P OÜ (G OÜ õigusjärglane) hagi L OÜ vastu 12 000 euro ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.11.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
P OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
13 144, 11 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: P OÜ (registrikood XXXXXXXXXXX), esindaja Marge Rebane Kostja: L OÜ (registrikood XXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Madis Vinni
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 20.11.2018 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta P OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.G OÜ esitas 20.06.2017 hagiavalduse L OÜ vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 12 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 184,11 eurot ja edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt tegi G OÜ kostja arveldusarvele 19.02.2016 ülekande summas 6000 eurot ja 01.03.2016 summas 6000 eurot, kokku 12 000 eurot. 05.04.2017 palus G OÜ kostjal summad hiljemalt 11.04.2017 tagastada. Kostja ei ole võlgnevust tasunud. G OÜ leiab, et kostjal tuleb raha tagastada laenulepingu või alusetu rikastumise sätete alusel.
3.G OÜ ühines P OÜ-ga (registrikood 12167403) 15.05.2018. hagejana menetlusse astuda G OÜ õigusjärglasel P OÜ-l.
18.06.2018 lubas kohus
Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Pooled ei ole sõlminud laenulepingut ning hageja alusetu rikastumise nõude eeldused on täitmata. G OÜ ainuosanik ja juhatuse liige TT ning kostja ainuosanik ja juhatuse liige CC olid ülekannete tegemise ajal abikaasad. Ülekannete näol oli tegemist abikaasade isiklikest suhtest tuleneva kõlbelise kohustuse täitmisega või alternatiivselt kinkega. CC soovis rajada oma ilusalongi ning TT aitas selle eesmärgi täitumiseks rahaliselt, tehes ülekanded kostjale pulmakingitusena. Peale abikaasade vahel suhete halvenemist asus G OÜ raha põhjendamatult kostjalt tagasi nõudma. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 20.11.2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: G OÜ ainuosanik ja juhatuse liige TT (tl 34-34p) ning kostja ainuosanik ja juhatuse liige CC (tl 35-36) abiellusid 30.07.2015 ning olid abielus kuni 13.06.2017 (tl 37); G OÜ 2015 majandusaasta aruandest nähtuvalt oli äriühingul seisuga 31.12.2015 rahalisi vahendeid 333 225 eurot (tl 40p), majandusaasta kasum 193 842 eurot (tl 41) ning jaotamata kasum 296 281 eurot (tl 42); G OÜ arvelduskontolt kanti 19.02.2016 ja 01.03.2016 L OÜ arvelduskontole mõlemal korral 6 000 eurot, kokku 12 000 eurot (tl 5).
7.Maakohtu leidis, et kuigi kostja 2016. majandusaasta aruande bilansist nähtub, et 2016. a olid kostja lühiajalised laenukohustused suurenenud 2015. aasta summalt 3 476 eurot (tl 96p) 2016. aasta lõpuks summani 40 090 eurot (tl 96 p), ei ole sellega tõendatud, et vaidlusalune nõue oli kajastatud kostja raamatupidamises laenuna. Kostja selgitas 11.10.2018 kohtuistungil vande all, et aruandes kajastatud muu laen oli laen auto ostmiseks ja aruandes kajastatud omaniku laen oli CC vahenditest salongile antud vahendid. CC võttis kahelt eraisikult laenu ja kandis need firma kontole, TT antud raha on kostja aruandes
omaniku laenu all. Maakohus leidis, et kostja esindaja CC on sellega selgitanud, et võttis raha kasutusele oma äritegevuses – maksis ära rendilepingu järgse ettemaksu. Kostja käsitles saadud summat oma raamatupidamises omanikult saadud laenuna.
8.Maakohus leidis, et üksnes rahasumma ülekandmine isiku arvelduskontole või hageja poolt viidatud raamatupidamiskanded ei anna alust lugeda laenulepingut poolte vahel sõlmituks. Laenuleping ei saa olla sõlmitud tingitud asjaolust, et hageja oli väidetavalt teadmisel, et andis kostjale lühiajalist laenu. Kohus märkis, et vaidluse lahendamise kontekstis ei ole tähtsust, mida kostja oleks pidanud kajastama omaniku laenuna või muu laenuna oma äriühingu raamatupidamises, kuni pole leidnud tõendamist poolte tahteavaldused laenu osas, mistõttu jättis kohus analüüsimata seisukohad raamatupidamiskannete kooskõla osas seaduse või hea raamatupidamistavaga. Kohus märkis, et laenuleping eeldab poolte kokkulepet, kuid käesolevas asjas ei nähtu asjaolusid, et pooled oleksid vahetanud otseseid või kaudseid tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks. 21.03.2018 kohtuistungil kinnitas hageja esindaja lisaks: „Jah, tegelikult laenulepingut ei olnudki“ (21.03.2018 eelistungi protokoll tl 103 p). Kohtu järeldust laenulepingu puudumisest kinnitab ka hageja seadusliku esindaja 11.10.2018 kohtuistungil vande all antud seletus. Vastuseks kohtu küsimusele, kas rahalisi vahendeid andes oli jutt, et tegemist on laenu andmisega, vastas hageja, et ta ei usu, et konkreetselt laenust oli juttu. Maakohus leidis, et tõendamist ei ole leidnud, et kostja teadis või pidi mõistma, et saadud raha oli antud laenuna. Pooled ei leppinud kokku laenus ega selle tagastamise tingimustes.
9.Kohtu hinnangul on käesolevas asjas tähtsust asjaolul, et hageja esindajal ja kostja esindajal olid lähedased suhted. Raha ülekannete tegemise ajal oli hageja esindaja ning kostja esindaja heades abielulistes suhetes (tl 157) ning soovisid ühiselt CC äri edenemist. Vande all on mõlemad pooled selgitanud, et lisaks vaidlusalustele ülekannetele kandis TT ka oma isiklikult kontolt suuremates summades raha kostja esindaja isiklikule kontole ning tegi CCle kallihinnalisi kingitusi (tl 156p-157). Kohtu hinnangul, CC ja TT vande all antud ütlused kogumis viitavad selgelt, et poolte vahel ei olnud kokkulepet laenu osas. Kohus leidis, et konkreetsel juhul ei nähtunud raha üleandmisel erinevust võrreldes tavapärase olmesituatsiooniga abikaasade vahel. Kaks 6000 euro suurust ülekannet ei olnud märkimisväärsed, arvestades G OÜ head majandusseisu 2016. aasta alguses ning vabu rahalisi vahendeid ca 300 000 euro ulatuses. TT näol on tegemist jõuka ettevõtjaga, talle kuulub arvestatav hulk äriühinguid (tl 48-48p) ning kinnisvara (tl 50-51). Hageja esindaja vande all antud seletused kogumis veenavad kohut, et hageja esindaja ei eristanud äratuntavalt äriühingute vahelisi ja abikaasade vahelisi suhteid. Kohus asus seisukohale, et TT soovis CC abistada.
10.Kuigi mõlemad pooled on vande all kinnitanud, et 12 000 eurot kasutati kostja äritegevuses, ei tähenda antud asjaolu, et seetõttu on välistatud TT kõlbelise kohustuse täitmine CC-le või TT või hageja kinke tegemine kostjale või CC-le. Lepinguid on võimalik sõlmida kolmanda isiku kasuks või täita kolmanda isiku kaudu, ka läbi käsundi. Kuigi hageja on lisaks väljendanud seisukohta, et kõlbelise kohustuse täitmisena saadu oleks kostja pidanud CC-le edasi kandma ja kajastama vastava kohustuse ja kohustuse täitmise ka oma raamatupidamises ning deklaratsioonides, ei tähenda, et selliste kannete/deklaratsioonide tegemata jätmine välistaks kõlbelise kohustuse täitmise või mingit laadi abistamislepingu (sh ka kinke) olemasolu. Leping saab olla sõlmitud ka juhul, kui see ei kajastu raamatupidamises ega ole deklareeritud. Kinkeleping või muu abistamiskokkulepe sai iseenesest olla sõlmitud ka CC ja TT vahel täitmisega kolmanda isiku, kostja, kasuks. Kohus märkis, et ei arvesta täidetud kohustusele õigusliku hinnangu andmisel formaalseid või maksunduslikke aspekte, st, kas
raha oli või oleks pidanud kajastuma mingil moel äriühingute aruannetes või deklaratsioonides. Ka asjaolu, et vastavaid rahaülekanded ei tehtud TT isiklikult arvelduskontolt CC isiklikule arvelduskontole, ei välista kõlbelise kohustuse või abistamisepingu täitmist kolmanda isiku kaudu kolmanda isiku kasuks.
11.Eelkõige kõlbelise kohustuse täitmiseks saab kohtu hinnangul pidada oma abikaasa ettevõtlusega alustamise võimaldamiseks rahalise toetuse andmist abikaasa poolt, kes on heal majanduslikul järjel, kui summa suurus ei erine varasemalt kõlbelise kohustuse täitmiseks või kinkena abikaasale üleantud summade suurusjärgust ning kui teistsuguse õigussuhte kohaldamiseks ei ole tahet piisava selgusega väljendatud. Kohustused, mis tulenevad kõlbelistest kohustustest, sh isiklikest suhetest, ei ole õiguslikult siduvad kohustused. Kõlbelisi kohustusi võib täita, kuid nende täitmata jätmisel ei saa kohaldada rikkunud poole suhtes õiguskaitsevahendeid ega nõuda täitmisena üleantut tagasi.
12.Kohus asus seisukohale, et esitatud tõendid ja seletused kogumis veenavad kohut, et hageja esindaja täitis kõlbelist kohustust kostja esindaja ees või alternatiivselt saab nõustuda ka kostja käsitlusega, et CC ja TT vahel sõlmiti abistamiskokkulepe VÕS § 8 lg 1 mõttes (mida võib ühtlasi käsitleda ka kinkena või kõlbelise kohustuse täitmisena vms) CC-le kuuluva ettevõte edendamiseks (mida võib pidada ka perekonna ühise eelarve edendamiseks), mille TT täitis oma äriühingu G OÜ-le VÕS § 78 lg 1 alusel antud käsundi kaudu CC-le selliselt, et raha kanti otse üle CC ainuosalusega L OÜ-le. Tehing võib olla käsitletav ka T ja CC vahelise lepinguna kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 1 kohaselt. Eelmärgitud käsitluse tõttu ei saa hagi rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel.
13.Kohus märkis, et isegi kui antud vaidluses oleks leidnud tõendamist laenulepingu olemasolu või hageja nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel, tuleb nõustuda ka kostja seisukohaga, et tõendis (s.o 02.12.2016 vestluse salvestus, tl 90-91) andis hageja esindaja selge tahteavaldusega kinnituse ilusalongiga seonduvatest nõuetest loobumise või ka puudumise kohta. Sõidukis 02.12.2016 toimunud vestluses kinnitas TT CC-le, et CC ei ole salongi eest võlgu. Ühepoolset tahteavaldust ei saa pärast teise pooleni jõudmist tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 72 järgi tagasi võtta (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-59-14, p 11). Vaidlusalusel juhul saab olla muuhulgas tegu võlasuhte lõppemisega VÕS § 207 lg 1 ja 2 tähenduses. VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Kohtu hinnangul tõendina esitatud salvestisest nähtub TT eesmärk oma naist abistada selliselt, et kostjal või CC-l ei teki sellest abistamisest tagasimakse kohustusi.
14.Tsiviilõiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ja õiguste teostamine pole lubatud, kui selle eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Olukorras, kus TT ei ole arusaadaval viisil tahteavaldusega väljendanud raha ülekandmist sellisel õiguslikul alusel, mis oleks kaasa toonud CC-le või kostjale kohustuse selle tagastamiseks ning kus lisaks on antud TT poolt kinnitus sellise kohustuse puudumise kohta, on hageja poolt nõude esitamine raha tagasisaamiseks vastuolus ka hea usu põhimõttega. Vastuoluliseks saab pidada käitumist, kui luues teises pooles oma käitumisega veendumuse, et kohustust ei eksisteeri, tuginetakse hiljem oma nõuetes samale käitumisele selliselt, et sellele antakse teistsugune õiguslik hinnang. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15.20.12.2018 esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
16.Maakohus ei hinnanud kostja 2016. a majandusaasta aruannet, samuti muid äriühingute raamatupidamist puudutavaid tõendeid selle kohta, et G OÜ kajastas oma raamatupidamises rahaliste vahendite ülekandeid kostjale lühiajalise laenuna ja selliselt käsitles ka kostja saadud vahendeid oma raamatupidamises.
17.Kohus ei ole kriitiliselt hinnanud kostja esindaja vande all esitatud väidet, et kostja käsitles ülekantud summat ilusalongi kulutuste katteks kostja esindaja CC enda laenuna kostjale (s.o omaniku laenuna). See ei ole kooskõlas ettevõtluse elementaarse loogikaga, hea raamatupidamistavaga ega õigusaktidega.
18.Käesolevas vaidluses on kohus asjassepuutumatult analüüsinud G OÜ, sh tema seadusliku esindaja, varalist seisu, nõustudes justkui kostja väljendatud seisukohaga, et G OÜ-l, s.h tema seaduslikul esindajal, on raha küll ja temale ei peagi midagi tagasi maksma. Samas ei ole kohus analüüsinud kostja varalist seisu, kuigi hageja viitas kostja 2016. a alguse rahaliste vahendite puudumisele üheselt ja tõendas sellega justnimelt asjaolu, et kostjal oli oma majandustegevuses rahaliste vahendite puudus ja kostja vajas rahalisi vahendeid, et üürileandja ees tagatisraha maksmise kohustus täita.
19.Kohus on hagejale üllatuslikult märkinud, et saab nõustuda kostja hinnanguga, et konkreetsel juhul ei nähtunud raha ülekandmisel erinevust võrreldes tavapärase olmesituatsiooniga abikaasade vahel. Kohtu selgitustest ei nähtu, kuidas sai eeltoodu olla tavapärane. Tavapärane oleks antud juhul saanud olla vaid TT poolt oma kontolt CC kontole tehtud ülekanded.
20.02.12.2016 salvestuselt ei kuuldu abistamise kokkuleppe olemasolu, millele kohus oma otsuses on tuginenud. Kohus ei ole selgitanud, miks nüüd tuli lugeda, et TT väited on esitatud äriühingu väidetena, mitte abikaasa väidetena. Vastus apellatsioonkaebusele
21.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
22.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
23.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et laenulepingu sõlmimine G OÜ ja kostja vahel on tõendamata. Maakohus on õigesti leidnud, et äriühingute majandusaasta aruannetes tehtud kirjed ei ole laenulepingu tuvastamisel määrava tähtsusega. Laenulepingu tõendatuks lugemiseks peab olema tuvastatud, et G OÜ ja kostja olid teinud tahteavaldused laenulepingu sõlmimiseks. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et selliste tahteavalduste tegemine on tõendamata. G OÜ on 02.10.2017 menetlusdokumendis selgitanud, et kostjal oli soov avada ilusalong ning palus selles osas abi. G OÜ abistas kostjat ja kandis talle rahalisi vahendeid (12 000 eurot) (I kd tl 62). 21.03.2018 on G OÜ selgitanud, et tegelikult laenulepingut ei olnudki, kuid alternatiivselt soovib ta laenulepingule siiski tugineda (I kd tl 103 pöördel). TT (kes oli G OÜ seaduslik esindaja ja kes on hageja seaduslik esindaja) vande all antud seletuse kohaselt ei usu ta, et rahalisi vahendeid andes oli konkreetselt laenust juttu. Samuti avaldas TT, et ta ei oska öelda, milline nende kokkulepe oli. Sel hetkel, kui ehitus käis, kokkuleppeid ei olnud (I kd tl 156). Kostja juhatuse liikme CC vande all
antud seletuse kohaselt ütles TT, et ta kingib talle selle salongi. Ei olnud juttu, et tegemist oleks laenuga (I kd tl 157-157 pöördel). Ka rahaülekannete selgitustes ei ole viidatud laenule. TsÜS § 67 lg 1 sätestab, et tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kolleegiumi hinnangul nähtub ülaltoodust, et G OÜ ja kostja ei väljendanud üksteisele tahet sõlmida laenulepingut, mistõttu ei nõustu kolleegium apellatsioonkaebuse väitega, et raha kanti üle laenulepingu alusel.
24.Maakohus leidis, et raha ülekandmisega täitis TT oma kõlbelist kohustust CC ees või alternatiivselt sõlmiti TT ja CC vahel abistamiskokkulepe VÕS § 8 lg 1 mõttes CC-le kuuluva ettevõtte edendamiseks, mida võib ühtlasi käsitleda ka kinkena.
25.Ringkonnakohus maakohtu järeldusega ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul ei ole tõendatud, et rahaülekanded tehti TT ja CC vahelise õigussuhte raames. Asjaolu, et rahaülekanded tehti TT ja CC vahelise õigussuhte raames, kinnituseks on üksnes kostja juhatuse liikme CC vande all antud seletus, et TT lubas kinkida temale salongi. Hageja ei ole nõustunud väitega, et tegemist on TT poolse pulmakingiga. Kolleegiumi hinnangul ei ole üksnes CC vande all antud seletus piisav, et lugeda tõendatuks väide, et rahaülekannete puhul on tegemist TT kingiga CC-le. Kuigi TT on vande all selgitanud, et koduses interjööris on raske eristada, kas CC küsis raha füüsilise isikuna või kostja esindajana (I kd tl 156), ei saa sellest kolleegiumi arvates järeldada, et rahaülekanded tehti TT ja CC vahelise õigussuhte raames.
26.Käesoleval juhul on ülekanded tehtud G OÜ kontolt kostja kontole. Rahaülekanded ei ole tehtud TT ja CC vahel. Ka ülekannete selgitusest ei tulene, et ülekannetega oleks G OÜ täitnud kellegi teise (TT) kohustust, või et tegemist oleks kohustuse täitmisega kolmandale isikule (kostjale) võlausaldaja (CC) asemel. Samuti nähtub TT ja CC vande all antud seletustest, et TT on isiklikult toetanud rahaliselt CC, tehes CC isiklikule kontole rahaülekandeid (I kd tl 156 pöördel, 157 pöördel), millest järeldub, et isiklikke kingitusi tegi TT CC-le vahetult, mitte äriühingute kaudu. Lisaks ei kasutatud vaidlusalust raha CC isiklikuks otstarbeks, vaid kostja ilusalongi rajamiseks. Eeltoodule tuginedes asub kolleegium seisukohale, et rahaülekanded tehti G OÜ ja kostja vahelise õigussuhte raames, mitte TT ja CC vahelise õigussuhte raames.
27.Kolleegiumi hinnangul vastab rahaülekannete tegemine kinkelepingu tunnustele. VÕS § 259 lg 1 sätestab, et kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. G OÜ on 02.10.2017 menetlusdokumendis selgitanud, et kostjal oli soov avada ilusalong ning palus selles osas abi. G OÜ abistas kostjat ja kandis talle rahalisi vahendeid (12 000 eurot) (I kd tl 62). TT vande all antud seletuse kohaselt ei usu ta, et rahalisi vahendeid andes oli konkreetselt laenust juttu. Samuti avaldas TT, et ta ei oska öelda, milline nende kokkulepe oli. Sel hetkel, kui ehitus käis, kokkuleppeid ei olnud (I kd tl 156). Eeltoodust järeldub, et G OÜ abistas kostjat ilusalongi avamisel ja andis kostjale raha ilusalongi rajamiseks, ilma et oleks kokku lepitud kostja kohustuses raha tagastada. Ka kostja selgitustest nähtub, et ülekanded tehti ilusalongi rajamiseks ja ülekannete tegemisel ei olnud kokkulepet, et kostjal on kohustus raha G OÜ-le tagastada, laenust ei olnud juttu. Eeltoodust nähtuvalt kandis G OÜ kostjale raha üle viimase abistamiseks, tegi seda vastutasuta, ega avaldanud kostjale, et ta soovib raha tagastamist. Selline tehing vastab ringkonnakohtu hinnangul kinkelepingu tunnustele. Kuigi VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud
kirjalikult, loetakse lg 2 alusel vorminõude mittejärgmise puhul kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui kinkelepingust tulenevat kohustust täidetakse. Kuna G OÜ on kinkelepingu täitnud, siis on kinkeleping kehtiv. Määravat tähendust ei ole asjaolul, et äriühingute raamatupidamistes ei ole tehingut kinkena kajastatud. Oluline on, millist tahet tehingu tegemisel avaldati. Ringkonnakohus on tuvastanud, et G OÜ avaldatud tahe tehingu tegemisel vastas kinkelepingu tunnustele.
28.Kuna G OÜ on teinud ülekanded kehtiva kinkelepingu alusel, siis puudub hagejal alus nõuda raha tagastamist.
29.Kolleegium on seisukohal, et kuna ülaltoodud põhjendustel puudub hagejal alus kostjalt ülekantud summade tagasinõudmiseks, siis ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust küsimus, kas 02.12.2016 toimunud vestluses väljendatut saab käsitleda G OÜ loobumisena nõudest kostja vastu, ning ringkonnakohtul puudub vajadus selles osas seisukohta võtta.
30.Ülaltoodule tuginedes tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
31.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda.
32.Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.