Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantselei ja avaliku etoimiku kaudu 22. august 2019
Tsiviilasja number
2-19-100657
Tsiviilasi
OK Incure OÜ väljamõistmiseks
Hagihind
1402,82 eurot Hageja: OK Incure OÜ (registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, 10618 Tallinn) esindaja xxx (e-post: xxx)
Menetlusosalised ja nende esindajad
hagi
V
A
vastu
võlgnevuse
Kostja: V A (isikukood xxx, elukoht xxx) Menetluse liik
Lihtmenetlus
Resolutsioon
1.Rahuldada OK Incure OÜ hagi V A vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt.
2.Välja mõista V Alt põhivõlgnevus 750 (seitsesada viiskümmend) eurot, intress 118,13 eurot (ükssada kaheksateist eurot ja 13 senti), sissenõutavaks muutunud viivis 85,15 eurot (kaheksakümmend viis eurot ja 15 senti) ja sissenõudmiskulud 50 (viiskümmend) eurot, kokku 1003,28 (üks tuhat kolm eurot ja 28 senti) OK Incure OÜ kasuks.
Menetluskulude jaotus
1.Menetluskulud jätta 72% ulatuses V A kanda ja 28% ulatuses OK Incure OÜ kanda.
Mõista V Alt välja OK Incure OÜ kasuks menetluskuluna riigilõiv 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot.
3.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb V Al tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (144 eurot) OK Incure OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele ei saa esitada apellatsioonkaebust, väljaarvatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel.
Hagiavalduse asjaolud
1.Kostja sõlmis 02.08.2017 xxx OÜ-ga laenulepingu xxx, mille alusel sai kostja laenu 750 eurot. Kuna kostja omapoolseid kohustusi ei täitnud, ütles laenuandja lepingu üles 06.12.2017 loovutades nõude hagejale. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 750 eurot, intressi 118,13 eurot, viivise 484,69 eurot ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega kätte 03.07.2019 Ametlike Teadaannete kaudu. Kostja ei ole hagiavaldusele vastuväiteid esitanud. Kohtuotsuse põhjendused
2.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 82 lgst 7 tuleneb, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.
3.Lepingu sisust ja olemusest nähtuvalt on kostjaga sõlmitud 02.08.2017 krediidikontoleping, mida tõendavad leping nr xxx, krediidikonto üldtingimused, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht ja arvelduskonto väljavõte. Sõlmitud leping on tähtajatu. Leping on üles öeldud 06.12.2017, kuna kostja ei tasunud vähemalt kolme üksteisele järgnevat tagasimakset. Lepingu järgi on aastane intressimäär 45% ja krediidikulukuse määr 56,50%. Võrdluseks krediidi andmise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud keskmine krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määr 19,97%. Seega krediidi kulukuse määr ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
4.Riigikohtu kolleegium on lahendi 3-2-1-141-12 punktis 10 märkinud, et leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Eeltoodust järeldub, et intressi saab nõuda kuni laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumiseni, s.o kuni 06.12.2017. Kostjal tuli perioodi 2.08.2017-6.12.2017 eest maksta intressi 118,13 eurot. Kuna kostja ei ole intressi tasunud, siis tuleb see talt hageja kasuks välja mõista.
5.Hageja nõuab hagiavalduses võla sissenõudmisega seotud kulu 50 euro hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostjale edastanud nõudekirjad postiga 20.12.2017, 16.01.2018, 01.02.2018 ning hagihoiatused 13.02.2018 ja 08.03.2018.
6.VÕS § 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni
50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Tulenevalt lepingu punktist 11.6 on klient kohustatud hüvitama sissenõudmismenetlusega seonduvad kulud summas 50 eurot.
7.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist võrdses määras intressimääraga, milleks on 0,125 päevas ehk 45% aastas.
8.Kohtu hinnangul on viivise määra puhul tegemist VÕS § 35 järgse tüüptingimusega. Kostja on sõlminud lepingu tarbijana. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (RKL tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11)
9.Hindamaks viivisemäära mõistlikkust tuleb kaaluda lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8% aastas. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas.
10.Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p 13). Lepingus kokkulepitu ületab seaduslikku viivisemäära üle viie korra. Maakohus leiab, et selline ülemäärane ja tarbijat ebamõistlikult kahjustav viivisemäär on tühine.
11.VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14.06.2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt 750 eurot on kokku 85,15 eurot: Võlaperiood 7.12.2017-8.05.2019
% aastas
Võla summa
Viivitatud päevade arv
viivise summa 85,15
12.Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 750 eurot, intressid 118,13 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised seisuga 08.05.2019 summas 85,15 eurot ja sissenõudmiskulu 50 eurot, kokku 1003,28 eurot. Menetluskulude jaotus
13.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega tuleb poolte menetluskulud jätta kostja kanda 72% ja hageja kanda 28% ulatuses.
14.Hageja menetluskuluks on riigilõiv 200 eurot. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lgst 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 200 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista riigilõivu 144 eurot (s.o 200-st eurost 72%).
15.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Rõuk kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.