Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. august 2019, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-8296
Kohtuasi
Svea Finance AS-i hagi Seve Ehituse Aktsiaseltsi vastu 14 311 euro 81 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. augusti 2018. a otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Seve Ehituse hind 28 622 eurot
Aktsiaseltsi
Svea Finance hind 24 000 eurot
AS-i
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
apellatsioonkaebus, vastuapellatsioonkaebus,
Hageja (vastustaja, vastuapellant) Svea Finance AS (registrikood 11200943; asukoht Hallivanamehe 4, Tallinn), volitatud esindaja vandeadvokaat Eva Mägi Kostja (apellant) Seve Ehituse Aktsiaselts (registrikood 10398417; asukoht Laki 34, Tallinn), volitatud esindajad vandeadvokaat Kristiina Lee ja advokaat Kristiina UrbSemjonov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Seve Ehituse Aktsiaseltsi apellatsioonkaebusele lisatud e-kirjavahetus tõendina vastu võtmata.
Tühistada Harju Maakohtu 31. augusti 2018. a otsus osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja määras menetluskulude jaotuse. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult ja muuta menetluskulude jaotust.
6.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Seve Ehituse Aktsiaseltsi kanda. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Svea Finance AS (hageja) esitas 26. mail 2017 Harju Maakohtule Seve Ehituse Aktsiaseltsi (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 14 311 eurot 81 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 35 819 eurot 1 sent ning alates hagi esitamisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni tasumata põhivõlalt viivise 0,5% päevas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (faktoor) ja Westnor Electro OÜ (faktooringu klient, alltöövõtja) 13. aprillil 2016 nõuete loovutamise raamlepingu (faktooringulepingu), mille p 2.1.1 järgi toimus nõuete loovutamine selliselt, et faktooringu klient edastab faktoorile nimikrija nõuetest mida ta soovib faktoorile müüa ning faktoor saadab kinnituse selle kohta, milliseid nõudeid ta aktsepteerib. Faktooringu klient andis faktooringulepingu alusel faktoorile üle faktooringukliendi ja kostja vahel 27. mail ja 22. juunil 2016 sõlmitud alltöövõtulepingute nr N-173 ja N-213 alusel
2-17-8296 kostjale 21. juulil 2016 esitatud arvel nr 1-031 märgitud nõude 38 311 eurot 81 senti (358 372 krooni 50 senti) maksetähtajaga 11. augustil 2016. Enne nõude omandamist andis kostja 26. juulil 2016 kinnituse mh selle kohta, et ta on vastavalt ülal nimetatud alltöövõtulepingutele arvel toodud kauba/teenuse kätte saanud, arvele ei ole esitatud kreeditarvet ning ostjal ei ole vastuväiteid arvel toodud nõuetele ega õiguslikku alust nõuet tasaarvestada. Samuti kinnitas kostja, et tasub arvel märgitud summa arvel märgitud tähtpäevaks hageja pangakontole ning kohustub arve tasumisega viivitamise korral maksma hagejale viivist 0,5% päevas. Saadud dokumentide alusel teatas hageja faktooringukliendile, et on nõus ülal nimetatud arvele märgitud rahalise nõude kostja (faktooringu võlgniku) vastu omandama ning faktooringu klient kinnitas nõude loovutamist, mille järel kandis hageja faktooringukliendile üle arvel märgitud summa, millest oli maha arvatud faktooringutasu. Kostja ei tasunud arvet 11. augustiks 2016, mistõttu saatis hageja kostjale korduvalt meeldetuletusi nii e-kirja kui ka telefoni teel. Alguses kinnitas kostja, et aktsepteerib põhivõlga ja viivist 0,5% päevas ning arve tasumine on viibinud seetõttu, et kostja ootab ise oma klientidelt laekumisi. 4. oktoobri 2016. a e-kirjas tegi kostja ettepaneku tasuda võlg osamaksetena ning leppida kokku alates 24. oktoobrist 2016 maksegraafik, mille järgi tasub kostja esialgu 2000 eurot nädalas ja esimesel võimalusel kogu võla. 28. detsembril 2016 teatas hageja kostjale, et viimane on maksegraafikust maas. Kostja vastas 30. detsembril 2016, et on vastavalt oma võimalustele makseid teinud ja lubas teha makseid ka edaspidi, kuni võlg on tasutud. 2016. a oktoobrist kuni 2017. a veebruarini tasus kostja hagejale kokku 24 000 eurot. Kostja teatas 3. aprillil 2017 hagejale telefoni teel, et ei kavatse ülejäänud võlga ega viivist tasuda, sest alltöövõtja (faktooringu klient) rikkus 2016. aasta lõpus oma alltöövõtulepingustest tulenevaid kohustusi. Pooled pidasid kompromissiläbirääkimisi, kuid ei saavutanud kokkulepet.
1.2.Kuna kostja tasus vabatahtlikult põhivõlast 24 000 eurot, nõuab hageja temalt ülejäänud võla (14 311 euro 81 sendi) ja kogu põhivõlalt (38 311 eurot 81 senti) arvestatud viivise tasumist, mis on hagi esitamise aja seisuga 35 819 eurot 1 sent. Arvestades seda, et viivis ei ületa põhivõlga, ning hageja on arvestanud kostja tasutud 24 000 eurot põhivõla, mitte viivise katteks, ei ole viivis hea usu põhimõttega vastuolus.
1.3.Kõik kostja vastuväited ja tasaarvestuse aluseks olevad nõuded alltöövõtja vastu on tekkinud pärast seda, kui alltöövõtja loovutas oma nõude hagejale. Lisaks loovutas alltöövõtja hagejale mõlema alltöövõtulepingu teise etapi tööde eest sissenõutavaks muutunud nõude, kuid vastuväited puudutavad mõlema alltöövõtulepingu viimase etapi töös (vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni allkirjastamine, esitamine ja vastuvõtmine) esinenud puudusi. Tegelikult on alltöövõtja, hoolimata Norra Kuningriigis vajaliku vastutuslitsentsi kaotamisest, teinud ka alltöövõtulepingute viimase etapi töö ning andnud koostöös INVENTIO Bad&Bygg AS-iga nimetatud dokumendid üle. Seoses alltöövõtja vastutuslitsentsi kaotamisega kostjal tekkinud täiendavad kulud arvati maha kolmanda etapi tööde eest esitatud arvel. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2-17-8296
2.1.Kostja kinnitas, et sõlmis alltöövõtjaga hagis nimetatud alltöövõtulepingud, mille alusel pidi alltöövõtja tarnima Norra Kuningriigis Hammerfestis asuvale kahele ehitusobjektile elektri-installatsioonimaterjalid ja tegema elektritöid. Lepingupooled leppisid kokku, et tööd antakse üle ning tööd tuleb lõpetada 30. septembril 2016. Hageja edastas kostjale 25. juulil 2016 e-kirja teel alltöövõtja ülalviidatud arve koos kinnituskirjaga ning kostja esindaja allkirjastas 26. juulil 2016 kinnituskirja.
2.2.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagejale loovutatud nõuded piisavalt määratletud, sest nõuete loovutamise lepingu alusel ei saa kindlaks teha, millised nõuded on loovutatud.
2.3.Kuigi kostja esindaja allkirjastas 26. juulil 2016 kinnituskirja, ei ole ta sellega loobunud õigusest esitada nõudele vastuväiteid. Hageja sõnastatud kinnituskiri ei ole üheselt mõistatav ning hageja viis kostja sellega eksitusse. Isegi kui käsitada kinnituskirja deklaratiivse võlatunnistusena, ei saa eeldada, et kostja loobus aluskohustuse puudumise vastuväidetest. Kohustus tuleneb alltöövõtulepingutest, kuid alltöövõtja ei ole lepinguid täitnud ja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud, sest alltöövõtja ei ole elektritöid kostjale üle andnud. Alltöövõtja rikkus alltöövõtulepinguid, sest kaotas Norra Kuningriigis elektritööde tegemiseks nõutava vastutuslitsentsi ja ei andnud seetõttu kostjale üle vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni. Tööde üleandmise-vastuvõtmise akte näeb kostja esimest korda, mistõttu on kostjal kahtlus nende autentsuses ja päritolus. Aktidele ei ole alla kirjutanud isikud, kes olid alltöövõtulepingu järgi lepingupoolte esindajad. Lisaks ei olnud kostjal ja alltöövõtjal kokkulepet, et tööd antakse üle etapiviisiliselt. Alltöövõtulepingute järgi tuli tööd korraga üle anda 30. septembril 2016.
2.4.Viivist tuleb vähendada, et põhivõlga ületava viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Lisaks tuleb arvestada, et hagejal on viivituse tõttu õigus saada faktooringulepingu alusel ka faktooringukliendilt lisakomisjonitasu. Viivist tuleb vähendada mõistliku suuruseni, mis ei saa olla põhinõudest (14 311 eurot 81 senti) suurem.
2.5.Juhuks, kui kohus rahuldab hagi, tegi kostja 29. märtsil 2018 esitatud menetlusdokumendis tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas hageja nõude alltöövõtulepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega 16 720 eurot 18 senti. 14. mai 2018. a menetlusdokumendis suurendas kostja oma kahjunõuet 21 460 euro 20 sendini. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 31. augusti 2018. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 14 311 eurot 81 senti ning põhivõla ulatuses viivise. Hageja menetluskuludest jättis maakohus 57,09% kostja kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - 13. aprillil 2016 sõlmisid hageja (faktoor) ja Westnor Electro OÜ (faktooringuklient) nõuete loovutamise lepingu nr 12177 (faktooringuleping), milles lepiti kokku tulevikus esitatavate arvete finantseerimises ja finantseerimise tingimustes. Lepingu põhi- ja eritingimuste kohaselt aktsepteeris hageja faktooringukliendi kostjale esitatud
2-17-8296
-
-
-
-
-
-
arveid limiidiga 60 000 eurot; faktooringulepingu p 2.1.1 järgi toimub nõuete loovutamine müüjalt hagejale selliselt, et müüja edastab hagejale loendi nõuetest, mida ta soovib loovutada (loovutuspakkumine), seejärel saadab hageja müüjale kinnituse selle kohta, millised loovutuspakkumises toodud nõudeid ta kinnitab (Kalkulatsioon) (Lepingu p 2.2.1). Kalkulatsioonis nimetatud nõue, mille loovutamist on müüja aktsepteerinud, loetakse hagejale loovutatuks ja hageja loetakse nõude uueks võlausaldajaks alates lepingu p-s 2.2.2 nimetatud teate saamist (Lepingu p 2.2.3); kostja ja faktooringu klient sõlmisid 27. mail 2016 alltöövõtulepingud nr N-173 ja nr N-213, mille p 2.1 kohaselt olid lepingu objektiks kortermajade N-173 ja N-213 elektri-installatsioonimaterjalide tarne ja elektritööd Hammerfestis (Norra Kuningriik); alltöövõtulepingute p-s 7 lepiti kokku tööde üleandmises-vastuvõtmises ning p-s 5 tööde eest tasumise tingimustes ja korras. Alltöövõtulepingute p 6.2. kohaselt oli tööde lõpetamise tähtpäev 30. september 2016. Alltöövõtulepingute p 5.1. kohaselt tuli tasuda määratletud tööde eest vastavalt maksegraafikule. Alltöövõtulepingute p- 7.1 järgi toimus tööde üleandmine-vastuvõtmine lepingu objektil ning täitja oli kohustatud töö tellijale (kostja) üle andma ja tellija (kostja) oli kohustatud töö vastu võtma, kui töö vastas projektdokumentatsioonile ja lepingu sätetele; alltöövõtulepingute p-s 3.2 on lepingupooled kokku leppinud, et alltöövõtja on kohustatud täitma ja allkirjastama Norra Kuningriigi seadustest tuleneva vastutusja mõõdistusdokumentatsiooni ning andma selle kostjale üle enne viimase makse tasumist, kuid mitte hiljem kui 20. septembril 2016 alltöövõtulepingu nr N-173 järgi ning mitte hiljem kui 19. septembril 2016 alltöövõtulepingu nr N-213 järgi. Samasugune kohustus on korratud üle lepingu p-s 6.3; alltöövõtja (faktooringuklient) andis alltöövõtulepingu nr N-173 ja nr N-213 alusel
21.juulil 2016 kostjale esitatud arve nr 1-031 358 372 Norra krooni 50 sendi (38 311 euro 81 sendi) tasumiseks maksetähtpäevaga 11. augustil 2016 finantseerimiseks üle hagejale; hageja edastas 25. juuli 2016. a e-kirjaga kostjale arve nr 1-031 koos kinnituskirjaga, märkides, et faktooringulepingu järgi tuleb arve tasuda hagejale; enne kui hageja omandas arvest nr 1-031 tuleneva nõude kostja vastu, andis kostja
26.juulil 2016 hagejale kinnituse mh selle kohta, et ta on arvel nr 1-031 toodud kauba/teenuse kätte saanud vastavalt alltöövõtulepingutele nr N-213 ja N-173 ning arvele nr 1-031, arvele ei ole esitatud kreeditarvet ning kostjal puuduvad vastuväited arvel toodud nõudele, puuduvad õiguslikud alused, millest tulenevaid nõudeid saaks arvel toodud nõudega tasaarvestada, kostja kannab arvel toodud summa hageja kontole Arvel märgitud tähtpäevaks; arve tasumisega viivitamisel kohustub kostja tasuma hagejale viivist 0,5% päevas. Vastava kinnituskirja digitaalallkirjastas kostja juhatuse liige Henri Enniste; saadud dokumentide alusel teatas hageja faktooringu kliendile, et on nõus arvel nr 1-031 märgitud rahalise nõude kostja vastu omandama, edastades müüjale 26. juulil 2016 kalkulatsiooni nõude (38 311 eurot 81 senti) omandamiseks, mille müüja kinnitas 26. juulil 2016; faktooringulepingu alusel finantseeris hageja faktooringukliendi kostjale esitatud arvet nr 1-031 summas 38 311 eurot 81 senti, millest oli maha arvatud arve finantseerimisega seotud tasu, kandes faktooringukliendile 26. juulil 2016 üle 35 803 eurot 54 senti; kostja ei tasunud arvet maksetähtpäevaks (11. augustiks 2016) ega ole tasunud seda tänaseni täielikult; pärast maksetähtpäeva saabumist tegi hageja kostjale meeldetuletusi (nii telefoni kui e-kirja teel), millele vastuseks teatas kostja esialgu, et nad aktsepteerivad nii põhivõlga
2-17-8296
-
-
-
kui ka viivist 0,5% põhivõlalt päevas ning arve tasumine on viibinud vaid seetõttu, et kostja ootab ise oma lepingupartnerilt raha laekumist;
4.oktoobri 2016. a e-kirjas uurib kostja hagejalt, et kas võla saaks likvideerida osamaksetena, ja avaldab soovi leppida kokku maksegraafik, mille järgi tasub kostja alates 24. oktoobrist 2016, esialgu 2000 eurot nädalas ja esimesel võimalusel kogu võla;
28.detsembri 2016 e-kirjaga teavitas hageja kostjat, et viimane on graafikust maas, millele vastuseks teatas kostja 30. detsembri 2016 e-kirjaga, et ülekandeid on kostja teinud vastavalt oma võimalustele ja rahavoogudele ning lubas makseid teha ka edaspidi. Kostja lisas, et kahjuks müüs alltöövõtja kavalalt arve enne, kui tööd olid lõpuni tehtud ja vastuvõetud, ning nagu on selgunud, peame veel Norraski nende vaegtööde eest tagantjärgi tasuma; alates oktoobrist 2016 kuni 2017 aasta alguseni tasus kostja osamaksetena hagejale kokku 24 000 eurot;
3.aprillil 2017 teatas kostja hagejale, et ta ei kavatse ülejäänud osa tasuda, sest alltöövõtja rikkus 2016. aasta lõpus oma kohustusi. Vastuseks kostja meelemuutusele teatas hageja, et keeldumine ei ole põhjendatud, kuna kostja kinnitas hagejale enne nõude omandamist, et tal ei ole vastuväiteid, ja kostja vastuväited (eeldades et need eksisteerivad) on tekkinud alles pärast arvest tuleneva rahalise nõude hagejale loovutamist.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt arvel märgitud põhivõla (14 311 eurot 81 senti) tasumist, sest alltöövõtja on arvel märgitud teise etapi tööd teinud, kostja on need tööd vastu võtnud, tasu on muutunud sissenõutavaks ning alltöövõtja on oma nõude loovutanud hagejale.
3.3.Faktooringuklient andis faktooringulepingu p-des 2.2.2 ja 2.2.3 sätestatud korras alltöövõtulepingute alusel esitatud arvel märgitud nõude hagejale finantseerimiseks üle. Seega on nõue faktooringulepingu alusel hagejale üle läinud ja hageja on asunud senise võlausaldaja asemele, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt arvel märgitud nõude täitmist. Õige ei ole kostja vastuväide, et hagejale loovutatud nõuded ei ole piisavalt määratletud. Faktooringulepingu ja esitatud dokumentide alusel saab selgelt tuvastada, milline nõue on loovutatud. Hageja on esitanud nii kalkulatsiooni kui e-kirja, millega see saadeti. Kostjale on nõude loovutamisest teatatud. Hageja on tõendanud, et hagejale on loovutatud nõue, mille täitmist ta nõuab. Nõude loovutamine ei eelda võlgniku nõusolekut. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 kohaselt loetakse loovutamine võlgniku suhtes toimunuks isegi siis, kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv, tingimusel, et võlausaldaja teatab võlgnikule, et ta on nõude loovutanud. Kostja on nõude loovutust ka aktsepteerinud, sest on nõude uuele võlausaldajale osaliselt täitnud.
3.4.Kostja on arvel märgitud võlga hageja ees tunnistanud. Kostja tasus pärast nõude sissenõutavaks muutumist hagejale 24 000 eurot ja kinnitas võlga
4.oktoobri 2016 ja 30. detsembri 2016 e-kirjades. Samuti tegi kostja hagejale ettepaneku tasuda põhivõla ja viivise katteks kompromissi raames 8000 eurot ja lõpetada sellega vaidlus. Samuti allkirjastas kostja 26. juulil 2016 kinnituskirja selle kohta, et ta kannab arvel märgitud summa hageja pangakontole arvel märgitud tähtpäevaks.
2-17-8296 Õige ei ole kostja vastuväide, et kinnituskiri oli sõnastatud eksitavalt. Kostja juhatuse liikme
26.juulil 2016 allkirjastatud kinnituskiri on selge ja arusaadav. Kinnituskiri on pealkirjastatud kui „Kinnitus kauba/teenuse/töö kättesaamise ning arve tasumise kohta“ ning selles sisalduvad järgmised kinnitused: „kostja on kauba/teenuse/töö kätte saanud vastavalt alltöövõtulepingutele nr N-213 ja N-173 ning arvele nr 1-031; arvele ei ole esitatud kreeditarvet ning kostjal puuduvad vastuväited arvel toodud nõudele; puuduvad õiguslikud alused, millest tulenevaid nõudeid saaks arvel toodud nõudega tasaarvestada; kostja kannab arvel toodud summa Svea Finance AS kontole arvel märgitud tähtpäevaks; arve tasumisega viivitamisel kohustub kostja tasuma Svea Finance AS-ile viivist 0,5 % päevas; arvega seotud märkused, kaebused, reklamatsioonid, mis puudutab kostja ja Westnor Electro OÜ vahel sõlmitud lepingut, tuleb esitada Westnor Electro OÜ-le“. Selle põhjal on piisavalt selge, et tööd, mille eest on arve nr 1-031 esitatud, on kostja poolt vastu võetud (aktsepteeritud) ja tähtsust ei oma, kas kinnituskirjas on kasutatud sõnastust “olen töö kätte saanud” või “olen töö vastu võtnud”.
3.4.Hageja on tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidega tõendanud, et kostja võttis tööd vastu. Alltöövõtulepingute p 7.1 järgi pidi töö üleandmine-vastuvõtmine toimuma lepingu objektil, vastavalt lepingus sätestatud tingimustele. Täitja oli kohustatud tellijale töö üle andma ja tellija oli kohustatud töö vastu võtma, kui töö vastas projektdokumentatsioonile ja lepingu sätetele. Kostja allkirjastas tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid 20. juulil 2016, s.o enne kinnituskirja allkirjastamist. Mõlemas aktis on kirjas, et: „Teine osa lepingus ettenähtud töödest on lõpetatud ja tellija poolt aktsepteeritud.“ Need dokumendid lükkavad ümber kostja vastuväited selle kohta, et töid ei ole vastu võetud ja kostja ei ole akte allkirjastanud. Hageja esitatud tõendite ebaehtsust oleks pidanud tõendama kostja, kuid kostja ei ole oma vastavat väidet põhistanud. Hageja seevastu on tõendanud, et kostja on tööd vastu võtnud. Hageja on selgitanud, et tegemist on kostja koostatud aktidega. Aktis toodud osavõtjate nimed (MK ja KK) on samuti kostja lisatud. Lisaks ST-le suhtles kostjaga alltöövõtulepingutega seotud küsimustes alltöövõtja esindajana ka KK. Kostja tõendist nähtub, et kostja esindaja MK lisas alltöövõtjaga peetud e-kirjavahetusse ka KK’i (XXX). Lisaks MK-le suhtles alltöövõtjaga kostja esindajana ka MK, kes võttis ka tööd vastu ja allkirjastas aktid. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg-st 2 kehtib MKu volituste eeldus. Kuna MK oli kostja enda poolt lisatud aktile tööde vastuvõtjaks, on ilmne, et MK tegutses äratuntavalt kostja esindajana. Seega kinnitas kostja tööde üleandmist alltöövõtjale 20. juulil allkirjastatud aktides ning hagejale 26. juulil 2016 allkirjastatud kinnituskirjas ja võlga osaliselt tasudes.
3.5.Põhjendatud ei ole kostja vastuväide, mille kohaselt tuleks hagi jätta rahuldamata, kuna alltöövõtja on alltöövõtulepingut rikkunud ja jätnud selle täitmata. Kostja selgitas, et tal on alltöövõtja vastu alltöövõtulepingute rikkumisest tulenevad nõuded tulenevalt sellest, et ta sai 20. septembril 2016 teada, et alltöövõtja on kaotanud Norra Kuningriigis elektritööde vastutuslitsentsi, millest alltöövõtja teda ei teavitanud. Alltööv kinnitas, et ta on teadlik litsentsi peatamisest, kuid väitis, et see on seotud viidatud aadressiprobleemiga, ja litsents saab taastatud 23. septembriks 2016, mille järel on võimalik ka hooned, milles alltöövõtja tegi elektritöid, tellijale üle andma. Hoone üleandmisel
2-17-8296
23.septembril 2016 selgus, et Hammerfest Energi Nett AS keeldus hoonetes elektrit sisse lülitamast, kuna alltöövõtja oli kaotanud litsentsi 2016. a suvel. Kuigi kostja on 26. juulil 2016. a kinnituskirjas võlga tunnistanud, mis on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, ei saa sellest vähemalt eelduslikult järeldada, et kostja on loobunud VÕS § 171 lg-st 1 tulenevast aluskohustuse puudumise vastuväitest. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t kostja peab tõendama, et töövõtulepingutest tulenevat tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Riigikohus on selgitanud, et tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö vastu, või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Vastuvõtmise erijuht on olukord, mil töö vastuvõtmine ja tasu maksmine on kokku lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga osa eest tasuda VÕS § 637 lg 4 teise lause kohaselt vastava tööosa vastuvõtmisel. Asjas esitatud tõendite alusel saab järeldada, et alltöövõtulepingute pooled leppisid kokku tööde etapiviisilises üleandmises, mida kinnitavad nii tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid kuid ka alltöövõtulepingute sätted. Alltöövõtulepingute p 7.1 järgi pidi töö üleandminevastuvõtmine toimuma lepingu objektil vastavalt lepingus sätestatud tingimustele ning täitja on kohustatud tellijale töö üle andma ning tellija on kohustatud töö vastu võtma, kui töö vastab projektdokumentatsioonile ja lepingu sätetele, täpne üleandmise-vastuvõtmise kuupäev ja kellaaeg täpsustatakse ehituskoosolekutel. Alltöövõtulepingute p-d 3.2. sätestavad, et täitja on kohustatud täitma ja allkirjastama Norra Kuningriigi seadustest tuleneva vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni ning andma selle tellijale üle enne viimase makse tasumist, kuid mitte hiljem kui 20. septembril 2016 alltöövõtulepingu nr N-173 puhul ja mitte hiljem kui
19.septembril 2016 alltöövõtulepingu nr N-213 puhul. Alltöövõtulepingute p 6.2. järgi tuli tööd üle anda 30. septembril 2016. Kostja on selgitanud, et hoone tuli arendajale üle anda
23.septembril 2016 ning arendaja pidi selle lõppklientidele üle andma 15. oktoobril 2016. Alltöövõtulepingute p 5.1 kohaselt tuli lepinguga määratletud töö eest tellijal tasuda vastavalt maksegraafikule. Seega olid müüjal ja kostjal alltöövõtulepingutes kokkulepped, mil viisil toimub tööde üleandmine-vastuvõtmine, et tasutakse vastavalt maksgraafikule, et müüja on kohustatud vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni üle andma kostjale mitte hiljem kui 19. ja
20.septembril 2016 ning lisaks kokkulepe, et hoone lõplik üleandmine kostja poolt arendajale toimub 23. septembril 2016. Alltöövõtja esitas hageja nõude aluseks oleva arve teise etapi tööde eest ning hagejal on õigus nõuda arve tasumist, sest selle etapi tööd on tehtud, kostja on need vastu võtnud ning lepingupooltel oli kokkulepe tööde etappide osas, mida kinnitavad alltöövõtulepingute lisad, kus on reguleeritud tööde etapiline akteerimine ja maksmine osade kaupa. Täpsemalt on alltöövõtulepingute pooled kokku leppinud, et lepingu nr N-173 alusel tehakse töid, akteeritakse neid ja tasutakse tööde eest viies etapis ning lepingu nr N-213 puhul neljas etapis.
2-17-8296 Samuti on tööde üleandmise aktides kirjas, et: “Teine osa lepingus ettenähtud töödest on lõpetatud ja tellija poolt aktsepteeritud.” Seega oli töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumine seotud konkreetse etapi tööde üleandmise-vastuvõtmisega ning tasunõue selle etapi tööde eest muutus sissenõutavaks hiljemalt 10 tööpäeva pärast tööde üleandmise aktide allkirjastamist 20. juulil 2016. Seda, et teise etapi tööd võeti vastu, kinnitavad kostja juhatuse liikme kinnitus ja teise etapi tööde vastuvõtmise aktid. Ülejäänud etappide tasunõudeid ei ole alltöövõtja hagejale loovutanud. Kuigi kostja on selgitanud, et maksegraafik ei reguleeri tööde üleandmise ja vastuvõtmisega seonduvat, on sellest siiski selgelt nähtuv poolte kokkulepe, et tasumine toimub osade kaupa pärast vastavate tööde akteerimist ning tõenditena on juurde lisatud ka tööde kliendile üleandmise aktid. Ehitusvaldkonnas on etapiviisiline tööde üleandmine-vastuvõtmine ka tavapärane. Arvestades seda, et hageja nõuab kostjalt tasu teise etapi tööde eest, mille kostja on vastu võtnud, ei ole asjakohased kostja vastuväited selle kohta, et viimase etapi tööd jäid tegemata.
3.6.Kostja ei saa VÕS § 171 lg 1 järgi esitada hageja nõudele alltöövõtulepingust tulenevaid vastuväiteid, mis on tekkinud pärast seda, kui alltöövõtja loovutas oma nõude hagejale. Riigikohus on selgitanud, et võlgnik võib VÕS § 171 lg 3 järgi selle sätte järgi oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb võlgniku tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas nõude loovutamise ajal. Sellisele tõlgendusele viitab sätte sõnastus, mis räägib võlgnikule kuulunud nõudest. Samuti on sarnaselt reguleeritud VÕS § 171 lg-s 1 võlgniku üldine õigus esitada loovutatud nõudele vastuväiteid. Sellega on tagatud, et võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel ei halveneks, kuid samas on välistatud võlgniku ja nõude loovutaja pärast nõude loovutamist sõlmitud kokkulepped, mis kahjustaksid uut võlausaldajat. Lisaks puudutavad kostja vastuväited alltöövõtulepingute viimase etapi töid, mida hageja ei finantseerinud ja millega seotud rahalisi nõudeid ei ole alltöövõtja hagejale ei loovutanud. Kuna hageja nõude aluseks on teise etapi tööd ning kostja kinnitas kinnituskirjas, et arvega nr 1-031 seotud märkused, kaebused ja reklamatsioonid, mis puudutavad lepingulist suhet, tuleb esitada faktooringukliendile (alltöövõtjale), on kostja kinnitanud, et alltöövõtja lepingu rikkumine ei vabasta kostjat hageja kui finantseerija ees kohustuse täitmisest.
3.7.Kuigi kostja tegi hagi rahuldamise puhuks tingimusliku tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas hageja nõude oma kahjunõudega alltöövõtja vastu (21 460 eurot 20 senti), ei olnud tasaarvestus lubatav. Kõik kostja tasaarvestuse vastuväited puudutavad alltöövõtulepingute viimase etapi töid, mida hageja ei finantseerinud, st selle etapi nõudeid ei ole hagejale loovutatud. Kõik kostja tasaarvestatavad nõuded on tekkinud pärast hagejale nõude loovutamist 26. juulil 2016 ja kostja on kinnituskirjas kinnitanud, et õiguslikke aluseid nõude tasaarvestamiseks ei ole. Samuti on kostja kinnitanud, et puudused ei olnud talle nõude loovutamise ajal teada. Kuna kostja tasaarvestatavad nõuded muutusid sissenõutavaks hiljem kui hagejale loovutatud nõue ning hiljem kui kostja loovutamisest teada sai, ei saa kostja VÕS § 171 lg 3 p 2 järgi (maakohtu otsuses ekslikult § 171 lg 3 p 3) oma nõudeid alltöövõtja vastu tasaarvestada hagejale loovutatud nõudega. Seetõttu ei analüüsi kohus kostja kahjunõuete põhjendatust.
2-17-8296
3.8.Hageja viivisenõue ei ole kogu ulatuses põhjendatud ning kostja taotlusel tuleb viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada. Arvestades seda, et võlgnik on täitnud ca 62% nõudest, nõude loovutuse tõttu oli vaidluse lahendamine kokkuleppel raskendatud ning viivisemäär 0,5% päevas on lepinguliste suhete puhul keskmisest kõrgem määr, tuleb viivist vähendada summani 14 311 eurot 81 senti. Seadusjärgne viivis oleks olnud 6294 eurot 57 senti. Seega on endiselt säilinud kokkuleppelise viivise kohaldamise eesmärk motiveerida kostjat oma võlg võimalikult kiiresti tasuma. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus vääralt, et arve aluseks olnud tööd on vastu võetud, kuigi kostja vaidlustas üleandmise-vastuvõtmise aktide ehtsuse ja tõi esile, et aktid allkirjastanud isikul ei olnud õigust esindada kostjat nende objektidega seoses. Seejuures jagas maakohus vääralt tõendamiskoormise, kui leidis, et kostja pidi tõendama, et aktid ei ole ehtsad, ega ole kostjale tõendamiskoormist selgitanud. Seetõttu lisab kostja uue tõendina apellatsioonkaebusele e-kirjavahetuse MK-ga, kes kinnitab, et aktidel märgitud objektid ei olnud tema objektid ja ta ei mäleta, et oleks neid akte koostanud.
4.2.Maakohus järeldas vääralt, et alltöövõtulepingute pooltel oli kokkulepe tööde etapiviisilises vastuvõtmises, kuigi lepingu punktid viitasid ühekordsele üleandmisele. Seetõttu ei ole õige ka maakohtu järeldus, et muude etappide tööd ei puutu asjasse. Kuna tööd tuli anda korraga üle 30. septembril 2016 ja alltöövõtja ei andnud kostjale üle nõutud dokumentatsiooni, et ole töid üle antud. Hageja ei ole tõendanud, et alltöövõtja tegi töid nõuetekohaselt andis tööd üle.
4.3.Maakohus andis väära hinnangu 26. juuli 2016. a kinnituskirjale, sest juhindus ekslikult ebaehtsatest tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidest. Kostja oli tõendanud, et aluskohustust ei olnud. Seejuures oli kinnituskiri sõnastatud ebaselgelt, mida kostja ei pidanud mõistma, ning kostja andis ekslikult kinnituse. Ebaõiget kinnitust ei saa pidada tööde vastuvõtmiseks.
4.4.Maakohus järeldas vääralt, et kõik kostja tasaarvestuse vastuväited puudutavad alltöövõtulepingu viimase etapi töid, kuid etapiviisilist vastuvõtmist ei olnud kokku lepitud. Samuti ei ole kostja nõuded tekkinud pärast nõude loovutamist. Kuna alltöövõtjal ei ole kunagi litsentsi olnud, siis esinesid kostja vastuväited juba nõude loovutamise ajal. Vastuapellatsioonkaebus
5.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata ja jaotas menetluskulud, ning palus teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ja jätta ka vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral menetluskulud kostja kanda.
5.1.Vastuapellatsioonkaebuse väidete kohaselt vähendas maakohus ekslikult viivist hagiavalduses märgitud põhivõla summani, kuigi kostja põhivõla suurus oli algselt 38 311 eurot 81 senti.
2-17-8296
5.2.Maakohus jättis menetluskulude jaotust määrates arvestamata asjaolu, et hageja pakkus kostjale kompromissi samas ulatuses, nagu maakohus hagi rahuldas, kuid kostja keeldus sellest. TsMS § 163 lg 2 järgi tulnuks menetluskulud jätta seetõttu kostja kanda. Vastustajate seisukohad
6.Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsuse selle alusel muutmata. Vastuapellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Kolleegium saab teha ise uue otsuse, millega rahuldab hagi ka selles osas. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Kostja apellatsioonkaebusele lisatud uus tõend on esitatud hilinenult ja tuleb jätta TsMS § 238 lg 3 p 3 alusel vastu võtmata.
8.Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi täielikult maakohtu otsuse põhjendustega, mis puudutavad kostjalt põhivõla väljamõistmist, ega korda neid. Maakohus on põhjalikult kostja vastuväiteid käsitlenud ja kostja esitab apellatsioonkaebuses samu vastuväited nagu maakohtus, mistõttu vastab kolleegium vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele lühidalt üksnes järgmist.
8.1.Maakohus ei eksinud tõendite hindamise reeglite vastu, kui järeldas, et kostja on hagi aluseks olevad tööd vastu võtnud. Maakohus tugines seda järeldades nii 20. juuli 2016. a tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidele, mille allkirjastas kostja nimel MK, kui ka kostja seadusliku esindaja allkirjastatud 26. juuli 2016. a kinnituskirjale, milles kostja seaduslik esindaja kinnitas, et ta on töö kätte saanud. Kuigi kostja väidab kohtumenetluses, et MK ei olnud alltöövõtulepingute järgi õigustatud nende lepingutega seoses kostjat esindama, on kostja 26. juuli 2016. a kinnituskirjas üle kinnitanud, et tööd on vastu võetud. Seetõttu ei ole kolleegiumil alust arvata, et MK-l ei olnud esindusõigust, nagu väidab apellatsioonkaebuses kostja. Kostja on igal juhul tööde vastuvõtmist 26. juulil 2016 kinnitanud. Eelnevat arvestades ei ole iseenesest tähtsust ka MK ja kostja seadusliku esindaja e-kirjavahetusel, mida kostja soovib tõendina asja materjalide juurde lisada. Kolleegium möönab, et iseenesest on õige kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on ekslikult jaganud poolte tõendamiskoormise osas, mis puudutab seda, kas tööde üleandmisevastuvõtmise aktid on ehtsad. Kui hageja esitab kohtule aktid võib kostja selle ehtsuse TsMS § 277 lg 1 järgi vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse, sh võib dokumendi ehtsust või võltsitust põhistada dokumentide võrdlemisega. Kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle TsMS § 277 lg 4 I lause järgi arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 277 lg 1 kohaldamisel ei
2-17-8296 ole kohtul õigust tõendeid hinnata ning juhul kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks sellest väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole) (vt Riigikohtu
23.septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10). Eeltoodu ei tähenda kolleegiumi hinnangul siiski seda, et kohus peab igal juhul, kui võlgnik väidab, et dokument ei ole ehtne, jätma selle TsMS § 277 lg 4 alusel tõendite hulgast välja või korraldama käekirjaekspertiisi. Kui võlgnik esitab paljasõnalise põhistamata vastuväite, mille alusel ei teki kohtul koosmõjus asjas esitatud teiste vastuväidete ja tõenditega kahtlust, et dokument on võltsitud, võib kohus dokumenti tõendina arvestada. Vastasel korral saaks pahatahtlik menetlusosaline kuritarvitada kohtumenetluses oma õigusi ning raskendada kohtuasja lahendamist õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, vaidlustades paljasõnaliselt kõigi asjas esitatud tõendite ehtsuse. Seda arvestades lähtus maakohus praegust vaidlust lahendades põhjendatult sellest, et kostja ei olnud oma vastuväidet asjakohaselt ja usutavalt põhistanud, mistõttu ei olnud maakohtul alust jätta tööde üleandmise-vastuvõtmise akte tõendina arvestamata.
8.2.Kostja väited selle kohta, et alltöövõtulepingu pooltel ei olnud kokkulepet selle kohta, et töid tehakse etapiviisiliselt, tugineb üksnes kostja arusaamale alltöövõtulepingu sätete tõlgendusest, kuid see ei kummuta maakohtu järeldust, mis võttis aluseks nii lepingu poolte käitumise kui ka lepingu lisad.
8.3.Kostja vastuväidetele 26. juuli 2016. a kinnituskirja selguse kohta on maakohus ammendavalt vastanud ning kolleegium nõustub maakohtuga. Samuti on maakohus andnud kinnituskirjale kui deklaratiivsele võlatunnistusele kohase õigusliku hinnangu ning leidnud põhjendatult, et iseenesest võib hageja nõue olla alusetu, kui alltöövõtjal ei ole nõuet kostja vastu. Praegusel juhul tuvastas aga maakohus õigesti, et kostjal on kohustus tasuda arvel märgitud tööde eest, ning kostja ei ole vastupidist tõendanud.
8.4.Kostja tasaarvestuse avaldust lahendades ei ole maakohus samuti eksinud ning leidis põhjendatult, et kostja ei saanud VÕS § 171 lg 3 p 2 järgi oma kahju hüvitamise nõudeid hagejale loovutatud nõudega tasaarvestada.
9.Maakohus on aga eksinud hageja viivisenõuet 14 311 euro 81 sendini vähendades. Iseenesest leidis maakohus õigesti, et kostja taotlust arvestades saab kohus viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada, kui viivis on ebamõistlikult suur. Maakohus vähendas aga kolleegiumi hinnangul asjas esile toodud asjaolusid arvestades põhjendamatult viivist kohtule esitatud põhivõla suuruseni, kuigi kostja oli viivituses kogu põhivõla tasumisega ning hageja võinuks kostja tasutud 24 000 eurot arvata VÕS § 88 lg 8 järgi tasutud summa viivise katteks, mitte vähendada selle võrra võlgniku põhivõlga. Seetõttu juhindus maakohus viivist vähendades põhjendamatult sellest, et võlgnik on suures osas põhivõla tasunud. Küll aga saab algset põhivõlga ületavat viivist pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Seetõttu piirdub mõistlik viivisemäär algse põhivõla suurusega ning kolleegium mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 38 311 eurot 81 senti.
10.Kostja apellatsioonkaebusele lisatud tõend (e-kirjavahetus MK-ga) tuleb jätta vastu võtmata, sest kostja on esitanud selle hilinenult ning kolleegiumi hinnangul ei olnud hilinemiseks mõjuvat põhjust.
2-17-8296 Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et menetlusosalised peavad TsMS § 329 lg 1 esimese lause järgi esitama kohtumenetluses oma tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Kui tõend esitatakse hilinenult, võib kohus TsMS § 238 lg 3 p 3 järgi keelduda tõendit vastu võtmast ja selle tagastada. Sellest tulenevalt ei võta ringkonnakohus üldjuhul uusi tõendeid asja materjalide juurde ja tagastab need menetlusosalisele. Erandjuhul võib ringkonnakohus siiski uusi tõendeid TsMS § 652 lg 3 järgi vastu võtta ja nende alusel uusi asjaolusid tuvastada, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Praegusel juhul on maakohus kostja hinnangul ekslikult ja üllatuslikult jaganud asjas tõendamiskoormise, mistõttu jäi tal nimetatud tõend maakohtus esitamata. Kolleegium sellega ei nõustu. Kuna hageja oli esitanud tõendid selle kohta, et arve aluseks olevad tööd võeti vastu, sh kinnitas kostja esindaja kinnituskirjas tööde vastuvõtmist, pidi kostja mõistma, et hagi rahuldamata jätmiseks tuleb kostjal esitada tõendid selle kohta, et ta pole töid vastu võtnud või et tööde vastuvõtmisest keeldumiseks esines alus.. Seejuures taotleski kostja maakohtus MKi ülekuulamist tunnistajana, kuid maakohus jättis taotluse 19. veebruari 2018. a määrusega rahuldamata, sest asjaolu, et MK ei ole akte allkirjastanud, pole vaja tõendada. Hageja väitel allkirjastas aktid MK. Seega saanuks kostja taotleda MK ülekuulamist tunnistajana maakohtus. Seda pole aga kostja teinud.
11.Eelnevat arvestades tühistab kolleegium maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata ja jaotas menetluskulud, ning teeb uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõla ulatuses.
12.Hagi rahuldamise tõttu jäävad nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.