2 järeldub, et kostja on võtnud endale kohustuse kõrvaldada elamul (st tehtud töödes) garantiitähtaja jooksul ilmnevad puudused. Elamu kasutusluba on väljastatud 30. juunil 2011. TsÜS § 135 ja § 136 lg-test 2 ja 8 lähtudes algas 60-kuuline garantiiperiood 1. juulil 2011 ja lõppes 1. juulil 2016. Hageja on teavitanud kostjat võimalikest elamu puudustest ja ehitusvigadest esmalt 26. septembril 2012. Pooled tegid 31. märtsil 2014 elamule kohtülevaatuse ja vormistasid sellekohase akti. Sellest järeldub, et hageja on kostjat puudustest teavitanud garantiitähtaja jooksul. Maakohus märkis, et töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab nö ehtsat garantiikohustust, st ehitusseaduse (EhS) § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Kuivõrd kostja kohustus garantiitöid teostama EhS § 4 lg 1-3 ja VÕS § 650 lg 1 alusel, ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud kostja vastuväide garantiitööde tegemata jätmise kohta VÕS § 111 alusel. Kostja 9. mai 2014 kinnitust saab samuti lugeda 31. märtsi 2014 allkirjastatud aktis märgitud puuduste omaksvõtu ja nende teostamise kinnitusena.
Maakohtu hinnangul ei saa kostja esitatud 20. mai 2014 koosoleku protokolli pidada samaväärseks tõendiks 31. märtsi 2014 kohtülevaatusega, kuna selle on allkirjastanud üksnes kostja esindaja. Hageja on protokollile vastu vaielnud. Kostja väited puuduste tekkepõhjuse kohta ei ole tõendatud. Hageja on tõendanud töödel esinevate garantiiajal ilmnenud puuduste olemasolu. Pooled ei vaidle selle üle, et projektis puudus soklipleki paigaldamise kohustus. Samas on selge, et sokliplekk on elamule paigaldatud. 31. märtsi 2014 aktist nähtuvalt tuleks paigaldada plekk projektijärgselt ja taastada lõhutud karniis projektijärgsesse kohta. Üldtuntuks asjaoluks saab pidada seda, et sokliplekkide eesmärgiks on kaitsta hoonete sokleid sademete eest. Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud, millise teise eesmärgi täitmiseks sokliplekk paigaldati. Ka K. Leiteni ekspertarvamusest nähtub, et sokliplekk on kohati seinast eendunud ja kaotanud selle võttu vettpidavuse. Maakohus leidis, et tegemist on siiski puudusega, olenemata sellest, kas seetõttu vesi pääseb ka keldrisse või mitte. Sokliplekki, mis ei täida oma eesmärki, ei saa pidada VÕS § 77 kohaselt vähemalt keskmise kvaliteediga tehtud tööks. 31. märtsi 2015 aktile alla kirjutades pidi kostja aru saama, et tunnistab soklitööde osas puudusi. Seega on põhjendatud mõista kostjalt välja soklipleki puudustega seotud kulud. Maakohtu hinnangul ei ole oluline, et panduse kalle muutus negatiivseks alles aastate pärast. Kostja on andnud hagejale garantii pikkusega 60 kuud. Kostjal on ehitusettevõtjana hoolsuskohustus hagejale selgitada, et võimalik soovitud lahendus ei ole teostatav selliselt, et see püsiks kogu garantiiperioodi jooksul lepingutingimustele vastavana. Lisaks puuduvad tõendid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et panduse kalle on muutunud negatiivseks seetõttu, et hagejal puudub vihmavee ärajuhtimissüsteem. Seega vastutab kostja garantiikohustuse korras panduse kalde muutuse eest ning seega ka parandustööde hüvitamise eest. Praegusel juhul ei ole puudus see, et kasutati teist liiki betooni, vaid see, et plaadid on korrodeeruma hakanud, mille tõttu on betoonist eraldunud tükke ning esineb ka purunenud plaate. Kostja ei ole tõendanud, et plaatide purunemine on tingitud millestki muust kui tema ehitustööde kvaliteedist. Seega ei vasta purunenud plaadid keskmise kvaliteediga tehtud ehitustöödele ning kuuluvad garantiikorras hüvitamisele. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei vastuta soklil tekkinud mõrade eest garantiikohustuse alusel. K. Leiteni ekspertarvamuses on märgitud võimalikud mõrade tekkepõhjused. Samas ei nähtu, et ekspert oleks reaalselt tuvastanud, millistest teguritest tulenevalt on konkreetsed soklil olevad mõrad tekkinud. Soklil olevaid mõrasid ei saa pidada vähemalt keskmiseks kvaliteediks VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes. Maakohus leidis, et põhjendamatud on kostja väited selle kohta, et hageja on kaotanud õiguse katusetööde parandamiseks hüvitist nõuda. Hageja katuse parandamise kulude hüvitamise nõuet tuleb käsitleda kui garantiikohustusest tuleneva täitmist asendava kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 tähenduses. Selle nõude raames on võimalik nõuda ka tulevaste kulutuste hüvitamist. Sel juhul tuleb kindlaks teha kõik kahju hüvitamise eeldused VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 järgi. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et kostja on kinnitanud garantiitööde tegemise kohustust (katuse parandamise osas). Hageja on andnud kostjale korduvalt tähtaegu tööde parandamiseks, mida kostja aga ei teinud. Kostja vastutab garantiitööde teostamata jätmise eest, kuna ei ole kohtu ette toonud enda vastutust välistavaid asjaolusid. Hagejale on kahju tekkinud seoses katuse parandustööde eest maksmisega kolmandale isikule. Sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav, kuivõrd hageja hoiatas korduvalt teda, et garantiitööde teostamata jätmisel tuleb kostjal tasuda kolmanda isiku poolt teostatud tööde eest. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 4 on kahju ja kostja tegevuse vahel põhjuslik seos. Kui kostja oleks katuse parandustööd ise teostanud, poleks hageja
pidanud Vikerpuu OÜ-ga töövõtulepingut sõlmima ning kulutusi kandma. Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja katuse parandamisega seotud kulud. Maakohus käsitles hageja kulude põhjendatust. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid Vikerpuu OÜ hinnapakkumise ja tehtud tööde suuruses osas. Samuti ei tuvastanud maakohus hinnapakkumises töid, mis võiksid olla ebavajalikud esinenud puudusi arvestades. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista katusetööde garantii korras teostamata jätmise eest kahjuhüvitis 6774 eurot 35 senti. Hageja 420 euro suurune kulu omanikujärelevalvele on põhjuslikus seoses kostja rikutud kohustusega. See on ettenähtav kulu, kuna ka hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu ajal kasutas hageja omanikujärelevalve teenust. Ekspertiisikulud (1161 eurot 40 senti ja 1742 eurot 40 senti) tuleb kostjal VÕS § 128 lg 3 kohaselt hüvitada. Ekspertiis oli vajalik kulu kahjuhüvitise kindlaksmääramiseks ning on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega. Hagejal on õigus nõuda 825 euro suurust kohtueelset õigusabikulu. Lisaks juba kantud kahjule on hageja esitanud ka tulevikus tekkiva kulutuste hüvitamise nõude (15 006 eurot). Nõude kujundamist on hageja selgitanud 23. novembri 2018 menetlusdokumendis. Kostja ei ole hinnapakkumises märgitud kulude suuruses osas vastuväiteid ega teistsugust hinnapakkumist esitanud. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka tulevikus kantava kahju hüvitise summas 15 006 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on hageja nõue aegunud. Kostja nõustus 9. mai 2014 kirjas, et vajalik on teha katust puudutavaid garantiitöid. Kostja ei väitnud selles kirjas ega ka hiljem, et vajalik oleks teha selliseid töid, mille tegemise vajadust heidab hageja kostjale ette praeguses menetluses. Seda, et kostja ei tunnustanud hageja etteheiteid garantiitööde osas, kinnitab ka 20. mai 2014 koosoleku protokoll. Isegi kui nõustuda maakohtuga, et protokolli ei saa lugeda samaväärseks tõendiks 21. märtsi 2014 aktiga, tuleneb protokollist nende garantiitööde nimekiri, mida kostja tunnistas. Seega ei saanud kostja nende garantiitööde tegemise vajadust ka tunnistada, mistõttu aegumine ei katkenud 9. mail 2014. Hageja ei järginud lepingus sätestatud puudustest teavitamise tähtaega. Maakohtuga võib nõustuda vaid selles, et kahepäevane tähtaeg on liiga lühike ning see tuleks asendada mõistliku tähtajaga. Isegi kui lugeda teavitamise tähtajaks ühte aastat, ei ole hageja seda järginud. Vaidlust ei ole selles, et hageja väitis elamus puuduste esinemist esimest korda alles 26. septembril 2012 ehk enam kui aasta pärast tööde valmimist. Lepingu p 4.1.6 alusel on hageja kaotanud õiguse puudustele tuginedes nõudeid esitada. Kostja ei nõustu sellega, et garantiitööde tegemise vajadusest teatamise ajale tähtaja seadmine läheks garantii mõttega vastuollu. Sellise tähtaja sätestamise mõte seisnes selles, et kui hageja avastab garantiitöö, siis ta teavitaks kostjat sellest mõistliku aja jooksul. Mõistliku aja jooksul teavitamine võimaldab ära hoida probleemi süvenemise ja kostja saaks mõistlikult enda töid planeerida. Kostja ei pidanud tõendama seda, millal hageja puudustest teada sai, vaid seda oleks pidanud tõendama hageja. Sellist infot valdab üksnes hageja ise. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kostja nõustus 31. märtsi 2014 akti allkirjastamisega, et töödel esinevad aktis loetletud puudused. Tegelikkuses kinnitas kostja vaid aktiga tutvumist ning edastas hagejale 20. mail 2014 koosoleku protokolli, millest nähtus tegelik puuduste loetelu. Hageja ei esitanud 20. mai 2014 aktile vastuväiteid. Vastupidine maakohtu
seisukoht ei tugine tõenditele. Hageja uus juhatus vaidles protokollile esmakordselt vastu alles praeguses menetluses. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja esitatud olulised tõendid, mida kostja käsitles enda
18.aprilli 2019 teesides. Maakohus nõustus, et kostja ei pidanud sokliplekki paigaldama. Kõik tunnistajad ja eksperdid kinnitasid, et sokliplekk ei olnud vee tõkestamiseks vajalik. K. Leiten, Ü. Taimre ja A. Terasmaa kinnitasid, et sokliplekk peabki vett. Samas leidis maakohus, et on sokliplekk on valesti paigaldatud. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt saab üldtuntud asjaoluks pidada seda, et sokliplekkide eesmärgiks on kaitsta hoonete sokleid sademete eest, on lihtsustus. Soklite kaitsmiseks sademete eest on ka teisi tehnilisi lahendusi. Hageja väide 5% panduse kalde kohta ei ole õige, sest pooled leppisid ehitamise käigus kokku panduse kalde 2%. Seda kinnitas hageja juhatuse liige A. Terasmaa. Ekslik on ka kohtu järeldus selle kohta, et panduse kalle muutus negatiivseks kostjast tingitud asjaoludel. Asjaolu, et pandus on hetkel negatiivne, ei ole kostja tegemata või valesti tehtud töö, kuna panduse kalle muutus negatiivseks alles aastaid pärast tööde valmimist hagejast tingitud põhjustel. Seda kinnitab juulis 2014 tehtud Google Maps foto, millelt nähtub panduse õige kalle. Ü. Taimre ja K. Leiteni selgitustest nähtub, et pooled leppisid kokku panduse nurga vähendamises, kuna algselt projekteeritud nurk oli liialt järsk. Paraku ei projekteeritud vihmaveesüsteemi ning selle väljaehitamist ei tellitud kostjalt. Kostja ei saa vastutada selle eest, et hageja ei tellinud tema käest terviklahendust, vaid tellis odavama pooliku lahenduse, mille tõttu jõudis vesi panduse alla ning külmudes kergitas seda. Hageja etteheide selle kohta, et kostja on kasutanud panduse ehitamisel raudbetooni asemel teraskiudbetooni, ei ole õige. Materjali asendamine oli hagejaga kokku lepitud ning asendatud materjal oli originaalist parem. Plaadid oleksid purunema hakanud ka juhul, kui oleks kasutatud raudbetooni. Ü. Taimre ütluste kohaselt oleks saanud seda vältida, kui oleks tellitud täiendav kaitsekiht, kuid seda ei tehtud. K. Leiten tõi esile väga konkreetsed mõrade tekke põhjused: vale projektilahendus, liigne niiskus, tänaval tehtud kaeve- ja ehitustööd. K. Leiten ei andnud nendele põhjustele konkreetseid arvväärtusi. Selline diferentseerimine ei ole ka võimalik. Ei ole võimalik tuvastada, et mõradel oli veel muid tekkepõhjusi. Ka hageja ekspert K. Pilt ei ole esile toonud mistahes põhjusi, mis oleks võinud soklil mõrasid põhjustada. Olukorras, kus soklimõrad on tekitanud kostjast sõltumatud välispõhjused, ei saa kostjale mõrade teket ette heita. Maakohtu arvates asus Vikerpuu OÜ kõrvaldama kostja tehtud töös esinevaid puudusi. Tunnistajate ütlustest nähtub, et Vikerpuu OÜ asus kõrvaldama hoopis kellegi hageja liikme enda tehtud tööde puudusi. Kostja ei saa vastutada selle eest, kuidas keegi hageja liige ise katust remontis. Kostja viitab tunnistaja M. Malkuse ütlustele 1. aprilli 2019 kohtuistungil. Maakohus ei lahendanud kostja taotlust TsMS § 169 lg 1 alusel kostja menetluskulude osaliseks jätmiseks hageja kanda sõltumata menetluse lõpptulemusest.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 13. juuni 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).
Kuna Tartu Maakohtu 13. juuni 2019 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Asja materjalidest nähtuvalt vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas nende vahel 06.09.2010 sõlmitud töövõtulepingu alusel garantiiajal ilmnenud puudustega seotud kahju ja tulevaste kulutuste maksumuse hüvitamise nõue on aegunud või mitte. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et hagi ei ole aegunud. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 13, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Töövõtulepingu p 6.1. kohaselt töövõtja poolt tehtud tööde garantiiaeg algab kasutusloa saamise päevast ning kestab 60 kuud (s.o viis aastat). TsÜS § 146 lg 2 alusel on samuti ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg viis aastat. Lähtudes VÕS § 651 lg-st 1 arvutatakse aegumise algust töö valmimisest, töö vastuvõtmise kohustuse puhul aga ajast, mil töö võeti vastu või selle sai lugeda vastu võetuks. Käesolevas asjas on pooled sidunud hagi aegumise alguse kasutusloa väljastamisega. Asja materjalide kohaselt saadi hoonele kasutusluba 30. juunil 2011 (pooled ei vaidle selle üle), seega lõppes garantii 30. juunil 2016. Hagi on esitatud 19. oktoobril 2017. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud TsÜS § 158 lg-t 1, leides, et hageja nõude aegumine katkes 9. mail 2014, sest kostja tunnustas viidatud kirjas hagejale (I kd tl 44-45), nõuet, märkides, et: „Siiski, pärast tööde vastuvõtmist on lepingu punkt 6.1. sätestatud garantiiajal ilmnenud tehtud töödes probleeme. Nimetatud probleemid ei kujuta endast aga lepingu eseme puudusi, mis annaksid tellijale aluse tööde tasumisest keeldumiseks. Tegemist on garantiitöödega ning töövõtjal lasub lepingu punkt 6.2 alusel vastavalt kohustus nende puuduste kõrvaldamiseks. Töövõtja kinnitab siinkohal, et loomulikult kavatseb ta enda lepingulised kohustused täita ning likvideerida garantiiajal ilmnenud vead ja puudused lepingu punkt 6.2 sätestatud korras.“ Kuna hagi aegumine katkes 9. mail 2014 ning algas uuesti 10. mail 2014, siis hagi esitamise ajaks
6.oktoobriks 2017 ei olnud hageja nõuded ei ole aegunud.
8.Kostja väitel nõustus ta 9. mai 2014 kirjas, et vajalik on teha katust puudutavaid garantiitöid, kuid ta ei ole tunnustanud hagis märgitud garantiitöid. Ringkonnakohus leiab, et selline kostja väide on põhjendamatu, kuna 9. mai 2014 kirjas on kostja märkinud, et ta „jätkab eelnevalt kokkulepitud viisil Õnne 20 maja katusega seonduvate tööde teostamist sõltumata ülejäänud garantiitööde peatamisest.“ Ringkonnakohtu arvates tuleneb eeltoodust, et lisaks katust puututavatele garantiitöödele tunnustas kostja ka teisi garantiitöid, millede teostamise ta oli peatanud.
9.Kostja seisukoha kohaselt ei järginud hageja lepingus sätestatud puudustest teavitamise tähtaega ja on lepingu p 4.1.6 alusel kaotanud õiguse puudustele tuginedes nõudeid esitada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole garantiiajal ilmnenud puudustest teavitamisega hilinenud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 14, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et pooltevahelise lepingu punkt 4.1.6 ei käsitle garantiiajal tekkinud puudustest teavitamise tähtaega. Garantiikohustus ja garantiiaeg on
sätestatud eraldi lepingu p-s 6 ning kuna hageja teavitas kostjat puuduste ilmnemisest garantiiperioodil (60 kuu jooksul pärast kasutusloa saamist), on tegemist tähtaegse teavitamisega.
10.Kostja väitel on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et kostja nõustus 31. märtsi 2014 akti allkirjastamisega, et töödel esinevad aktis loetletud puudused, sest tegelikkuses kinnitas kostja vaid aktiga tutvumist ning edastas hagejale 20. mail 2014 koosoleku protokolli, millest nähtus tegelik puuduste loetelu. Asja materjalide kohaselt teostasid pooled 31. märtsil 2014 hoonele kohtülevaatuse ning vormistasid sellekohase akti (I kd tl 42-43). Aktis on tööde teostamise eest vastutavaks märgitud kostja ning akti on allkirjastanud projekteerija Preet Russak, omaniku järelevalve teostaja Ülo Taimre, kostja juhatuse liige Ruve Visnapuu ja hageja juhatuse liikmed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et aktile allakirjutamisega on kostja nõustunud, et tema poolt teostatud töödel on ilmnenud aktis nimetatud puudused (maakohtu otsuse p 18). Kostja väide, et allakirjutamine tähendas vaid kinnitust aktiga tutvumise kohta, on paljasõnaline ja eluliselt mitteusutav. Kostja poolt maakohtule esitatud 20. mai 2014 KÜ Õnne ja Accurato Fassaadid OÜ koosoleku protokoll (II kd tl 47-48) ei kinnita 31. märtsi 2014 aktis nimetatud puuduste mitteesinemist. Koosoleku protokolli on allkirjastanud Killu Mitt, kes on osalenud koosolekul kostja esindajana, teiste koosolekul osalenud isikute allkirjad protokollil puuduvad. Tunnistaja Anton Terasmaa (endine juhatuse esimees) ütlustest nähtuvalt (III kd tl 32-33) osales ta 20. mai 2014 koosolekul, kohal oli 15 inimest ning kõik protokollis kajastatud küsimused said läbi arutatud. Koosoleku protokolli kohaselt on kohal olnud 3 isikut ja kutsutud oli 7 isikut, arutati küll garantiitööde tegemisega seonduvaid küsimusi, kuid selgusetu on, kas käsitleti kõiki 31. märtsi 2014 aktis nimetatud puudusi ja kas mõni aktis nimetatud puudus ka kõrvaldati.
11.Kostja väitel on maakohus jätnud tähelepanuta kostja esitatud olulised tõendid, mida kostja käsitles 18. aprilli 2019 teesides (apellatsioonkaebuse p 2.3.6). Siinkohal on jätnud kostja märkimata, millised on need olulised tõendid, mis maakohus jättis tähelepanuta ja seetõttu ei saa ringkonnakohus kostja väitele vastata.
12.Hageja nõuab hagis kostjalt seoses tegemata garantiitöödega tekkinud ja tulevikus tekkivate kahjude hüvitamist. Pooled on töövõtulepinguga kokku leppinud sokli ja vundamendi soojustamises ning katuse rekonstrueerimises. Seega on elamu ülevaatusel fikseeritud puudused nagu mõrad soklil, soklipleki vale paigaldamine, panduse vale kalle, katusest vee läbijooks (II kd tl 126-131) seotud kostja poolt teostatud töödega ja nende puuduste (garantiitööde) kõrvaldamiseks on hageja esitanud kahju hüvitamise ja kulutuste hüvitamise nõude. Maakohus on vaidlustatud otsuses analüüsinud hageja poolt kostjale tööde osas esitatud pretensioone ning seda, kas tegemist on garantiitöödega, mille tegemise eest kostja vastutab. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 20 ja 21, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Ringkonnakohtu arvates on hageja tõendanud ehitustöödes garantiiajal ilmnenud puuduste olemasolu (vt poolte poolt allkirjastatud 31. märtsi 2014 kohtülevaatuse akt; ehitustehniline ekspertiis (I kd tl 66-129); kostja poolt hagejale kohtueelselt edastatud kirjad (I kd tl 44-45)).
12.1.Maakohtu seisukoha kohaselt on põhjendatud kostjalt välja mõista soklipleki paigaldamisega seotud kulud. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 22, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Kostja väite kohaselt nägi soklipleki paigalduses probleemi vaid maakohus, sest nii tunnistajad kui eksperdid kinnitasid, et sokliplekk ei olnud vee tõkestamiseks vajalik ning lisaks kinnitasid K. Leiten, Ü. Taimre ja A. Terasmaa, et sokliplekk peabki vett.
Ringkonnakohus märgib, et 31. märtsi 2014 aktis toodud puuduste kohaselt oli sokliplekk ümber hoone paigaldatud projektilahendusest erinevalt ning mitmes kohas hoone seinast eenduvalt.
15.detsembril 2016 teostatud ekspertiisi kohaselt (I kd tl 75) on sokli veeplekk paigaldatud ebakorrektselt, mitmes piirkonnas on veeplekk seinast eemal ning vaatamata hilisematele tihendamistele silikooniga valgub veepleki ja seina vahelisest pilust vesi vundamendi piirkonda (fotod 15 ja 16, I kd tl 85). Ringkonnakohtu arvates vaatamata sellele, kas projekti kohaselt tuli sokliplekki paigaldada või mitte, see reaalselt paigaldati kostja poolt. Tunnistajate Ü. Taimre (III kd tl 31) ja A. Terasmaa (III kd tl 32-33) ütlustest nähtub, et sokliplekk paigaldati kostja poolt kokkuleppel, sest projektijärgselt pidi kostja panema soojustuse ümber väljaulatuva randi, kuid selline lahendus ei sobinud ja lahendust muudeti. Kuna kostja paigalda soklipleki ebakorrektselt ning seetõttu valgub veepleki ja seina vahelisest pilust vesi vundamendi piirkonda (vt 15. detsembril 2016 teostatud ekspertiisi), siis on tegemist puudusega tööga. K. Leiteni (II kd tl 174) ekspertarvamus, millest nähtuvalt kui vesi valgub vundamendi piirkonda, ei juhtu midagi halba, ei lükka ümber seda, et sokliplekk oli paigaldatud ebaõigesti. Lisaks eeltoodule on K. Leiten eelnimetatud arvamuses märkinud, et sokliplekk on natukene eendunud seinast ning tekkinud on maksimaalselt kuni 2 mm vahe, kuid hoolimata seina ja soklipleki vahelisele praole, pääseb vaid väike osa sadeveest karniisil asuvale õhekrohvile. Samas on K. Leiten ka selgitanud, et õhekrohvsüsteem hakkab niiskusega kokkupuutel kiiresti lagunema. Kuna õhekrohvsüsteem hakkab K. Leiteni selgituse kohaselt niiskusega kokkupuutel kiiresti lagunema, siis peaks olema sokliplekk paigaldatud selliselt, et seina ja soklipleki vahelise prao kaudu ei valguks vesi karniisile. Kostja väide, et sokliplekk ei ole mõeldud vee läbijooksu tõkestamise ülesannet täitma, on alusetu. Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et juba 31. märtsi 2014 aktile alla kirjutades pidi kostja aru saama, et ta tunnistas muuhulgas puudusi soklitööde osas.
12.2.Kostja väitel leppisid pooled kokku panduse kalde vähendamises, kuna algselt projekteeritud kalle oli liialt järsk ning kostja ei vastuta selle eest, et hageja ei tellinud tema käest terviklahendust, vaid tellis odavama pooliku lahenduse, mille tõttu jõudis vesi panduse alla ning külmudes kergitas seda. Maakohus on asunud seisukohale, et kostja vastutab garantiikohustuse korras panduse kalde muutuse eest ning seega ka parandustööde hüvitamise eest. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 23, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostjal oli ehitustöövõtjana hoolsuskohustus tellijale selgitada, et võimalik soovitud lahendus ei ole teostatav selliselt, et see püsiks kogu garantiiperioodi jooksul lepingutingimustele vastavana. Kostja, leppides hagejaga kokku panduse kalde vähendamises (5% asemel 2%), pidi asjatundjana aru saama, millised tagajärjed võivad panduse kalde vähendamisele järgneda ning selgitama neid hagejale, kuid ta ei ole seda teinud. Kostja väitel on panduse kalle muutunud negatiivseks seetõttu, et hagejal puudus vihmavee ärajuhtesüsteem. Hageja on kostja väitele vastu vaielnud ning kostja ei ole oma väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit, seega on tegemist kostja paljasõnalise väitega. Ringkonnakohus märgib, et kui tõesti panduse kalde negatiivseks muutumise põhjuseks oli vihmavee ärajuhtesüsteemi puudumine, siis oleks pidanud kostja ehitustöövõtjana eelnevalt juhtima hageja tähelepanu sellele, et vihmavee ärajuhtesüsteemi puudumine võib kaasa tuua panduse negatiivseks muutumise. Panduse kalle muutus negatiivseks garantiiajal, s.o tegemist on garantiiajal ilmsiks tulnud puudusega, mille kõrvaldamise kohustus on tulenevalt poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu p-st 6.2. kostjal.
12.3.Kostja seisukoha kohaselt oli hageja kokku lepitud kasutada panduse ehitamisel raudbetooni asemel teraskiudbetooni ning plaadid oleksid purunema hakanud ka siis, kui oleks kasutatud raudbetooni, seega ei ole tegemist garantiiajal ilmnenud puudusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole puudus mitte see, et kasutati teist liiki betooni, vaid see, et plaadid on korrodeeruma hakanud, mille tõttu on betoonist eraldunud tükke ning esineb ka purunenud plaate. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et plaatide purunemine on tingitud millestki muust kui kostja ehitustööde kvaliteedist, siis ei vasta purunenud plaadid kvaliteediga teostatud ehitustöödele ning kuuluvad garantiikorras hüvitamisele.
12.4.Kostja väitel ei tekkinud mõrad soklil kostja vastutusalal olevatel põhjustel, vaid vale projektilahenduse, liigse niiskuse ja tänaval tehtud kaeve- ja ehitustööde tõttu ning seetõttu ei ole mõrad soklil tingitud kostja poolt tehtud tööst. Maakohus on vastanud kostja väitele vaidlustatud otsuse p-s 25, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid. Ainuüksi K. Leiteni ekspertarvamuses märgitud arutlus võimalike mõrade tekkepõhjuste üle ei välista kostja vastutust garantiiajal ilmnenud puuduste eest.
12.5.Kostja on seisukohal, et ei vastuta katusetööde eest, millised on teinud ühistu ise, sest hageja, asudes töid teostama, võttis sellega ka riski, et algne kostja poolt tehtud töö ei ole enam tagantjärele tuvastatav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja väited selle kohta, et hageja on kaotanud õiguse katusetööde parandamiseks hüvitist nõuda, on põhjendamatud. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse punktis 26, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Kostja väide, et hageja parandas ise katust, on eksitav ning seda seetõttu, et tõendatud ei ole hageja enda poolt katuse parandamine. Tunnistaja M. Malkuse (kostja alltöövõtja juhataja) ütluste (III kd tl 36-38) põhjal ei ole võimalik tuvastada, et hageja oleks ise teostanud katusel remonditöid. Ütluste kohaselt oli katusel meesterahvas, kuid tunnistaja ei tea, kas see mees remontis katust või mitte, samuti ei osanud tunnistaja öelda, millal see toimus (ei osanud nimetada aastat). Seega on alusetu kostja väide, et Vikerpuu OÜ ei asunud kõrvaldama kostja tehtud töös esinevaid puudusi, vaid kellegi hageja liikme enda tehtud tööde puudusi. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja katuse parandamise kulude hüvitamise nõuet tuleb käsitleda kui garantiikohustusest tuleneva täitmist asendava kahju hüvitamise nõudena VÕS § 115 tähenduses. Samuti on õige maakohtu järeldus, et tsiviilasja materjalidest tulenevalt on tõendatud, et kostja on kinnitanud garantiitööde teostamise kohustust (katuse parandamise osas). Hageja on andnud kostjale korduvalt tähtaegu tööde parandamiseks, mida kostja aga ei teinud. Kostja vastutab garantiitööde teostamata jätmise eest, kuna ei ole esile toonud enda vastutust välistavaid asjaolusid. Hagejale on kahju tekkinud seoses katuse parandustööde eest maksmisega kolmandale isikule (I kd tl 153). Sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav, kuivõrd hageja korduvalt hoiatas teda, et garantiitööde teostamata jätmisel tuleb kostjal tasuda kolmanda isiku poolt teostatud tööde eest. Vastavalt VÕS § 127 lg 4 on kahju ja kostja tegevuse vahel põhjuslik seos.
13.Kostja väitel ei lahendanud maakohus kostja 18. aprilli 2019 taotlust TsMS § 169 lg 1 alusel kostja menetluskulude osaliseks jätmiseks hageja kanda sõltumata menetluse lõpptulemusest. Taotlust on kostja põhjendanud sellega, et hageja ei ole alates hagi esitamisest kuni 23. novembrini 2018 (hagi täpsustuse esitamine), s.o enam kui aasta vältel, suutnud mistahes arusaadaval viisil esitada hagi alust ega hagi eset ning seetõttu tuleks jätta hageja kanda menetluse viivitamisest tingitud kulud.
Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus TsMS § 169 lg 1 kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 169 lg 1 kohaselt menetlustoimingu tegemise tähtaja mööda lasknud või vastuväite või tõendi hilisema esitamisega või muul viisil menetlustoimingu aja muutmise, asja arutamise edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline kannab sellest tulenevad täiendavad menetluskulud. Hageja on esitanud 06.10.2017 maakohtule hagi (I kd tl 2-13). Hagiavaldus vastab TsMS § 362 lg-s 1 sätestatule ning ebaõige on kostja väide, mille kohaselt ei arusaadaval viisil esitatud hagi alust ja eset. Asjaolu, et hageja on menetluse kestel esitanud hagi täpsustusi, sh ka 23. novembril 2018, ei anna alust asuda seisukohale, et hagi alus ja ese olid arusaamatud. Arvestades vaidluse sisu ja kostja vastuväiteid, on igati mõistetav hageja poolt hagi täpsustamine.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud ringkonnakohtus 1260 eurot (koos käibemaksuga). Kostja on hageja menetluskuludele vastu vaielnud ning leidnud, et hageja menetluskulude põhjendatud ja mõistlik maht saaks olla vaid pool taotletust, s.o 630 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu (144 eurot koos käibemaksuga) on mõistliku suurusega. Samas leiab ringkonnakohus, et hageja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Ringkonnakohtu menetluses on hageja esitanud vaid ühe menetlusdokumendi – apellatsioonkaebuse vastuse. Selle menetlusdokumendi koostamine peaks hõlmama ka maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumist ning apellatsioonkaebuse analüüsi, samuti suhtlemist kliendiga. Seetõttu ei arvesta ringkonnakohus 13. juuni 2019, 24. juuli 2019 ja 8. augusti 2019 toiminguid. Apellatsioonkaebuse vastuse koostamiseks on hageja lepingulisel esindajal kulunud 6,5 tundi. Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse mahtu ja keerukust, samuti seda, et menetlusdokumendis on olulises osas tuginetud maakohtu otsusele, on põhjendatud ajakuluks 5 tundi. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus on seega 720 eurot (5 tundi x 144 eurot/tund). See summa tuleb kostjalt välja mõista. Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et kostjal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt ka viivist. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.