4.Mõista OÜ-lt Mironic Invest X X’i kasuks välja saamatajäänud töötasu summas 780 eurot (neto). Menetluskulude jaotus
5.Jätta poolte menetluskulud OÜ Mironic Invest kanda.
6.Menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt
2-18-12526 ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjon rahuldas 10.07.2018.a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/805/18 X X’i (hageja) avalduse OÜ Mironic Invest vastu osaliselt. Töövaidluskomisjon mõistis OÜ’lt Mironic Invest välja X Xi kasuks töötasu ajavahemiku 01.04.2018.a kuni 26.04.2018.a eest netosummas 780 eurot, ning jättis rahuldamata X Xi nõude mõista välja puhkusetasu. OÜ Mironic Invest esitas 22.08.2018.a Harju Maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses. Töövaidluskomisjoni 10.07.2018 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/805/18 rahuldati hageja avaldus osaliselt, s.t. summas 780 eurot (neto). Hageja esitas 19.11.2018.a kohtule hagiavalduse kostja vastu saamata jäänud töötasu summas 780 eurot (neto) nõudes. 22.11.2018.a määrusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ning kostja 2017.a novembris Riias suulise kokkuleppe, mille alusel asus hageja tööle kostja salongis massöörina 2017.a detsembris. Kostja koostas töögraafikud, mille alusel hageja teenindas kostja kliente ning kostja maksis selle eest töötajale tasu 920 eurot (neto). Hageja leiab, et kuivõrd puuduvad tõendid, et kostja oleks hagejale töölepingu ülesöelnud ning ka selle kohta, et tööleping oleks lõppenud poolte kokkuleppel, on tööleping jätkuv. Kuna poolte vahel ei olnud kokku lepitud tööaja arvestusperioodis ega ka tööajakava teatavaks tegemise tingimustes, siis tuleb eeldada, et hageja töötas 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul st täistööajaga. Hageja saabumisel Eestisse kostja kinnitas töötajale, et kui töötaja teeb midagi halba või rikub kokkulepitud tingimusi, siis tööandaja tühistab töötaja viisa 7 päeva jooksul ostab talle lennukipileti kodumaale ja sellisel juhul ei lähe lennukipileti hind tööandja vaid töötaja rahast. Hageja hinnangul on tegemist töötaja kahjuks seadusest kõrvale kalduva ning tühise kokkuleppega. Hageja palub kostjalt välja mõista saamata jäänud 01.-26.04.2018.a saamata jäänud töötasu summas 780 eurot (neto), menetluskulud jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja ei tunnista hagi ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja selgitas, et kostja seaduslik esindaja pakkus hagejale võimalust, et hageja saaks tema juures tegutseda massöörina, kuid selleks, et Eestisse tulla ja siin massöörina tegutseda, oli vajalik, et a) hageja ja kostja vahel oleks olemas leping, b) kostja registreeriks hageja lühiajalise töötamise Eestis ning c) hagejal oleks olemas Eesti pikaajaline D-viisa. Hageja ja kostja pidasid pikalt läbirääkimisi, et hageja saaks tulla Eestisse. Kostja oli valmis sõlmima hagejaga käsunduslepingu massöörina tegutsemiseks kostjale kuuluvas massaažisalongis.
2-18-12526 Kokkuleppe saavutasid osalised lepingu sõlmimise osas, sh igakuiselt makstava tasu suuruse osas, Lätis 2017 aasta novembris. Selles poolte vahel vaidlust ei ole.
4.Poolte vahel oli ka kokkulepe selles, et kui hageja „teeb midagi halba või rikub kokku lepitud tingimusi, siis kostja tühistab hageja viisa 7 päeva jooksul, ostab talle lennukipileti kodumaale ja sellisel juhul ei lähe lennukipileti hind kostja vaid hageja rahast". Sellise kokkuleppe olemasolu on hageja ise kinnitanud hagis (p 4). Kostja esitas hagejale allkirjastamiseks käsunduslepingu eelnõu, mille osas pooled olid pidanud läbirääkimisi ning millesse kostja tegi hageja palvel/ettepanekul ka muudatusi (sh nt lepingutähtaja osas), kuid mille allkirjastamisest hageja keeldus. Ka selles kõiges poolte vahel vaidlust ei ole. Massöör on oma tegevuses vaba otsustama töö tegemise aja ja viisi jmt, ainus asi, milles hageja ja kostja omavahel kokku leppisid, oli koht ja ajavahemik, millal hageja sai massöörina tegutseda salongis. 15.04.2018 teatas kostja hagejale Messengeri vestluses muuhulgas, et ostab talle ära lennupileti. Hageja vastas selle peale OK. Seda tõendab lisatud väljavõte Messengeri vestlusest.
5.Kostja leiab, et poolte vahel oli käsundussuhe. VMS § 8 sätestab, et Eestis töötamine käesoleva seaduse tähenduses on mis tahes tegevus Eestis töölepingu või muu lepingu alusel, samuti muu tegevus teise isiku heaks, mille puhul võib eeldada tulu või muu varalise hüve saamist, sõltumata tegevuse aluseks oleva lepingu liigist, vormist või lepingu sõlminud teise poole asukohast või elukohast, kui välisleping või seadus ei sätesta teisiti. Ükski teine seadus ega välisleping teisiti ei sätesta.
6.Käesoleval juhul tegutses hageja kostja juures massöörina käsunduslepingu alusel ning kehtiva seaduse kohaselt on täiesti õiguspärane, et välismaalane tegutseb Eestis käsunduslepingu alusel. Kuna käesoleval juhul oli tegemist käsunduslepinguga, oli täiesti õiguspärane ka poolte kokkulepe selles osas, mis puudutab lennukipiletite ostmist. Käesoleval juhul ostis kostja hagejale lennupiletid ära, et tagada, et hageja ei satuks viisarežiimi rikkumisse, juhul kui PPA oleks kostja poolt hageja lühiajalise töötamise registreeringu lõpetamise tõttu hageja D-viisa kehtetuks tunnistanud. Kostja leiab, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et tegemise oli töösuhtega ning tasaarvestamise õigus oleks olnud küsitav, oleks hagejal kohustus tasuda kostjale hageja jaoks ja huvides soetatud lennupiletite maksumus käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Käesoleva asja hind on 780 eurot. Kohus leiab, et asja tuleb lahendada lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel. TsMS § 405 lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
2-18-12526
8.Käesolevas asjas 22.11.2018.a tehtud määruse kohaselt on kohus võtnud menetlusse nii hageja töötasu kui ka puhkusehüvitise nõude. Töövaidluskomisjon jättis 10.07.2018.a otsusega rahuldamata töövaidlusasjas nr 4-1/805/18 X Xi nõude mõista välja puhkusetasu. Kostja esitas taotluse töövaidluse läbivaatamiseks ulatuses, millega avaldus rahuldati ja mõisteti kostjalt välja hageja töötasu 780 eurot. Hageja ei ole töövaidluskomisjonis rahuldamata jäetud puhkusehüvitise nõuet tähtaegselt kohtule esitanud, seega selles osas on töövaidluskomisjoni otsus ka jõustunud. Kuivõrd hageja puhkusehüvitise nõuet tegelikkuses esitanud ei ole, on kohus seisukohal, et puhkusehüvitise nõue on menetlusse võetud ekslikult ja tuleb jätta läbi vaatamata.
9.Kostja esitas hagi menetlusse võtmisele vastuväite selles, et kohus on hagi menetlusse võtnud, kuigi riigilõiv on hagiavalduselt tasumata. Kostja hinnangul on tegemist töövõtulepingust tuleneva nõudega, riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 sätestatu ei sel juhul ei kohaldu ning hageja oleks hagi esitamisel pidanud tasuma riigilõivu. Kohus kostjaga ei nõustu. Nagu asja materjalidest nähtub rahuldas Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjon 10.07.2018.a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/805/18 hageja avalduse kostja vastu osaliselt. Kostja esitas 22.08.2018.a Harju Maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses. Kohus selgitab, et kostja enda taotlusel töövaidlusasja rahuldatud osas uuesti läbivaatamiseks hagi menetluse võtmisse otsustamisel ei saa kohus töövaidluskomisjoni läbinud töövaidlusasja (mis muuhulgas ka osaliselt rahuldati) suhtes võtta muud seisukohta, kui seda, et tegemist on töölepingust tuleneva õigussuhtega, töötasu nõudmise hagiga, millelt riigilõivu vastavalt riigilõivuseadusele tasuma ei pea. Seda enam, et põhiline vaidlusalusalune asjaolu ongi käesoleval juhul see, kas hageja töötas töölepingu või käsunduslepingu alusel. TLS § 1 lg 2 sätestab töötaja kaitse eesmärgil eelduse, mille kohaselt loetakse leping, mille puhul teeb üks isik teisele tasu eest tööd, seni töölepinguks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kohus ei saa hagi menetlusse võtmise otsustamisel hinnata tõendeid ja lahendada vaidlust sisuliselt, vaid peab lähtuma hagiavalduses toodud faktiväidetest. Seega leiab kohus, et hagi on selles osas õigesti menetlusse võetud.
10.Asjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: Hageja ja kostja sõlmisid suulise lepingu, mille alusel asus hageja kostja salongis massöörina tööle detsembrist 2017.a, netotasuks leppisid pooled kokku 920 eurot kuus, tööaeg 6 tööpäeva ja üks vaba päev nädalas, maks 10 h tööd päevas (tl 65), Kuivõrd hageja on välisriigi kodanik, taotles kostja hagejale viisa Eestis töötamiseks, Hageja tegevus kostja juures massöörina lõppes faktiliselt 25.04.2018.a (tl 63). Kostja ostis hagejale lennupileti maksumusega 326,29 eurot.
11.Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas poolte vahel oli sõlmitud võlaõiguslik käsundusleping või tööleping. Samuti on vaidlus selles, kas kostjal oli õigus hageja tasust hageja tarbeks ostetud lennupileti raha kinni pidada.
12.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 järgi käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Tööleping on käsunduslepingu üks alaliik. Töölepinguseaduse (TLS) § 1 lg 1 - 4 kohaselt teeb füüsiline isik (töötaja) töölepingu alusel teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Töölepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta
2-18-12526 sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev.
13.Riigikohus on selgitanud, et "Töösuhte tuvastamisel tuleb teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta /.../." (RKTKo 3-2-1-41-11). Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu, et „.Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut.“ (RKTKo 3-2-1-41-11, 3-2-1-3-05, 3-2-1-9-05, 3-2-1-26-10).
14.Kohus on seisukohal, et hageja ning kostja vahel oli töölepinguline suhe. Kohus ei saa kuidagi nõustuda kostja arvamusega selles, et hageja osutas kostjale teenust ja poolte vahel ei olnud töölepingust tulenev suhe. Kuigi pooled ei ole vormistanud kirjalikku lepingut, on lepingu olemusest ning õigussuhte sisust nähtuvalt tegemist siiski töölepingulise suhtega. Nagu eelnevalt osundatud, on töötaja töölepingu alusel suuremas sõltuvuses tööandjast, ta peab alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile. Käsundisaaja on aga oma tegevuse korraldamisel vaba, ta määrab ise oma töötegemise aja, koha ja viisi.
15.Pooltevahelise suhte kindlakstegemisel tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet – millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Tööleping erineb käsunduslepingust tööd tegeva isiku otsustusvabaduse ja alluvuse määra poolest: erinevalt käsundisaajast on töötaja allutatud tööandja juhtimisele ja kontrollile. Erinevalt muudest teenuse osutamise lepingutest on tööleping suunatud tööprotsessi õiguslikule reguleerimisele ja selle kaudu tööandja eesmärgi saavutamisele. Kui töö tegija lahendab jooksvaid probleeme, olles tööandjale pidevalt kättesaadav, täidab tema juhiseid ja allub asutuse sisekorrale, on tegemist töölepinguga. Tööõigussuhtes olev isik täidab tööandja juures mingit kindlat tööfunktsiooni, teeb oma tööd pidevalt ja saab selle eest palka kokkulepitud tähtaegadel. Töölepingule iseloomulik on ka see, et töö tegemiseks kasutab töötaja tööandja töövahendeid, materjale ja seadmeid. Kohus leiab, et hageja ning kostja vaheline lepinguline suhe vastab igati eelpooltoodud tingimustele.
16.Kohus on seisukohal, et hageja allus tööandja kontrollile ning töötaja ning tööandja vahel oli selge alluvussuhe. Kuigi kostjal on õigus selles, et kostja ei kontrollinud seda, milliseid massaaži töövõtteid hageja klientidel kasutas või millist massaaži klientidele tegi, pidi hageja alluma kostja töökorralduslikele juhistele. Asja materjalist nähtub kahtlusteta, et hagejal puudus õigus ja võimalus oma tööprotsessi iseseisvalt korraldada, ta allus kostja juhtimisele, korraldustele ja reeglitele ning kostja sisekorra ning töökorralduse reeglitele. Nii selgub juba ühest esimestest poolte vahel vahetatud sõnumitest, et pooled on leppinud kokku tööajas 6 päeva nädalas max 10 h päevas (tl 65). Kui poolte vahel oleks tõepoolest olnud käsunduslepingust tulenev õigussuhe, puudunuks igasugune vajadus kokku leppida kindlas tööaja mahus kui sellises, st et hageja töötab kuuel päeval nädalas ühe puhkepäevaga. Ka nähtub kostja edastatud sõnumitest, et ta tegi hagejale etteheiteid, kui
2-18-12526 hageja ei olnud tööl ajal, kui tal ei olnud kliente või kui hageja oli tööle hilinenud (tl 66). Samuti lubas kostja 19.02. sõnumis hagejale alates 05. märts 2 nädalat vaba aega. 03.04. kell 18:15, 19:05 ja 19:17 vahetatud sõnumitest nähtub, et kostja korraldas ja kontrollis hageja tööaega. Nii nähtub sõnumite sisust, et 02.04. oli hageja töö lõpetanud 22:30, sulgenud salongi peaaegu kell 23 ja 03.04. hommikul pidi hageja alustama tööd kell 09:00, kusjuures järgmine klient saabus tegelikult juba 08:40 ning hageja hinnangul ei olnud selline olukord normaalne. Sellest saab teha järelduse, et hageja ei olnud vabatahtlikult nõustunud sellise töökoormusega ning ei kontrollinud ise oma tööaega. Kohtu hinnanul viitab sellele ka kostja vastusõnum, millest nähtub, et 04.04. alustab hageja tööd alles 14:00 (tl 67). Ka 05.04 on hageja kostjat palunud, et salongi administraator ei broneeriks hagejale kliente pärast kella 21:00. Oma vastusõnumis 05.04. kell 14:51 on kostja avaldanud, et administraatorid teavad, kui hommikul on massaaži aeg, siis ei tohiks broneerida hiliseid massaaže ning möönis, et vigu juhtub. Kostja sõnumile vastas omakorda hageja, et on kostjale teatanud, et õhtuti on ta käed väsinud (tl 68). Eelviidatud Messingeri sõnumitest nähtub üheselt, et hageja ei saanud kontrollida, palju on tal tegelikkuses tööd ja kliente, samuti puudus hagejal kontroll tööaegade üle.
17.Samuti saab sõnumivahetusest järeldada, et hagejat ei koheldud võrdse partnerina, kellele antakse juhiseid käsundi paremaks täimiseks, vaid selgelt alluvana, kellele olid tööandja juhised rangelt kohustuslikud. Kohtu hinnangul viitab sellele ka TVK-le adresseeritud ekiri, kus kostja seaduslik esindaja avaldas, et hageja ei ela enam endisel aadressil peale nende vahelise lepingu lõppemist ehk lihtkeeles öeldud vallandamist (tl 144). Terminit „vallandamine“ kasutatakse kõnekeeles ainult töölepingust tuleneva õigussuhte puhul, kui lõpetatakse leping alluvaga, töötajaga. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab sõna vallandama töötajaga töösuhet lõpetama. (vt http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=vallandama). Käsunduslepingu teist poolt vallandada ei ole võimalik, käsunduslepingut saab üles öelda või lõpeb käsundusleping muul alusel näiteks kokkuleppel. Seega on kostja seaduslik esindaja ise suhtunud hagejasse kui alluvasse töötajasse, mitte käsunduslepingu alusel töötavasse võrdsesse partnerisse.
18.Kostja on esiletoonud, et käsunduslepingule viitab asjaolu, et hagejal võimaldati valida tööaega. Kohus leiab, et pelgalt see, et töötajale anti mõnikord võimalus valida talle sobivat tööaega ei muuda töölepingut veel käsunduslepinguks. Töö tegemise aja valimise võimalus töö sisu ja olemust ei muuda. Ka töölepingu alusel töötav isik saab valida või tööandja töötajale võimaldada sobivat töögraafikut ning vajadusel muutusi graafikus. Seega ei saa kohus kuidagi teha järeldust, et kostja ja hageja vahel ei olnud alluvussuhet. Ka ei ole kostja esile toonud, et teenuse osutamisel hageja kasutas enda töövahendeid või materjale, vastupidi – hageja kasutas kostja ruume, kostja ruumides asuvaid massaažilaudu, -õlisid ja rätikuid. Rätikute puhastus oli organiseeritud kostja poolt. Hageja tõi vande all ärakuulamisel esile, et ta käis mõnikord vastavalt kostja juhistele massaažiteenust osutamas ka väljaspool kostja salongi, kuid hageja ei teinud seda iseseisvalt vaid vastavalt kostja poolt varem klientidega kokkulepitule ja kostja juhistele.
19.Kostja maksis hagejale ka perioodilist tasu10 kuupäeval 920 eurot kuus kätte. Selles osas vaidlus puudub, vastupidist esiletoodud ei ole. Seega on leping olnud tasuline ning kostja on hagejale tasu maksnud perioodiliselt igakuiselt, mitte käsunduslepingu lõppemisel ühekorraga.
20.Samuti on kohus seisukohal, et tööandja on määranud ka töö tegemise koha. Hageja ei ole olnud oma valikutes vaba ega ole saanud kostjale nn teenust osutada suvalises temale sobivas kohas näiteks kodukontoris või avalikus pargis. Seega oli töö tegemise koht määratletud kas kostjale kuuluva salongiga või vastavalt kostja juhistele mõnes teises
2-18-12526 asukohas. Samuti ei saanud hageja valida vabalt aega, millal teenust osutada. Hageja sõltus teenuse osutamise aja valikul salongi lahtiolekuaegadest ning talle määratud töögraafikust.
21.Kohus märgib, et iseenesest saab massöör osutada ka teenust ja olla salongiomanikuga ka käsunduslepingust tulenevas õigussuhtes, kuid seda juhul kui ta on oma tegevuses ja otsustustes vaba. Kuid käesoleval juhul on hageja täitnud kostja juhiseid ja allunud kostja sisekorraeeskirjadele, kostja on leidnud hagejale kliente, sisustanud hageja töögraafikut, kostja kontrollis ka hageja poolt graafiku täitmist, seega oli seega on tegemist pooltevahelise töölepinguga. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist ei oleks töölepingust tuleneva õigussuhtega.
22.Kohus nõustub kostja käsitlusega selles, et välismaalase Eestis töötamisena käsitletakse mistahes tasulise lepingu alusel tegutsemist. St tegemist ei pea olema ilmtingimata töölepinguga ning välismaalane võib tegutseda mistahes lepingu alusel. Samas ei saa kohus nõustuda, et pelgalt selle tõttu, et hageja on välismaalane ning kostja hinnangul sõlmisid pooled käsunduslepingu siis ongi poolte vahel võlaõiguslik suhe. Kostja ei ole tõendanud et tegelikkuses oli poolte vahel sõlmitud käsundusleping. Kohus on eelpool selgitanud, et kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut.
23.Kohus kuulas istungil vande all ära nii hageja kui ka kostja seadusliku esindaja. Kohati olid poolte ütlused vastukäivad ja erinevad. Kohus märgib, et tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga ning kohus ei saa sellisel juhul otsustada kumma poole vande all antud ütlused on tegelikkuses tõesed. Seega ei saa kohus nõustuda kostja seisukohaga, ega teha neist järeldust, et just kostja seadusliku esindaja ütlused on tõesed ning seega on tegemist käsunduslepinguga.
24.VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Riigikohus märkinud, et „See, milles pooled kokku leppisid, tehakse kindlaks lepingut tõlgendades. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mh lepingu olemust ja eesmärki ning selle sõlmimise asjaolusid.“ (RKTKo 2-15-123028, p 21.2).
25.Käesoleval juhul on kohus seisukohal, et tõlgendades pooltevahelist suulist lepingut nii, nagu seda teeks mõistlik kolmas isik saab asuda seisukohale, et tegemist on poolte vahel sõlmitud töölepinguga. Töötaja on töösuhtes nõrgem pool. Samuti tuleb lepingut tõlgendades tähele panna seda, et hageja on välismaalane, kes ei tunne keelt, kellele on teadmata Eesti õiguskord ja seadusandlus ning kes iseenesest ei erista, mis vahe on käsunduslepingul ja töölepingul, seega on ka sellel alusel hageja selles õigussuhte nõrgem pool.
26.VMS § 281 lg 2 sätestab, et välismaalane on kohustatud kandma enda Eestist lahkumise kulud. Nimetatud säte ei anna kostjale õigust hageja töötasust kinnipidamisi teha.
2-18-12526 Nimetatud sätte kohaselt on Politsei- ja Piirivalveametil õigus riigist väljasaadetavale välismaalasele teha ettekirjutusi väljasaatmismenetlusega kaasnevate kulude hüvitamiseks.
27.Töötaja palub kostjalt välja mõista aprillikuu 2018.a töötasu perioodi 01.04 - 26.04.2018.a eest. Hageja arvutuskäigule kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Töövaidluskomisjon on oma otsuses leidnud, et perioodi 01.-26.aprill 2018.a eest oleks hagejal õigus saada töötasu 874 eurot, kuid töövaidlusorgan oli seotud hageja nõude suurusega 780 eurot. Kohtumenetluses on kostja avaldanud, et TVK arvestas hageja nõude valesti, kuivõrd töösuhe lõppes tegelikult 25.04.2018.a.
28.Kohus kostjaga ei nõustu. Asja materjalide juurde ei ole esitatud kirjalikku dokumenti, millest nähtuks, et kostja oleks töötajale töölepingu üles öelnud. Samuti ei ole vaidlust selles, et pooled ei ole töölepingut lõpetanud kokkuleppel, kuivõrd tööandja ei ole allkirjastanud töötaja poolt koostatud töölepingu lõpetamise kokkulepet ja on kogu töövaidluse vältel seisukohal, et tööleping ei lõppenud poolte kokkuleppel. TLS 5. ptk 1. jagu sätestab ammendavalt töölepingu lõppemise alused. TLS § 95 lg 1 järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Kohus osundab, et tööleping ei saa lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (TsÜS § 68 lg d 3 ja 4, vt RKTKo 3-2-1-117-11, p 17). Samas lahendatakse vaidlus töölepingu lõppemise osas teises töövaidlusasjas ning kohus käesolevas vaidluses selles osas hinnanguid ei anna.
29.Kohtu hinnangul ei ole selleks ka vajadust, sest isegi kui asuda seisukohale, et tööleping lõppes tegelikkuses 25.04.2018.a oleks töötajal õigus töötasule summas 828 eurot (920 : 20 tööpäeva aprillis * 18 töötaja tööpäeva aprillis). Kuivõrd töötaja tegelik nõue on väiksem summast, kui tal oleks õigust kostjalt saada, ei ole käesolevas vaidluses oluline, millal ja millisel alusel töösuhe tegelikkuses lõppes. Kohus leiab, et saamata jäänud töötasu summas 780 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
30.Kostja tunnistab hageja nõuet iseenesest summas 450,72 eurot. Samas ei ole vaidlust selles, et ka tunnistatud osas kostja hagejale nõuet tasunud ei ole. Kostja leiab, et hageja poolt taotletavast summast tuleb maha arvata kostja poolt hagejale kodumaale sõiduks ostetud lennupileti maksumus 329,28 eurot. Kohus märgib kõigepealt, et tõendeid lennupileti ostu ja selle maksumuse kohta kohtule esitatud ei ole. Samuti osundab kohus, et kohtuväliselt võib tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada (töötasust kinni pidada) töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul (TLS § 78 lg 1). Kostja ei ole kohtule esitanud hageja kirjalikku nõusolekut selle kohta, et hageja oleks olnud nõus temalt lennupileti maksumuse kinnipidamisega.
31.Kostja tugineb küll sellele, et poolte Messingeri sõnumivahetuses avaldas kostja seadusliku esindaja 15.04.2018.a kell 19:38 teatele vastuseks OK (tl 85, pöördel). Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et sellega on hageja avaldanud nõusolekut piletiraha tema töötasust kinnipidamiseks. Tööandja sõnum sisaldas vaid infot selle kohta, et tööandja kavatseb töötajaga töösuhte lõpetada 30.04.2018.a ning tühistab hageja viisa 07.05.2018.a. Vastusest „OK“ saab teha vaid järelduse, et hageja võttis tööandja poolt edastatud info teadmiseks. Järgnevates sõnumites (18.04, ja hiljem) on hageja selgesõnaliselt keelanud tema töötasu pileti ostmiseks kasutada (tl 86, 87, 90 pöördel).
32.TLS § 2 kohaselt töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on
2-18-12526 tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on käesolevas seaduses ette nähtud. TLS § 32 kohaselt on kokkulepe, mille alusel töötaja on kohustatud töötasu ja muid hüvesid kasutama teatud eesmärgil, tühine.
33.Kohus märgib ka seda, et poolte kokkulepe selle kohta, et „kui Töötaja teeb midagi halba või rikub kokku lepitud tingimusi, siis kostja tühistab hageja viisa 7 päeva jooksul, ostab talle lennukipileti kodumaale ja sellisel juhul ei lähe lennukipileti hind kostja vaid hageja rahast“ ei too iseenesest kaasa ei töölepingu lõppemist ega anna alust hageja töötasu arvelt osta talle lennupilet ega kohustada teda lahkuma Eestist. Käesoleval juhul ei ole kostja ka esiletoonud, mis on selleks halvaks asjaks või kuidas on hageja rikkunud kokkulepitud tingimusi. Eeltoodust tulenevalt puudus kostjal mistahes alus hageja töötasu arvelt osta hagejale lennupilet kodumaale ja selle maksumus hageja töötasust maha arvata.
34.Isegi kui asuda seisukohale, et poolte vahel oli tegelikkuses sõlmitud käsundusleping, mitte tööleping, ei olnud kostjal õigust hagejale makstavast tasust maha arvata lennupileti maksumust. Kostja leiab, et hagejal on sõltumata õigussuhte iseloomust kohustus tasuda kostjale hageja jaoks ja huvides soetatud lennupiletite maksumus käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja on tuginenud muuhulgas ka sellele, et tal on hageja vastu lennupileti ostmisest tulenev nõue, mille ta on hagejal saada oleva tasuga tasaarvestanud. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
35.Kohus kostjaga ei nõustu. Tulenevalt VÕS § 1018 lg 1 ja 2 kui käsundita asjaajaja teeb midagi soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks andnud talle õiguse tegu teha või kohustanud tegema, on käsundita asjaajajal VÕS § 1019-1023 õigused ja kohustused kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Õigustatud käsundita asjaajamise korral tuleb VÕS § 1023 lg 1 alusel hüvitada asjaajamisel tehtud kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest (RKTKo nr 3-2-1-25-08 p 15). Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks avaldanud kostjale tahet pileti ostmiseks ega andnud heakskiitu pileti ostmiseks, asjast ei nähtu ka olulist avalikku huvi kostja poolt hagejale pileti ostmiseks. Ka ei saa teha järeldust, et hageja oleks kostja arvel kuidagi rikastunud, kuivõrd hageja ei ole kasutanud kostja poolt soetatud lennupiletit.
36.Kõige eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi, mõistab kostjalt hageja kasuks välja saamatajäänud töötasu summas 780 eurot (neto).
37.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
38.Kohus jätab asja juurde võtmata hageja poolt 15.10.2019.-a esitatud täiendavad tõendid, kuivõrd need on esitatud hilinemisega. Hageja ei ole põhjendanud, mis neid tõendeid ei oleks saanud varem esitada. Menetluskulude jaotus
39.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse
2-18-12526 kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
40.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
41.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.