A.S. hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
25 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 27. märtsi 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.S. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): A.S. (isikukood XXXXXXXXXXX ), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), esindaja Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 27. märtsi 2019 otsus osas, milles maakohus mõistis A.S. lt riigituludesse välja riigilõivu 900 eurot.
2.Täiendada Viru Maakohtu 27. märtsi 2019 otsust selliselt, et jätta menetluskulud A.S. kanda.
3.Muus osas jätta Viru Maakohtu 27. märtsi 2019 otsus muutmata.
Lugeda Viru Maakohtu 27. märtsi 2019 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1 Jätta A.S. hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. 4.2 Jätta menetluskulud maakohtus A.S. kanda. Jätta riigi õigusabi tasu ja õigusabikulud Eesti Vabariigi kanda. Eesti Vabariigil (Justiitsministeeriumi kaudu) menetluskulud puuduvad.“
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.S. (hageja) esitas 26. juulil 2017 Viru Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu; kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju 25 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja karistust Viru Vanglas perioodil 3. juulist 2008 kuni
4.novembrini 2018. Suvel 2017 valutas hagejal tugevalt hammas nr 46. Hageja pöördus korduvalt meditsiinilise abi saamiseks vangla poole. Hageja pöördus 22. juunil 2017 hamba eemaldamiseks vangla hambaarsti poole, kuid hambaarst hammast ei eemaldanud. Hageja oli sunnitud hamba ise eemaldama. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping (võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1). Kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud VÕS §-s 762 sätestatud arstiteaduse üldisele tasemele. Ravi osutamata jätmise tõttu on hageja kannatanud valu, ta ei saanud korralikult süüa ega magada. Magamata ja söömata olemine mõjus hageja psüühikale. Hageja elukvaliteet oli hambavalu perioodil langenud ja sellest saadud psüühiline häire on jäädav. Selle tagajärgi kannatab hageja ka praegusel ajal.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hagejale on vanglas osutatud pidevat ja asjakohast tervishoiuteenust. Tervisekaardi kannetest nähtub, et hageja on perioodil 27. aprillist 2017 kuni
14.augustini 2017 käinud erinevate meedikute vastuvõtul 18 korral, kuid ta ei ole kordagi esitanud kaebusi seoses hambavaluga. Hageja teavitas 22. juunil 2017, et soovib saada hambaarsti vastuvõtule. Hageja sai hambaarsti vastuvõtule 22. augustil 2017. Hageja on hambaarsti vastuvõtul
viibinud regulaarselt igal aastal. 22. augustil 2017 teatas hageja hambaarstile, et on hamba ise eemaldanud. Hambaarst on juba 2014. aastal märkinud, et hammas on üles kerkinud ja liikuv, kuid hageja ei soovinud seda eemaldada. Seega pidi hageja mõistma, et tema enda otsuse tõttu võib tal tulla ette terviseprobleeme. Hageja inspektor-kontaktisik K.Õ. õiendi kohaselt teavitas hageja 22. juunil 2017, et soovib hambaarsti vastuvõtule ja kurtis hambavalu. Vanglale teadaolevalt ei ole hageja teiste ametnike poole seoses hambavaluga pöörduda. Sellest järeldub, et hagejal võis hammas valutada 22. juunil 2017, kuid väited, et see valutas pikema aja jooksul ja hageja pöördus korduvalt vangla poole meditsiinilise abi saamiseks, ei vasta tegelikkusele. Isegi kui hagejal valutas hammas 22. juunil 2017, ei ole eluliselt usutav, et valu oli tugev, kuna hageja tegi oma tavapäraseid toiminguid ja lisaks tutvus ka õigusaktidega. Kostja hinnangul ei ole hambaravi ootejärjekord vanglas võrreldes vabaduses olevaga liialt pikk. Kinnipeetavad, kellel on tugev hambavalu, võetakse vastu hambaarsti poolt esmajärjekorras. Hageja ise ei ole samuti pidanud ooteaega liialt pikaks ega nõudnud enda kiiremini hambaarsti juurde toimetamist. Valu korral on kinnipeetaval võimalik küsida vanglaametnikelt valuvaigisteid. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja seda teinud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 27. märtsi 2019 otsusega hagu rahuldamata, mõistis hagejalt riigituludesse välja 900 euro suuruse riigilõivu ja jättis riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda. Maakohus määras, et kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Maakohtu põhjenduste kohaselt nähtub asja materjalidest, et hageja esitas 22. juunil 2017 inspektor-kontaktisikule K.Õ. le avalduse hambaarsti vastuvõtule saamiseks, põhjendades seda valutava hambaga. Tõendeid ei ole selle kohta, et hageja oleks varem (sh mais 2017) avaldanud soovi saada hambaarsti vastuvõtule, sh erakorralisele vastuvõtule. Kuigi tunnistaja M.K. ütluste kohaselt ei tahtnud keegi hagejale hambaarsti võimaldada, ei olnud kohtul tunnistaja tervislikust seisundit lähtuvalt võimalik välja selgitada, millele see väide tugineb. Hageja selgitustest nähtub, et kui tal midagi valutas, teatas ta sellest pidevalt meditsiinitöötajatele. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et hageja, tundes juba mais 2017 ägedat hambavalu, jättis sellest meditsiinitöötajatele enne 22. juunit 2017 teatamata. Samuti oleks hageja valutava hamba tõttu ilmselt pöördunud meditsiinitöötajate või valvurite poole valuvaigistite saamiseks. Seega on tõendamata, et hageja on seoses ägeda hambavaluga mais – juunis 2017 korduvalt pöördunud kostja poole hambaravi saamiseks. Tervisekaardi väljavõttest nähtub, et hageja on 27. aprillist 2017 kuni 14. augustini 2017 pöördunud meditsiinitöötajate poole 18 korral, kuid ei nähtu, et hageja oleks kordagi esitanud kaebusi seoses ägeda hambavaluga ning sellega seotud unetuse ja psüühiliste häiretega. Eesti Hambaarstide Liidu vastus ei tõenda hagejal häirete esinemist. Ei ole tõendatud, et hagejal aprillis 2017 esinenud psüühilised häired ja mais 2017 esinenud unehäired olid põhjustatud hambavalust. Samuti ei ole tõendatud, et praegusel ajal esineb hagejal jääv psüühiline häire, mis on tingitud väidetavast kostja raviteenuse osutamata jätmisest. Maakohus ei nõustunud sellega, et kuna hambaarst teadis juba oktoobris 2014 hagejal probleemse hamba olemasolust, tuli hageja tervist jälgida. Hageja on viibinud hambaarsti vastuvõtul regulaarselt igal aastal ja uus plaaniline visiit oli planeeritud sügisel 2017. Seega pole tavapärasest hambaraviteenuse osutamise praktikast lähtudes ilma vastav kaebuste olemasoluta mõistlik eeldada, et hambaarst peaks vähemalt kord kuus patsientide (sh hageja) hammaste seisundit jälgima. Samuti teadis hageja juba 2014. aastast, et tema hammas on üles kerkinud ja liigub, kuid
pole lasknud seda eelnevatel vastuvõttudel eemaldada. Seega pidi hageja mõistma, et tema enda otsuse tõttu võib tal tulla ette terviseprobleeme. Tõendatud ei ole, et hageja oleks nõudnud enda kiiremini, s.o esmajärjekorras, hambaarstile suunamist. Hageja ise ei ole samuti pidanud ooteaega liialt pikaks. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud kostja ravivea ja endal väidetava kahju tekkimise põhjuslikku seost. Kostja on tõendanud, et hagejale on vastavalt kaebustele tervishoiuteenust osutatud ja kahju ei tekkinud kostja ravivea tõttu, s.o puudub põhjuslik seos ravivea ja võimaliku kahju vahel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis hagejalt riigituludesse välja 900 euro suuruse riigilõivu. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on hambavalu terviserike, mis vajab viivitamatut hambaravi. See on üldteada asjaolu. Maakohus ei ole seda arvestanud ja on leidnud, et kahekuuline järjekord on tavaline ja valutava hamba ravimine sellise ajavahemiku puhul on kooskõlas tavapärase raviga. Maaohus on põhjendamatul pööranud tähelepanu hageja varasematele probleemidele. Asjaolu, et hagejal oli hambaga ka varem probleeme ja hageja keeldus hamba väljatõmbamisest, ei tähenda seda, et kostja hammast enam ravima ei peaks. Hageja on selgitanud, et see hammas oli tal ainus purihammas ja ta ei soovinud selle väljatõmbamist. Kostja ei teinud valutava hamba ravimiseks midagi, kuigi oli selleks kohustatud. Hageja tundis põhjendamatult valu ja kannatas söömishäire all. Hagi esitamisel ei tulnud riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 kohaselt riigilõivu tasuda, sõltumata sellest, et hageja esitas menetlusabi taotluse ning kohus selle ka rahuldas. Seetõttu ei saa hagi rahuldamata jätmisel hagejalt riigilõivu välja mõista.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 900 eurot. Samuti täiendab ringkonnakohus maakohtu otsust selliselt, et menetluskulud jäävad hageja kanda. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Hageja on esitanud kostja vastu tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Hageja tugineb sellele, et tal valutas hammas ning ta pöördus korduvalt meditsiinilise abi saamiseks vangla poole, kuid vangla ei osutanud talle ravi. Ravi osutamata jätmise tõttu on hageja kannatanud valu, ta ei saanud korralikult süüa ega magada, mis omakorda mõjus tema psüühikale. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud järgmised eeldused: -
tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1);
-
lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, § 134 lg 1); mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1).
8.Hageja kui patsiendi kohustus on üldreegli kohaselt tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel. Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti hageja, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud ja põhjustanud hagejale sellega mittevaralist kahju, saab ta VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17). Seega VÕS § 103 lg-st 1 tulenevalt eeldatakse, et lepingut (sh tervishoiuteenuse osutamise lepingut) rikkunud tervishoiuteenuse osutaja (VÕS § 758 lg 1) oli hooletu.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja ei ole tõendanud lepingu rikkumist, tekkinud mittevaralist kahju ning põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud väidetava kahju vahel. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ning ei pea kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid korrata.
10.Igasugune hambavalu ei ole selline terviserike, mis vajab viivitamatut ja kohest ravi. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejal oleks hambavalu olnud selline, mis vajaks viivitamatut ja kohest ravi. Hageja väidete kohaselt algas tema hambavalu juba mais 2017. Esimene (ja ühtlasi ka viimane) hagejapoolne pöördumine vangla personali poole seoses hambavaluga toimus alles
22.juunil 2017. Samas pöördus ta seoses muude terviseprobleemidega perioodil 27. aprillist 2017 kuni 14. augustini 2017 vangla personali poole kokku 18 korral. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja tuginenud sellele, et vangla oleks dokumenteerimiskohustust rikkunud (ei ole hageja pöördumisi hambavaluga seoses fikseerinud).
11.Hageja 22. juuni 2017 pöördumine ei anna alust väita, et tema hambavalu vajanuks kohest ravi. Inspektor-kontaktisiku K.Õ. (II kd, tl 121) õiendist nähtub, et hageja kurtis hambavalu, kuid inspektor-kontaktisiku hinnangul oli valu talutav ja temaga suheldes ei paistnud kuidagi välja, et ta oleks suurtes valudes. Ka hageja ise ei avaldanud inspektor-kontaktisikule, et tal oleks tugev valu või, et ta ei saa hambavalu tõttu magada ega süüa. Hageja väiteid ravi osutamata jätmise, tekkinud mittevaralise kahju ning nendevahelise põhjusliku seose kohta ei tõenda ka tunnistaja M.K. i ütlused.
12.Maakohus on märkinud, et hageja teadis juba 2014. aastal, et tema hammas on üles kerkinud ja liigub, kuid pole lasknud seda eelnevatel vastuvõttudel eemaldada, ja seega pidi hageja mõistma, et tema enda otsuse tõttu võib tal tulla ette terviseprobleeme. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see praeguses asjas oluline. Kui hageja hambavalu oleks vajanud kohest ravi, oleks kostja pidanud seda ka võimaldama. Praegusel juhul ei ole aga hageja tõendanud, et ta vajas hambavalu tõttu kohest ravi.
13.Menetluskulude kohta märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 173 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb otsuses märkida menetluskulude jaotus ja seda ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Maakohus on mõistnud hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 900 eurot, jätnud riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda ning määranud, et kostjal hüvitatavad
menetluskulud puuduvad. Samas ei nähtu otsusest menetluskulude jaotust. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsust ja jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus on määranud, et kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
14.RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Maakohus on
8.märtsi 2018 määrusega andnud hagejale menetlusabi ja vabastanud ta riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel. Vaidlustatud otsusega on maakohus mõistnud hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 900 eurot. Asjaolu, et hageja on ekslikult esitanud menetlusabi taotluse olukorras, kus hagi esitamisel ei tulegi riigilõivu tasuda, ning maakohus on taotluse ka ekslikult rahuldanud, ei anna alust riigilõivu hagejalt väljamõistmiseks. Selles osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse.
15.Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Hageja esindaja tasutaotlus lahendatakse eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.