Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Harju Maakohus Andres Suik 09.10.2023, Tallinn 2-23-6226 OÜ Justkull hagi L.V vastu võla nõudes
Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
227 031,47 eurot
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid
Hageja: OÜ Justkull (registrikood 11059321; asukoht XXX, 13516 Tallinn); Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Rahel Behrsin ja vandeadvokaat Allar Aru (Advokaadibüroo TARK, e-post xxx); Kostja: L.V (isikukood XXX; elukoht Kunderi 30/2-17, 10121 Tallinn); Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Raiko Lipstok, vandeadvokaat Jüri-Karl Leppik (Advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots & Co; e-post xxx; xxx). 03.10.2023 Hageja lepingulised esindajad vandeadvokaat Rahel Behrsin ja vandeadvokaat Allar Aru Kostja L.V ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 2.1 Jätta menetluskulud hageja OÜ Justkull kanda. 2.2 Mõista välja hagejalt OÜ Justkull kostja L.V kasuks menetluskulud summas 4032 eurot. 2.3 Hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4032 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
2-23-6226 Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, epost [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.OÜ Justkull (hageja) väljastas 2015. aasta oktoobris L.V-le (kostja) laenusuhte alusel 215 000 eurot tagasimakse tähtajaga 5 aastat alates laenu väljamaksmise kuupäevast. Justkull maksis 215 000 euro suuruse laenusumma L.V-le välja 5. oktoobril 2015 makse selgitusega „L.V vastavalt lepingule“. Laenu tagastamise tähtajaks oli 5. oktoober 2020. Justkullilt laenusumma saamise kuupäeval ehk 5. oktoobril 2015 soetas L.V endale kinnistu asukohaga xxx. xxx kinnistu müügihind oli 215 000 eurot, mille L.V tasus Justkullilt saadud laenusumma 215 000 euroga.
2.Hageja on kostjale korduvalt selgitanud, et käsitleb rahalist ülekannet hageja kui äriühingu poolt väljastatud laenuna L.V-le. Hageja valmistas ette laenulepingu, edastas selle e-kirjaga kostjale ning märkis, et on vormistanud lihtsa lepingu 5 aasta peale. Kostja laenu selle tagastamise tähtajaks ehk 5. oktoobriks 2020 hagejale tagasi ei maksnud ega teinud mistahes makseid laenusumma katteks. Hageja esitas kostjale korduvaid nõudeid laenusumma 215 000 eurot tagastamiseks. 31. märtsil 2023 esitas hageja kostjale järjekordse nõudeavalduse laenusumma tagastamiseks hiljemalt 14. aprilliks 2023. Ühtlasi hoiatas Justkull kostjat, et juhul, kui pooled ei jõua kohtuvälisele lahendusele tekkinud olukorras, on hageja sunnitud pöörduma oma nõudega kohtusse. Kostja on hageja 31. märtsi 2023 nõudele edastanud vastused, milles kokkuvõtvalt teatanud, et ta ei kavatse hageja nõuet täita. Hageja on pikema aja jooksul andnud kostjale korduvaid võimalusi jõuda vaidluse osas kohtuvälisele lahendusele, kuid see ei ole tulemust andnud. Laenusaaja põhikohustuseks on laenu tagasimaksmise kohustus. Laenu tagasimaksmise kohustuse täitmise puhul lasub tõendamiskoormis laenusaajal, kellel on kohustus tõendada, et ta on laenuandjale laenu tagasi maksnud.
3.Laenu tagasimakse tähtaeg oli 5. oktoober 2020 ning hageja on esitanud kostjale korduvaid nõudeid laenusumma 215 000 eurot tagastamiseks. L.V ei ole tänaseni laenu tagastanud ega teinud mistahes makseid laenusumma katteks. Laenu tagastamise tähtaeg oli 5. oktoober 2020. L.V laenusumma tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 6. oktoobril 2020. Viidatud kuupäevast alates on Justkullil õigus nõuda L.V-lt viivist 0,002% päevas laenusummalt selle tagastamisega viivitamise eest kuni laenusumma täieliku tasumiseni. Sissenõutavaks muutunud viivis laenusummalt 215 000 eurot hagiavalduse esitamise ehk 25. aprilli 2023 seisuga moodustab 4 007,6 eurot. Lisaks palub hageja vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 mõista kostjalt välja ka viivis põhinõudelt summas 215 000 eurot hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 26. aprillist 2023) kuni kohustuse täitmiseni 0,002% päevas.
4.Juhul kui laenulepingu näol on tegemist tasulise lepinguga, on laenusaaja põhikohustuseks ka laenu kasutamise eest laenuandjale tasu maksmine, rahalise laenu puhul makstakse tasu laenu kasutamise eest üldjuhul intressina. Hageja väljastas 5. oktoobril 2015 kostjale laenusuhte alusel 215 000 eurot intressimääraga 0,6% aastas ja tagasimakse tähtajaga 5 aastat alates laenu väljamaksmise kuupäevast. Kostja poolt tasumisele kuuluv intress laenusumma 215 000 eurot kasutamise eest perioodi 5. oktoober
2-23-6226 2015 – 5. oktoober 2020 kohta moodustab 6 454,37 eurot.
5.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue summas 215 000 eurot, intress summas 6 454,37 eurot, 25. aprilli 2023 seisuga kõrvalnõudena sissenõutavaks muutunud viivis summas 4 007,6 eurot ja edasiulatuv viivis põhinõudelt summas 215 000 eurot määraga 0,002% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 26. aprillist 2023) kuni kohustuse täieliku täitmiseni.
6.Hageja 16.06.2023 täiendava seisukoha kohaselt on laenusuhte osapoolteks kostja ja Justkull. Kõik kostja seisukohad seonduvalt füüsilise isiku S.L edukuse, tema laste ja eraeluliste suhetega, sh kostja vahelise suhtega, ei oma tähtsust käesolevas kostja ja Justkulli vahelises (laenulepingust tuleneva) vaidluses. Seda esiteks seetõttu, et viidatud asjaolud ei puutu vaidlusküsimusse ning teiseks ja peamiselt põhjusel, et S.L ei ole vaidlusaluse võlasuhte osapooleks. Kostja käsitleb ekslikult võlasuhte teise poolena S.L-i kui kostajaga suhtes olnud füüsilist isikut ja kostja kahe lapse isa. Laenuleping on aga sõlmitud kostja ja Justkulli vahel ning Justkulli tahe on olnud väljastada kostjale laen. Seetõttu ei saa Justkulli ja kostja vahelise võlasuhte tõlgendamisel analüüsida, mis oli kahepoolse õigussuhte osas S.L kui kõrvalise kolmanda isiku tahe või mõte, vaid hinnata tuleb Justkulli kui laenuandja tahet. Kostja proovib kohut eksitada ning samastada füüsilisest isikust S.L-i võlasuhte tegeliku osapoole ehk Justkulliga.
7.Justkull kui äriühing ja S.L kui kostjaga lähisuhtes olnud füüsiline isik ja kostja kahe lapse isa, on iseseisvateks ja eraldiseisvateks isikuteks, keda ei saa isikutena samastada. Samuti ei saa S.L kui kostja laste isa tahet automaatselt käsitleda äriühingu ehk Justkulli tahtena. Selline käsitlus ja tahte tõlgendamine ja omistamine valele isikule ei ole õige ega põhjendatud. S.L ei tegutse oma eraelulistes suhetes ja lastega seonduvate küsimuste lahendamisel kui Justkulli juhatuse liige. Kõik isikud on iseseisvateks ja eraldiseisvateks õigussubjektideks ning oma individuaalsete subjektiivsete õiguste ja kohustuste kandjaks. Asjaõigusseaduse § 6 lõike 2 teisest lausest tuleneb, et juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele. Seega, kostja ei ole käesolevas tsiviilasjas eristanud erinevaid isikuid, kes on mõlemad iseseisvateks ja eraldiseisvateks õigussubjektideks ning oma individuaalsete subjektiivsete õiguste ja kohustuste kandjaks ning kelle tegevust ei ole võimalik samastada. Mistahes kostja ja S.L vahelisi isiklikke ja intiimseid suhteid ja nende suhetega seonduvaid küsimusi ei ole võimalik automaatselt lugeda Justkulli poolseks tegevuseks. Kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendid on asjakohatud ega seondu konkreetselt käesoleva õigusvaidluse ja selle asjaoludega. Kostja seisukohad seoses S.L ja kostja laste, lähisuhete jms-ga kinnitavad asjaolu, et kostja ei tõlgenda Justkulli, vaid ebaõigesti füüsilise isiku S.L kui kostja laste isa ja kostjaga suhtes olnud isiku tahet. Hageja rõhutab, et S.L ei ole võlasuhte osapooleks antud vaidluses, mistõttu saab lähtuda üksnes Justkulli kui äriühingu tegelikust tahtest.
8.VÕS § 29 lõike 3 järgi juhul, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kui teine lepingupool tegelikult teadis või kõiki asjaolusid arvestades pidi teadma, kuidas mõistab esimene pool lepingutingimust, ei või ta hiljem tugineda tähendusele, mis on vastuolus esimese poole arusaamisega lepingutingimusest. Näiteks kasutatakse lepingus ilmselt ebaõiget tähistust või terminit ja mõlemad pooled teavad seda ja saavad sellest aru või peavad teadma, arvestades nende erialast ettevalmistust, läbirääkimisi või muid asjaolusid. Eeltoodust juhindudes tuleb antud juhul tõlgendada, kuidas mõistis raha ülekandmist esmalt Justkull kui äriühing, mitte S.L kui kostja laste isa ja kostjaga suhtes olnud füüsiline isik, ning seejärel tuleb hinnata, kas kostja pidi kõiki asjaolusid arvesse võttes mõistliku isikuna teadma või aru saama, et Justkull vaatest tuleb rahalist ülekannet käsitleda laenuna.
9.Justkulli kui äriühingu tahe ei ole kunagi olnud kostjale raha kinkida. Justkulli ja kostja vaheline leping vastab laenulepingu tunnustele. Hageja leiab, et Justkulli ja kostja vaheline leping vastab laenulepingu tunnustele VÕS § 396 lõike 1 mõttes ning Justkulli kui äriühingu tahe ei ole olnud kostjat
2-23-6226 tasuta rikastada. Kostja on kohustatud talle Justkulli poolt ülekantud laenusumma tagastama. Hageja on kostjale korduvalt erineval viisil selgitanud, et käsitleb rahalist ülekannet Justkulli poolt kostjale väljastatud laenuna. Laenusumma 215 000 eurot on kostjale ülekantud Justkulli arveldusarvelt ning ülekande selgituseks on märgitud „Vastavalt lepingule“. Tegemist on olnud Justkullile kui äriühingule kuuluva rahasummaga, mille väljastamist on Justkull sidunud laenulepinguga, mille allkirjastamist on kostjalt alates laenu väljastamisest korduvalt palutud. Seega, Justkulli tahe on olnud anda kostjale 215 000 eurot laenuna, et kostja saaks soetada endale kinnisvara.
10.Justkull on edastanud 19. mail 2016 kostjale e-kirja pealkirjaga „Laenuleping“, milles selgitab kostjale järgmiselt: „Tegin hästi lihtsa lepingu, hetkel 5 aasta peale, kuigi sellega ta muutub pikaajaliseks, aga loodetavasti auditis sellega probleeme ei teki“. E-kirjale oli lisatud laenulepingu projekt, milles on muuhulgas sätestatud, et Justkull väljastab kostjale laenu summas 215 000 eurot (lepingu punkt 1.1.), laenu Justkulli arveldusarvele tagastamise tähtaeg 5 aastat alates laenu saamise päevast (lepingu punkt 3.1.) ning laenu väljastamise kuupäev 5. oktoober 2015 (lepingu punkt 4.3.). Eelnevast nähtuvalt oli Justkulli kui äriühingu vaatest tegemist äriühingu poolt väljastatud laenuga kostjale. Tähtsust ei oma viidatud e-kirjas S.L ja kostja vahelised eraelulisi suhteid ja teemasid puudutavad osad.
11.Hageja ja kostja arutlesid korduvalt selle üle, et ei soovita teha tehingut, millega kaasneks tulumaksu tasumise kohustus. Seega, kinkelepingu, millega vastav maksukohustus kaasneks, sõlmimine poolte vahel oli välistatud. Kostja osales nendes vestlustes, mistõttu pidi ta ka aru saama, et rahalise ülekande käsitlemine kinkena ei ole võimalik. Justkull on rahalist ülekannet käsitlenud alati laenuna ja seetõttu on ülekantud summalt tasumata ka tulumaks. Eeltoodust nähtuvalt ei ole Justkulli tahe olnud kunagi kostjat tasuta rikastada ning kostja pidi kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes mõistliku isikuna aru saama, et Justkull käsitleb rahalist ülekannet laenuna. Riigikohus on 1. märtsi 2017 lahendi nr 3-2-1-145-16 punktis 13.1. märkinud järgmiselt: „Kolleegium rõhutab, et otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada.“ Kuivõrd selline tahe Justkullil kui äriühingul puudus, välistab see kinkelepingu olemasolu.
12.Laenuleping tuleb lugeda sõlmituks, sest kostja on väljendanud selleks tahteavaldust. Ebaõige ja kohut eksitav on ka kostja käsitlus, mille kohaselt ei ole kostja väidetavalt andnud tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. Kostja on andnud vähemalt kaudse tahteavalduse TsÜS mõistes ning hageja hinnangul saab lugeda, et pooled (Justkull ja kostja) saavutasid kokkuleppe laenulepingu sõlmimise osas. Riigikohus on märkinud, et „laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega“ (Riigikohtu 24. novembri 2011 lahend nr 3-2-1-109-11, punkt 11). Hageja märgib, et antud asjas ei ole tegemist ainult rahasumma ülekandmisega Justkulli arveldusarvelt kostja arvelduskontole. Hageja on toonud esile erinevad tõendid ja asjaolud, mis tõendavad laenulepingu sõlmimist. Käesolevas asjas on kostja andnud vähemalt kaudse tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks.
13.Justkull on kostjale laenu väljastamise ajal selgitanud, et käsitleb rahalist ülekannet Justkulli poolt kostjale väljastatud laenuna; et tegemist on Justkulli kui äriühingu, kes ei ole kostja laste isa ning kes on laenulepingu osapooleks, poolt väljastatud laenurahaga ning kostja peab selle Justkullile tagastama, st on firmale võlgu; pooled arutlesid korduvalt selle üle, et ei soovi teha tehingut, millel tuleks tasuda tulumaksu, mis välistas kinkelepingu sõlmimise. Kostja oli teadlik, et laenuandjaks oli Justkull, kelle arveldusarvelt talle raha üle kanti selgitusega „Vastavalt lepingule.“Justkull edastas laenu väljastamise ajal kostjale allkirjastamiseks laenulepingu projekti, milles olid toodud laenulepingu tingimused, sh laenu tagastamise. Kostja on kõik need Justkulli selgitused kätte saanud, hagejale vastanud ning pole oma vastutuses mitte kunagi öelnud, et ei soovi raha ülekannet laenuna käsitleda (nagu Justkull on sellele osutanud). Seega ebaõige on ka kostja vastuses toodu, justkui oleks kostja eitanud laenusuhet.
2-23-6226 Kostja ei olnud kordagi enne kohtueelsele nõudeavaldusele vastates laenusuhet hagejale eitanud. Vastupidi, kostja asus laenusummat kohe selle väljastamise päeval kasutama.
14.Kuigi hagejat kui äriühingut ei puuduta S.L ja kostja vahelised peresuhted ja lastega seonduvad teemad, siis igasugused kostja viited, justkui oleks tegemist S.L kingitusega lastele, ei vasta tegelikkusele. Notariaalselt kinnistu müügilepingust ja kinnistusraamatu väljavõttelt nähtub, et laenusummaga soetatud kinnistu omanikuks on kostja, mitte kostja laps või lapsed. Ka ei ole kostja tõendites kirjas, et Justkull soovis teha kingitust laste sünnitamise eest. Eeltoodust tulenevalt, kostja nõustumus sõlmida laenuleping tuleneb järelduslikust käitumisest TsÜS § 68 lõike 3 mõttes. Justkull saatis kostjale laenulepingu allkirjastamiseks ja mitmeid laenu teemat puudutavaid e-kirju ning kostja vastas e-kirjadele, ei eitanud laenu saamist, võttis Justkulli arvelduskontolt laekunud raha vastu ja asus seda kasutama.
KOSTJA VASTUVÄITED
15.Kostja vaidles 06.06.2023 vastuses hagile tema vastu esitatud nõuetele täies ulatuses vastu. Hagiavaldus lähtub tegelikkusele mittevastavast õiguslikust konstruktsioonist, nagu oleks hageja andnud kostjale 215 000 eurot laenu, mille tagastamist hageja kohtu kaudu nüüd nõuab. Tegelikkuses ei ole hageja kostjale laenu andnud. Mitte ükski hageja poolt esitatud tõend ei kinnita vastupidist. Hageja ise on esitanud kohtule tõendi, mis kinnitab, et hageja juhataja on kostjale tehtud 215 000 euro suurust ülekannet käsitlenud kingitusena. Hageja juhataja tegi läbi hageja kostjale rahalise kingituse põhjusel, et hageja juhatajal ja kostjal oli just sündinud teine ühine laps ning hageja juhataja soovis tänutäheks teha kostjale hinnalise žesti. Hageja pole enne 31.03.2023 hagihoiatuse saatmist kordagi käsitlenud 05.10.2015 üle kantud 215 000 eurot laenuna. Vastupidi, hageja juhataja on seda raha ekirjades korduvalt nimetanud kingituseks, mille tagasimaksmise kohustus kostjal puudub. Pooled ei ole sõlminud laenulepingut ei kirjalikult ega suuliselt.
16.Hageja ainuosanikuks, tegelikuks kasusaajaks ja juhatuse liikmeks, kes oli kuni 2019 hageja ainukeseks juhatuse liikmeks ehk juhatajaks, on S.L. S.L on edukas ärimees. Lihtsa internetiotsingu tulemusel võib lugeda, kuidas ta koos äripartneriga on ehitanud üles internetiportaalid CV Keskus, Osta.ee ja kv.ee ning müünud need edukalt maha. Äriregistrile esitatud viimase, 2021 majandusaasta aruande, kohaselt on hageja omakapitali suuruseks 9 832 173 eurot ja viimase majandusaasta kasumiks 2 802 426 eurot.
17.S.L ja kostja olid kuni 2016 kevadeni intiimsuhtes. 16.05.2014 sündis neil poeg Peeter S.L ja 09.08.2015 sündis neil tütar Pille-Riin S.L. Klassikalist kooselu pole S.L ja kostja vahel olnud. Pärast S.L ja kostja esimese lapse sündi sai kostja teada, et S.L-il on sündimas varasemast suhtest, mille jätkumisest S.L ja kostja vahelise suhte ajal polnud kostja teadlik, veel üks laps. Kui kostja sellest teada sai, soovis ta suhet S.L-iga lõpetada, kuid samal ajal selgus, et kostja ja S.L ootasid juba teist last. Kuna S.L väga soovis last ja lubas teise suhte lõpetada, oli kostja nõus S.L-ile teise võimaluse andma. S.L laps paralleelsest intiimsuhtest sündis 13.04.2015. Kui kõrvutada seda S.L ja kostja ühiste laste sünnikuupäevadega, siis on näha, kuivõrd ebanormaalsesse olukorda S.L oli kostja pannud.
18.Pärast kostja ja S.L teise lapse sündi 09.08.2015 soovis S.L teha kostjale tänutäheks laste sünnitamise eest hinnalise kingituse. Kostja oli huvitatud heas kohas elamu soetamisest. Kostja leidiski sobiva kinnistu, kus oli peal elamu. Kuigi maja oli elamiskõlblik, paelus kostjat kõnealuse kinnistu puhul asukoht, mitte sellel asuv maja. Kostja soovis sellele kinnistule rajada tulevikus endale sobiva maja. Kostjal oli varasemalt juba kaks last ehk kokku on kostjal 4 last. Seetõttu sobib majas elamine kostja pere ruumivajadusega.
19.S.L hageja juhatajana kandis 05.10.2015 hageja kontolt kostjale üle 215 000 eurot selgitusega
2-23-6226 „Vastavalt lepingule.“ S.L tahteks oli see summa kanda hageja kontolt kostjale üle kingitusena. Just kingitusena on S.L nimetanud seda summat kostjale saadetud e-kirjades. Kingituse eesmärk oli võimaldada kostjale kahe ühise lapse sünnitamise eest tänutäheks rahaline kingitus, et kostja saaks endale osta hinnalise kinnistu. Kostja võttis sellise kingituse rõõmuga vastu. Kõnealuse ülekandega samal päeval ehk 05.10.2015 sõlmiski kostja Tallinnas Lepa tn 6 asuva kinnistu müügilepingu, millega omandas kinnistu 215 000 euro eest. 2016 kevadel sai kostja teada, et hoolimata S.L antud lubadustest, polnud S.L oma käitumist muutnud. Ilmnes, et S.L oli jätkanud oma varasemat intiimsuhet, mida kinnitas asjaolu, et S.L partner ootas järjekordselt last. Sellest tulenevalt lõpetas kostja enda suhte S.Liga. S.L järjekordne laps paralleelsest intiimsuhtest sündis 18.05.2016.
20.2016 mais asus S.L kostjale selgitama, et kuna hiljemalt 30.06.2016 tuleb äriregistrile esitada hageja 2015 majandusaasta aruanne, tuleb selles aruandes kajastada ka kostjale 05.10.2015 tehtud kingitus. S.L tegi ettepaneku kajastada see fiktiivselt laenuna, kuna see on maksunduslikult soodsam. S.L selgitas, et kõnealuse ülekande laenuna kajastamine on fiktiivne ja omab tähtsust hageja jaoks üksnes raamatupidamislikult ning tegelikult käsitletakse seda ülekannet jätkuvalt kinkena, mille tagasimaksmiseks kostjal mistahes kohustus puudub. S.L lubas hiljem välja mõelda, kuidas ta selle laenu hageja raamatupidamises kustutab. Kostja keeldus S.L saadetud laenulepingut allkirjastamast, sest kõnealune 215 000 euro suurune ülekanne polnud laen, vaid kingitus. S.L ja kostja polnud seda ülekannet kunagi laenuna käsitlenud. S.L ja kostja ühine tahe oli suunatud sellele, et kostja saab 215 000 eurot kinkena, et kostja nimele osta kinnistu ning kostja ei pea seda summat kunagi hagejale tagasi maksma. S.L lubas ise ära klaarida, kuidas selle summa kostjale ülekandmine hageja raamatupidamises sobivalt vormistada.
21.Kuna kostja ostetud kinnistul asus maja ja S.L oli teadlik kostja plaanist olemasoleva maja asemele uus ehitada, siis kirjutaski S.L „maja jaoks antud rahast“ ja „maja ongi laste jaoks“. Lisaks kirjutas S.L selles e-kirjas selgesõnaliselt, et kõnealune 215 000 eurot on kostjale „kingitud“. Sama kinnitab ka viide „tänamatusele“, millest ei saaks laenu puhul juttu olla. 14.04.2017 palus kostja e-kirja teel S.L-il teatud lastega seotud kulude kandmine enda peale võtta. S.L viitas seega jällegi maja rahale kontekstis, mis kinnitab, et S.L arvates ei pidanud kostja seda raha tagasi maksma. Nimetatu kinnitab, et ka 2017 aprillis ei käsitlenud S.L 05.10.2015 hageja poolt kostjale üle kantud raha laenuna, vaid jätkuvalt kinkena. Lähtudes eeltoodust tuli kostjale suure negatiivse üllatusena, kui ta sai 31.03.2023 hagejat esindavalt advokaadilt e-kirja teel nõudeavalduse ja hagihoiatuse, milles nõuti kõnealuse 215 000 euro tagastamist laenuna. Kuni 31.03.2023 nõudekirja saamiseni ei olnud hageja ega selle juhataja S.L käsitlenud hageja poolt 05.10.2015 kostjale üle kantud 215 000 eurot kordagi laenuna. S.L ekirjades on selgesõnaliselt kirjas, et tegemist on olnud kingitusega.
22.Hageja ja kostja pole teinud ühtegi tahteavaldust laenusuhte loomiseks. Laenuleping nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud loetakse sõlmituks kokkuleppe saavutamisega. Laenulepingu tõendatuks lugemiseks peab olema tuvastatud, et hageja ja kostja olid teinud tahteavaldused laenulepingu sõlmimiseks. Selline tahteavaldus puudub nii kostja poolt kui ka hageja poolt. Hageja ei ole tõendanud, millisest teost võiks järeldada kostja tahet saada hagejalt laenu kinnistu ostmiseks või kostja nõustumust saada hagejalt raha laenuna, et see raha hagejale hiljem tagasi maksta. Kostja ega hageja pole väljendanud üksteisele tahet sõlmida laenulepingut.
23.Hageja ei kandnud kostjale raha üle laenulepingu alusel. Arvestades hageja nõuet ning asjaolu, et kostja on eitanud laenusuhte olemasolu, on hageja ülesandeks tuua esile asjaolud ja tõendada, et pooled leppisid kokku, et hageja annab kostjale kinnistu ostmiseks laenu 215 000 eurot ja et kostja on kohustunud saadud laenu hagejale tagastama. Hageja pole selliseid asjaolusid esile toonud, rääkimata nende tõendamisest. Laenulepingu sõlmituse tuvastamise peamiseks eelduseks on laenu tagastamise kokkulepe olemasolu. Selline kokkulepe antud juhul puudub.
24.Hageja on pärast kinke tegemist soovinud vormistada näilise laenulepingu, mis olnuks tühine ja millega kostja ei nõustunud. S.L 19.05.2016 e-kirjas tegi S.L ettepaneku vormistada kinge laenuks
2-23-6226 üksnes näiliselt, maksunduslikel kaalutlustel. Selles e-kirjas lubas S.L maksta laenuintressi ise, klaarida see näilik laenusuhe hageja raamatupidamises hiljem kuidagi ära ning vormistada S.L ja kostja vahel mingi paberi, mis võtab kostjalt näiliku laenulepingu alusel tekkiva laenu tagastamiskohustuse. S.L kinnitas kõnealuses 19.05.2016 e-kirjas 05.10.2015 ülekande kohta, et tegemist on siiski kingitusega. Kõnealust ülekannet nimetas S.L kingituseks ka 26.06.2016 e-kirjas. Samuti tuleneb S.L 20.04.2017 e-kirjast, et hagejal ja kostjal puudub mistahes laenusuhe. Eeltoodu kinnitab, et pärast 05.10.2015 kinke tegemist soovis hageja maksunduslikel eesmärkidel maskeerida kinke laenuks ehk luua ilma laenusuhtele vastavate tagajärgedeta näiliku laenusuhte. Kui kostja oleks hageja ette pandud laenulepingu allkirjastanud, siis olnuks see TsÜS § 89 lõike 1 kohaselt näilik tehing, mis olnuks TsÜS § 89 lõike 2 kohaselt tühine ning millele kohaldunuks TsÜS § 89 lõike 3 kohaselt kinketehingu kohta sätestatu. Kostja aga ei nõustunud näilikku laenulepingut sõlmima. Seega puudub hageja ja kostja vahel mistahes laenusuhe: nii tegelik kui ka näilik.
25.Hageja juhataja poolt väljendatud selge tahe oli suunatud raha ülekandmisele vastutasuta ehk kinkimisele. Kinge toimus 05.10.2015. Hageja juhataja väljendas 19.05.2016 e-kirjades selgesõnaliselt, et tegemist on kingitusega. Samamoodi nimetas hageja juhataja seda kingituseks 26.06.2016 e-kirjas – sinule kingitud raha. Seega väljendab hageja juhataja sõnakasutus e-kirjades selgelt, et hageja kandis raha kostjale üle kingitusena ehk vastutasuta. Raha ülekandmisele vastutasuta viitab ka asjaolu, et hageja juhataja ja kostja olid lähedased isikud. Eelnevalt on selgitatud, et kingituse tegemise ajal olid hageja juhataja ja kostja saanud ühiselt just teise lapse. Sealjuures oli S.L kostjale eriliselt tänulik teise lapse sünnitamise eest põhjusel, et kostja oli nõus andma teise võimaluse hoolimata sellest, et S.L ja kostja ühise esimese ja teise lapse vahel sündis S.L-il kostjale mitte teada olnud paralleelsest intiimsuhtest veel üks laps. Hageja tegi kinke vabatahtlikult. Hageja juhataja on pärast ülekande tegemist korduvalt nimetanud seda ülekannet kingituseks. Hageja tahe oli kostjat rikastada.
26.Kuigi tähtsust pole, kuidas on 05.10.2015 ülekannet kajastatud hageja raamatupidamises, ei nähtu hageja 2021 majandusaasta aruandes selle kajastamist laenuna. Kui hageja oleks oma raamatupidamises käsitlenud 05.10.2021 ülekannet laenuna, pidanuks see olema kajastatud hageja 2021 majandusaasta aruandes lk 22 laenuna, mis on antud tegev- ja kõrgema juhtkonna ning olulise osalusega eraisikust omanike lähedastele pereliikmetele. Seal pole kõnealust ülekannet aga kajastatud. Sellest järeldub, et hageja pole seda ülekannet oma raamatupidamises kostjale antud laenuna kajastanud. Isegi, kui hageja on seda oma majandusaasta aruandes muus kohas laenuna kajastanud, ei muuda see kohtupraktika kohaselt kingitust laenuks.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
27.Vaidlus puudub, et hageja kandis kostjale 05.10.2015 üle 215 000 eurot selgitusega „vastavalt lepingule“ ja kohus loeb selle asjaolu tuvastatuks esitatud maksekorraldusega (dtl 8). Hageja väitel kanti nimetatud rahasumma kostjale üle laenusuhte alusel, kusjuures laenulepingus olevat kokku lepitud, et laenu tagasimakse tähtajaks on 5 aastat alates laenu väljamaksmise kuupäevast. Hageja arvates oli seega laenu tagastamise tähtajaks 5. oktoober 2020. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole kostjale laenu andnud ning pooled ei ole sõlminud laenulepingut ei kirjalikult ega suuliselt. Kostja leiab, et 215 000 euro suurune rahaülekanne hageja poolt kostjale oli hageja vabatahtlik kingitus (mis tehti läbi hageja kui juriidilise isiku ning põhjusel, et hageja juhataja ja kostja vahel olid intiimsuhted ning hageja juhataja soovis tänutäheks teise ühise lapse sünni eest teha kostjale hinnalise žesti).
28.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 alusel laenulepingu sõlmimise ja laenu tähtaegsele tagastamata jätmisele põhineva hagi rahuldamise eeldusena tuleb hagejal kohtu ette tuua ja tõendada, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping, et laenuleping oli tähtajaline, et tähtpäev on saabunud ning et kostja pole tagastanud laenulepingu järgi saadud raha. Seega peab kohus tsiviilasja õigeks lahendamiseks esmalt hindama, kas pooled olid sõlminud hageja väidetud laenulepingu. Juhul,
2-23-6226 kui pooled laenulepingut ei sõlminud, ei saa kostjal olla hagejale laenu tagastamise kohustust ja laenulepingu alusel esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-27720 p-s 9 on selgitatud, et laenusuhte olemasolu peab tõendama hageja, kes vastavale asjaolule tugineb. Juhul, kui hageja seda tõendada ei suuda, tuleb laenulepingule tuginev hagi jätta rahuldamata.
29.VÕS § 9 lg 1 on sätestatud, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohtu 24.11.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 on selgitatud et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Riigikohus märkis, et poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud ning üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks.
30.Oluline on seejuures rõhutada, et laenulepingu sõlmimiseks peab olema tuvastatud mõlema poole tahe sellise lepingu sõlmimiseks, laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks üksnes selle põhjal, kuidas hageja enda rahaülekannet kostjale (tagantjärele) mõistis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 kolmanda lause järgi on lepingu sõlmimiseks vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Vastavalt oma hagiavalduses esitatud väidetele pidi hageja tõendama poolte kokkuleppe (sh kostja tahteavalduse) selles, et pooled leppisid kokku hagejale laenu andmises tähtajaga 05.10.2020. Seega pidi hageja tõendama, millal ja milliste (äratuntavalt väljendatud) tahteavalduste tegemisega on vaidlusalune laenuleping sõlmitud. Kohus on seisukohal, et hageja selliseid asjaolusid tõendanud ei ole.
31.Mitte ükski asjas esitatud tõend ei kinnita hageja poolset tahteavaldust kostjaga laenulepingu sõlmimiseks; rääkimata sellest, et kostjale üle kantud rahasummat oleks laenuks pidanud kostja. Hageja seadusliku esindaja poolt kostjale 19.05.2016 saadetud e-kiri koos laenulepingu projekti edastamisega (dtl 20-21) ei kinnita hageja väidet, justkui käsitlenuks hageja oma 05.10.2015 rahalist ülekannet hageja kui äriühingu poolt väljastatud laenuna kostjale. Hageja seadusliku esindaja 19.05.2016 e-kirjast ilmneb üksnes hageja soov kostjale tehtud kingitus tagantjärele laenuks vormistada. Hageja seaduslik esindaja kinnitab 19.05.2016 e-kirjas, et „Intressi tasun loomulikult ise sinu eest ja nagu ma olen kinnitanud, tegemist on siiski kingitusega ja varem või hiljem ma klaarin oma raamatupidamises selle asja ise ära.“ Ka hageja seadusliku esindaja 26.06.2016 e-kirjast ja 20.04.2017 e-kirjast (dtl 81-83) ei nähtu, et hageja oleks kostjale üle kantud rahasummat laenuks pidanud. Samuti ei nähtu hageja seadusliku esindaja 11.12.2016 e-kirjadest (dtl 101), et hageja oleks kostjale üle kantud rahasummat laenuks pidanud. Hageja seadusliku esindaja 11.12.2016 e-kirjas esitatud väitest „Võibolla olekski olnud targem see raha sinu firmale laenata ja siis sa oleksid saanud ise sellega majandada“ ei järeldu, et hageja oleks käsitlenud vaidlusalust rahalist ülekannet hageja poolt kostjale väljastatud laenuna. Nimetatud sõnastusest järeldub üksnes asjaolu, et kostja firmale laenu ei antud.
32.Iseenesest õige on hageja seisukoht, et laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. TsÜS § 68 lg 2 kohaselt on tahteavaldus otsene, kui selles avaldub sõnaselgelt tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavaldus olla ka kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt Riigikohtu 17. märtsi 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-11650, p 11 ja 21. oktoobri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972/115, p 12).
2-23-6226
33.Meelevaldne ja paljasõnaline on aga hageja arvamus, et laenuleping tuleb lugeda sõlmituks, sest kostja olevat väljendanud selleks tahteavaldust, andes „vähemalt kaudse tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks.“ Väär on hageja seisukoht, justkui tuleneks kostja nõustumus sõlmida laenuleping „järelduslikust käitumisest TsÜS § 68 lõike 3 mõttes.“ Kostja kaudset tahteavaldust ega „järelduslikku käitumist“ laenulepingu sõlmimiseks ei saa tuletada asjaolust, et hageja lepingulised esindajad hakkasid tagantjärele enne kohtusse pöördumist väitma, justkui oleks pooled sõlminud laenulepingu. Esmakordselt esitasid laenulepingu sõlmimise väite alles hageja lepingulised esindajad oma 31.03.2023 kohtueelses nõudes ehk ligi 7,5 aastat pärast väidetava „laenulepingu“ sõlmimist. Nagu kohus eelnevalt tuvastas, siis ükski asjas esitatud tõend ei kinnita hageja poolset tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks; rääkimata sellest, et kostjale üle kantud rahasummat oleks laenuks pidanud kostja. Hageja seadusliku esindaja 19.05.2016 e-kirjast ilmneb üksnes hageja soov kostjale tehtud kingitust tagantjärele laenuna vormistada.
34.Ilmselgelt ei saa hageja soovist kingitust tagantjärgi laenuks vormistada järeldada, et kostja oleks mistahes viisil väljendanud tahet hagejaga laenulepingu sõlmimiseks. Kostja poolt hagejale antud kohtueelsetest vastustest ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks mistahes viisil möönnud pooltevahelise laenulepingu olemasolu. Muuhulgas on kostja hageja lepingulise esindajate kohtueelsele nõudele vastanud, et kuuleb esimest korda väidetava suulise laenulepingu sõlmimisest, see väide ei vasta tõele ning kostja ei ole hagejalt laenu saanud (dtl 87-88, vt ka dtl 79). Kohus märgib, et ainuüksi hageja lepinguliste esindajate kohtueelsed nõuded (dtl 23-25; dtl 87-88) ei saa tekitada pooltevahelist laenusuhet. Pooltevahelise laenusuhte olemasolu ei saa järeldada ka sellest, et kostja ostis Lepa tn 6 kinnistu (dtl 9-19).
35.Hageja on väitnud, et hageja raamatupidamises kajastati rahalist väljamakset kostjale summas 215 000 eurot laenuna (dtl 99-100). Kostja omakorda on viidanud, et hageja 2021 majandusaasta aruandes ei ole kostjale tehtud ülekannet summas 215 000 eurot laenuna kajastatud (dtl 52-78). Kohus on seisukohal, et isegi kui hageja on mingitel aastatel oma raamatupidamises kostjale tehtud ülekannet summas 215 000 eurot laenuna kajastanud, ei saa sellest järeldada pooltevahelise laenulepingu sõlmimist. Hageja raamatupidamine ei ole kostja kontrolli all ja kostja ei saa ühepoolselt mingit ülekannet laenuna käsitledes tekitada sellega kohustusi kostjale. Tehingute raamatupidamises kajastamine või mittekajastamine ei oma määravat tähtsust poolte tahte tuvastamisel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9627, p 27).
36.Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-1798 p-s 39 esitatud selgitusega, et laenu ei saa anda kellelegi, ilma et seda on küsitud ja jäetud selgesõnaliselt kokku leppimata laenu tagastamise kohustuses. Ka käesolevas asjas puuduvad igasugused tõendid, et kostja oleks hagejalt laenu küsinud ja et pooled oleks kokku leppinud hageja väidetud „laenu“ tagastamise kohustuses. Esitatud tõendite põhjal ei ole vaidlusalust asjaolu, s.o laenulepingu sõlmimist, võimalik tuvastada. Tuvastamata, millal ja missugused tahteavalduse on vaidlusaluse laenulepingu pooled teinud, ei saa ka kostjale ülekantud raha kasutamisele asumisega tuvastada laenulepingu sõlmimist.
37.Iseenesest õige on hageja väide, et hageja kui äriühing ja S.L kui kostjaga lähisuhtes olnud füüsiline isik ja kostja kahe lapse isa, on iseseisvateks ja eraldiseisvateks isikuteks, keda ei saa isikutena samastada. Samuti on iseenesest õige see, et S.L kui kostja laste isa tahet ei saa automaatselt käsitleda äriühingu ehk hageja tahtena. Eeltoodu ei muuda siiski asjaolu, et puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks pooltevahelise laenulepingu sõlmimist. Samuti ei kinnita ükski asjas esitatud tõend hageja kui äriühingu poolset tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. Seega on asjakohatu hageja väide, et lähtuda saab üksnes hageja kui äriühingu tegelikust tahtest.
38.Lisaks eeltoodule ilmneb hageja seadusliku esindaja 19.05.2016 e-kirjast hageja soov kostjale tehtud kingitust tagantjärele laenuna vormistada. Hageja seaduslik esindaja kinnitab 19.05.2016 e9
2-23-6226 kirjas, et „Intressi tasun loomulikult ise sinu eest ja nagu ma olen kinnitanud, tegemist on siiski kingitusega ja varem või hiljem ma klaarin oma raamatupidamises selle asja ise ära.“ Kuna tuvastatud on, et hageja on teinud kostjale 215 000 euro ülekande ja pooled ei ole kokku leppinud selle summa tagastamises, siis on põhjendatud järeldada, et hageja on soovinud kostjat vastutasuta rikastada, mistõttu on tegemist kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. Ka 20.06.2016 e-kirjas kostjale viitab hageja seaduslik esindaja „sinule kingitud“ rahale (dtl 81). Oluline on, et hageja on teinud rahaülekande kostjale ilma vastutasuta, millega on kostjat rikastanud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-1798, p 42). Kuigi VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult, loetakse VÕS § 262 lg 2 alusel vorminõude mittejärgmise puhul kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui kinkelepingust tulenevat kohustust täidetakse.
39.Kohtuistungil ei andnud hageja esindajad selget vastust küsimusele, kuidas oleks võimalik S.L poolt kirjutatud e-kirjades jagada S.L kui hageja seaduslikku esindaja rolli ja S.L kui eraisiku rolli (dtl 114). Kohtu hinnangul on siiski ilmne, et viidates kostjale tehtud kingituse küsimuse „raamatupidamises ära klaarimisele“, sai S.L tegutseda üksnes äriühingu juhatajana ja väljendada hageja tahet, sest S.L-il kui füüsilisel isikul puudub raamatupidamine. Kui S.L hageja ainuosaniku ja juhatajana (vt dtl 49-52) oma rollid äriühingus ja eraelus sassi ajas, siis see ei ole ette heidetav kostjale. Eluliselt usutav ei ole hageja lepinguliste esindajate kohtuistungil esitatud väited S.L juriidilisest kogenematusest ja e-kirjade ebatäpsest sõnastamisest. Asjas esitatud tõendid kinnitavad pigem S.L head orienteerumist tulumaksu tasumisega seotud küsimustes (vt dtl 79) ja sellega seotud soovi kostjale tehtud kingitus tagantjärele laenuks vormistada (dtl 20-21). Teisalt S.L väidetav juriidiliste teadmiste mitteomamine ei oma asjas tähtsust, sest ilmselgelt peab äriühingu juhatajana tegutsev isik olema suuteline eristama kinkelepingut ja laenulepingut ning isegi kui ta seda ei suuda, ei saa sellest tulenevaid negatiivseid tagajärgi panna õigussuhte teisele poolele.
40.Tulenevalt eeltoodust ei ole käesolevas asjas tõendatud, et hageja ja kostja oleksid VÕS § 9 lg 1 mõttes saavutanud kokkulepped laenulepingu sõlmimiseks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Laenu andmine ei saa toimuda ühepoolselt ja ilma poolte kokkuleppeta. VÕS § 9 lg 1 mõtteks ei ole luua olukordi, kus väidetav lepingupool ei saa ise ka aru, et on laenulepingu sõlminud. Kuivõrd hagi aluseks olevad asjaolud (laenulepingu olemasolu) jäi tõendamata, ei saaks hagi rahuldamist tingida isegi see, kui kostja ei oleks suutnud tõestada pooltevahelise kinkelepingu olemasolu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-10-27720 p 13). Seega hageja laenulepingu olemasolu väitele tuginev nõue ning sellega seotud intressi ja viivise nõuded tuleb jätta rahuldamata. Hageja põhinõude põhjendamatuse ehk kostjal rahalise kohustuse puudumise tõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjalt ka põhinõudega seotud intressi ja viivist.
41.Kohus märgib, et hageja ei ole tuginenud kostjapoolsele alusetule rikastumisele. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10). Käesolevas asjas ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, et hageja tegi kostjale ekslikult ülekande, soovides täita mõnda oma kohustust, mida ei olnud olemas, ei tekkinud või mis langes hiljem ära VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Seetõttu ei ole kohtul ka põhjust käsitleda hageja rahalist nõuet kostja vastu ka alusetu rikastumise normide alusel. Samuti ei ole hageja kohtu ette toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks kaaluda hagi rahuldamist mistahes muul alusel lisaks hageja väidetud laenusuhtele.
42.Kokkuvõttes jääb hagi täies ulatuses rahuldamata. Kuna hagiavaldus jääb laenulepingu puudumise tõttu igal juhul rahuldamata, siis menetlusökonoomia huvides ei hinda kohus poolte muid väiteid ja
2-23-6226 tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldusi hagi rahuldata jätmise osas. Muuhulgas ei anna kohus hinnangut S.L ja kostja eraelulisi suhteid puudutavatele aspektidele.
43.Lõpetuseks määrab kohus vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lgst 1 menetluskulud hageja kanda.
44.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal. Kostja esitas 03.10.2022 menetluskulude nimekirja, milles palub kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista kostja menetluskulud koos käibemaksuga summas 5661 eurot (dtl 120-121). Kostja menetluskulud koosnevad lepinguliste esindajate kuludest 26,25 tunni eest. Kostjale on osutatud õigusabi 4,5 h ulatuses tunnihinnaga 156 eurot (koos käibemaksuga) ja 21,75 h ulatuses tunnihinnaga 228 eurot (koos käibemaksuga).
45.Hageja hinnangul on võimalik, et kostja menetluskulud on osaliselt põhjendamatud. Hageja palub kohtul hinnata kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Hageja juhib eraldiseisvalt kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja on käesoleva kohtuasja menetluses esitanud sisuliselt vaid ühe menetlusdokumendi, s.o kostja vastuse hagile. Kostja vastuse lisade kogumise ajakulu põhjendatuse hindamisel palub hageja arvestada, et lisade 1 ja 2 puhul on tegemist äriregistri väljavõtetega, lisa 6 on käesoleva aasta e-kirjad hageja esindajaga ning lisad 3 – 5 e-kirjad S.L ja kostja vahel, millest lisa 3 on osaliselt juba hagiavaldusega esitatud. Asjaolu, et kostja on esitanud käesoleva maakohtu menetluse jooksul vaid ühe sisulise menetlusdokumendi, on ilmselt ka põhjuseks, miks kostja esindajate õigusabikulude kogusumma on pisut väiksem ja seda kusjuures vaid ca 1/3 võrra (võrreldes hageja õigusabikulude summaga).
46.Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohus peab kontrollima kostja lepingulise esindaja menetluskulude põhjendatust. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu üldkogu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56).
47.Kohus on seisukohal, et kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 228 eurot (koos käibemaksuga) on käesolevas asjas ülemäärase suurusega. Kohus on seisukohal, et käesolev tsiviilasi on oma olemuselt lihtne ja vähemahukas. Kohus ei pidanud kohaldama välisriigi ega Euroopa Liidu õigust, asjas ei olnud vajalik määrata ekspertiise ega kuulata üle tunnistajaid. Seejuures hagejat esindavad vandeadvokaadid on osutanud hagejale õigusteenust tunnihinnaga 150 eurot/tund (käibemaksuta). Nimetatud asjaolusid arvestades on kohus seisukohal, et ka kostja lepingulise esindaja mõistlik tunnitasu 21,75 h ulatuses ei ületa 150 eurot ilma käibemaksuta ehk 180 eurot/h koos käibemaksuga.
48.Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja õigusabikulude ajaline maht on põhjendatud osaliselt. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja lepingulise esindaja poolt näidatud ajakulu 11.05.2023 mahus 4,5 h selgitusega „Kohtupraktika analüüs kinkelepingu eristamisest muudest lepingutest.“ Kohus leiab, et kohtupraktika analüüsi ei saa lugeda eraldi vastaspoole poolt hüvitatavaks toiminguks. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et õigusalast kvalifikatsiooni omava esindaja puhul eeldatakse
2-23-6226 valmisolekut õigusalase teenuse osutamiseks, mille hulka kuulub ka ülevaate omamine vajalikust kohtupraktikast. Juhul, kui see osutub sõltuvalt asjast ebapiisavaks, on juristil võimalik küll tutvuda vastava kohtupraktikaga täiendavalt, kuid ka siis ei saa seda kulu jätta menetluse vastaspoole kanda. Kohus märgib, et kostja esindaja poolt näidatud ajakulu hagivastuse koostamiseks koos erinevate analüüside ja kliendisuhtlusega moodustab niigi 16 h (kaks täispikka tööpäeva), mis kostja vastuse mahtu ja sisu arvestades on kohtu hinnangul täielikult piisav selleks, et selle ajakulu sisse mahuks vajadusel ka kohtupraktika analüüs. Seega vähendab kohus kostja lepingulise esindaja poolt näidatud ajakulu 4,5 h võrra.
49.Muus osas ei pea kohus vajalikuks kostja lepingulise esindaja ajakulu vähendada. Seega peab kohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 21,75 h, millele lisandub kohtuistungi ajakulu vastavalt istungi kestusele 0,65 h. Kokku on kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu seega 22,4 h (21,75 + 0,65). Kohus võtab arvesse ka seda, et hageja lepinguliste esindajate ajakulu käesolevale menetlusele oli kokku ligi 3 korda suurem (koos kahe lepingulise esindaja kohtuistungi ajakuluga kokku 62,55 h). Seega võrdluses hageja lepinguliste esindajate ajakuluga (poolte lepinguliste esindajate töömahus ei ole tsiviilasja materjalide põhjal võimalik tuvastada väga suuri erinevusi) saab kostja lepingulise esindaja ajakulu mahus 22,4 h pidada mõistlikuks.
50.Kostja lepingulise esindaja õigusabi ajaline põhjendatud ajaline maht 22,4 h vastab kohtu poolt mõistlikuks peetud lepingulise esindaja tunnitasu määra 180 eurot/h (koos käibemaksuga) arvestades 4032 eurole. Kohus määrab seega kostja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks summa 4032 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4032 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks jääb rahuldamata summas 1629 eurot (taotletud summa 5661 eurot – kohtu poolt vajalikuks peetud summa 4032 eurot).
51.Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
2-23-6226
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.