Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Määruse tegemise aeg ja koht
17.01.2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-12526
Kohtuasi
XX (X) hagi OÜ Y vastu töötasu 780 eurot saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.11.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Y apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
780 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Katrin Martis ja Jaanus Matso Kostja/apellant OÜ Y (registrikood XXXXXXXX), seaduslik esindaja juhatuse liige AS
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Keelduda menetlusse võtmast OÜ Y apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 11.11.2019 otsuse peale.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja tähtajad Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Riigikohtus võib hagimenetluses menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja kaebusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Töövaidluskomisjon (TVK) rahuldas 10.07.2018 otsusega hageja avalduse kostja vastu osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja töötasu ajavahemiku 01.04.2018– 26.04.2018 eest netosummas 780 eurot ning jättis rahuldamata hageja nõude mõista välja puhkusetasu. Kostja esitas 22.08.2018 maakohtule taotluse TVK-le esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 19.11.2018 kohtule hagi kostja vastu saamata jäänud töötasu 780 eurot (neto) väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagi kohaselt sõlmisid pooled 2017.a novembris Riias suulise kokkuleppe, mille alusel asus hageja tööle kostja salongis massöörina 2017.a detsembris. Kostja koostas töögraafikud, mille alusel hageja teenindas kostja kliente ning kostja maksis selle eest talle tasu 920 eurot (neto). Kuivõrd puuduvad tõendid, et kostja oleks töölepingu üles öelnud ning ka selle kohta, et tööleping oleks lõppenud poolte kokkuleppel, on tööleping jätkuv. Kuna poolte vahel ei ole kokku lepitud tööaja arvestusperioodi ega tööajakava teatavaks tegemise tingimustes, tuleb eeldada, et hageja töötas 40h 7päevase ajavahemiku jooksul, st täistööajaga. Hageja saabumisel Eestisse kostja kinnitas, et kui töötaja teeb midagi halba või rikub kokkulepitud tingimusi, tühistab tööandja töötaja viisa 7 päeva jooksul, ostab talle lennupileti kodumaale ja sellisel juhul ei lähe piletihind tööandja, vaid töötaja rahast. Hageja hinnangul on tegemist töötaja kahjuks seadusest kõrvale kalduva ning tühise kokkuleppega. Hageja palus kostjalt välja mõista 01.–26.04.2018 eest saamata jäänud töötasu 780 eurot (neto). Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pooltevahelise lepingu näol oli tegemist käsunduslepinguga. Kostja esitas hagejale allkirjastamiseks lepingu eelnõu, mille osas pooled olid pidanud läbirääkimisi ning millesse kostja tegi hageja palvel/ettepanekul ka muudatusi (nt lepingutähtaja osas), kuid mille allkirjastamisest hageja keeldus. Massöör on oma tegevuses vaba otsustama töö tegemise aega ja viisi jmt. Ainus asi, milles hageja ja kostja omavahel kokku leppisid, oli koht ja ajavahemik, millal hageja sai massöörina tegutseda salongis.
4.15.04.2018 teatas kostja hagejale messengeri-vestluses mh, et ostab talle lennupileti. Hageja vastas selle peale OK. Kuna tegemist oli käsunduslepinguga, oli õiguspärane ka poolte kokkulepe selles osas, mis puudutab lennukipiletite ostmist. Kostja ostis hagejale lennupiletid ära, et tagada, et hageja ei satuks viisarežiimi rikkumisse, kui PPA oleks kostja poolt hageja lühiajalise töötamise registreeringu lõpetamise tõttu hageja D-viisa kehtetuks tunnistanud.
2(9)
5.Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et tegemist oli töösuhtega ning lennupiletite maksumuse töötasuga tasaarvestamise õigus oleks küsitav, oleks hagejal kohustus tasuda kostjale hageja jaoks ja huvides soetatud lennupiletite maksumus käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Esimese astme kohtu otsus
6.11.11.2019 tegi Harju Maakohus otsuse, millega jättis ekslikult menetlusse võetud hageja puhkusehüvitise väljamõistmise nõude läbi vaatamata ja hageja 15.10.2019 esitatud täiendavad tõendid asja juurde võtmata. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja saamata jäänud töötasu 780 eurot (neto). Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja märkis, et määrab kulude suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.
7.Asjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: • hageja ja kostja sõlmisid suulise lepingu, mille alusel asus hageja kostja salongis massöörina tööle detsembrist 2017, netotasuks leppisid pooled kokku 920 eurot kuus, tööaeg 6 tööpäeva ja üks vaba päev nädalas, maksimum 10h tööd päevas; • kuivõrd hageja on välisriigi kodanik, taotles kostja hagejale viisa Eestis töötamiseks; • hageja tegevus kostja juures massöörina lõppes faktiliselt 25.04.2018; • kostja ostis hagejale lennupileti maksumusega 326.29 eurot.
8.Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas nende vahel oli sõlmitud võlaõiguslik käsundusleping või tööleping. Samuti on vaidlus selles, kas kostjal oli õigus hageja tasust hageja tarbeks ostetud lennupileti raha kinni pidada.
9.Kohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 619 märkides, et tööleping on käsunduslepingu üks alaliik, samuti töölepinguseaduse (TLS) § 1 lõigetele 1–4. Riigikohus on selgitanud, et „Töösuhte tuvastamisel tuleb teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta /.../.“ (lahend nr 3-2-1-41-11). Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu, et „Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut.“ (lahendid nr 3-2-1-41-11, 3-2-1-3-05, 3-2-1-9-05, 3-2-1-26-10).
10.Kohus asus seisukohale, et poolte vahel oli töölepinguline suhe. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja osutas kostjale teenust ja poolte vahel ei olnud töölepingust tulenev suhe. Kuigi pooled ei vormistanud kirjalikku lepingut, on lepingu olemusest ning õigussuhte sisust nähtuvalt tegemist siiski töölepingulise suhtega. Pooltevahelise suhte kindlakstegemisel tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet – millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk milline on
3(9)
vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Tööleping erineb käsunduslepingust tööd tegeva isiku otsustusvabaduse ja alluvuse määra poolest. Erinevalt käsundisaajast on töötaja allutatud tööandja juhtimisele ja kontrollile. Erinevalt muudest teenuse osutamise lepingutest on tööleping suunatud tööprotsessi õiguslikule reguleerimisele ja selle kaudu tööandja eesmärgi saavutamisele. Kui töö tegija lahendab jooksvaid probleeme, olles tööandjale pidevalt kättesaadav, täidab tema juhiseid ja allub asutuse sisekorrale, on tegemist töölepinguga. Tööõigussuhtes olev isik täidab tööandja juures mingit kindlat tööfunktsiooni, teeb oma tööd pidevalt ja saab selle eest palka kokkulepitud tähtaegadel. Töölepingule iseloomulik on ka, et töö tegemiseks kasutab töötaja tööandja töövahendeid, materjale ja seadmeid. Pooltevaheline lepinguline suhe vastab igati eelpool esiletoodud tingimustele.
11.Kohus leidis, et hageja allus tööandja kontrollile ning töötaja ja tööandja vahel oli selge alluvussuhe. Kuigi kostjal on õigus selles, et ta ei kontrollinud seda, milliseid töövõtteid hageja klientidel kasutas või millist massaaži klientidele tegi, pidi hageja alluma kostja töökorralduslikele juhistele. Asja materjalist nähtub kahtlusteta, et hagejal puudus õigus ja võimalus oma tööprotsessi iseseisvalt korraldada, ta allus kostja juhtimisele, korraldustele ja reeglitele ning kostja sisekorra ja töökorralduse reeglitele. Nii selgub juba ühest esimestest pooltevahelistest sõnumitest, et kokku on lepitud tööajas 6 päeva nädalas max 10h päevas. Kui poolte vahel oleks tõepoolest olnud käsunduslepingust tulenev õigussuhe, puudunuks igasugune vajadus kokku leppida kindlas tööaja mahus kui sellises, st et hageja töötab kuuel päeval nädalas ühe puhkepäevaga. Ka nähtub kostja edastatud sõnumitest, et ta tegi hagejale etteheiteid, kui hageja ei olnud tööl ajal, kui tal ei olnud kliente või kui hageja oli tööle hilinenud. Samuti lubas kostja 19. veebruari sõnumis hagejale alates 5. märtsist 2 nädalat vaba aega. 3. aprillil kell 18:15, 19:05 ja 19:17 vahetatud sõnumitest nähtub, et kostja korraldas ja kontrollis hageja tööaega. Nii nähtub sõnumite sisust, et 2. aprillil oli hageja töö lõpetanud 22:30, sulgenud salongi peaaegu kell 23:00 ja 3. aprilli hommikul pidi hageja alustama tööd kell 9:00, kusjuures järgmine klient saabus tegelikult juba 08:40 ning hageja hinnangul ei olnud selline olukord normaalne. Sellest saab teha järelduse, et hageja ei olnud vabatahtlikult nõustunud sellise töökoormusega ning ei kontrollinud ise oma tööaega. Kohtu hinnangul viitab sellele ka kostja vastusõnum, millest nähtub, et 4. aprillil alustab hageja tööd alles 14:00. Ka 5. aprillil on hageja kostjat palunud, et salongi administraator ei broneeriks talle kliente pärast kella 21:00. Oma vastusõnumis 5. aprillil kell 14:51 on kostja avaldanud, et administraatorid teavad, et kui hommikul on massaaži aeg, siis ei tohiks broneerida hiliseid massaaže ning möönis, et vigu juhtub. Kostja sõnumile vastas omakorda hageja, et on kostjale teatanud, et õhtuti on ta käed väsinud. Eelviidatud messengeri sõnumitest nähtub üheselt, et hageja ei saanud kontrollida palju on tal tegelikkuses tööd ja kliente, samuti puudus hagejal kontroll tööaegade üle.
12.Samuti saab sõnumivahetusest järeldada, et hagejat ei koheldud võrdse partnerina, kellele antakse juhiseid käsundi paremaks täimiseks, vaid selgelt alluvana, kellele olid tööandja juhised rangelt kohustuslikud. Kohtu hinnangul viitab sellele ka TVK-le adresseeritud e-kiri, kus kostja seaduslik esindaja avaldas, et hageja ei ela enam endisel aadressil peale nendevahelise lepingu lõppemist ehk lihtkeeles öeldud vallandamist. Terminit „vallandamine“ kasutatakse kõnekeeles ainult töölepingust tuleneva õigussuhte puhul, kui lõpetatakse leping alluvaga, töötajaga. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab sõna „vallandama“ „töötajaga töösuhet lõpetama“ (vt http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=vallandama). Käsunduslepingu teist poolt vallandada ei ole võimalik, käsunduslepingut saab üles öelda või lõpeb leping 4(9)
muul alusel, nt kokkuleppel. Seega on kostja seaduslik esindaja ise suhtunud hagejasse kui alluvasse töötajasse, mitte käsunduslepingu alusel töötavasse võrdsesse partnerisse.
13.Kohtu hinnangul pelgalt see, et töötajale anti mõnikord võimalus valida talle sobivat tööaega, ei muuda töölepingut veel käsunduslepinguks. Töö tegemise aja valimise võimalus töö sisu ja olemust ei muuda. Ka töölepingu alusel töötav isik saab valida või tööandja töötajale võimaldada sobivat töögraafikut ning vajadusel muutusi graafikus. Seega ei saa kuidagi teha järeldust, et poolte vahel ei olnud alluvussuhet. Ka ei ole kostja esile toonud, et teenuse osutamisel hageja kasutas enda töövahendeid või materjale, vastupidi – hageja kasutas kostja ruume, kostja ruumides asuvaid massaažilaudu, -õlisid ja rätikuid. Rätikute puhastus oli organiseeritud kostja poolt. Hageja tõi vande all ärakuulamisel esile, et käis mõnikord vastavalt kostja juhistele massaažiteenust osutamas ka väljaspool kostja salongi, kuid hageja ei teinud seda iseseisvalt, vaid vastavalt kostja poolt varem klientidega kokkulepitule ja kostja juhistele.
14.Kostja maksis hagejale ka perioodilist tasu 10. kuupäeval 920 eurot kuus kätte. Selles osas vaidlus puudub, vastupidist esiletoodud ei ole. Seega on leping olnud tasuline ning kostja on hagejale tasu maksnud perioodiliselt igakuiselt, mitte käsunduslepingu lõppemisel ühekorraga.
15.Samuti leidis kohus, et tööandja on määranud töö tegemise koha. Hageja ei olnud valikutes vaba ega saanud kostjale nn teenust osutada suvalises temale sobivas kohas nt kodukontoris või avalikus pargis. Seega oli töö tegemise koht määratletud kas kostjale kuuluva salongiga või vastavalt kostja juhistele mõnes teises asukohas. Samuti ei saanud hageja valida vabalt aega, millal teenust osutada. Hageja sõltus teenuse osutamise aja valikul salongi lahtiolekuaegadest ning talle määratud töögraafikust.
16.Iseenesest saab massöör osutada ka teenust ja olla salongiomanikuga ka käsunduslepingust tulenevas õigussuhtes, kuid seda juhul, kui ta on oma tegevuses ja otsustustes vaba. Antud juhul on hageja täitnud kostja juhiseid ja allunud kostja sisekorraeeskirjadele, kostja on leidnud hagejale kliente, sisustanud hageja töögraafikut, kontrollinud hageja poolt graafiku täitmist, seega oli tegemist pooltevahelise töölepinguga. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist ei oleks töölepingust tuleneva õigussuhtega.
17.Kohus nõustus kostja käsitlusega selles, et välismaalase Eestis töötamisena käsitletakse mistahes tasulise lepingu alusel tegutsemist, st tegemist ei pea olema töölepinguga. Samas ei nõustu kohus, et pelgalt selle tõttu, et hageja on välismaalane ning kostja hinnangul sõlmisid pooled käsunduslepingu, ongi poolte vahel võlaõiguslik suhe. Kostja ei ole tõendanud, et tegelikkuses oli poolte vahel sõlmitud käsundusleping. Kohus on eespool selgitanud, et kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut.
5(9)
18.Kohus kuulas istungil vande all ära nii hageja kui kostja seadusliku esindaja. Kohati olid poolte ütlused vastukäivad ja erinevad. Tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga ning kohus ei saa sellisel juhul otsustada kumma poole vande all antud ütlused on tegelikkuses tõesed. Seega ei saanud kohus nõustuda kostjaga ega teha sellest järeldust, et just kostja seadusliku esindaja ütlused on tõesed ning et seetõttu on tegemist käsunduslepinguga.
19.Kohus tugines ka VÕS § 29 lõikele 4. Riigikohus on märkinud, et „See, milles pooled kokku leppisid, tehakse kindlaks lepingut tõlgendades. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mh lepingu olemust ja eesmärki ning selle sõlmimise asjaolusid.“ (lahend nr 2-15-123028, punkt 21.2). Tõlgendades pooltevahelist suulist lepingut nii nagu seda teeks mõistlik kolmas isik, saab asuda seisukohale, et tegemist on töölepinguga. Töötaja on töösuhtes nõrgem pool. Samuti tuleb lepingut tõlgendades tähele panna, et hageja on välismaalane, kes ei tunne keelt, kellele on teadmata Eesti õiguskord ja seadusandlus ning kes iseenesest ei erista, mis vahe on käsundus- ja töölepingul. Seega on ka sel alusel hageja pooltevahelises õigussuhtes nõrgem pool.
20.Välismaalaste seaduse (VMS) § 281 lõige 2 ei anna kostjale õigust hageja töötasust kinnipidamisi teha. Nimetatud sätte kohaselt on PPA-l õigus riigist väljasaadetavale välismaalasele teha ettekirjutusi väljasaatmismenetlusega kaasnevate kulude hüvitamiseks.
21.Hageja palus kostjalt välja mõista 2018.a aprillikuu töötasu perioodi 01.04.– 26.04.2018 eest. Hageja arvutuskäigule kostja vastuväiteid esitanud ei ole. TVK leidis, et viidatud perioodi eest oleks hagejal õigus saada töötasu 874 eurot, kuid töövaidlusorgan oli seotud hageja nõude suurusega 780 eurot. Kohtumenetluses on kostja avaldanud, et TVK arvestas hageja nõude valesti, kuivõrd töösuhe lõppes tegelikult 25.04.2018. Kohus kostjaga ei nõustu. Asja materjalide juurde ei ole esitatud kirjalikku dokumenti, millest nähtuks, et kostja oleks töölepingu üles öelnud. Samuti ei ole vaidlust selles, et pooled ei ole töölepingut lõpetanud kokkuleppel, kuivõrd tööandja ei allkirjastanud töötaja koostatud töölepingu lõpetamise kokkulepet ja on kogu töövaidluse vältel seisukohal, et tööleping ei lõppenud poolte kokkuleppel. TLS 5. ptk 1. jagu sätestab ammendavalt töölepingu lõppemise alused. Kohus tugines TLS § 95 lõikele 1 ja osundas, et tööleping ei saa lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõiked 3 ja 4, vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-117-11, punkt 17). Samas lahendatakse vaidlus töölepingu lõppemise osas teises töövaidlusasjas ning kohus käesolevas vaidluses selles osas hinnanguid ei anna. Kohtu hinnangul ei ole selleks ka vajadust, sest isegi kui asuda seisukohale, et tööleping lõppes tegelikkuses 25.04.2018, oleks töötajal õigus töötasule 828 eurot (920 : 20 tööpäeva aprillis * 18 töötaja tööpäeva aprillis). Kuivõrd töötaja tegelik nõue on väiksem summast, mis tal oleks õigus saada, ei ole käesolevas vaidluses oluline, millal ja millisel alusel töösuhe tegelikkuses lõppes. Kohus leidis, et saamata jäänud töötasu 780 eurot tuleb kostjalt hagejale välja mõista.
22.Kostja tunnistab hageja nõuet iseenesest summas 450.72 eurot. Samas ei ole vaidlust selles, et ka tunnistatud osa kostja hagejale tasunud ei ole. Kostja leidis, et hageja taotletavast summast tuleb maha arvata kostja poolt hagejale kodumaale sõiduks 6(9)
ostetud lennupileti maksumus 329.28 eurot. Kohus märkis kõigepealt, et tõendeid lennupileti ostu ja selle maksumuse kohta kohtule esitatud ei ole. Samuti osundas kohus, et kohtuväliselt võib tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada (töötasust kinni pidada) töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusoleku korral (TLS § 78 lõige 1). Kostja ei ole kohtule esitanud hageja kirjalikku nõusolekut selle kohta, et ta oleks nõus temalt lennupileti maksumuse kinnipidamisega. Kostja tugineb küll sellele, et poolte messengeri sõnumivahetuses avaldas hageja kostja seadusliku esindaja 15.04.2018 kell 19:38 teatele vastuseks OK. Kohus ei nõustunud, et sellega avaldas hageja nõusolekut piletiraha tema töötasust kinnipidamiseks. Tööandja sõnum sisaldas vaid infot selle kohta, et tööandja kavatseb töötajaga töösuhte lõpetada 30.04.2018 ning tühistab hageja viisa 07.05.2018. Vastusest „OK“ saab teha vaid järelduse, et hageja võttis tööandja edastatud info teadmiseks. Järgnevates sõnumites (18.04 ja hiljem) on hageja selgesõnaliselt keelanud tema töötasu pileti ostmiseks kasutada. Kohus viitas TLS §-dele 2 ja 32. Poolte kokkulepe selle kohta, et „kui Töötaja teeb midagi halba või rikub kokku lepitud tingimusi, siis kostja tühistab hageja viisa 7 päeva jooksul, ostab talle lennukipileti kodumaale ja sellisel juhul ei lähe lennukipileti hind kostja vaid hageja rahast“ ei too iseenesest kaasa töölepingu lõppemist ega anna alust hageja töötasu arvelt osta talle lennupilet ega kohustada teda lahkuma Eestist. Praegusel juhul ei ole kostja ka esiletoonud, mis on selleks halvaks asjaks või kuidas on hageja rikkunud kokkulepitud tingimusi. Eeltoodust tulenevalt puudus kostjal alus hageja töötasu arvelt osta hagejale lennupilet kodumaale ja selle maksumus hageja töötasust maha arvata.
23.Isegi kui asuda seisukohale, et poolte vahel oli tegelikkuses sõlmitud käsundusleping, ei olnud kostjal õigust hagejale makstavast tasust maha arvata lennupileti maksumust. Kostja tugines käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätetele, samuti sellele, et tal on hageja vastu lennupileti ostmisest tulenev nõue, mille ta on hagejal saada oleva tasuga tasaarvestanud. Kohus kostjaga ei nõustunud. Kohus viitas VÕS § 1018 lõigetele 1 ja 2, § 1023 lõikele 1. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks avaldanud kostjale tahet pileti ostmiseks ega andnud heakskiitu pileti ostmiseks, asjast ei nähtu ka olulist avalikku huvi kostja poolt hagejale pileti ostmiseks. Ka ei saa teha järeldust, et hageja oleks kostja arvel kuidagi rikastunud, kuivõrd hageja ei ole kasutanud kostja soetatud lennupiletit.
24.Kõik otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagi läbivaatamisel tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
25.Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, jäid menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Kohus märkis, et poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik peale lõpplahendi jõustumist. Apellatsioonkaebus
26.02.01.2020 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Koos kaebusega esitas kostja ka taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks.
27.Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud menetlusnorme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, samuti on otsus vastuoluline. 7(9)
28.Kostja ei nõustu, et poolte vahel oli tööleping. Kohus on teinud otsuse ainult hageja kasuks olevaid asjaolusid ja tõendeid hinnates, jättes tähelepanuta mitmed kostja kasuks rääkivad olulised tõendid. Tegemist oli käsundussuhtega, kuivõrd hageja oli võrdne koostööpartner, hageja tööaeg pandi paika vastavalt tema soovidele, hageja ei allunud kostja juhistele/käskudele, vaid oli töö tegemise aja ja viisi suhtes täielikult iseseisev. Kostja ei nõustu ka, et hagejat tuleb pidada töösuhtes nõrgemaks pooleks ka seetõttu, et ta on välismaalane, kes ei tunne keelt ega Eesti seadusandlust.
29.Tõenditest nähtuvalt aktsepteeris hageja lennupiletite raha kinnipidamist.
30.Kostja tõi vastuses TVK-le 22.06.2018 esile, kuidas hageja rikkus kokkulepitud tingimusi. Leping lõpetati seoses järjepidevate ja korduvate kokkulepete rikkumisega, klientidelt saabunud negatiivse tagasiside tõttu ja prostitutsioonile viitava tegevusega seoses.
31.Hageja andis 18.09.2019 istungil valeütluseid, millise asjaolu palub kostja tuvastada ja/või jätta hageja vande all antud ütlused tõendina arvestamata või vajadusel kuulata mõlemad pooled uuesti vande all üle. Määruse põhjendused
32.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja muude materjalidega, leiab, et kaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.
33.TsMS § 405 lõike 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja esitas maakohtule hagi, milles nõudis kostjalt saamata jäänud töötasu 780 euro väljamõistmist. Kuna vaidlusaluses asjas on tegemist rahalise nõudega, mille hind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 2000 eurot ega koos kõrvalnõuetega 4000 eurot, on tegemist TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjaga. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lõige 21).
34.Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lõikega 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ka otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud, seega ei kerki küsimust taoliste rikkumiste mõjust lahendile. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
35.Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lõike 1 alusel koosmõjus § 639 lõikega 1 kaebuse esitaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, kuna apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust vastustajale vastamiseks.
8(9)
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Peeter Pällin /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.