16. juuni 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu
Tsiviilasja number
2-23-6133
Tsiviilasi
RT Capital Estonia OÜ hagi E.F-i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
455,21 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja RT Capital Estonia OÜ (registrikood 12567924), lepingulised esindajad Elen Vinni ja Carlo Kask Kostja E.F (isikukood XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt RT Capital Estonia OÜ (registrikood 12567924) hagi E.F-i (isikukood XXX) vastu.
2.Välja mõista E.F-ilt RT Capital Estonia OÜ kasuks 210,19 eurot, sh põhinõue 180,27 eurot ja viivis perioodi 02.05.2021–23.04.2023 eest 29,92 eurot.
3.Jätta rahuldamata RT Capital Estonia OÜ hagiavaldus E.F-i vastu 245,02 euro väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 30,73 eurot, intress 12,77 eurot, sissenõudmiskulud 45 eurot, viivis perioodi 02.05.2021–23.04.2023 eest summas 156,52 eurot.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.RT Capital Estonia OÜ (hageja) esitas 24.04.2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse E.F-i (kostja) vastu, mida täpsustas 26.06.2023 ja 19.09.2023. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 455,21 eurot, millest põhinõue on 211 eurot, intress on 12,77 eurot, viivis on 186,44 eurot ja sissenõudmiskulud on kokku 45 eurot (dtl 125). Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 21.09.2023 (19.09.2023 allkirjastatud hagis nimetatud nõuded). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid PC Finance OÜ (laenuandja) ja kostja 02.11.2020 laenulepingu nr 2100342485. Kostja sai laenu 400 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel 6 kuu jooksul. Leping lõppes viimase osamakse tähtaja saabumisega. Kostja teostas lepingu alusel järgmised tasumised: 04.12.2020 summas 0,85 eurot; 05.01.2021 summas 75,45 eurot; 05.02.2021 summas 73,48 eurot ja 05.03.2021 summas 69,95 eurot. Kostja tasus lepingu alusel kokku 219,73 eurot. Hageja arvestas kostja tasutud järgmiste maksete katteks: 02.12.2020 osamakse katteks, sh põhiosa 60,60 eurot ja intress 15,10 eurot; 01.01.2021 osamakse katteks, sh põhiosa 63 eurot ja intress 12,60 eurot; 31.01.2021 osamakse katteks, sh põhiosa 65,40 eurot ja intress 3,03 eurot. Kostja on põhiosa katteks tasunud 189 eurot. Kostjal on tasumata põhivõlg 211 eurot (400-189). Lepingust tulenevalt on intressimäär 44,67% aastas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 56% aastas. Kostjal on intressivõlg 3. osamakse osas summas 7,17 eurot ja alates 4. osamaksest. Kokku on intressivõlg 12,77 eurot. Viivisenõue perioodi 02.05.2021–23.04.2023 eest on 186,44 eurot. Lepingu üldtingimuste p-s 6.2. on viivisemääraks kokku lepitud 44,67% aastas (laenuintressiga võrdne määr). Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivusajal tekkinud sissenõudmiskulud summas 20 eurot. Laenuandja saatis kostjale lepingu kehtivuse ajal tasuta meeldetuletusi 02.02.2021, 04.03.2021, 03.04.2021 ja 03.05.2021 ning tasulisi meeldetuletuskirju 04.02.2021, 06.03.2021, 05.04.2021 ja 05.05.2021. Ühe meeldetuletuse hind on 5 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud summas 25 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 15.03.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 15 eurot, 28.03.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 18.04.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja võtab otsuse tegemisel arvesse andmeid kostja varasema maksekäitumise kohta nii sisestest kui välistest allikatest. Krediidiandja selgitas välja, et kostjal oli positiivne krediidireiting ning tegi päringud maksehäireregistritesse. Kostjal ei olnud kehtivaid maksehäireid. Pensioniregistri 2 (10)
andmetel oli kostja viimase kuue kuu sissetulek kokku 2722,50 eurot, s.o kuue kuu keskmine 453,75 eurot. Lisaks kontrollis krediidiandja kostja pangakonto väljavõtet, et välja selgitada kostja igakuised sissetulekud ja kohustused. Esialgne võlausaldaja loovutas 01.02.2022 kostja vastased nõuded hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostja vastuväited
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustused ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 01.08.2024 avalikult väljavõtete avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded (TsMS § 317 lg 1 p-de 1 ja 12 ning lg 3 alusel). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 02.09.2024. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
5.Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.
6.VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on esitanud kohtule tõendina PC Finance OÜ ja kostja vahel 02.11.2020 sõlmitud laenulepingu nr 2100342485 koos lisadega (dtl 9–23). Leping koos lisadega on kostja poolt 3 (10)
allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 400 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega 6 kuu jooksul ning tasuma intressi. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 6 osamakset, kuumakse suurusega 75,60 eurot, esimene osamakse suurusega 75,70 eurot. Esimene osamakse tuli teha 02.12.2020 ja viimane osamakse 01.05.2021 (dtl 20). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
7.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 221-13098/50, p-d 14-15). Laenulepingust nr 2100342485 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 56% aastas. Lepingu intressimäär oli 44,67% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 6 osamaksega (dtl 18, 20). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 02.11.2020 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,52% (kohaldus alates 01.07.2020 kuni 31.12.2020 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 61,56%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 55,05%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
8.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). 02.11.2020 sõlmitud laenuleping nr 2100342485 on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. 4 (10)
Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et 5 (10)
ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).
8.2.Kohus määras 15.06.2023 kohtumäärusega hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. Hageja on seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tõi välja, et krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kostjal kehtivaid maksehäireid ei olnud. Ühtlasi kasutati väliste registrite poolt pakutavaid krediidireitinguid, mille järgi oli kostjal positiivne krediidireiting. Laenuotsus tehti nende andmete ning samuti kostja esitatud pangakonto väljavõtte alusel. Päring tehti ka pensioniregistrisse, kus kajastus kostja viimase kuue kuu sissetulek kokku 2722,50 eurot, s.o kuue kuu keskmine 453,75 eurot. Hageja märkis, et krediidiandja kontrollis kostja sissetulekuid ja kohustusi kostja pangakonto väljavõttest. Hageja ei toonud välja konkreetseid arvutusi, mille alusel krediidiandja kostja krediidivõimelisuse tuvastas. Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodi 01.05.2020–01.11.2020 kohta, millest nähtub, et kostjale laekus igakuine regulaarne töötasu sissetulek järgmiselt (dtl 57–102): mais 630,97 eurot; juunis 669,14 eurot; juulis 745,50 eurot; augustis 679,56 eurot; septembris 707,32 eurot; oktoobris 554,62 eurot (sh avanss 100 eurot). Kuue kuu keskmine töötasu sissetulek perioodil 01.05.2020–01.11.2020 oli seega 664,52 eurot. Eelnimetatud kuudel laekus kostjale lisaks sotsiaaltoetus 41,68 eurot kuus ja Eesti Töötukassalt toetus 446,70-461,59 eurot kuus. Pärast töötasu ja toetuste laekumist on kostja selle osaliselt sularahas välja võtnud ja enamasti erinevates poodides oste teinud. Lisaks on kostja teinud sageli suurtes summades ülekandeid Trustly Group AB-le (sh septembris üle 1000 euro, oktoobris ligi 800 eurot jne) ja Triogames OÜ-le, mis viitavad hasartmängude mängimisele. Samuti on tehtud ülekandeid jackpot.com, Optibet.ee, Olympic Entertainment Group OÜ-le ja 6 (10)
Dreambox Games OÜ-le. Lisaks on kostjal kohustused IPF Digital Estonia OÜ, Svea Finance AS, AS Esto, PC Finance OÜ ja Ferratum Bank p.l.c. ees. Kostja on võtnud korduvalt laenu Ferratum Bank p.l.c.-lt, sh ainuüksi septembris järgmiselt: 07.09.2020 300 eurot, 13.09.2020 150 eurot, 15.09.2020 300 eurot ja 16.09.2020 1000 eurot. Samuti on kostja korduvalt laenu saanud AS-ilt Esto ja PC Finance OÜ-lt. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja ei olnud võimeline täitma lepingutest tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku vara arvel ilma, et ta oleks sunnitud uusi laene võtma. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 403 4 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5). Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja nõuete lahendamine
9.Laenulepingust nähtub, et viimase osamakse tähtpäev oli 01.05.2021. Seega lõppes leping alates 02.05.2021. Lepingu lõppemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada laenu põhiosa. Seda kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja sai laenu 400 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid 219,73 eurot. Kohus arvestab kostja tasutud 219,73 eurot põhivõla katteks. Seega on kostjal hageja ees põhivõlg 180,27 eurot (400-219,73). Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 180,27 eurot väljamõistmiseks kostjalt. Hageja põhinõue jääb rahuldamata 30,73 euro ulatuses (211180,27).
10.Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi. 2020. aastal ja 2021. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, mistõttu ei ole hagejal
7 (10)
kostja vastu intressinõuet. Kohus jätab hagi rahuldamata intressi 12,77 eurot väljamõistmiseks kostjalt.
11.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab hagis viivist laenuintressi aastase määraga võrdses määras. Kostja allkirjastatud laenulepingu üldtingimuste p 6.2. viimase lause kohaselt on viivise määraks lepingus kokkulepitud intressimäär (dtl 12). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on lepingus sisaldunud intressimäära kokkulepe tühine, mistõttu on tühine ka viivisemäära kokkulepe. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja jättis tasumata laenu põhiosa 180,27 eurot. Hageja palub viivise välja mõista lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o alates 02.05.2021 kuni hagi esitamisele eelnenud päevani 23.04.2023. Perioodi 02.05.2021–23.04.2023 eest on viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kokku 29,92 eurot. Kohus rahuldab hageja viivisenõude 29,92 euro ulatuses. Hageja viivisenõue jääb rahuldamata 156,52 euro ulatuses (186,44-29,92).
12.Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivuse ajal tekkinud võla sissenõudmiskulud kokku 20 eurot. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivuseajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue on tõendamata. Hageja avaldas, et laenuandja saatis kostjale lepingu kehtivuse ajal tasuta meeldetuletusi 02.02.2021, 04.03.2021, 03.04.2021 ja 03.05.2021 ning tasulisi meeldetuletuskirju 04.02.2021, 06.03.2021, 05.04.2021 ja 05.05.2021. Ühe meeldetuletuse hind on 5 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 20 eurot. Arvestades, et kostja teostas lepingu alusel tasumisi ja need tuli vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu teostada üksnes põhiosa katteks, siis ei olnud võlausaldajal kostja vastu meeldetuletuskirjades nimetatud suurustes nõudeid. Lisaks märgib kohus, et hageja on tõendina kohtule esitanud hageja süsteemi väljavõtte saadetud kirjade ja nende sisu kohta (dtl 24–31), mis käesoleval juhul ei tõenda, kuhu on meeldetuletuskirjad kostjale saadetud. Hageja nõue on tõendamata. Lepingu kehtivuseajal tekkinud sissenõudmiskulude nõue jääb rahuldamata 20 euro ulatuses.
13.Hageja palub kostjalt välja sissenõudmiskulud kokku 25 eurot.
mõista
pärast
lepingu
lõppemist
tekkinud
võla
VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 8 (10)
eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Hageja avaldas, et pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 15.03.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 15 eurot, 28.03.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 18.04.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 25 eurot. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud 15.03.2022, 28.03.2022 ja 18.04.2022 meeldetuletuskirjade saatmist kostjale. Hageja on tõendina kohtule esitanud hageja süsteemi väljavõtte (dtl 33), mis käesoleval juhul ei tõenda, kuhu, kellele, millise sisuga ja mis lepinguga seoses on meeldetuletuskirjad saadetud. Hageja nõue on tõendamata. Pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulude nõue jääb rahuldamata 25 euro ulatuses.
14.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata laenulepingust tulenevad hageja nõuded 245,02 euro ulatuses, s.o põhinõue 30,73 eurot, intressinõue 12,77 eurot, sissenõudmiskulud 45 eurot, viivis perioodi 02.05.2021–23.04.2023 eest 156,52 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-192709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et hagis esinesid puudused ja krediidiandja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti arvestab kohus seda, et hagi jääb suures osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal (24.04.2023) oli hagihinnaks 455,21 eurot, arvestades hageja esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 210,19 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 46,2% ulatuses ning jättis rahuldamata 53,8% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
16.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) 9 (10)
Anneli Roonet kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.