Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagiavaldus F.V vastu leppetrahvi ja sissenõudmiskulude väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.11.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu EUROPARK ESTONIA apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
10 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490), lepinguline esindaja Elari Arjakas Kostja F.V (isikukood XXX), lepinguline esindaja Janika Drobot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 22.11.2024 otsus muutmata.
2.Jätta Osaühingu EUROPARK ESTONIA apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Osaühingu EUROPARK ESTONIA kanda. Kindlaks määratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-21-118191 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 15.06.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse F.V-lt (kostja) 40 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 21.07.2021 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 40 eurot, sh leppetrahvi 30 eurot ja sissenõudmiskulud 10 eurot.
2.1.Hagiavalduse kohaselt oli kostja sõiduki SKODA OCTAVIA (registreerimismärgiga XXXXXX) omanik või vastutav kasutaja alates 08.05.2012. Sõiduk oli 01.06.2018 pargitud parkimistingimusi rikkudes hageja opereeritavale parkimisalale (Reisijate 7/9 Depoo parkla). Hageja pani leppetrahvinõude kostja sõiduki kojamehe ja esiakna vahele. Hageja esitas tõenditena sõidukist tehtud fotod ja leppetrahvinõude.
2.2.Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulude 10 eurot tasumist. Hageja põhjendab nõuet Transpordiametile ja rahvastikuregistrile tehtud päringutega ning kostjale posti teel nõudekirja saatmisega. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
3.1.Kostja kinnitas, et ta on sõiduki omanik, kuid raske on tuvastada, kes juhtis sõidukit. Kuna leppetrahvi väljastamisest on möödunud 6 kuud, ei pea kostja teadma, kes ta sõidukit kasutas. Kostja väidab, et talle ei ole leppetrahvi kätte toimetatud mõistliku aja jooksul. Kostja ei ole meeldetuletuskirja kätte saanud Pirita postkontorist. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas 22.11.2024 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 30 eurot ja jättes hagi rahuldamata sissenõudmiskulude 10 eurot väljamõistmiseks. Menetluskulud jättis maakohus 25% ulatuses hageja kanda ja 75% ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 371,25 eurot ja viivise.
4.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt Reisijate 7/9 Depoo parkla parkimise eest leppetrahvi 30 eurot.
4.2.Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sissenõudmiskulusid 10 eurot, kuivõrd hageja ei tõendanud sissenõudmiskulude suurust.
4.2.1.Hageja ei ole põhjendanud hagiavaldust hageja ja kostja vahelise kokkuleppega sissenõudmiskulude hüvitamise kohta. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 2 lg 2 kohaselt on meeldetuletuskirjade saatmise kulude (sh ka kokkulepitud suurusega kulude) nõude eelduseks meeldetuletuskirja võlgniku poolt kättesaamine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 2
2-21-118191 lg 1 kohaselt või kättesaaduks lugemine TsÜS § 70 kohaselt. Hagiavalduses ei ole märgitud asjaolusid, millest nähtub meeldetuletuskirjade kostja poolt kättesaamine või kättesaaduks lugemine. Kirja väljatrükiga ja Omniva iseteeninduse veebilehe väljatrükiga saadetiste teekonna jälgimise kohta on maakohtu hinnangul tõendatud meeldetuletuskirja tähitud postiga saatmine kostja rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressile. Kohtu hinnangul tuleb seetõttu lugeda meeldetuletuskiri TsÜS § 70 järgi kostja poolt kättesaaduks, sest kostjal oli mõistlik võimalus lepingurikkumise kohta saadetud meeldetuletuskirjaga tutvuda. Transpordiametile päringu tegemine on tõendatud Transpordiameti vastuse väljatrükiga.
4.2.2.Hageja koormis on tõendada VÕS § 128 lg 3 mõistes kulud, mis tekkisid hagejale sissenõudmistoimingu tegemisega ning põhjuslik seos parkimistingimuste rikkumise ja kulude tekkimise vahel (VÕS § 127 lg 4). Hageja on avaldanud, et tähitud kirja saatmise hinnavahemik on olenevalt tsoonist 3,99 eurot kuni 4,25 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtu hinnangul ei nähtu hageja seletusest, milline oli kostjale saadetud tähitud kirja postikulu. Hageja ei ole konkreetse kirja saatmise postikulude kohta tõendeid esitanud. Hageja on avaldanud, et riigilõivuseaduse (RLS) § 201 1 järgi tuli tasuda ühekordse taotluse alusel liiklusregistri andmete ja andmete väljavõtte või muu dokumendi väljastamise eest riigilõivu 8 eurot iga töötunni eest. Hageja ei ole avaldanud ega tõendanud, kui palju riigilõivu tasus hageja kostja andmete väljastamise eest. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud liiklusregistri andmete eest riigilõivu tasumist. Hageja on avaldanud, et lisandub trükkimise ja ümbrikusse panemise tasu. Hageja seletusest jääb ebaselgeks, kas hageja loeb kuluks trükkimise ja paberi maksumuse ning ümbriku maksumuse või töö, mida kirja saatmiseks tuli teha. Hageja ei ole tõendanud paberi ja ümbriku maksumust. Hageja ei ole tõendanud, et hageja pidi seonduvalt kostjale meeldetuletuskirja saatmisega tegema selliseid kulutusi tööle (täiendav töö- või teenustasu), mida ta ilma kostja lepingurikkumiseta teinud ei oleks. Hageja ei ole tõendanud meeldetuletuskirja trükkimise ja ümbrikuga seonduvate kulude suurust.
4.2.3.Hageja on esitanud kohtule tõendina 2021. a majandusaasta aruande, millest nähtuvad tegevuskulud (üür ja rent, sideteenus ja IT, raamatupidamine, audit, juriidilised teenused, kommunaalkulud, töövahendid, tehnilised arendused jne, tööjõukulud). Hagejale hüvitatavaks kahjuks ei ole hageja majandustegevuse kulud, mis tekivad sõltumata sellest, kas kostja tasub leppetrahvi või mitte. Hageja ei ole tõendanud, milline osa hageja raamatupidamises kajastatud kuludest tekkis seetõttu, et kostja ei tasunud leppetrahvi. Majandusaasta aruanne ei tõenda seetõttu hageja poolt sissenõudmiskuluna 10 euro kandmist.
4.3.Maakohus jaotas menetluskulud arvestades hagi rahuldamise ulatust ning leidis, et hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on lepingulise esindaja kulu 420 eurot ja riigilõiv 75 eurot, millest 60% on vastavalt 315 eurot ja 56,25 eurot. Kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti kostjalt hageja kasuks välja mõistmata sissenõudmiskulud, ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ja jätta menetluskulud kostja kanda.
5.1.Hageja leiab, et vaidlust ei saa olla selles, et hageja on teinud päringu Transpordiametile, et selgitada välja sõiduki vastutav kasutaja/omanik, ja rahvastikuregistrile, et selgitada välja vastutava kasutaja/omaniku kontaktandmed, ning saatnud saadud tulemustele tuginedes 3
2-21-118191 tähitud meeldetuletuskirja kostjale. Hageja esitas tõendid Omniva iseteenindusportaalist, st väljavõtte kirja teekonnast. Kostja esitas tõendid, mis kinnitavad, et kiri jõudis temani ja seejärel hoiustati seda postkontoris.
5.2.Maakohus tõlgendas VÕS § 1132 kitsendatult, leides, et sissenõudmiskulude nõue ei ole põhjendatud. Maakohus ei hinnanud hageja esitatud tõendeid igakülgselt. Kohtu seisukoht, et majandusaasta aruandes väljatoodud kuluartiklid ei ole seotud leppetrahvide väljastamisega, on ilmselgelt põhjendamatu ega vasta tõele. VÕS § 1132 sätestatud piirmäärad on loodud selleks, et kaitsta tarbijaid ülemääraste sissenõudmiskulude eest. Hageja esitatud nõue, mis tugineb riigiasutustele tehtud päringutel ja kostjale saadetud tähitud kirjal, on selgelt kooskõlas sissenõudmiskulude eesmärgiga ning tuleb kostjalt välja mõista. Juhul, kui kostja oleks tasunud nõude tähtaegselt, ei oleks pidanud hageja tegema täiendavaid toiminguid.
5.3.Maakohus ei hinnanud hageja majandustegevuse eripära. Hageja on parkimisoperaator, kes teostab järelevalvet mitmesajas parklas. Hageja on saatnud 2021. a jooksul mitukümmend tuhat kirja ja teinud mitukümmend tuhat päringut. Eluliselt ei ole usutav ega mõistlik, et hageja suudaks tõendada konkreetselt ühe kirjaga seotud kulusid nii detailselt, nagu kohus on oma lahendis viidanud. Tehtud toimingute puhul on riigiasutused esitanud koondarved kuupõhiselt, mille hageja on tasunud riigile. Tõenäoliselt ei oleks võimalik ei Transpordiametil ega rahvastikuregistril esitada sellist arvet, kus oleks välja toodud ühe konkreetse isikuga seotud kulu või toiming. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et hageja majandusaasta aruandest nähtuva võlamenetlusega seotud kulude näol on tegemist kuludega, mis tekivad sõltumata sellest, kas kostja tasub leppetrahvi või mitte. Mitmed IT-teenused, sideteenused, juriidilised teenused ja tööjõukulud on otseses seoses nii leppetrahvide väljastamisega kui ka nende sissenõudmisega.
5.4.Lisaks märgib hageja, et Omniva (Eesti Post AS) jagab oma kliente era- ja äriklientideks. Äriklientidel on kuumakse, mida eraklient tasuma ei pea. Selle tulemusel oli võimalik aga ärikliendil „edastada info Omnivale“, kes tegeles iga kirja väljatrükkimise ja ümbrikusse panemise. Esitatud arvetel ei ole välja toodud, et kui palju täpselt on kuumakse, kirja koostamise kulu, kirja ümbrikusse panemise kulu, kirja postmargi kulu, kirja kohale viimise kulu jne. Arvel on märgitud kogusumma konkreetse kalendrikuu eest. Vaidlust ei saa olla selles, et toimingud on tehtud. Kostja on ise tõendanud, et tähitud kiri jõudis Pirita postkontorisse, millele ta järele ei läinud. Seega on hageja tõendanud, et ta on saatnud VÕS § 1132 lg 2 p-s 1 nõutud tasulise meeldetuletuskirja kostja rahvastikuregistrist avaldatud elukoha aadressile (tähitud kiri koos kirja teekonnaga). Vastustaja seisukoht
6.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
8.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja tõi maakohtus esile, et ta on sissenõudetegevuse raames teinud päringu Transpordiametile sõiduki vastutava 4
2-21-118191 kasutaja või omaniku kindlakstegemiseks, rahvastikuregistrile vastutava kasutaja või omaniku kontaktandmete saamiseks ning saatnud kostjale tähitud meeldetuletuskirja. Samas ei ole hageja esile toonud ega tõendanud nende tegevustega kaasnenud kahju suurust. Siinses asjas ei ole hageja ja kostja sõlminud sissenõudekulu hüvitamiseks kokkulepet, mistõttu tuleb hageja nõue lahendada VÕS-s sätestatu alusel.
8.1.VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudekulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Nimetatud norm sätestab sissenõudekulu ülempiiri ega ole iseseisvaks nõudealuseks. Võla sissenõudmisel tekkinud kahju hüvitamist saab võlausaldaja nõuda kahju hüvitamise üldsätte (VÕS § 115) alusel. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 113 2 lg 2 p 1 seab kahju hüvitamise nõudele ülempiiri, kuid ei vabasta hagejat kahju hüvitamise nõude eelduste esile toomise ja tõendamise vajadusest. Sama kinnitab ka õiguskirjandus: „Lõigetes 1 ja 2 on sätestatud hüvitiste ülempiirid, mitte fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lg-s 1. Säte ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (VÕS §-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Nagu eespool mainitud, tuleb ka üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel sissenõudmiskulude hüvitamist nõudes arvestada VÕS § 1132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hüvitise ülempiiridega. Sissenõudmiskulude hüvitamist suuremas ulatuses saab vastavalt sama sätte lg-le 4 nõuda üksnes erandlikel asjaoludel“ (TsMS komm I (2016), § 1132, p 4.a).
8.2.Maakohus on õigesti märkinud, et hagejal lasub kohustus tõendada VÕS § 128 lg 3 mõistes kulud, mis talle sissenõudmistoimingute tegemisel tekkisid. Hageja heidab maakohtule ette, et vaidlustatud otsuses ei ole arvestatud hageja majandustegevuse eripära, tema esile toodut ega tõendeid. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, kuna ükski hageja esitatud tõenditest ei kinnita kahju, mida kostja hagejale sissenõudmiskuludena tekitas. Seda ei kinnita mh hageja 2021. majandusaasta aruanne, millest nähtuvad tegevuskulud (üür ja rent, sideteenus ja IT, raamatupidamine, audit, juriidilised teenused, tööjõukulud jms). Hageja on esile toonud, et on saatnud 2021. aasta jooksul mitukümmend tuhat kirja ja teinud mitukümmend tuhat päringut ning Transpordiamet, rahvastikuregister ega Omniva ei väljasta hagejale arveid iga üksiku tegevuse kohta. Teenusepakkujad esitavad arved kuuarved, mis ei kajasta detailselt iga üksiku päringu või kirja saatmise kulu. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1–2, § 230 lg 1). Esiletoodud asjaolu peab hagimenetluses vaidluse korral tõendama pool, kes sellele tugineb (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Maakohus on 30.09.2024 ja 04.10.2024 hagejale selgitanud, et hageja peab sissenõudekulude suurust ja kostja rikkumisega tekkinud kahju põhjusliku seose tõendama ning et VÕS § 1132 lg 2 p 1 ei ole hageja nõude aluseks. Hageja ei ole sellele vaatamata oma tegelikku kahju suurust esile toonud ega tõendanud. Põhjendamatu on ka etteheide, et maakohus ei analüüsinud majandusaasta aruandes kajastatud numbreid. Majandusaasta aruanne kajastab hageja kogu majandustegevuse kulusid, mistõttu ei saa kohus üksnes selle pinnalt järeldusi teha.
5
2-21-118191
8.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene ka võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seaduse seletuskirjast (786 SE), et hageja ei pea sissenõudekulude suurust tõendama. Seletuskirja kohaselt ei leidnud inkassoettevõtete ettepanek sätestada fikseeritud tõendamist mittevajav piirmäär rakendamist. Samuti, et „Kogusumma täpsem sisustamine aitab vältida ohtu, et väidetavaid kulusid nõutakse piirmäära ulatuses sisse, kuigi need ei pruugi olla tegelikult tekkinud.“ Seega on seadusandja küll näinud ette sissenõudekulude piirmäära, kuid sätte mõtteks ei ole kehtestada seadusest tulenev hinnakiri.
8.4.Eeltoodut ei välista ka seletuskirja väide, et „regulatsiooni täpsustamine peaks hõlbustama kohtute ja järelevalveasutuste tööd, kuna tulevikus peaksid nad kontrollima konkreetsetest summalistest ülempiiridest kinnipidamist, mitte hindama sissenõudekulude mõistlikkust, mis on määratlemata õigusmõiste ja millele hinnangu andmine on oluliselt keerulisem.“ Vastupidiselt hageja arusaamale ei tulene sellest, et võlausaldaja ei peaks tõendama sissenõudekulude suurust. VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab üksnes sissenõudekulu ülempiiri. Ülempiiri jääva kahju puhul saab eeldada hüvitisnõude mõistlikkust. See aga ei tähenda, et hageja ei peaks esile tooma ja tõendama tegelikult tekitatud kahju ulatust ega põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel.
9.Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et teeb kalendriaastas palju päringuid ning saadab palju meeldetuletusi, mille eest teenusepakkujad esitavad koondarved, mistõttu on kahju tõendamine keerukas. Üksnes nendest hageja esile toodud asjaoludest ei saa aga järeldada, et kahju tõendamine oleks hagejale võimatu või ebamõistlikult koormav. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulusid kandnud, mistõttu kindlaks määratavad menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.