Määruse tegemise aeg ja koht 08.10.2019, Tallinn Kohtukoosseis
Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Kohtuasi
Perfect Look OÜ avaldus XX pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.01.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Perfect Look OÜ määruskaebus Menetlusosalised ja nende Avaldaja (võlausaldaja; määruskaebuse esitaja) Perfect esindajad Look OÜ (registrikood 12601160), seaduslik esindaja juhatuse liige OM Võlgnik (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kuldar Kirt Menetluse liik
kirjalik menetlus
Resolutsioon:
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 22.01.2019 määrus muutmata.
2.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta avaldaja, Perfect Look OÜ kanda.
3.Määrata kindlaks XX-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista Perfect Look OÜ-lt välja XX kasuks määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud 135 eurot.
4.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Perfect Look OÜ-l tasuda XX-le viivist alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord 1(6)
Tsiviilasi nr: 2-18-9459 Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.
1.Perfect Look OÜ (avaldaja, võlausaldaja) esitas 19.06.2018 Harju Maakohtule avalduse XX (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt sõlmisid TIP Estate OÜ (laenuandja) ja võlgnik 22.04.2017 laenulepingu (laenuleping), mille kohaselt sai võlgnik laenu 40 000 eurot. Laenulepingu kohaselt võimaldas laenuandja võlgnikule laenusumma väljamaksed perioodil alates 20.04.2017 kuni 01.04.2018 sularahas või pangaülekandega. Laenulepingu p 3.1 kohaselt kohustus võlgnik tagastama võlausaldajale laenusumma 45 000 eurot hiljemalt 20.04.2018. Nimetatud kuupäevaks võlgnik laenusummat ei tagastanud. 20.05.2018 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded võlausaldajale. Võlausaldaja tugineb võlgniku maksejõuetuse põhistamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p-le 1, sest vaatamata pankrotihoiatusele, mis on võlgnikule kätte toimetatud 23.05.2018, ei ole võlgnik oma võlgnevust tasunud. Võlgnik on võlausaldaja hinnangul püsivalt maksejõuetu.
2.26.06.2018 määrusega rahuldas maakohus avaldaja taotluse pankrotiavalduse tagamiseks ning peatas kuni pankrotiavalduse läbivaatamiseni ja selle kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni täitemenetluse täiteasjas nr 022/2015/5878.
3.Võlgnik vaidles PankrS § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 alusel võlausaldaja avaldusele vastu. Võlausaldajal ei ole laenulepingust tulenevat nõuet võlgniku vastu. Võlausaldaja ei ole tõendanud laenulepingu alusel laenu üleandmist ja oma nõude sissenõutavaks muutumist. Isegi, kui eeldada, et võlausaldajal on laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu, siis kohalduvad sellele tarbijakrediidilepingu sätted. Kuna laenulepingus ei ole järgitud tarbijakrediidilepingu sätteid, siis kohaldub sellele VÕS § 408. Lisaks on laenulepingu ps 3.1 oluline vastuolu, mistõttu on vaja täiendavalt välja selgitada laenulepinguga ja väidetava laenu tagastamisega seotud asjaolud. Kuna eelpool nimetatud asjaolude kindlaks tegemine väljub pankrotimenetluse raamidest, tuleb ainuüksi seetõttu jätta võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldamata. Lisaks pole võlgnik enda hinnangul püsivalt maksejõuetu. Vastupidist võlausaldaja tõendanud ei ole.
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Harju Maakohus jättis 22.01.2019 määrusega ajutise halduri nimetamata, tühistas 26.06.2018 määrusega seatud pankrotiavalduse tagamise abinõu ning jättis menetluskulud võlausaldaja kanda. Maakohus mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja 297 eurot koos kohustusega tasuda menetluskuludelt alates määruse jõustumisest kuni kohase täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuli ajutine haldur jätta nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel, sest võlausaldaja nõue ei ole pankrotimenetluse jaoks piisavalt selge. Võlgnik laenu saamist ei tunnista. Võlausaldaja poolt maakohtule 20.12.2018 esitatud tõenditest ei tulene otseselt laenu andmist võlgnikule summas 40 000 eurot. Laenuandja konto väljavõte on esitatud ka perioodi kohta, millal laenuleping ei olnudki veel sõlmitud, mistõttu ei saa neid makseid lugeda laenu andmiseks. Laenuandja kontolt nähtuvad peale laenulepingu sõlmimist väljamaksed võlgnikule, kuid seda kokku märksa väiksemates summades kui 40 2(6)
Tsiviilasi nr: 2-18-9459 000 eurot. Samas, kuna laenulepingu kohaselt võis laenu anda ka sularahas, ei ole kindel, kas ja kui palju sai võlgnik laenu. Lisaks polnud võlgniku väitel laenulepingu näol tegemist ainsa lepinguga laenuandja ja võlgniku vahel. Seetõttu väljus vaidlus laenulepingust tuleneva nõude üle kohtu hinnangul pankrotimenetluse raamidest, mistõttu tuli see selgeks vaielda väljaspool pankrotimenetlust. Maakohus märkis, et ajutise halduri nimetamata jätmise tõttu PankrS § 15 lg 7 edasisest menetlus ei toimu ja menetlus lõpeb. Menetluskulud jättis maakohus PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda ja määras nende suuruse rahaliselt kindlaks. Maakohus pidas põhjendatuks võlgniku lepingulise esindaja menetlustoiminguid 3,3 tunni ulatuses tunnitasu määraga 90 eurot, kokku 297 eurot, mille mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Maakohtu määruse peale esitas võlausaldaja määruskaebuse, milles palub vaidlustatud 22.01.2019 määruse tühistada, rahuldada pankrotiavaldus ja määrata võlgnikule ajutine pankrotihaldur. Menetluskulud palub avaldaja jätta võlgniku kanda. Võlausaldajale jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, justkui poleks võlausaldaja nõue selge. Praeguses tsiviilasjas esitatud tõenditega on üheselt tõendatud, et avaldaja on võlgnikule laenu andnud, võlgnik on avaldajalt laenu kätte saanud ning võlgnik avaldajale laenu tagastanud ei ole. Samuti pole võlgnik enne pankrotiavalduse esitamist võlausaldajale nõudele mistahes vastuväiteid esitanud ega esitanud vastuväiteid pankrotihoiatusele. Võlausaldaja on tõendanud võlgnikule pankrotihoiatuse esitamist ja selle võlgniku poolt kättesaamist. Sellega on PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel tõendatud, et võlgnik on maksejõuetu. Võlgniku maksejõuetust tõendab ka asjaolu, et Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus on algatanud võlgniku suhtes täitemenetluse ehk võlgnikul on ka veel teisi täitmata kohustusi. Seega esineb alus ajutise halduri määramiseks ja võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Samuti pole võlgnik ühegi teise laenuandjaga sõlmitud laenulepingu olemasolu tõendanud.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis sellele võlgniku seisukohta.
Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ning leidis, et see tuleb jätta rahuldamata.
Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MÄÄRUSE PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 lähtudes ei korda neid.
Võlausaldaja on võlgniku maksejõuetuse põhistamisel tuginenud PankrS § 10 lg 2 ple 1, mille kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 3(6)
Tsiviilasi nr: 2-18-9459 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. PankrS § 10 lg 3 esimene lause täpsustab, et pankrotiavalduse võib PankrS § 10 lg 2 p 1 nimetatud asjaoludel esitada võlausaldaja, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks. PankrS § 10 lg 1 alusel peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama nõude olemasolu. PankrS § 10 lg 4 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Maakohus jättis PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel ajutise halduri nimetamata, sest võlausaldaja nõue ei olnud kohtu hinnangul pankrotimenetluse jaoks piisavalt selge. Kuivõrd pankrotiseadusest ei tulene üheseid ja selgeid kriteeriume, mille alusel saab kohus otsustada nõude selguse üle, on tegemist maakohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsusega, millesse ringkonnakohus saab sekkuda juhul, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegiumi hinnangul puuduvad käesolevas asjas alused maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkumiseks. Maakohus on seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud ning PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaldamist piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud.
Kolleegium märgib, et nõuet ei saa lugeda selgeks, kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (vt nt Riigikohtu 06.03.2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Võlgnik on nõudele vastu vaielnud ja ringkonnakohtu hinnangul on võlgnik piisavalt põhistanud asjaolu, et võlausaldaja nõue pole PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses selge. Asjaolud, kas ja kui palju on võlgnik laenulepingu alusel laenu saanud ning millises ulatuses seda tagastanud, vajavad tuvastamist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest.
10.1.Laenulepingu p-s 1.1 on lepingupooled kokku leppinud võlgnikule laenu summas 40 000 eurot väljastamises. Lepingu p 2.1 kohaselt pidi laenuandja laenusumma väljastama võlgnikule sularahas või pangaülekandega ajavahemikul 20.04.2017– 01.04.2018. Võlgnik vaidleb pankrotiavaldusele vastu ning leiab mh, et võlausaldaja ei ole tõendanud laenulepingu alusel laenu üleandmist. Laenulepingus puudub võlgniku kinnitus laenusumma kättesaamise kohta. Võlausaldaja esitas 20.12.2018 maakohtule laenuandja pangakonto väljavõtted, tõendamaks laenu üleandmist võlgniku arvelduskontole. Esitatud väljavõtetest nähtub, et laenuandja on ajavahemikul 31.01.2016–31.12.2016 kandnud võlgnikule üle 130 eurot ja perioodil 01.01.2017–31.12.2017 veel 1860 eurot (tl-d 98–99). Esitatud tõenditest nähtuvalt on laenuandja laenulepingu p-s 2.1 määratletud ajavahemikul (20.04.2017–01.04.2018) võlgnikule pangaülekandega üle kandnud 1400 eurot. Laenulepingu järgi võidi laen küll väljastada ka sularahas, kuid sularahas laenu andmise kohta tõendeid esitatud ei ole. Ka võlgnikule üle kantud 1400 euro puhul ei ole üheselt tuvastatav, et ülekanded on tehtud 22.04.2017 sõlmitud laenulepingu täitmiseks. Nii 22.11.2017 tehtud ülekande (1000 eurot) kui ka 01.12.2017 ülekande (400 eurot) selgitusse on märgitud üksnes "laenuleping", kuid
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-18-9459 puudub täpsem selgitus, millise laenulepingu või kohustuse täitmiseks need summad on võlgnikule üle kantud. Ülekannetes ei ole viidatud ka laenulepingu sõlmimise kuupäevale.
10.2.Võlgniku vastuväidete kohaselt oli ta sõlminud laenuandjaga ka muid laenulepinguid (lisaks 22.04.2017 sõlmitud lepingule). Kolleegiumi hinnangul on see võlgniku väide ülalviidatud laenuandja pangakonto väljavõtete põhjal usutav. Võlgniku ja laenuandja vahel on (või oli) ilmselt veel muid võlaõiguslikke suhteid. Kontoväljavõtetest nähtuvad ülekanded võlgnikule ka enne 22.04.2017 kuupäeva. Kolleegiumi hinnangul võis maakohus võlgniku kõnesolevale vastuväitele vaidlustatud määruses tugineda.
10.3.Kolleegiumi hinnangul ei ole nõude selguse seisukohalt tähtust määruskaebuses väidetul, et võlgnik ei ole kohtuväliselt võlausaldaja nõudele vastu vaielnud ega pankrotihoiatusele vastusväiteid esitanud. Vastuväidete esitamata jätmine ei võta õigust esitada nõudele vastuväiteid pankrotimenetluses. Võlgniku kinnitus pankrotihoiatuse kättesaamise kohta ei tõenda, et võlgnik nõustub hoiatuse sisuga.
10.4.Pankrotiavalduse PankrS § 10 lg 2 p 1 kohane põhistamine ei välista kohtu poolt, pärast võlgniku seisukoha ärakuulamist, ajutise halduri nimetamata jätmist PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel. Pankrotihoiatuse esitamine PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel annab võlausaldajale üksnes võimaluse pankrotiavaldusega kohtu poole pöörduda (vt nt Riigikohtu 06.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-11, p 14).
10.5.Võlausaldaja väitel, et võlgnikul on ka teisi täitmata kohustusi ning et kohtutäitur on alustanud võlgniku suhtes täitemenetluse, ei ole ajutise halduri nimetamisel samuti tähtsust. Lõpliku hinnangu võlgniku maksejõulisusele saab kohus üldjuhul anda alles menetluse hilisemas faasis – pankroti väljakuulutamise üle otsustamisel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Määruskaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, tuleb määruskaebuse menetlemisest tingitud kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja (määruskaebuse esitaja) kanda.
TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
12.1.Võlgnik on 05.04.2019 vastuses määruskaebusele esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub välja mõista võlausaldajalt määruskaebusmenetluses kantud menetluskuludena esindaja kulud 135 eurot. Võlgniku esindaja on kulutanud määruskaebusele vastuse koostamiseks 1,5 tundi tunnihinnaga 90 eurot (käibemaksuta). Võlgniku kinnituse kohaselt on kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
12.2.Avaldaja ei ole võlgniku määruskaebemenetluse kulude osas seisukohta esitanud.
12.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et võlgniku 5(6)
Tsiviilasi nr: 2-18-9459 menetluskulude nimekirjas toodud toimingud olid märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et võlgniku esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Kolleegiumi hinnangul on võlgniku esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 90 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
12.4.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus võlgniku määruskabemenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 135 eurot (1,5 t*90) ning mõistab nimetatud summa avaldajalt võlgniku kasuks välja.
12.5.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt võlgniku taotlusele määruse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Vastavalt PankrS § 5 lg-le 2 võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. PankrS § 15 lg 5 ei võimalda esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti rahuldamata määruskaebus maakohtu ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.