Võlaõigus › Alusetu rikastumine

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud, hageja nõue ja menetluse käik

Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga, kuulanud ära hageja ning kostja esindaja vande all ning uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise

asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - hageja ainuosanik ja juhatuse liige I. T. (tl 34-34p) ning kostja ainuosanik ja juhatuse liige C. T. (tl 35-36) abiellusid xxx ning olid abielus kuni xxx(tl 37); - GlassEst OÜ 2015 majandusaasta aruandest nähtuvalt oli äriühingul seisuga 31.12.2015 rahalisi vahendeid 333 225 eurot (tl 40p), majandusaasta kasum 193 842 eurot (tl 41) ning jaotamata kasum 296 281 eurot (tl 42); - GlassEst OÜ arvelduskontolt kanti 19.02.2016 ja 01.03.2016 Lisell Ilusalongi OÜ arvelduskontole mõlemal korral 6 000 eurot, kokku 12 000 eurot (tl 5); - 07.02.2017 teeb I. T. oma esindaja kaudu C. T.le ettepaneku Lisell Ilusalong OÜ-le ostetud vara kasutamise tingimuste osas kokkuleppeks (tl 53-54); - 05.04.2017 saatis GlassEst OÜ Lisell Ilusalong OÜ-le nõude 12 000 euro tagastamiseks hiljemalt 11.04.2017 (tl 6-6p); - 11.04.2017 teeb C. T. I. T.le ettepaneku hageja poolt väidetavalt ekslike ülekannetega ülekantud raha (12 000 eurot) tagastamiseks maksegraafikuga (tl 7); - 24.04.2017 saadab hageja kostjale võlatunnistuse ettepaneku 12 000 euro tagastamiseks maksegraafiku alusel. Võlatunnistusele kostja allkirja ei andnud (tl 7-8p). Kohus loeb TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel eelnimetatud asjaolud tõendatuks.

ning kuivõrd C. T. on kostja ainus osanik, kinnitas C. T. kostja ainuosanikuna kostja 2016 aasta majandusaasta aruande kohaselt laenamist. Kostja 2016 aruandest nähtub hageja arvates ka see, et kostja kajastas saadud 12 000 eurot kui lühiajalist laenukohustust. Hageja hinnangul olid sellega pooled kokku leppinud, et laen tuleb tagasi maksta hiljemalt 1 aasta jooksul. Kostja 2016 aastaaruande lisast 6 „laenukohustused“ nähtuvalt peab kostja kõik võetud laenud maksma tagasi 12 kuu jooksu (tl 98 p), s.o hiljemalt 31.12.2017. Sama nähtub ka 05.04.2018 äriregistrile esitatud hageja 2016 aastaaruandest (tl 134), mille lisa 3 „nõuded ja ettemaksed“ kohaselt tuleb kõik hageja poolt antud laenud tagasi maksta 12 kuu jooksul (tl 124), s.o hiljemalt 31.12.2017. Ka hageja raamatupidamisprogrammi väljaprindist (tl 133) nähtub, et 01.03.2016 on registreeritud kanne nr xxx, s.o 19.02.2016 „Lisell Ilusalong laen“ 6 000 eurot (tl 110) ja 14.03.2016 on registreeritud kanne nr xxx, s.o 01.03.2016 „Lisell Ilusalong laen“ 6 000 eurot (tl 110p). Laenukokkulepe on seega tõendatud hageja ja kostja 2016 majandusaasta aruannetega. Veel leiab hageja, et kostja on lisaks ka pooltevahelises kirjavahetuses (tl 7) tunnistanud, et hageja nõue summas 12 000 eurot on sissenõutav, kuivõrd kostja palus hagejalt maksegraafikut summa tasumiseks. Kostja hinnangul viitavad laenusuhte puudumisele alljärgnevad asjaolud ja tõendid: Esiteks, 20.06.2017 esitatud hagiavalduses (eelkõige p.-d 1.1, 1.2 ja 1.3 - tl 2p) on hageja märkinud, et kostja on „alusetult“ saanud oma valdusesse rahalised vahendid kogusummas 12 000 eurot. Hageja ei märkinud hagiavalduses, et hagi aluseks on laenulepingu sõlmimine ning laenulepingust tulenev nõue. Ka oma 02.10.2017 seisukohas (p. 2.1.3 - tl 60 p) kinnitas hageja sisuliselt, et laenulepingut ei sõlmitud. Teiseks, juhul kui hageja oleks tõepoolest sõlminud kostjaga laenulepingu, oleks hagejal kui raamatupidamiskohuslasel olemas ka laenusuhet tõendav algdokument (mis peaks sisaldama väidetava „laenutehingu“ toimumisaega, majanduslikku sisu ning arvnäitajaid), mida tegelikkuses olemas ei ole, kuivõrd laenulepingut ei ole poolte vahel kunagi sõlmitud. Ühtlasi ei ole ka eluliselt usutav, et laenulepingu sõlmimise korral ei vormistata ettevõtete ning raamatupidamiskohuslaste vahel kirjalikku või kirjalikku taasesitamist võimaldava vormis laenulepingut (mis raamatupidamiskohuslasele on kohustuslik). Raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 lg 2 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid. RPS § 6 lg 4 kohaselt on iga raamatupidamiskirjendi (edaspidi kirjend) aluseks majandustehingut tõendav algdokument või algdokumentide alusel koostatud koonddokument. RPS § 7 lg 1 järgi on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osapoolele tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Sama sätte lg 2 kohaselt kui seaduses või selle alusel antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument sisaldama majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid: 1) toimumisaeg; 2) majandusliku sisu kirjeldus; 3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa. Hageja ei ole esitanud laenusuhte tõendamiseks mitte ühtegi tõendit. Kolmandaks, tõendab laenusuhte puudumist 20.06.2017 hagiavalduse lisa 1 (tl 5), millest nähtuvalt puuduvad tehtud ülekannete maksete selgitusest mistahes viited laenulepingule või laenusuhte olemasolule. Ka ei ole eluliselt usutav, et laenulepingu olemasolu korral jätaks hageja maksete selgitustesse märkimata, et tegemist on laenuga.

Neljandaks, tõendab laenulepingu puudumist hageja 20.06.2017 hagiavalduse lisa 2 (GlassEst OÜ nõue, tl 6-6p), mille sisust nähtub, et poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud laenulepingut (hageja märgib, et kostja on saanud alusetult enda valdusesse rahalisi vahendeid - puuduvad mistahes viited „laenulepingule“). Viiendaks, tõendab laenulepingu puudumist hageja 20.06.2017 hagiavalduse lisa 4 („Võlatunnistus“ tl 7p-8p) . Ka eelnimetatud dokumendi sisust nähtub, et poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud laenulepingut, kuivõrd hageja kinnitab, et kostja on saanud „alusetult“ rahalisi vahendeid“. Kuuendaks, kinnitab laenusuhte puudumist I. T. esindaja kiri (tl 53-54), milles hageja ei maini kordagi laenusuhte olemasolu. Seitsmendaks, kinnitab ka hageja ise laenusuhte puudumist oma 02.10.2017 seisukoha p.-s 2.2.6 (tl 62), milles kinnitab hageja järgmist: „Kostjal oli soov avada ilusalong ning kostjal ei olnud piisavalt rahalisi vahendeid ning palus selles osas abi. Hageja abistas kostjat ja kandis talle rahalisi vahendeid (12 000 EUR). Kostja võttis saadud rahalised vahendid vastu ning hagejale teadaolevalt kasutas rahalisi vahendeid ilusalongi avamise otstarbeks. Kostja ei esitanud hagejale päringuid, miks kandis hageja kostjale üle summasid, ei esitanud pretensioone summade saamise osas ega kandnud saadud summasid ka tagasi. Kostja oli ilmselgel teadmisel, et hagejalt laekunud kanded on talle rahalised vahendid ilusalongi avamiseks.“ Kaheksandaks, hageja raamatupidamisprogrammi väljavõtted kui hageja enda poolt kunstlikult loodud paberid (tl 110-110 p) ei tõenda laenulepingu olemasolu. Tegemist on hageja enda poolt tekitatud elektrooniliste failidega, mis on dokumentide meta-andmetest nähtuvalt loodud alles 02.04.2018 (tl 133). Hageja on oma 2016 majandusaasta aruande esitanud registrile alles 05.04.2018 (tl 134). Tõendi hilisem koostamine pärast 21.03.2018 kohtuistungit kahandab osundatud tõendi usaldusväärsust ning asjassepuutuvust veelgi enam. Üheksandaks, kostja 2016 majandusaasta aruandest ei nähtu, et kostja oleks aruandes kajastanud hagejalt saadud makseid kostja lühiajalise laenukohustusena. Vastastikused tahteavaldused peavad olema äratuntavalt väljendatud. Kümnendaks, tõendis (so 02.12.2016 vestluse salvestus, tl 90-91) ei maini hageja mitte kordagi, et tegemist oli laenuga. Kohus on selgitanud, et laenusuhte olemasolu pidi käesolevas vaidluses TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama hageja, kuivõrd hageja on tuginenud laenulepingu kehtivusele. Esmalt märgib kohus, et nõustub kostja poolt välja toodud asjaoludega, mis viitavad laenusuhte puudumisele. Hageja on laenulepingule viidates tuginenud peamiselt kannetele hageja ja kostja majandusaasta aastaaruannetes. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja seaduslik esindaja on kinnitanud vande all, et hageja poolt saadud laen on kajastatud laenuna kostja raamatupidamises. 11.10.2018 kohtuistungil vande all üle kuulatud kostja seaduslik esindaja C. T. on avaldanud, et: „Lisell Ilusalongi rendileping kohustas ettemaksuks. Küsisin I.ult ja tema andis. /.../ Esimese 6 000 eurose ülekandega tasusin ettemaksu rendi eest. /.../ Rendilepingu poolteks oli Lisell Ilusalong ja rendileandja. /.../ Ilusalongi opereeris Lisell Ilusalong. /.../ Raamatupidaja selgitas, et I. andis selle raha mulle ja mina andsin selle raha oma ettevõttele, see on aruandes „omaniku laenu“ all (tl 157-157p). Kuigi kostja 2016 majandusaasta aruande bilansist nähtub, et 2016 on kostja lühiajalised laenukohustused

suurenenud, 2015 aasta summalt 3 476 eurot (tl 96p) 2016 aasta lõpuks summani 40 090 eurot (tl 96 p), ei ole kohtu hinnangul sellega tõendatud, et vaidlusalune nõue on kajastatud kostja raamatupidamises laenuna. Kostja on vande all selgitanud, et „kuna I. küsis minult tagasi auto, olin sunnitud endale ostma auto. 2016 aasta majandusaasta aruandes „muu laen“ on auto laen ja „omaniku laen“ oli minu vahenditest salongile antud vahendid“ (tl 157) „võtsin isiklikult kahelt eraisikult laenu ja kandsin need firma kontole“ „I. andis selle raha mulle ja mina andsin selle raha oma ettevõttele, see on aruandes „omaniku laenu“ all“ (tl 157p). C. T. on sellega kohtu hinnangul selgitanud, et võttis raha kasutusele oma äritegevuses – maksis ära rendilepingu järgse ettemaksu. Kostja käsitles saadud summat oma raamatupidamises omanikult saadud laenuna. Hageja ei ole põhistanud oma väidet, miks kostja taoline käsitlus ei ole kooskõlas seaduse või hea raamatupidamistavaga. VÕS § 8 lg 1 ning VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping kahe või enama isiku vahel ning lepingu sõlmimiseks on vajalikud vastastikused tahteavaldused ning kokkuleppe saavutamine. Lepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahteavaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldusega. Vastavalt TsÜS § 68 lg-le 3 on kaudne selline tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid, mis tõendaksid poolte vahel laenulepingu olemasolu. Üksnes rahasumma ülekandmine isiku arvelduskontole või hageja poolt viidatud raamatupidamiskanded ei anna kohtu arvates alust lugeda laenuleping poolte vahel sõlmituks. Ainuüksi hageja tõlgendused hageja ja kostja raamatupidamisele ei tõenda pooltevahelist õigussuhet. Laenuleping ei saa olla sõlmitud tingitud asjaolust, et hageja oli väidetavalt teadmisel, et andis kostjale lühiajalist laenu. Kohus märgib, et vaidluse lahendamise kontekstis ei ole tähtsust, mida kostja oleks pidanud kajastama omaniku laenuna või muu laenuna oma äriühingu raamatupidamises, kuni pole leidnud tõendamist poolte tahteavaldused laenu osas, mistõttu jätab kohus analüüsimata seisukohad raamatupidamiskannete kooskõla osas seaduse või hea raamatupidamistavaga. Laenuleping eeldab poolte kokkulepet, kuid käesolevas asjas ei nähtu asjaolusid, et pooled oleksid vahetanud otseseid või kaudseid tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks. 21.03.2018 kohtuistungil kinnitas hageja esindaja lisaks: „Jah, tegelikult laenulepingut ei olnudki“ (21.03.2018 eelistungi protokoll tl 103 p). Kohtu järeldust laenulepingu puudumisest kinnitab ka hageja seadusliku esindaja 11.10.2018 kohtuistungil vande all antud seletus, et: „ Ma ei oska öelda, milline meie kokkulepe oli. Võin öelda, et meil ei olnud kokkuleppeid sel hetkel, mil ehitus käis. /.../ Kaks ülekannet oli tehtud sel alusel, et C. küsis ja mina kandsin, aga mina võtsin seda laenuna“ (tl 156). Kohtuistungil on hageja selgitanud vastuseks kohtu küsimusele, et kas teil oli selline jutuajamine, et GlassEst annab Lisell Ilusalongile laenu, et „ei mäleta seda täpselt kuidas jutuajamine oli. Loogika räägib, et tema küsis minult raha aparaatide/mööbli ostmiseks.“ Vastuseks kohtu küsimusele, et kas teil oli jutt rahalisi vahendeid andes, et tegemist oli laenu andmisega, vastas hageja, et „ma ei usu, et konkreetselt laenust oli juttu, ei saa seda kinnitada“ (tl 155-156). Hageja on seega kohtu hinnangul avaldanud seisukoha, et ta arvas, et andis kostjale laenu. Seda on hageja kinnitanud ka oma 02.10.2017 menetlusdokumendi punktis 2.1.3. (tl 60p). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 75 lg 1 ja lg 3 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust või tegu tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda

tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Käesolevas asjas ei ole leidnud tõendamist, et kostja teadis või pidi mõistma, et saadud raha oli antud laenuna. Pooled ei leppinud kokku laenus ega selle tagastamise tingimustes. Kostja on vastu vaielnud hageja tõendite, so hageja raamatupidamisprogrammi väljatrükkide (tl 110-110 p) ja hageja 2016 aasta majandusaasta aruande toimikusse võtmisele, kuivõrd need on ebausaldusväärsed, sest on koostatud kostja hinnangul peale vaidluse tekkimist. Kohus on viidatud tõendid vastu võtnud ja ei leia, et tõendid oleks ebausaldusväärsed, kuid leiab, et viidatud tõenditega ei ole tõendatud kostja tahteavaldus laenulepingu sõlmimiseks. Tuleb nõustuda kostja märkusega, et tegemist on äriühingu enda poolt koostatava sisedokumendiga, mistõttu ei saa selles tehtud kandeid, mida ei toeta muud asjs olemasolevad tõendid, pidada antud vaidluses tõendiks laenulepingu olemasolu kohta. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-109-11, p 11). Kostja on praegusel juhul kogu menetluse kestel väitnud, et ta ei ole laenulepingut sõlminud, võlatunnistusel ei ole tema allkirja ning hagile lisatud dokumendid ning vande all antud seletused ei tõenda vastastikuseid tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks. Kohus asub seisukohale, et pooled oleksid sõlminud laenulepingu, ei ole tõendamist leidnud.

Kostja hinnangul hageja kannete näol oli tegemist abikaasade isiklikest suhetest tuleneva kõlbelise kohustuse täitmisega või alternatiivselt kinkega. Asjaolu, et ülekande teostas hageja, ei tähenda, et see ei võiks olla I. T. isikliku kohustuse täitmine. Samuti asjaolu, et ülekanded tehti C. T.le kuuluvale äriühingule, ei välista käsitlust võlasuhte olemasolust poolte seaduslike esindajate kui abikaasade vahel, sest võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmine on võimalik ka kolmandale isikule. Kuivõrd hageja andis I. T. käsundi kaudu C. T.le kuuluvale ettevõttele raha kõlbelise kohustuse täitmisena või alternatiivselt abikaasale tehtud kinke alusel (tehinguline alus), puudub alus ka hagi rahuldamiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Tulenevalt poolte seaduslike esindajate suhete halvenemisest ei saa tagantjärgi omistada konkreetsetele rahaülekannetele õiguslikku kvalifikatsiooni hageja soovitud viisil. Hageja on seisukohal, et kostjale üle kantud rahaga ei ole I. T. täitnud C. T. ja I. T. kui abikaasade isiklikest suhetest tulenevat kõlbelist kohustust. Kui see oleks olnud kõlbelise kohustuse täitmine C. T. ees, oleks kostja pidanud saadud rahalised vahendid kandma edasi C. T.le ja kajastama vastava kohustuse ja kohustuse täitmise ka oma raamatupidamises. Vastavat kohustust ja kohustuse täitmist kostja 2016 majandusaasta aruandes ei nähtu. Kostja ei ole esitanud tõendeid selles, et: (1) I. T. on maksnud 12 000 eurot; ja et (2) kostja oleks maksnud 12 000 eurot edasi C. T.le. Abikaasade isiklikest suhetest tulenevat kõlbelist kohustust ei saanud kahe äriühingu vahel kuidagi tekkida. TsÜS § 26 lg 1 kohaselt võib juriidiline isik omada kõiki tsiviilõigusi ja -kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele. Nii on juriidilise isiku õigusvõime piiratud perekonna- ja pärimissuhetes. Kuivõrd ei ole leidnud tõendamist, et kostja võlgneb hagejale raha laenulepingust tulenevalt, on hageja taotlenud alternatiivselt mõista 12 000 eurot kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 1028 lg 1 alusel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-65-14, p 10). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (Riigikohtu otsus nr 3-2-1134-11, p 13). VÕS § 1028 jj alusel on õigus nõuda alusetu soorituse tagasitäitmist vaid isikul, kes suurendas teise isiku vara tema enda oletatava kohustuse täitmiseks. Kostja vastuväite kohaselt täitis hageja kostjale raha andes juhatuse liikmelt saadud käsundit kõlbelise kohustuse täitmiseks või alternatiivselt kinkena VÕS §-ist 8 tuleneva nn abistamiskokkuleppe alusel. VÕS § 8 kohaselt leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kuivõrd pooled ei vaidle, et hageja kontolt on kostja kontole raha üle kantud, tuleb kohtul hinnata, kas I. T. võis täita C. T.le kõlbelist kohustust tulenevalt abielulisest suhtest ja I. T. poolt hagejale antud käsundist või kas pooled on sõlminud otseste või kaudsete tahteavalduste/tegudega nn abistamiskokkuleppe, mida saab pidada ka kõlbelise kohustuse täitmiseks või kinkeks. VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi). Juhul kui hageja täitis kostjale makseid tehes juhatuse liikmelt saadud käsundit, ei ole tegemist tema enda, vaid

juhatuse liikme sooritusega. Juhul kui hageja soovis rahaülekannetega VÕS § 78 lg 1 järgi täita juhatuse liikme kohustust, ei saa hagi rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel (Riigikohtu otsuse 3-2-1-122-14 p 10). VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. VÕS § 4 lg 3 kohaselt mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda. VÕS § 4 lg 2 p 2 kohaselt mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. VÕS § 4 lg 1 kohaselt mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. VÕS § 4 lg 4 kohaselt seaduses kohustuse kohta sätestatut kohaldatakse ka mittetäielikule kohustusele, kui see ei ole vastuolus mittetäieliku kohustuse olemusega. VÕS § 78 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Seega, kui hageja kolmanda isikuna täitis rahaülekannetega juhatuse liikme I. T. kohustust ja käsundit, ei saa hagi rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kohus hindab, kas hageja esindaja soovis rahaülekannete tegemisega täita enda mittetäielikku kohustust. Samuti hindab kohus, kas kostja on tõendanud, et hageja ei teinud talle mitte alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-57-13, p 14). Kohtu hinnangul on käesolevas asjas tähtsus asjaolul, et hageja esindajal ja kostja esindajal olid lähedased suhted. Raha ülekannete tegemise ajal oli hageja esindaja ning kostja esindaja heades abielulistes suhetes (tl 157) ning soovisid ühiselt C. T. äri edenemist. Vande all on mõlemad pooled selgitanud, et lisaks vaidlusalustele ülekannetele kandis I. T. ka oma isiklikult kontolt suuremates summades raha kostja esindaja isiklikule kontole ning tegi C. T.le kallihinnalisi kingitusi (tl 156p-157). C. T. on vande all antud seletustes tunnistanud, et ta soovis edendada oma ettevõtlust ning I. T. on vande all selgitanud, et mõistlik oli seda teha I. T.le kuuluva ettevõtte kaudu (tl 155p-156). Abikaasad hakkasid ühiselt tegutsema. Kuivõrd käesolevas asjas ei ole vaidlust, et I. T. oli materiaalselt paremal järjel kui C. T., abistas I. T. C. T. ettevõtmist rahaga – kandis üle raha rendilepingu ettemakseks ning ostis mööbli ja aparatuuri (tl 155p -156). „Kaks ülekannet olid tehtud sel alusel, et C. T. küsis raha ja I. T. kandis üle“ (tl 156). Kohtu hinnangul, C. T. ja I. T. vande all antud ütlused kogumis viitavad selgelt, et poolte vahel ei olnud kokkulepet laenu osas. Saab nõustuda kostja hinnanguga, et konkreetsel juhul ei nähtunud raha üleandmisel erinevust võrreldes tavapärase olmesituatsiooniga abikaasade vahel. Kaks 6 000 euro suurust ülekannet ei olnud märkimisväärsed, arvestades GlassEst OÜ head majandusseisu 2016 aasta alguses ning vabu rahalisi vahendeid ca 300 000 euro ulatuses. I. T. näol on tegemist jõuka ettevõtjaga, kes on varasemalt figureerinud ka „Eesti kõige rikkamate inimeste TOP“ nimekirjas (tl 47). I. T.`le kuulub arvestatav hulk äriühinguid (tl 48-48p) ning kinnisvara (tl 50-51). Veenvad ei ole hageja väited, et „see oli otsast lõpuni ettevõtlus“. Hageja esindaja vande all antud seletused kogumis veenavad kohut, et hageja esindaja ei eristanud äratuntavalt äriühingute vahelisi ja abikaasade vahelisi suhteid. Hageja esindaja ning kosta esindaja suhted halvenesid alates augustist 2016 (tl 157), so peale ülekannete tegemist. Kostja on selgitanud, et suhete halvenemise järgselt on asunud hageja esindaja valikuliselt leidma, et mingid toimingud on käsitavad kostja seadusliku esindaja poolt kohustuste võtmisena ning mille tagastamisi on hageja asunud nõudma. Hageja esindaja on ka ise tunnistanud, et „koduses interjööris oli raske eristada,“ kas raha küsis C. T. või C. T. kui Lisell Ilusalongi esindaja (tl 156). Kohtu hinnangul ka tõend toimiku lk 7 annab tunnistust, et raha tagasinõudmine tuli kostja esindajale üllatuslikult ning ta soovis tekkinud olukorda lahendada vähemalt mõistliku maksegraafikuga (tl 7). Ka kostja ise on selgitanud, et

osundatud kirjavahetuses kostja esindaja üksnes teeb ettepaneku läbirääkimisteks. Kostja mittenõustumine võlatunnistusega kinnitab kohtu hinnangul kostja mittenõustumist hageja käsitlusega kohustusega, mis tuleb tagasi maksta. Hageja esindaja selgitusi arvestades saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et I. T. soovis C. T.t abistada. Hageja ei ole kohtule põhistanud ning see ei nähtu ka asja materjalidest, millist hageja oletatavat kohustust võis hageja kostjale täita. Liiatigi on hageja esindaja vande all selgitanud, et ilusalongi on üles ehitanud hageja seaduslikule esindajale kuuluv äriühing Index Glass OÜ (tl 156p), mitte hageja. 02.10.2017 seisukoha p.-s 2.2.6 (tl 62) hageja kinnitab, et „Kostjal (antud kontekstis asub kohus seisukohale, et hageja pidas silmas C. T.t, sest hageja räägib „soovi avaldamisest“, „palumisest“ ja „teadmisest“) oli soov avada ilusalong ning kostjal ei olnud piisavalt rahalisi vahendeid ning palus selles osas abi. Hageja abistas kostjat ja kandis talle rahalisi vahendeid (12 000 EUR). Kostja võttis saadud rahalised vahendid vastu ning hagejale teadaolevalt kasutas rahalisi vahendeid ilusalongi avamise otstarbeks. Kostja ei esitanud hagejale päringuid, miks kandis hageja kostjale üle summasid, ei esitanud pretensioone summade saamise osas ega kandnud saadud summasid ka tagasi. Kostja oli ilmselgelt teadmisel, et hagejalt laekunud kanded on talle rahalised vahendid ilusalongi avamiseks.“ Eeltoodu kinnitab kohtu hinnangul seda, et üle kantud rahalised vahendid olid üle kantud ajendatud I. T. ja C. T. isiklikust suhtest. Hageja esindaja käsundi täitmist kõlbelise kohustuse täitmiseks kostja esindajale saab järeldada ka kostja esindaja vande all antud selgitusest, et „hetkel, kui ma raha küsisin, siis I. oleks andnud mulle sularaha, aga tol hetkel tal seda polnud, sellepärast kandis ta selle firma arvele. Tol hetkel ei olnud juttu, et tegemist oleks laenuga.“(tl 157p). Saab nõustuda ka kostja seisukohaga, et hageja on alternatiivselt kinnitanud ka lepingu olemasolu poolte vahel, vastavalt kas abistamiskokkuleppena (VÕS § 8 lg 1) või kinkena. Kui poolte vahel on tuvastatud lepinguline suhe, siis alusetu rikastumise sätted vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1 ei kohaldu. VÕS § 259 lg 1 sätestab, et kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Hageja on selgitanud, et kostja väide, et hageja andis talle 12 000 eurot kingitusena, on väär, sest seda ei nähtu ega tõenda kummagi poole raamatupidamise kanded. Kumbki pool (ei hageja ega kostja) ei ole kajastanud oma raamatupidamises makstud ja saadud summat kinkena. Samuti ei ole kinget deklareeritud. Tulenevalt tulumaksuseaduse § 49 lõikest 1 peab residendist juriidiline isik maksma tulumaksu tehtult kingitustest. Seega, juhul kui tegemist oleks olnud hageja poolt kostjale tehtud kinkega, oleks pidanud hageja kinke deklareerima ning tasuma kinke summalt tulumaksu. Kui kostja oleks soovinud saadud väidetava kinke edasi kinkida oma seaduslikule esindajale, oleks pidanud kostja tasuma omakorda tulumaksu. Kuigi mõlemad pooled on vande all kinnitanud, et 12 000 eurot kasutati kostja äritegevuses, s.h 6 000 eurot rendi ettemakseks (tl 157), nõustub kohus kostja seisukohaga, et antud asjaolu ei tähenda, et seetõttu on välistatud I. T. kõlbelise kohustuse täitmine C. T.le või I. T. või hageja kinke tegemine kostjale või C. T.le. Õige on kostja seisukoht, et lepinguid on võimalik sõlmida kolmanda isiku kasuks või täita kolmanda isiku kaudu, ka läbi käsundi. Kuigi hageja on lisaks väljendanud seisukohta, et kõlbelise kohustuse täitmisena saadu oleks kostja pidanud C. T.le edasi kandma ja kajastama vastava kohustuse ja kohustuse täitmise ka oma raamatupidamises ning deklaratsioonides, ei tähenda, et selliste kannete/deklaratsioonide

tegemata jätmine välistaks kõlbelise kohustuse täitmise või mingit laadi abistamislepingu (sh ka kinke) olemasolu. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et miski ei tõenda äriühingute raamatupidamises, et hageja oleks teinud kostjale kinke. See aga ei tähenda kohtu hinnangul, et kinkeleping või muu abistamiskokkulepe ei saanud olla sõlmitud. Leping saab olla sõlmitud ka juhul, kui see ei kajastu raamatupidamises ega ole deklareeritud. Kinkeleping või muu abistamiskokkulepe sai iseenesest olla sõlmitud ka C. T. ja I. T. vahel täitmisega kolmanda isiku, kostja, kasuks. VÕS § 80 lg 1 kohaselt lepingus võib ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks). Kohus märgib, et ei arvesta täidetud kohustusele õigusliku hinnangu andmisel formaalseid või maksunduslikke aspekte, st, kas raha oli või oleks pidanud kajastuma mingil moel äriühingute aruannetes või deklaratsioonides. Ka asjaolu, et vastavaid rahaülekandeid ei tehtud I. T. isiklikult arvelduskontolt C. T. isiklikule arvelduskontole, ei välista kõlbelise kohustuse või abistamisepingu täitmist kolmanda isiku kaudu kolmanda isiku kasuks. Eelkõige kõlbelise kohustuse täitmiseks saab kohtu hinnangul pidada oma abikaasa ettevõtlusega alustamise võimaldamiseks rahalise toetuse andmist abikaasa poolt, kes on heal majanduslikul järjel, kui summa suurus ei erine varasemalt kõlbelise kohustuse täitmiseks või kinkena abikaasale üleantud summade suurusjärgust ning kui teistsuguse õigussuhte kohaldamiseks ei ole tahet piisava selgusega väljendatud. Kohustused, mis tulenevad kõlbelistest kohustustest, sh isiklikest suhetest, ei ole õiguslikult siduvad kohustused. Kõlbelisi kohustusi võib täita, kuid nende täitmata jätmisel ei saa kohaldada rikkunud poole suhtes õiguskaitsevahendeid ega nõuda täitmisena üleantut tagasi. Kohus asub seisukohale, et esitatud tõendid ja seletused kogumis veenavad kohut, et hageja esindaja täitis kõlbelist kohustust kostja esindaja ees või alternatiivselt saab nõustuda ka kostja käsitlusega, et C. T. ja I. T. vahel sõlmiti abistamiskokkulepe VÕS § 8 lg 1 mõttes (mida võib ühtlasi käsitleda ka kinkena või kõlbelise kohustuse täitmisena vms) C. T.le kuuluva ettevõte edendamiseks (mida võib pidada ka perekonna ühise eelarve edendamiseks), mille I. T. täitis oma äriühingu GlassEst OÜ-le VÕS § 78 lg 1 alusel antud käsundi kaudu C. T.le selliselt, et raha kanti otse üle C. T. ainuosalusega Lisell Ilusalong OÜ-le. Tehing võib olla käsitletav ka I. T. ja C. T. vahelise lepinguga kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 1 kohaselt. Eelmärgitud käsitluse tõttu ei saa hagi rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kohus ei nõustu siiski kostja käsitlusega, et alternatiivselt võis kõlbelist kohustust täita ka äriühing ise. Kohus märgib lisaks, et isegi kui antud vaidluses oleks leidnud tõendamist laenulepingu olemasolu või hageja nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel, tuleb nõustuda ka kostja seisukohaga, et tõendis (so 02.12.2016 vestluse salvestus, tl 90-91) andis hageja esindaja selge tahteavaldusega kinnituse ilusalongiga seonduvatest nõuetest loobumise või ka puudumise kohta. Sõidukis 02.12.2016 toimunud vestluses kinnitas I. T. C. T.le, et C. T. ei ole salongi eest võlgu. Seega on hageja esindaja andnud kostja esindajale kinnituse nõude puudumise kohta seonduvalt ilusalongile kantud rahaga või ka nõudest loobumise kohta, arvestades hageja käsitlust laenamisest või ekslikest kannetest. Kuigi hageja on seisukohal, et salvestis ei ole käesolevas asjas tõendina kasutatav, on ebausaldusväärne ja asjassemittepuutuv, märgib kohus, et hageja vastuväide salvestise kui tõendi ebausaldusväärsuse osas on jäänud paljasõnaliseks ning tõend on asjassepuutuv, kuivõrd kinnitab kohtule muude tõendite ning vande all antud seletuste pinnalt kujunenud veendumust, et pooled olid kokku leppinud abistamises, mis ei toonud kostjale või C. T.le kaasa üle kantud raha tagastamise kohustust. Ühepoolset tahteavaldust ei saa pärast teise pooleni jõudmist tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 72 järgi tagasi võtta (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-59-14, p 11). Vaidlusalusel juhul saab olla muuhulgas tegu võlasuhte lõppemisega VÕS § 207 lg 1 ja 2 tähenduses. VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud

seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhte lõppemise kohta sätestatut kohaldatakse, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Kohtu hinnangul tõendina esitatud salvestisest nähtub I. T. eesmärk oma naist abistada selliselt, et kostjal või C. T.l ei teki sellest abistamisest tagasimakse kohustusi. VÕS § 6 järgi koosmõjus TsÜS § 138 lg-ga 2 ei ole õiguste teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Riigikohus on õiguste kuritarvitamisena määratlenud õiguste teostamise, mis on vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-102-07) ning hea usu põhimõtet rikub käitumine, mis on vastuoluline (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-79-10, p 11). Tsiviilõiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ja õiguste teostamine pole lubatud, kui selle eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Olukorras, kus I. T. ei ole arusaadaval viisil tahteavaldusega väljendanud raha ülekandmist sellisel õiguslikul alusel, mis oleks kaasa toonud C. T.le või kostjale kohustuse selle tagastamiseks ning kus lisaks on antud I. T. poolt kinnitus sellise kohustuse puudumise kohta, on hageja poolt nõude esitamine raha tagasisaamiseks vastuolus ka hea usu põhimõttega. Vastuoluliseks saab pidada käitumist, kui luues teises pooles oma käitumisega veendumuse, et kohustust ei eksisteeri, tuginetakse hiljem oma nõuetes samale käitumisele selliselt, et sellele antakse teistsugune õiguslik hinnang. Kohus asub seisukohale, et kostja on põhistanud, et ülekantud raha tagasinõudmise ajend on C. T. ja I. T. isiklike suhete halvenemine ning selle taustal on hageja soovinud anda esialgsele tahtele tagantjärele õigusliku hinnangu, mis tooks kaasa kostja kohustuse ülekantud raha tagastamiseks. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et tal on õiguslik alus hagejalt 12 000 euro tagasinõudmiseks. Poolte selgitusi ja tõendeid arvestades on põhjendatud asuda seisukohale, et I. T. soovis anda vaidlusaluse rahasumma C. T. käsutusse nende isiklike suhete tõttu. Kokkuvõtvalt, leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud poolte vahel laenulepingu olemasolu. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud kostjale alusetu soorituse. Kostja on tõendanud, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt hagejal ei ole õigus raha tagasi saada ja kostja ei pea seda tagasi maksma, eelkõige on kostja tõendanud, et hageja esindaja soovis rahaülekannete tegemisega täita enda mittetäielikku kohustust. Kohus jätab hageja nõude rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pullerits Kohtunik

Põhjendusi muudetud Tallinna RK 30.08.2019 lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.