Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr: 2-18-1084

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. 2(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-1084 Kostja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: OÜ-l Julianuse Õigusbüroo tekkis õigus esindada hagejat alates 29. detsembrist 2017. 30. märtsi 2017 võlateatisest nähtub, et Julianus Inkasso OÜ esitas kostjale võlateatise enne seda, kui tal oli õigus hagejat esindada, st esindusõigust omamata. Kostja ei nõustu võlateatises märgitud põhinõude summaga 4813 eurot 35 senti, kuivõrd sai laenulepingu alusel laenu 1597 eurot 79 senti (25 000 krooni). Seega on Julianus Inkasso OÜ esitanud kostjat eksitades suurema võlanõude, kui kostja laenu sai. Võlateatist ei saa käsitleda tõendina, millest saaks järeldada, et kostjal oli seisuga 30. märts 2017 tasumata põhivõlg 4813 euro 35 sendi ulatuses. Laenulepingu lisa 1 alusel on kokkulepitud intressimääraks 4% kuus, mis teeb aastas kokku 48%, mida laenulepingu p. 1.3.2 alusel arvestatakse laenu tagasi maksmata osalt. Krediidi kulukuse määraks on 43% aastas, mis aga pole usutav ja seda juba põhjusel, et intressi määr ületab krediidi kulukuse määra. Kuna lepingus pole märgitud krediidi kogukulu, ei ole võimalik arvutada, milline on tegelikult õige laenu kulukuse määr. Kui arvestada asjaoluga, et 58 kuu jooksul pidi kostja tasuma igakuiselt 1105 krooni 5 senti (58 * 1105,05 krooni, kokku 64 092 krooni 90 senti) ja esimese maksena 738 krooni 38 senti ning viimase maksena 1104 krooni 10 senti, siis pidi kostja laenu tagastamise graafiku kohaselt tasuma arvutuste kohaselt kokku 4214 eurot 3 senti (65 935 krooni 38 senti), sh laenu põhiosa 1597 eurot 79 senti ja intresse 2616 eurot 24 senti (40 935 krooni 26 senti). Hageja esitatud krediidi kulukuse määr ei vasta lepingus märgitud määrale ja on vale. Lepingus on sätestatud ka leppetrahvi nõue lepingu igakordsel rikkumisel 30% väljastatud laenusummalt. VÕS § 415 lg 1 alusel on selline kokkulepe tühine. Seega on sõlmitud laenuleping tühine ja tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele (VÕS § 1028). Kostjale ei antud VÕS § 4031 lg-s 1 ettenähtud Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehte, kust nähtuks VÕS § 4031 lg 1 p 7 järgi nõutavad andmed. Laenu tagastamise graafikust ei nähtu, kui palju peab kostja summaarselt intresse tasuma. Seega lepingus ei ole järgitud VÕS § 404 lg 1 vorminõuet ja puuduvad VÕS §-des 404 ja 405 sätestatud andmed. Lähtudes eeltoodust, on sõlmitud laenuleping tühine. Kostja palus jätta tagasimaksed 1647 eurot 95 senti laenu kõrvalnõuete katteks arvestamata. VÕS § 415 lg 2 p˗dest 1–4 tuleneb, et kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makseid, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudekulu ning teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks. Perioodil alates 7. novembrist 2008 kuni 10. aprillini 2016 on kostja teinud igakuiselt makseid vastavalt oma võimalustele kokku 1647 eurot 95 senti ja on maksmisel viidanud, et tasub põhiosa. Seega on kostja tasunud 50 euro 16 sendi võrra enam laenu. Seega ei ole hagejal nõuet, mille täitmist saaks ta kostjalt nõuda. Alusetud on ka viivise ja intressi nõuded. Kostja hinnangul on nõue aegunud. Nõue aegus 12. oktoobril 2016 ning kostja arvates ei ole aegumine katkenud.

MAAKOHTU OTSUS

3(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-1084

Harju Maakohus rahuldas 21. detsembri 2018 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja põhivõla 464 eurot 84 senti, intressi 529 eurot 59 senti ning sissenõutavaks muutunud viivise 238 eurot 1 sent, kõik kokku 1232 eurot 44 senti. Maakohus mõistis kostjalt välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt alates 24. jaanuarist 2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus 79% ulatuses kostja kanda ja 21% ulatuses hageja kanda.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: pooled sõlmisid 24. oktoobril 2008 laenulepingu; leping lõppes 12. oktoobril 2013 ning seega muutus sellest tulenev võlg sissenõutavaks 13. oktoobril 2013; KREDIIDIKASSA AKTSIASELTS on äriregistrist kustutatud 3. mail 2016 ning hagejale läksid üle KREDIIDIKASSA AKTSIASELTSI õigused. Pooled vaidlesid kohtu hinnangul lepingust tuleneva nõude olemasolu ja suuruse üle. Samuti vaidlesid pooled kostja tehtud maksete alusel nõuete täitmise järjekorra üle ning selle üle, kas kostja peab maksma laenulepingust tulenevat intressi ja viivist. Kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite. Maakohtu hinnangul tuli praegusel juhul kohaldada nõude aegumisele 3˗aastast aegumistähtaega. Aegumistähtaeg hakkas kulgema

4(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-1084 Kostja on teinud maksegraafiku alusel kuni 12. juulini 2009 makseid kokku 9165 krooni (585 eurot 75 senti), s.o laenu põhiosa katteks 1111 krooni 72 senti (71 eurot 5 senti) ja intressi katteks 8053 krooni 28 senti (514 eurot 70 senti) ning edaspidi on kostja tasunud maksegraafiku järgseid summasid viivitades ja ettenähtust vähem. Hageja ei ole esitanud nõuet võla sissenõudmiskulude hüvitamiseks lepingu sõlmimise ajal kehtinud võlaõigusseaduse redaktsiooni alusel, seega tuli kostja makseid arvestada alates 9. septembrist 2009 laenu põhiosa katteks. Maakohus leidis, et kostja on tasunud intresse 514 eurot 70 senti ning järgnevad maksed 1061 eurot 90 senti tuleb arvestada laenu põhiosa katteks. Seega oli kostjal kohtu arvestuste järgi tasumata põhinõue 464 eurot 84 senti (1597,79–(1061,90+71,05)) ja intress 529 eurot ja 59 senti (1044,29–514,70). Laenulepingu punkti 1.8.1 kohaselt kohustus kostja tasuma viivist tarbijalaenule sätestatud maksimaalmääras. Hageja oli arvutanud põhinõudelt 1597 eurot 79 senti viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 13. oktoobrist 2013 kuni 23. jaanuarini 2018, kokku 553 eurot 50 senti. Kuna maakohus tuvastas, et kostjal oli põhinõudest tasumata 464 eurot 84 senti, sai kohtu hinnangul ka hageja viivisenõude rahuldada osaliselt, s.o arvestatuna rahuldatud põhivõlalt 464 eurolt 84 sendilt. Seega tuli kostjal tehtud igakuiseid makseid arvestades tasuda alates 13. oktoobrist 2013 kuni 23. jaanuarini 2018 seadusejärgses määras viivist 238 eurot 1 sent. Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg˗le 1, leidis maakohus, et hagi osalise rahuldamise tõttu suuremas kui pooles ulatuses, tuleb menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (s.o 79% ulatuses kostja kanda ning 21% ulatuses hageja kanda).

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

5(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-1084 Maakohus jättis tõendid hindamata, sh tähelepanuta, et 30. märtsi 2017 võlateatises ei ole hageja nõudnud viivist, vaid ainult põhivõlga. Viivise nõudmine alates 13. oktoobrist 2013 on põhjendamatu. Kohus ei selgitanud eelmenetluses välja hageja nõudeid nii nagu need on otsuses esitatud ja seetõttu ei ole kostja saanud nende osas oma seisukohta väljendada. Kohus ei tohi otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 439). Kostja hinnangul on menetluskulude jaotus äärmiselt üllatav, arvestades asjaoluga, et asja arutamine venis hagejast tulenevatel põhjustel. Selle tõttu tekkisid kostjal täiendavad menetluskulud, mis oleks tulnud jätta hageja kanda. Maakohus jättis selle asjaolu tähelepanuta. Kuna hageja nõue oli kogu menetluse kestel ebaselge, siis 79% ulatuses menetluskulude kostja kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane.

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada osas, millega kohus hageja nõude rahuldas, ning saata tsiviilasi nimetatud osas tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist. Samas ei nähtu apellatsioonkaebuse põhjendustest, et kostja sooviks tegelikult vaidlustada maakohtu otsust osas, milles maakohus hagi (sh hageja põhinõude ja sellelt arvestatud viivise osas) rahuldamata jättis. Lisaks ei ole kostjal sisulist põhjust vaidlustada otsuse resolutsiooni osas, milles kohus hagi rahuldamata jättis. Maakohtu otsus on kolleegiumi hinnangul seega TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud ning pooltele siduv (TsMS § 457 lg 1) osas, milles kohus jättis hageja nõuded rahuldamata. Kolleegium selles osas maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ning jätnud osaliselt täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392 lg 1, § 351 lg 1). See on viinud kohtu vähemalt osaliselt ebaõigete lõppjäreldusteni hageja nõuete rahuldamisel.

6(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-1084 Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 404 lg 2 p-dest 2 ja 4 tulenevalt pidi tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses kohustuse võtmiseks olema mh märgitud kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks tehtavate maksete kogusumma (krediidi brutosumma) ning intressimäär aasta kohta. Kostja on 9. mail 2018 vastuses sisuliselt tuginenud väitele krediidi brutosumma puudumise kohta, märkides, et laenulepingust ega sellele lisatud maksegraafikust ei nähtu, milline on krediidi kogukulu (tl 59 pöördel). Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 408 lg 4 esimene lause nägi ette, et kui tarbijakrediidilepingus puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või VÕS § 404 lg 2 p-s 2 nimetatud krediidi brutosumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. VÕS § 408 lg 4 kolmanda lause järgi pidi krediidiandja sama lõike esimestes lausetes kirjeldatud olukorras osamaksed intressimäära vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Poolte vahel sõlmitud laenulepingust ega selle lisaks olevast maksegraafikust (tl-d 4–6) krediidi brutosummat ei nähtu ning senises menetluses ei ole esitatud muid kostja (kui tarbija) poolt allkirjastatud tahteavaldusi vaidlusaluste kohustuste võtmiseks. Maakohus ei ole ülalviidatud VÕS § 404 lg 2 ega § 408 lg 4 kohaldamist pooltega faktilisest ega õiguslikust küljest arutanud. Seetõttu võib maakohus olla eksinud nii põhinõude kui ka intressi- ja viivisenõuete rahuldamisel.

Tsiviilasi nr: 2-18-1084 kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Sama lõike teise lause kohaselt algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega hakkas aegumistähtaeg laenulepingust tulenevate 2013. a jooksul sissenõutavaks muutunud kohustuste osas kulgema 1. jaanuaril 2014 (kl 00:00) ja need nõuded oleks aegunud 31. detsembril 2016 (kl 24.00). 2012. a jooksul sissenõutavaks muutunud kohustuste osas hakkas aegumistähtaeg vastavalt kulgema 1. jaanuaril 2013 (kl 00:00) ja need nõuded oleks aegunud 31. detsembril 2015 (kl 24.00) jne. Menetluses seni esitatu põhjal ei ole ringkonnakohtu hinnangul siiski alust arvata, et TsÜS § 154 lg 1 ekslik kohaldamata jätmine võinuks iseenesest viia ebaõigete lõppjäreldusteni hageja nõuete aegumise osas. See ei välista siiski maakohtu teistsuguseid järeldusi asja uuel läbivaatamisel.

Ringkonnakohus leiab, et ei saa praegusel juhul asja ise sisuliselt lahendada. Eelmenetluse ülesanded on asjas olulises osas täitmata ning asja lahendamisel ei ole arvestatud VÕS 22. peatüki 2. jaost tulenevate piirangutega. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. Maakohtu otsus on kaebusega vaidlustatud osas ka olulises ulatuses põhjendamata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi vaidlustatud osas saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

Uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul asi lahendada käesolevas otsuses esitatud õiguse kohaldamist puudutavaid seisukohti arvestades. Maakohtul tuleb esmalt välja selgitada, milliste nõuete juurde (ja millisel alusel) hageja jääb, samuti tuleb selgeks teha poolte faktilised väited ja õiguslikud seisukohad seoses laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 404 lg 2 ning § 408 lg-te 4 ja 9 võimaliku kohaldamisega. Hagejal tuleb esitada VÕS § 408 lg 4 alusel kohtule ja kostjale nõuete arvestused vähendatud (st VÕS § 94 järgsest) intressimäärast lähtudes.

Lõpuks tuleb maakohtul vormistada TsMS § 436 ja § 442 nõuetele vastav otsus. Ringkonnakohus lisab eelpool märgitule, et maakohtu otsus ei ole ka viivisenõude rahuldamise osas kontrollitav. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus arvestanud viivist veebipõhise viivisekalkulaatori (viivisekalkulaator.ee) abil. Nimetatud kalkulaatori kasutamine kohtu poolt on kolleegiumi hinnangul lubatav ja üldjuhul ka mõistlik lahendus. Samas peaks kohtulahendist sellisel juhul nähtuma algandmed (eelkõige viivise arvestamise periood ja põhivõla suurus), mille põhjal on arvestus kalkulaatoriga tehtud.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele lisab ringkonnakohus, et senises menetluses tuvastatud asjaolude põhjal ei ole alust arvata, et laenuleping võiks olla tühine TsÜS §-st 86 või VÕS 22. peatüki 2. jaost tulenevatel alustel. Laenulepingu sõlmimise ajal 8(9)

Tsiviilasi nr: 2-18-1084 kehtinud VÕS § 408 lg 1 järgi oli tarbijakrediidileping tühine, kui selles puudus mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutus krediidileping andemete puudumisele vaatamata siiski kehtivaks, kui tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama. Praeguses asjas ei ole olnud pooltel vaidlust selle üle, et kostja on laenu sõlmitud laenulepingu alusel kätte saanud. Kuivõrd kaebuses vaidlustatud osas saadetakse asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda kostja apellatsioonkaebustes sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude väära tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.

Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. Seetõttu puudub ka vajadus analüüsida käesolevas otsuses kostja apellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad menetluskulude ebaõiget jaotamist vaidlustatud otsuses.

Kolleegiumi hinnangul oleks pooltel käesolevas otsuses esitatud seisukohti arvestades mõistlik kaaluda vaidluse lahendamist kompromissiga, sh kostja poolt apellatsioonkaebuses pakutud tingimustel. Kostja ettepaneku kohaselt on ta valmis tasuma põhivõla 464 eurot 80 senti ja hüvitama hagejale poole riigilõivust.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest, Meeli Kaur, Ele Liiv

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.