Võlaõigus

kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue Xxxx (endine Xxxx) on ülepiirilise pangateenuse pakkuja, kes väljastab taotlejatele laenulimiiti. Laenulimiidi põhimõtte kohaselt määratakse limiit, mille piires saab jooksvalt raha kasutada (kostja on esitanud laenutaotlused kokku 9 korral). Laenulimiidi leping sõlmitakse panga iseteeninduskeskkonnas. Kostja esitas 05.01.2021. a laenutaotluse Xxxx (krediidiandja) iseteeninduskeskkonnas järgides saadud juhiseid. Samal kuupäeval edastas krediidiandja läbi iseteeninduskeskkonna kostja poolt taotluses märgitud e-posti aadressile teavituskirja, millega edastas kostjale Lepingu üldtingimused ja eritingimused koos Hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega, mis moodustasid lepingu lahutamatu osa. Laenu kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi ja saadetud PIN koodi kasutades Xxxx iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Sellega loeti poolte vahel leping sõlmituks 05.01.2021. a. Krediidilepingu eritingimuste punkti B kohaselt võimaldati Kostjale limiiti kuni 4000 eurot. Leping sõlmiti tähtajatult. Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 8905 eurot. Kostja poolt kasutusse võetud krediidilepingu eritingimuste punkti E. kohaselt kohustub klient tasuma raha kasutamise eest tasu intressimääras 48,107% aastas ehk 0,1318% päevas. Lepingu eritingimuste punkti F kohaselt kujunes krediidikulukuse määraks 60,27% aastas. Ebapiisavate maksesummade korral on tagasimaksete jaotumise järjekord järgmine: a) maksmisele kuuluvate summade sissenõudmiskulud; b) Laen; c) intress; d) leppetrahvid, Teenustasu ja muud Kliendi poolt võlgnetavad summad (üldtingimuste p 10.6.). Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 9471,97 eurot, millest põhinõude katteks arvestati 4948,60 eurot, kulude katteks 259,15 eurot ja intressi katteks 4264,22 eurot. Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes tagastamata kokkuleppelised osamaksed, märtsikuu osamakse summas 201,47 eurot, maksetähtaeg 05.04.2024, aprillikuu osamakse summas 210,59 eurot, maksetähtaeg 05.05.2024, maikuu osamakse summas 218,92 eurot, maksetähtaeg 05.05.2024, juunikuu osamakse summas 226,73 eurot, maksetähtaeg 05.07.2024 ja krediidiandja nõue oli muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes, 19.06.2024 edastas krediidiandja kostjale meeldetuletuse lepingu lõpetamisest kostja konto kaudu. 2.20 Kostjale edastatud teatises märgib krediidiandja, et juhul kui kostja võlgnevust ei tasu, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb 15. päeval. Lepingu lõppemisel muutub aga kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kuivõrd kostja minimaalset tagasimakset tähtaegselt ei tasunud lõppeski leping 04.07.2024. a ning kostja kohustub tasuma kogu olemasoleva võlgnevuse. Kostjat teavitati 02.08.2024 edastatud kirjaga nõude loovutamisest uuele võlausaldajale. Hageja leiab, et krediidiandja (Xxxx Bank) on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega.

2

Hageja palub välja mõista kostjalt K. T. hageja B2 Impact OÜ kasuks lepingust tulenev võlgnevus summas 4804,79 eurot, millest põhivõlgnevus 3956,40 eurot, intress 546,03 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 267,36 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot; menetluskulud riigilõiv 560 eurot ja menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 euro ning menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses. Kohtu selgitused Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus, menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud 29.03.2025 avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole tänaseni vastust esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hageja palub välja mõista kostjalt K. T. hageja B2 Impact OÜ kasuks lepingust tulenev võlgnevus summas 4804,79 eurot, millest põhivõlgnevus 3956,40 eurot, intress 546,03 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 267,36 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 410 lg 1 kohaselt VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb sama, tühisuse tagajärg, st VÕS § 408 lg 1.

3

Kostja esitas 05.01.2021. a laenutaotluse Xxxx (krediidiandja) iseteeninduskeskkonnas. Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 8905 eurot. Kostja poolt kasutusse võetud krediidilepingu eritingimuste punkti E. kohaselt kohustub klient tasuma raha kasutamise eest tasu intressimääras 48,107% aastas ehk 0,1318% päevas. Lepingu eritingimuste punkti F kohaselt kujunes krediidikulukuse määraks 60,27% aastas. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 9471,97 eurot, millest põhinõude katteks arvestati 4948,60 eurot, kulude katteks 259,15 eurot ja intressi katteks 4264,22 eurot (hagi lisa 5). Viidatud krediidilepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 18). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-21-13098, p 18).

4

Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgse krediidi kulukuse määra (60,27%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 406 2 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 30.11.2019.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 20,61%. 05.01.2021 sõlmitud lepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr 60,27% Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale (20,61*3=61,83%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr on seaduslik, vastab VÕS § 4062 lg 1 ega ole tühine. Kohus juhtis hageja tähelepanu võimalikele vajakajäämistele (hagi käiguta jätmise määrus 10.02.25, dtl 84 jj) ning märkis, et hagist nähtuvalt (hagi p 3.5 jj) laenuandja hindas kostja krediidivõimelisust isikusamasuse kontrollimisega rahvastikuregistrist, maksehäire registrist ning taotleja esitatud andmete ja taotlejaga telefonivestluse alusel. Ehkki hageja on kinnitanud, et antud olukorras krediidivõimelisuse hindamiseks oli piisav kostja esitatud andmed, aktiivsete maksehäirete puudus ja võlgniku sissetulekut arvestades jõukohane kuumakse, siis ei ole krediidiandja reaalselt kontrollinud krediiditaotleja sissetulekuid või väljaminekuid (mida ei asenda taotleja enda esitatu). Sealjuures on hagis välja toodud, et kostja on esitanud laenutaotlused kokku 9 korral, kuid nii krediidikulukuse määr kui ka krediidivõimekust on hinnatud üksnes enne esmakordse krediidi võtmist (nt esmane taotlus hagi lisa 15, maksehäire kontroll 31.12.20 hagi lisa 17). Kohus selgitas, et vastutustundliku laenamise järgimiseks on krediidiandjal teabe saamise kohustus ja krediidivõimelisuse hindamise kohustus, mille mõlema täitmist peab (intressi ja muude kõrvalkulude) nõude eeldusena tõendama. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Ühtlasi märkis kohus, et kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja pole täitnud VÕS § 403.4 lg-s 6 toodud kohustust, tuleks lugeda intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud määr. Muid tasusid tarbija ei võlgne. Sellisel juhul peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses. Hageja leidis (seisukoht 19.02.25, dtl 99 jj), et kostja esitatud ja krediidiandja poolt kogutud andmeid kogumis analüüsides (kostja taotlus + maksehäire register + telefonivestlus kostjaga) on krediidiandja hinnanud kostja krediidivõimeliseks ning nõude ümberarvestust ei esitanud. Hagiavaldusest ja lisatud tõenditest (laenutaotlus dtl 37, dtl 77, maksehäire raport dtl 79, telefonivestlus hagi lisa 16) ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll sõlmitud lepingute osas oli ebapiisav. Kohtu hinnangul krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet (sh kostja tegelikke kulusid ja sissetulekuid) asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohus leiab, et ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut, sh telefonis, ja maksehäire registri kontrollimist. Teabe saamiseks on krediidiandjal võimalik kasutada andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403 4 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandja võib tarbijaga 5

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kohus eeltoodu põhjal leiab, et hageja ei ole tõendanud, et tarbija kohta kogutud teave oli piisav laenu väljastamiseks ja seetõttu on krediidiandja vastutustundliku laenamise kohustust rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei võlgne kostja hagejale lepingujärgset intressi, haldustasu, lepingutasu ega muid lepingujärgseid tasusid. Samast sättest tulenevalt tuleb teha nõude ümberarvestus, arvestades, et lepingujärgne intressimäär asendub lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgse intressimääraga. Nõude aluseks oleva lepingu sõlmimise ajal (05.01.21) oli seadusjärgne intressimäär 0%, alates 01.01.23 intressimäär 2,5%, 01.07.23 4%, alates 01.01.24 4,5% ja alates 01.07.24 4,25%, millest tulenevalt tuleb kõik kostja poolt tasutu (sh igakuised haldustasud, intressid) arvestada kasutusse võetud krediidisumma katteks. Hageja palub kostjalt välja mõista intressi alates 22.03.24 kuni 04.07.24. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 48,107% aastas. Hageja nõude ümberarvestust ei esitanud. Kohtu arvestuste kohaselt on seadusjärgses intressimääras intressivõlgnevus põhinõudelt 8905 eurot lepingu sõlmimisest 05.01.21 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.24 summas 493,37 eurot. Samas nähtub esitatust (hagi p 2.6, 2.17), et kostja on krediiti saanud kokku summas 8905 eurot ning kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 9471,97 eurot (hagi lisa 5). Seega asub kohus seisukohale, et kostja on tagastanud lepingu alusel saadud summa 8905 ning intressivõlgnevuse 493,37 eurot (9471,97-8905-493,37) ning kuna kostja on tagastanud kogu põhinõude ja intressi, ei ole kostja viivituses kohustuse täitmisega ning ei ole põhjendatud kostjalt nõude viivist. Eeltoodu alusel jääb hageja nõue rahuldamata. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad hageja menetluskulud hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja menetluskulusid rahaliselt ja ei hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei määra kohus kostja menetluskulude suurust kindlaks. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik

6

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.