Pankrotiõigus › Pankrotimenetluse järelevalve

Svetlana

Pilden

pankrotihalduri

kohustustest

A

Z

1(8)

2-18-13135

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtumääruse peale võib võlgnik esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul käesoleva kohtumääruse kättesaamise päevale järgnevast päevast alates. Määruskaebust ei saa esitada viie kuu möödumisel määruse tegemisest arvates. Kohtumääruse peale võib määruskaebuse esitada ka võlausaldaja, määruskaebuse esitamise tähtaeg hakkab sellisel juhul kulgema pankrotimenetluse lõpetamise teate avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. Pankrotihalduri tasu ja kulutuste hüvitamise osas võivad määruskaebuse esitada võlgnik ja pankrotihaldur. Määruse peale, millega kohus on jätnud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, võib võlgnik esitada määruskaebuse. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise 2(8)

2-18-13135 puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Viru Maakohtu 30. oktoobri 2018 määrusega kuulutati välja A Z (edaspidi võlgnik) pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Svetlana Pilden (edaspidi pankrotihaldur). Pankrotihaldur esitas 09. mail 2019 kohtule taotluse võlgniku pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu, sest pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Pankrotihaldur palub lõpetada pankrotimenetluse raugemisega, vabastada panktorihaldur kohustustest, otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine ja usaldusisiku nimetamine ning halduri tasu määramine. Kohus avaldas 10. mail 2019 väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, milles tegi ettepaneku võlgniku edasisest pankrotimenetlusest huvitatud isikutele (eelkõige võlausaldajatele) tasuda pankrotimenetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks ettemaksuna 1000 eurot 14 päeva jooksul ettepaneku avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtu poolt määratud summat deposiiti kantud ei ole.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud pankrotihalduri aruandega, leidis, et pankrotimenetlus tuleb lõpetada raugemisega. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Pankrotihalduri hinnangul ei jätku võlgniku pankrotivarast massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Pankrotimenetluses on tunnustatud 2 nõuet kokku summas 217 405,68 eurot. Võlausaldajad ei ole raha saanud, samuti puudub vara pankrotihaldurile edasise tasu määramiseks ning pankrotimenetluse haldamiskulude kandmiseks. PankrS § 158 lg 4 kohaselt lõpetab kohus pärast haldurilt aruande saamist halduri ettepanekul pankrotimenetluse raugemise tõttu, kui kohus tuvastab, et pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Kui menetluse lõpetamise ajaks on nõuete kaitsmine toimunud, märgib kohus määruses, millises osas on iga võlausaldaja nõue tunnustatud ja millistele nõuetele esitas võlgnik vastuväite; lg 6 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel, kui võlausaldaja või kolmas isik maksab massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu poolt määratud summa. Kohus tegi 10. mai 2019 määrusega ettepaneku pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti 1000 eurot tasumiseks. Menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti raha ei makstud. Pankrotihaldur on tuvastanud, et võlgniku vara ei kata tema kohustusi. Võlgniku on püsivalt maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 kohaselt. Samas puuduvad pankrotihaldurile teadaolevad vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalused. Pankrotihaldur leiab, et võlgniku vara suhtes 3(8)

2-18-13135 esitatud pankrotiavalduse menetlus tuleb lõpetada pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks. Kohtul ei ole alust kahelda pankrotihalduri esitatud asjaolude usaldusväärsuses. Kohus nõustub pankrotihalduri aruandega ning lõpetab pankrotimenetluse. Kohus ei tuvastanud, et pankrotiavalduse menetluses oleks rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi ning nõustub pankrotihalduri arvamusega maksejõuetuse põhjuste kohta. Võlgnik ei esitanud vastuväiteid võlausaldajate nõuetele. Kohus lõpetab pankrotimenetluse raugemise tõttu, kuna võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks ning puuduvad vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalused. PankrS § 165 lg 3 kohaselt vabastab kohus halduri pankrotimenetluse lõpetamisel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus vabastab Svetlana Pilden pankrotihalduri ülesannetest pärast kohtumääruse jõustumist. PankrS § 163 lg 7 kohaselt avaldab kohus teate pankrotimenetluse lõpetamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Pankrotimenetluse kulud Vastavalt PankrS § 150 lg-le 4 otsustab kohus pankrotimenetluse raugemise korral pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 172 lg 1 alusel, hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 2 I lause kohaselt, kui menetluses osaleb üksnes avaldaja või kui kohus ei jäta menetluskulusid mõne teise menetlusosalise kanda, kannab avaldaja ise menetluskulud, muu hulgas oma kulud esindajale, ka juhul, kui tema avaldus rahuldatakse. Kohus tuvastas, et pankrotiavalduse esitas võlausaldaja, kuna võlgnik ei ole tasunud maksuotsustega nõutavaid maksuvõlgasid. Pankrotimenetluse kestel tuvastas kohus, et võlgnikul puudub igasugune vara ja sissetulek, millega katta pankrotimenetluse kulusid, keegi võlausaldajatest kohtu ettepanekule tasuda 1000 eurot deposiiti pankrotimenetluse rahastamiseks, ei vastanud. Kohus leiab, et olukorras, kus pankrotivara puudub, ei ole õige jätta kulud pankrotivara kanda, kuna sellega kohus sisuliselt määrab, et osa pankrotihalduri tasust ei ole sissenõutav ja seda ei saa ka tulevikus nõuda. Kohus leiab, et juhul, kui pankrotivara puudub, on põhjendatud jätta kulud võlgniku kanda. Kulude võlgniku kanda jätmine tagab, et pankrotihalduril on nõudeõigus ja sundtäidetav lahend kulude kohta ja kui võlgniku majanduslik olukord aja möödudes muutub, saab võlgniku suhtes vajadusel täitemenetluse alustada. Sellest tulenevalt tuleb pankrotimenetluse kulud jätta võlgniku kanda.

Pankrotihalduri tasu ja kulud

4(8)

2-18-13135 Pankrotihaldur esitas kohtule halduri tasu määramise ja kulutuste hüvitamise taotluse, mille kohaselt on pankrotihalduril kulunud pankrotimenetlusega seotud ülesannete täitmisele aega 7 tundi, tasu arvestuses on lähtutud tunnitasust 90 eurot tund. Pankrotihaldur palub määrata pankrotihalduri tasuks 630 eurot, millele lisandub käibemaks 126 eurot. Kuivõrd pankrotimenetluses vara puudub, palub haldur menetlusabi korras hüvitada riigivahendist 397 eurot, millele lisandub käibemaks 79,40 eurot. Pankrotihaldur palub kinnitada pankrotimenetluse kulud (s.o bürookulud) summas 192 eurot, millele lisandub käibemaks 38,40 eurot. PankrS § 65 lg 1 kohaselt on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest. Lähtuvalt PankrS § 65 lg 11 kui kohus on kuulutanud pankroti välja PankrS § 171 lõike 11 alusel ja võlgnikul ei ole pankrotimenetluse kulude katmiseks piisavalt vara, määrab kohus halduri tasu PankrS § 23 lõigete 1–3 alusel. Vastavalt PankrS § 23 lg 1, lg 2 ja lg 3 on halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Haldur esitab kohtule tööaja arvestuse andmed ja taotluse kulutuste hüvitamiseks koos PankrS § 22 lõikes 5 nimetatud aruandega. Kulutuste hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuse suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja tekkimise aja. Halduri tunnitasu ülemmäär on 96 eurot. Halduri tasule maksude lisamisel lähtutakse PankrS § 65 lõikes 11 sätestatust, mille kohaselt halduri tasu sisaldab seaduses ettenähtud makse, välja arvatud käibemaks. Kui haldur on kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana ning ta on käibemaksukohustuslane käibemaksuseaduse tähenduses, lisatakse halduri tasule käibemaks. Halduri tasule lisatakse käibemaks ka juhul, kui see makstakse välja büroole ning büroo on käibemaksukohustuslane käibemaksuseaduse tähenduses. PankrS § 66 lg 1 kohaselt on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Kohus leiab, et pankrotihalduri kulutused on põhjendatud ning vajalikud. Kohus ei ole tuvastanud, et haldur oleks pankrotivara arvelt teinud oma ülesannete täitmiseks mittevajalikke kulutusi. Kohus kinnitab pankrotihalduri poolt võlgniku pärandvara pankrotimenetluses tehtud vajalikud kulutused summas 192 eurot, millele lisandub käibemaks 38,40 eurot, kokku 230,40 eurot. Arvestades halduri kohustusi, pankrotimenetluses tehtuid toiminguid, pankrotimenetluse mahtu ja keerukus, leiab kohus, et halduri taotlus pankrotihalduri tasu määramiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohus määrab pankrotihalduri tasuks 630 eurot, millele lisandub käibemaks summas 126 eurot, kokku 756 eurot. Kuna pankrotihalduri nimetatud kulude katteks ei ole pankrotivara arvel võimalik teha väljamakseid täies ulatuses, taotleb pankrotihaldur riigi vahendite arvelt pankrotihaldurile tasu ja kulutuste hüvitamist summas 397 eurot, millele lisandub käibemaks summas 79,40 eurot. PankrS § 65 lg 11 kohaselt kui kohus on kuulutanud pankroti välja PankrS § 171 lõike 11 alusel ja võlgnikul ei ole pankrotimenetluse kulude katmiseks piisavalt vara, määrab kohus halduri tasu PankrS § 23 lõigete 1–3 alusel. Halduri tasu ja hüvitatavad kulutused mõistab kohus välja võlgnikult, kuid võib määrata nende hüvitamise riigi vahenditest. Riigi vahenditest ei hüvitata halduri tasu ja kulutusi suuremas summas kui 397 eurot, sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud käibemaks. 5(8)

2-18-13135 Seega tuleb hüvitada riigi vahenditest pankrotihaldurile pankrotihalduri tasu 397 eurot, millele lisandub käibemaks summas 79,40 eurot, kokku 476,40 eurot, mida ei mõisteta pankrotivõlgnikult riigi tuludesse välja. Riigi Tugiteenuste Keskusel tuleb riigi vahenditest maksta pankrotihaldurile kokku 476,40 eurot büroo, mille kaudu pankrotihaldur tegutseb, arvelduskontole. Pankrotivara puudumise tõttu palub pankrotihaldur hüvitamata osa maksta välja deposiidi arvelt, s.o. 510 eurot (sealhulgas käibemaks). Kohus tuvastas, et 05. septembri 2018 määrusega kohustas kohus võlausaldajat tasuma kohtu deposiitkontole deposiiti just PankrS § 11 alusel, s.o ajutise halduri tasu ja kulude katmise jaoks. Seega oli võlausaldaja kohtu poolt kohustatud deposiidisumma üle kandma PankrS § 11 lg 1 alusel. Ajutisele haldurile on tasu ja kulud välja makstud Viru Maakohtu 30. oktoobri 2018 määruse alusel deposiidina tasutud vahenditest kokku summas 583,20 eurot. Võlausaldaja kantud summast arvestati maha ajutise halduri tasud ja kulu, mistõttu on deposiidisumma oma PankrS § 11 lg-s 1 nimetatud eesmärgi täitnud. PankrS § 11 lg 1 alusel võib kohus määrusega kohustada pankrotiavalduse esitanud võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku. PankrS § 30 lg 1 alusel, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja. Kohus tegi 10. mai 2019 määrusega ettepaneku pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti 1000 eurot tasumiseks. Menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti raha ei makstud. Kohtu arvates ei saa kasutada PankrS § 30 lg 1 sätestatud deposiiti makstava summa katteks PankrS § 11 lg 1 alusel deposiiti tasutud raha. Kuigi mõlema deposiidi sisuks on pankrotimenetluse läbiviimise tagamine, on PankrS § 11 ja § 30 tähendus pankrotimenetluses erinev. Pankrotiseaduses on sõna-sõnalt ette nähtud, et paragrahvis 11 nimetatud deposiit on ajutise halduri tasu ja kulude tagamiseks. Kui kohus kohustab avalduse esitanud võlausaldajat seda tasuma ning võlausaldaja vastavat makset ei tee, saab kohus jätta ajutise halduri nimetamata. PankrS § 30 eesmärk on aga tagada pankrotimenetluse kulusid juhul, kui pankrotimenetlust ähvardab raugemine. See on meede panna võlausaldajat deposiiti tasuma selleks, et mitte välja kuulutada pankrotimenetluse raugemist. Seetõttu on eelnimetatud menetluskulude tagamise viisid olemuslikult erinevad ning mõjutavad erinevaid menetlusetappe. Pankrotiseaduse süstemaatilisloogilisel tõlgendamisel on selge, et seadusandja on püüdnud nimetatud deposiite üksteisest eristada, paigutades need eraldi paragrahvide alla. See viitab samuti vajadusele arvestada PankrS §-s 11 ja §-s 30 nimetatud deposiitide erisusi ja vaadata neid üksteisest eraldiseisvana. Seega on kohus seisukohal, et PankrS § 11 lg 1 alusel deposiitkontole kantud raha ei saa antud juhul kasutada muude menetluskulude katmiseks ning pankrotihalduri taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus jätab pankrotihalduri taotluse mõista välja pankrotihalduri tasu ja kulutused summas 510 eurot Maksu– ja Tolliameti poolt tasutud deposiidi arvelt rahuldamata.

6(8)

2-18-13135 Pankrotimenetluse kulud, mis jäävad tasumata ja saamata võlgniku pankrotivara arvelt ja riigi vahendite arvelt, s.o pankrotimenetluses hüvitamata jäänud pankrotihalduri kulutused summas 192 eurot, millele lisandub käibemaks 38,40 eurot ja pankrotihalduri tasu summas 233 eurot, millele lisandub käibemaks 46,60 eurot, kokku 510 eurot, tuleb välja mõista võlgnikult pankrotihaldurite kasuks. Pankrotimenetluse kulude kinnitamine PankrS § 150 lg 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulud: 1) menetluskulud; 2) ajutise halduri tasu; 3) halduri tasu; 4) pankrotitoimkonna liikmete tasu; 5) ajutise halduri ja halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks; 6) PankrS § 11 või § 30 alusel deposiidina makstud summa. PankrS § 66 lg 3 II lause järgi, jaotusettepaneku ja pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kontrollib kohus halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse. Viru Maakohus on 30. oktoobri 2018 pankroti väljakuulutamise määrusega kinnitanud ajutise halduri põhjendatud kulutuste suuruseks 36 eurot, millele lisandub käibemaks 7,20 eurot ja määranud ajutise halduri tasu suuruseks 450 eurot, millele lisandub käibemaks 90 eurot, kokku 583,20 eurot. Kohus on käesoleva määrusega määranud pankrotihalduri tasuks ja kulutusteks kokku 986,40 eurot (koos käibemaksuga). Kohus leiab, et pankrotimenetluse jooksul pankrotihalduri kohustuste täitmiseks tehtud kulud kokku summas 1569,60 eurot, s.o ajutise halduri tasu 450 eurot + käibemaks 90 eurot, pankrotihalduri tasu 630 eurot + käibemaks 126 eurot, ajutise halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks 36 eurot+ käibemaks 7,20 eurot, pankrotihalduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks 192 eurot + käibemaks 38,40 eurot on vajalikud ja põhjendatud ning need tuleb lõpparuande kinnitamisel kinnitada. Kohustustest vabastamise menetlus PankrS § 170 lg 1 kohaselt, võlgniku kohustusest vabastamise avaldus tuleb esitada kohtule hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks või koos pankrotiseaduse § 158 lõikes 3 nimetatud aruandega. Avalduse võib võlgnik esitada ka oma pankrotiavalduses või pärast võlausaldaja pankrotiavalduse esitamist. Võlgnik on esitanud kohtule avalduse füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist ja enne pankrotiseaduse § 158 lõikes 3 nimetatud aruande pankrotihalduri poolt kohtule esitamist. Seega on võlgniku poolt avaldus kohustustest vabastamiseks esitatud õigeaegselt. Pankrotihalduri aruande kohaselt juhul kui võlgnik esitab avalduse kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks, tuleb võtta arvesse, et ta on süüdi mõistetud maksealuse kuriteo toimepanemises (kriminaalasi 1-14-5439, karistusregistri õiend toimikus), mis on üheks aluseks kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks. PankrS § 171 lg 1 kohaselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise PankrS § 158 lõikes 4 sätestatud juhul või lõpparuande kinnitamisel. PankrS § 171 lg 2 p 1 tulenevalt kohus võib jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo või karistusseadustiku §-des 380–381-1 nimetatud kuriteo toimepanemises. 7(8)

2-18-13135 Riigikohus leidis, et PankrS § 171 lg 2 p 1 järgi on süüdi mõistetud isikuks nii isik, kelle kohta on registris kanne tema karistatuse kohta, kui ka isik, kelle kohta on sellekohased andmed registrist kustutatud ja üle kantud arhiivi (vt. Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 05. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr. 3-2-1-60-13, p 10). Kohus tuvastas, et karistusregistri andmete kohaselt tunnistati võlgniku Viru Maakohtu 25. juuli 2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-5439 süüdi sealhulgas KarS § 391 lg p 2 järgi (salakaubavedu). Kohtuotsus jõustus 12. augustil 2014) (t.l.-83). Karistus kehtib ja ei ole karistusregistrist kustutatud. KarS § 391 asub karistusseadustiku 21. peatüki neljandas jaos, mis hõlmab maksualaseid süütegusid. Eeltooduga on kohus tuvastatud, et võlgnik on mõistetud süüdi maksualases süüteos, mistõttu käesoleval juhul esinevad PankrS § 171 lg 2 p 1 sätestatud alused kohustustest vabastamise menetluses algatamisest keeldumiseks. PankrS § 176 lg 2 kohaselt võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Kohus leiab, et kohustustest vabastamise menetlus ei täida ka oma eesmärki, sest PankrS § 176 lg 2 kohaselt ei lõpe õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue. Võlgniku pankrotimenetluses on tunnustatud võlausaldaja EV Maksu-ja Tolliameti nõue summas 192 207,84 eurot, mis tuleneb EV Maksu-ja Tolliameti maksuotsustest (maksuotsused tasumisele kuuluvate impordimaksude määramise kohta) ning mis omakorda tuleneb Viru Maakohtu 25. juuli 2014 otsusest kriminaalasjas nr 1-14-5439, mille järgi pani toime võlgnik KarS § 391 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o deklareeritava kauba toimetamine üle Euroopa Liidu tolliterritooriumi piiri tollikontrollist kõrvale hoidudes ja selle deklareerimata jättes, suures koguses, isikute grupi poolt. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehing või toiming saab olla üksnes tahtlik (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-79-11, p 21; 3-3-162-06, p 13). EV Maksu-ja Tolliameti nõude puhul on tegemist võlgniku poolt õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju nõudega. Seega moodustab võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju nõue, mis ei lõpeks ka võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise korral. Võlgnik on esitanud kohtule sisuliselt taotluse kohustustest vabastamise menetluse kaudu temale kriminaalasjas määratud karistustest vabanemiseks. Kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole kriminaalasjadest tulenevatest nõuetest ega riiklikest maksudest vabastamine. Maksude tasumisest kõrvale hoidmine saab olla vaid tahtlik tegu. Kohus leiab, et kuna võlgnik on süüdi mõistetud maksualases kuriteo toimepanemises ja kahju on siiamaani likvideerimata, ei ole tema suhtes vastavalt PankrS § 171 lg 2 p 1 kohustusest vabastamise menetluse algatamine põhjendatud ja kohustusest vabastamise menetlus tuleb jätta algatamata. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.