2-19-3806/9 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Tuvastatud asjaolud, mille üle puudub vaidlus: − Hageja ja kostja sõlmisid 07.03.2018 laenulepingu nr 1-18 (edaspidi Leping), mille kohaselt hageja (laenuandja) laenas kostjale (laenusaajale) 11 860.08 eurot. − Lepingu p. 2.1.2.1 kohaselt oli hageja seisuga 16.02.2018 andnud kostjale osamaksetena laenu summas 11 860.08 eurot. Hageja andis kostjale laenusumma osamaksed üle sularahas. Pooled kinnitavad lepingus, et vaidlust laenu kättesaamise osas kostja poolt ei ole. Nimetatud summa saamist kinnitas kostja oma allkirjaga Lepingul. − Lepingu punktis 9 kinnitab kostja veelkord laenu saamist sularahas, summas 11 860.08 eurot. Kostja kinnitas, et on rahasumma üle lugenud ning selle kätte saanud ja pretensioone ei oma. Nimetatud puntki viimases lauses leppisid pooled kokku, et vaidluste tekkimisel on lepingu p. 9 laenu üleandmise, tehingu rahalisuse ja laenusaaja poolt laenuandjalt laenu saamise tõend. − Lepingu p. 2.3.1 kohaselt on viivise suuruseks 0,2 % tasumata laenusummalt iga selle tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. − Lepingu p. 2.3.2 kohaselt hakatakse viivist arvestama maksetähtpäevale järgnevast päevast ning lõpetatakse vastavate summade tasumisel. Laenu tagastamise maksetähtpäevaks oli 31.03.2018 (p. 2.1.3). − Kuna kostja vaatamata hageja poolt temale laenu tagasimaksmiseks täiendava tähtaja andmist laenu ei tagastanud, esitas hageja kostjale 24.01.2019 avalduse laenulepingu ülesütlemiseks. Laenulepingu ülesütlemise avaldusele vastavalt ütles hageja kostjaga

2-19-3806 sõlmitud laenulepingu üles alates 31.01.2019 ning palus kostjal tagastada laenusumma 11 860.08 eurot ja viivise summas 7 068.60 eurot tähtajaga hiljemalt 31.01.2019. − Kostja ei täitnud oma kohustust 31.01.2019. Kostja tegi 22.02.2019 ülekande hageja kontole summas 500 eurot, selgitusega Leping 1-18, 7.03.2018, esimene osamakse. Kostja kinnitas hagejale, et üritab teha erinevaid toiminguid laenu tagastamiseks, kuid reaalselt enne 22.02.2019 hagejale midagi ei tasunud. Samuti peale 22.02.2019 ei ole kostja tasunud oma võlgnevust. Nagu kohus eelpool otsuses välja tõi, ei olnud kostjal sisulisi vastuväiteid hageja põhinõudele, vastuväited olid viivisenõudele. Kostja soovis hagejaga kompromissile jõuda, et tasuda võlgnevus osamaksetena. Kohus andis pooltele tähtaja kompromissile jõudmiseks kuni 02.08.2019. Pooled kompromissi ei saavutanud. Seega kuivõrd pooled kompromissi ei saavutanud, lahendab kohus asja sisuliselt kohtuotsusega. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ja VÕS § 101 lg 1 punktist 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Põhinõue Kostja ei ole vaidlustanud hageja põhinõuet. Vaidlust ei ole poolte vahel, et kostja on jätnud pooltevahelisest laenulepingust nr 1-18 tuleneva endapoolse lepingulise kohustuse (tagastada laenuraha) kohaselt täitmata. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhinõue eelviidatud lepingust põhjendatud ja kuulub rahuldamisele VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenulepingu nr 1-18 alusel põhivõlgnevus 11 860.08 eurot. Kõrvalnõuded Poolte vahel on üleval vaidlus viiviste üle. Vaidlust ei ole asjaolus, et pooltevahelise laenulepingu p. 2.3.1 kohaselt on viivise suuruseks 0,2 % tasumata laenusummalt iga selle tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Lepingu p. 2.3.2

2-19-3806 kohaselt hakatakse viivist arvestama maksetähtpäevale järgnevast päevast ning lõpetatakse vastavate summade tasumisel. Laenu tagastamise maksetähtpäevaks oli 31.03.2018 (p. 2.1.3). Hageja on arvutanud viivist põhivõlgnevusest st summast 11 860.08 eurot. Kostja on perioodil 01.04.2018 (laenu tagastamise kuupäevale järgnev päev) - 11.03.2019 (hagi esitamisele eelnenud kuupäev) laenu tagastamisega viivitanud 346 päeva, viivis 0,2 % päevas 11 860.08 eurost on 11 860.08 x 0,2% = 23.72 eurot päevas s.o. 346 x 23.72 = 8 207.12 eurot. Kuivõrd kostja tasus hagejale 22.02.2019 500 eurot ja vastavalt laenulepingu punktile 2.3.3 kustutatakse esimeses järjekorras viivis ning seejärel laenusumma, moodustab viivis 11.03.2019 seisuga 8 207.12 - 500 = 7 707.12 eurot. Kostja selgitab, et laenulepingu sõlmimisel ta ei märganud, et viivisemäär on 0,2% päevas ning leiab, et see ei ühte Eesti Vabariigis kasutatavate viivisemääradega. Viivisemäära reguleerib VÕS § 113 lg 1, mille kohaselt võib viivisemäära kujundada poolte kokkuleppel. Seadusjärgset viivisemäära rakendatakse üksnes olukorras, kus pooled ei ole lepingus viivise suurust kokku leppinud või tegemist on tarbijasuhtega. Antud juhul ei ole tegemist tarbijasuhtega ning lepingus oli viivisemäär kokku lepitud. Asjaolu kas kostja märkas või ei märganud viivisemäära ei ole asjakohane. Seega kuivõrd kostja on oma kohustuse täitmisega olnud viivituses alates 01.04.2018 ning poolte vahel kokku lepitud viivisemäär on lubatav, on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel hageja viivisenõue põhjendatud lepingujärgses suuruses ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista seisuga 11.03.2019 sissenõutavaks muutunud viivised summas 7 707.12 eurot. Hageja on taotlenud lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmisele ka edasiulatuva viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel põhivõlgnevuselt 11 860.08 eurot alates 12.03.2019 summas 23.72 eurot päevas (73% aastas ehk 0,2% päevas) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 3 652.96 eurot. Hageja märgib edasiulatuva viivise piiramise kohta, et ei soovi nõuda kõiki viiviseid kokku suuremas ulatuses kui põhinõue ja kuivõrd kostja poolt on juba tasutud 500 eurot viiviseid, siis viiviseid kokku mitte rohkem kui 11 360.08 eurot (11 860.08 eurot miinus 500 eurot). Sellest lähtuvalt piirab hageja edasiulatuva viivise nõuet (mis muidu oleks näiteks aasta pealt 8 657.80 eurot) ning palub kohtul edasiulatuvat viivist mõista välja mitte rohkem kui summas 3 652.96 eurot. Kostja leiab, et arusaamatu on hageja nõue mõista välja TsMS § 367 alusel täiendav viivis summas 3 652.96 eurot ja palub jätta selle välja mõistmata. Kohus selgitas oma 11.06.2019 kirjas kostjale TsMS § 367 sisu ja summa suuruse kujunemist. Kohus leiab, et kostjalt on põhjendatud mõista hageja kasuks välja ka edasiulatuv viivis põhinõudelt (11 860.08 eurot) alates 12.03.2019 0,2% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 3 652.96 eurot, kuivõrd hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist kuni kohustuse kohase täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi täielikult ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 11 860.08 eurot, seisuga 11.03.2019 sissenõutavaks muutunud viivise

2-19-3806 summas 7 707.12 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt (11 860.08 eurot) alates 12.03.2019 0,2% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 3 652.96 eurot. Taotlused Kostja on palunud kohtul paika panna maksegraafik nõude täitmiseks, mida kohus tõlgendab kui taotlust otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks vastavalt TsMS § 445 lg 1. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kostja on palunud, et kohus paneks paika, et kostja tasub 11 860.08 eurot (ehk põhinõue) hagejale maksegraafiku järgi, vastavalt millele tasub kostja igakuiselt 1000 eurot ja viimasel kuul 860.08 eurot. Mis puudutab viivistesse, siis nende osas loodab kostja, et hageja loobub. Kohus selgitab, et üldjuhul kasutatakse TsMS § 445 lg 1 mittevaraliste nõuete või spetsiifiliste võlanõuete nagu elatisemaksed puhul nende olemusest ja täitmise võimalikkuse korralduse vajadusest tulenevalt. Kohtupraktikas on leitud et nö tavapärase võlanõude tasumise kohustuse puhul peavad esinema erandlikud asjaolud, mis annaksid alust kohtulahendis võlgnevust ajatada. Kohus kostja võlgnevuse puhul mingeid erandlikke asjaolusid ei näe ja seetõttu jätab kohus kostja taotluse maksegraafiku paika panemiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kostja on palunud jätta menetluskulud hageja kanda, kuid kohus ei näe selleks ei põhjust ega ka seaduslikku alust. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.