2.3.sissenõutavaks muutunud viivis 97 eurot 40 senti;
2.4.viivis põhinõudelt (3023 eurot 63 senti) alates 29. juunist 2019 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
3.Jätta rahuldamata OK Incure OÜ sissenõudmiskulude hüvitis 50 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Jätta hageja menetluskuludest 98,5% kostja kanda ja 1,5% hageja kanda.
5.Määrata OK Incure OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks 325 eurot.
6.Mõista Elju Laanelt OK Incure OÜ kasuks välja menetluskulu kokku 320 eurot. Elju Laanel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (320 eurot) tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
2-19-112851
Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSEKÄIK
1.OK Incure OÜ esitas 8. mail 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 3814 euro 87 sendi saamiseks. Kohus tegi võlgnikule 20. mail 2019 makseettepaneku, mis toimetati kätte 23. mail 2019. Võlgnik Elju Laane esitas 30. mail 2019 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 11. juuni 2019. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.OK Incure OÜ (hageja) esitas 28. juunil 2019 kohtule hagiavalduse. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital Estonia OÜ (laenuandja) ja Elju Laane (kostja) 7. jaanuaril 2018 laenulepingu nr xxx, millega laenuandja andis kostjale krediiti summas 3300 eurot. Lepinguga lepiti kokku intressimääras 43,20% aastas. Kostja sai raha kätte, kuid rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tegemata korrapäraseid laenu tagastamise makseid. Laenuandja andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 31. jaanuarini 2019 ning kuna võlgnevust ei tasutud, siis alates 1. veebruarist 2019 lõppes laenuleping erakorraliselt ning laenuandja loovutas nõude OK Incure OÜ-le. Ülesütlemise seisuga koosnes võlgnevus põhinõudest summas 3032 eurot 63 senti, intressist summas 403 eurot 57 senti, viivisest summas 13 eurot 58 senti ning meeldetuletustasust summas 10 eurot.
3.Tartu Maakohus võttis 1. juuli 2019. a määrusega hagiavalduse menetlusse.
4.Kostja esitas 7. augustil 2019 kohtule tõendina oma pangakonto väljavõtte perioodist 1. juuni 2016 kuni 31. detsember 2018. Sisulist vastust kostja hagiavaldusele ei esitanud. Maksekäsu kiirmenetluses on kostja esitanud järgneva vastuväite: „Laen võetud 2016. a ja see on makstud. Ma ei tea teie nõuate, saadan teile panga väljavõtte. Rohkem pole suuteline maksma. Olen 81 vana ja saan riikliku toetust. Olen pangaga korduvalt rääkinud aga asjata, ikka saadavad võlakirju aga ei ole nõus maksma. Pole sissetulekut ega vara mida sisse nõuda. Kuidas nõuate nagu poleks maksnud.“
5.10. septembril 2019 suunas kohus pooled kompromissi läbirääkimistele ja soovis pooltelt teavet kompromissi läbirääkimiste kohta 10 päeva jooksul kirja kättesaamisest. Pooled jätsid kohtule vastamata ning kompromissis kokku ei lepitud.
MAAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja hageja nõue tuleb täies ulatuses rahuldada.
2-19-112851
7.Hageja nõuab kostjalt IPF Digital Estonia OÜ ja Elju Laane vahel sõlmitud laenulepingust nr xxx tuleneva 3583 euro 60 sendi suuruse nõude maksmist. Nõue koosneb põhivõlgnevusest 3032 eurot 63 senti, intressist 403 eurot 57 senti, sissenõutavaks muutunud viivisest 97 eurot 40 senti ja võla sissenõudmiskulust 50 eurot. Samuti nõuab hageja viivist 29. juunist 2019 kuni põhivõlgnevuse (3032 eurot 63 senti) tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
8.Kohus võtab esmalt seisukoha 3032 euro 63 sendi suuruse põhivõla hüvitamise nõude kohta (I), seejärel käsitleb kohus intressiga seonduvat (II) ja viivisega seonduvat (III), edasi võtab kohus seisukoha hageja sissenõudmiskulude kohta (IV) ja lõpetuseks jagab kohus menetluskulud (V). I
9.Kostja ja laenuandja on sõlminud 7. jaanuaril 2018 laenulepingu nr xxx, millega laenuandja andis kostjale krediiti 3300 eurot. Lepinguga lepiti kokku intressimääras 43,20%. Laenusumma tuli tagastada koos intressiga osade kaupa laenulepingus oleva maksegraafiku alusel ning laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks oli 7. jaanuar 2021. Vastavalt lepingu tüüptingimuste punktile 6.1 kohustus kostja tagastama laenu ja tasuma lepingutasu ja intressi vastavalt graafikule ja laenuandja poolt väljastatud arve alusel. Vastavalt lepingu tüüptingimuste punktidele 10.1 ja 10.1.4 oli laenuandjal õigus leping ühepoolselt üles öelda ning nõuda kõigi rahaliste kohustuste ja muude lepingujärgsete summade kohest tasumist, teatades sellest laenusaajale kirjalikult (sh e-postiga), kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva graafikus näidatud laenu, intressi või lepingutasu maksega ning laenuandja on andnud laenusaajale vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaga viivitatud maksete tasumiseks koos avaldusega, et laenuandja ütleb selle tähtaja jooksul maksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu lepingust tuleneva võla tasumist, ning kui laenusaaja ei ole laenuandja avalduses märgitud tähtaja jooksul võlgnevust tasunud.
10.Kostja ei täinud nõuetekohaselt lepingust tulenevaid kohustusi ning jättis graafikujärgsed maksed tähtaegselt tasumata. Laenuandja andis 11. jaanuaril 2019 kostjale täiendava tähtaja kogunenud võlgnevuse tasumiseks kuni 31. jaanuarini 2019. Arvestades, et kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi hoolimata laenuandja antud tähtajast, luges laenuandja alates
1.veebruarist 2019 lepingu ühepoolselt ülesöelduks, mille tulemusena muutus kogu nõue sissenõutavaks. Laenuandja loovutas võlgnevuse nõude OK Incure OÜ-le 1. veebruaril 2019. Nõude loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult ülesütlemisavalduses. Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus kostja täitma lepingust tulenevaid kohustusi hagejale.
11.Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi hageja ees nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Seega on hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud põhinõude 3032 euro 63 sendi osas.
2-19-112851
12.Vastavalt VÕS § 101 lg 1 punktide 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on märkinud, et kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tegemata korrapäraseid laenu tagastamise makseid.
13.Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja lepinguga võetud kohustust täitnud. Laenulepingu nr xxx tingimuste kohasel oli laenulepingu tähtaeg 36 kuud ja maksegraafiku kohaselt pidi laenuleping lõppema viimase maksega 7. jaanuaril 2021, sellel ajal pidanuks muutuma sissenõutavaks ka viimane osamakse suurusega 169 eurot 5 senti. Laenuandja edastas 11. jaanuaril 2019 laenulepingu ülesütlemise teate, mille kohaselt tuli kostjal tasuda tasumata osamaksed, viivised ja leppetrahv hiljemalt 31. jaanuariks 2019. Laenuandja pakkus ka võimalust läbirääkimisteks. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et laenuleping on kehtivalt üles öeldud.
14.VÕS § 399 lg 1 p 1-2, sätestab, et laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui: 1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud; 2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Sama sätte lõike 2 kohaselt peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele.
15.Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole laenulepingut täitnud ning oli viivituses kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega. Hageja on edastanud kirjaliku ülesütlemise avalduse
11.jaanuaril 2019. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole ülesütlemise avaldust kätte saanud. Kirjast nähtub, et laenuandja on kostjale teatanud võlgnevusest ning kui suur on võlgnevus ja millest see koosneb. Ülesütlemisavalduses on pakutud ka läbirääkimiste võimalust kokkuleppele jõudmiseks. Seega ei esine ülesütlemist välistavaid asjaolusid ning leping on kehtivalt üles öeldud. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hageja nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summas 3032 eurot 63 senti. II
16.Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Laenuandja ja kostja on lepingus kokku leppinud intressi 43,20% aastas, s.o 0,12% päevas. Kohtu hinnangul on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega kohus leiab, et hagiavaldus on laenulepingust nr xxx tulenevalt põhjendatud intressinõude 403 euro 57 sendi osas. Kostja ei ole vaidlustanud hageja intressinõuet. III
17.Hageja palub välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 474 eurot 35 senti. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1
2-19-112851 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Laenulepingu punkti 8.3 kohaselt on laenuandjal õigus arvestada ning nõuda ning laenusaajal kohustus tasuda viivist, kui laenusaaja ei tasu graafiku järgset makset arve tähtpäeval või kui muud lepingu alusel tasumisele kuuluvad summad ei ole nõuetekohaselt makstud.
18.Kohtule esitatud viivise arvestuselt nähtub, et laenu viivisearvestus on toimunud
2.veebruarist 2019 kuni 28. juunini 2019. Viivisemääraks on VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne määr ehk nimetatud perioodil 0,022% päevas. Kuna kostja on rikkunud raha maksmise kohustust ning ei ole õigeaegselt täitnud põhiosa maksmise kohustust, on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise tasumist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 97 eurot 40 senti.
19.TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis laenulepingust xxx tulenevalt põhinõudelt (3032 eurot 63 senti) alates 29. juunist 2019. a kuni põhinõude kohase täitmiseni. IV
20.Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulu 50 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib päras lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.
21.Laenuandja ei ole kostjaga lepingus vastavat hüvitise nõudmise võimalust kokku leppinud. Samuti ei ole hageja hagis nimetanud, millest tal sissenõudmiskulud tekkisid ega esitanud ka ühtegi tõendit sissenõudmiskulude kohta. Seega ei ole kohtu hinnangul 50 euro suurune sissenõudmiskulude hüvitis põhjendatud. Kohus jätab kostjalt sissenõudmiskulu 50 eurot hageja kasuks välja mõistmata. V
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jaotab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldab hagi 98,7% ulatuses.
23.Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 325 euro väljamõistmiseks. Kuna riigilõivu kohustus ja summa tuleneb seadusest, siis on see põhjendatud menetluskulu.
2-19-112851
24.Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulud 325 eurot, sh riigilõiv 325 eurot.
25.Kohus jätab hageja menetluskulud 320 euro ulatuses kostja kanda ja 5 euro ulatuses hageja enda kanda.
26.Lähtudes hageja vastavast taotlusest ning TsMS § 177 lõikest 4, leiab kohus, et kostjal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
27.Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad.
28.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.