Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

2-19-13063 millest 75 eurot on riigilõiv ja 250 eurot õigusabikulud.

2-19-13063 Eesti filiaal oma nõude hagejale. Hageja nõuab põhivõlga, sissenõudmiskulusid, viivist ja täiendavat viivist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et põhivõlgnevus 52,24 eurot on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue ning sissenõudmiskulude nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist alates arve maksetähtajast 18.11.2019 kuni 16.08.2019 lepingujärgses määras 0,07% päevas. Kohus leiab, et õiguslikult on põhjendatud viivise nõudmine, kuid mitte lepingujärgses määras, sest lepingujärgne määr on tühine. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Lepingu sõlmimise ajal, s.o aastal 2016, oli seadusjärgne viivisemäär 0,022% (8% aastas) ning sama määr kehtib ka tänaseni. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,07% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesolevalt tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet. Viivis põhinõudelt 52,24 eurot seadusjärgses määras (0,022% päevas) on kokku 11,46 eurot (8%/365px52,24€x1001p). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 11,46 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud summas 25 eurot, sest hageja on võlgnevuse sissenõudmiseks edastanud kostjale kolm võlateatist. Kohtu hinnangul on õiguslikult põhjendatud nõuda kostjalt sissenõudmiskulusid, kuid mitte VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel, sest hagist ei nähtu asjaolu, et kostjaga sõlmitud liitumisleping oleks üles öeldud. Kohus märgib, et viide VÕS §-le 1132 ei anna alust lugeda õiguslikult põhjendatuks asjaolu, et liitumisleping on lõppenud. Nimetatud asjaolu peab olema hagis selgelt märgitud. Seega on liitumisleping endiselt kehtiv ning sissenõudmiskulusid on võimalik nõuda VÕS § 1132 lg 1 alusel, mis sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõudmiskulud summas 5 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised

2-19-13063 määras 0,07%. Kuna kohus leidis ülal, et viivisemäär 0,07% on tühine, saab täiendava viivise välja mõista vaid seadusjärgses määras. Perioodi 17.08.2019 kuni 11.10.2019 tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 0,64 eurot (8%/365px52,24€x56p). Alates kohtuotsuse tegemisest kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras tagastamata põhisummalt 52,24 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 69,34 eurot, millest 52,24 eurot moodustab põhivõlg, 5 eurot sissenõudmiskulud ja 12,10 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja hagi rahuldamise ulatusest jätab kohus menetluskulud 40% ulatuses hageja kanda ja 60% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 75 eurot ning õigusabikulud summas 420 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus nõude esitamisel riigilõivu 75 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see on põhjendatud. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 420 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud kohtule tõendina lepingulise esindaja PlusPlus Legal OÜ arve õigusabi eest summas 420 eurot, millel teenuse nimetuseks on märgitud „esindustasu Axxxx Kxxxxx kohtumenetluses“. Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud osaliselt. Kohus hindab, et dokumentide komplekteerimise, analüüsi ja hagiavalduse koostamise ning esitamise eest on esindaja tasu põhjendatud ja vajalik üksnes 250 euro ulatuses, sest tsiviilasi ei ole keerukam ega mahukam kui teised samasugused menetlused sarnastes nõuetes. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 325 eurot, millest 75 eurot on riigilõiv ja 250 eurot lepingulise esindaja tasu. Kohus jättis menetluskulud 40% ulatuses hageja kanda ja 60% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 130 eurot ja kostja kanda 195 eurot. Kostja

2-19-13063 menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 195 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.