Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja seisukohad, hagi aluseks olevad asjaolud ja nõue

Kostja vastuväited

Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse ning uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi kuulub põhinõude osas rahuldamisele ning viivis vähendamisele.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Hagiavaldusega nõuab hageja kostjalt arvest nr 1-031 tuleneva rahalise kohustuse täitmist. Kostja põhivõlg (arve tasumata osa) hageja ees on 14 311,81 eurot, millele lisandub sissenõutav viivis summas 35 819 eurot ning viivis alates hagiavalduse esitamisest. Poolte vahel ei ole erimeelsusi põhivõla suuruse osas, küll on kostja esitanud vastuväite viivisemäära vastuolule heade kommetega ning taotlenud viivise vähendamist. Kostja peamiseks vastuväiteks on, et müüja kui töövõtja ei ole täitnud kostja kui tellija ees alltöövõtulepingutest tulenevaid kohustusi ega töid kostjale üle andnud, mistõttu ei ole tasunõue sissenõutavaks muutunud. Vaidlust ei ole selles, et müüja ei ole täitnud vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni kostjale üleandmise kohustust. Kostja on lisaks esile toonud, et müüja teostas töid lepingutes N-173 ja N-213 märgitud objektidel puudustega. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, et uuel võlausaldajal on õigus nõuda alltöövõtulepingutest tuleneva rahalise nõude täitmist üksnes juhul, kui müüja on täitnud kõik omapoolsed alltöövõtulepingutest tulenevad kohustused. Hageja peamise seisukoha kohaselt hagi rahuldamise eelduseks on vaid teise etapi tööde üleandmine-vastuvõtmine. Lisaks on kostja oma võlga mitmeid kordi tunnistanud ning vastuväited on tekkinud alles peale nõude hagejale loovutamist.

-

pooled ei vaidle, et Lepingu puhul on tegemist faktooringulepinguga (võlaõigusseaduse § 256), kus hageja omandab seniselt võlausaldajalt nõude võlgniku vastu, saades nõude omanikuks ja finantseerides seejärel senist võlausaldajat;

-

Lepingu p 2.1.1 järgi toimub nõuete loovutamine müüjalt hagejale selliselt, et müüja edastab hagejale loendi nõuetest, mida ta soovib loovutada (Loovutuspakkumine), seejärel saadab hageja müüjale kinnituse selle kohta, millised Loovutuspakkumises toodud nõuded ta kinnitab (Kalkulatsioon) (Lepingu p 2.2.1). Kalkulatsioonis nimetatud nõue, mille loovutamist on müüja aktsepteerinud, loetakse hagejale loovutatuks ja hageja loetakse nõude uueks võlausaldajaks alates Lepingu p-s 2.2.2 nimetatud teate saamist (Lepingu p 2.2.3) (tl 8);

-

27.05.2016 sõlmis kostja tellijana müüjaga ehituse alltöövõtulepingu nr N-173 (tl 13p14p). Lepingu p 2.1. kohaselt on lepingu objektiks kortermaja N-173 elektriinstallatsioonimaterjalide tarne ja elektritööd asukohaga xxx;

-

22.06.2016 sõlmis kostja tellijana müüjaga ehituse alltöövõtulepingu nr N-213 (tl 15-16). Lepingu p

N-213

elektriinstallatsioonimaterjalide tarne ja elektritööd asukohaga xxx;

-

alltöövõtulepingutes lepiti kokku tööde üleandmises-vastuvõtmises (p 7) ning tööde eest tasumise tingimustes ja korras (p 5). Alltöövõtulepingute p 6.2. kohaselt on tööde lõpetamise tähtpäev 30.09.2016. Alltöövõtulepingute p 5.1. kohaselt tasutakse määratletud tööde teostamise eest vastavalt maksegraafikule. Alltöövõtulepingute p 7.1. sätestab, et tööde üleandmine-vastuvõtmine toimub lepingu objektil ning täitja on kohustatud töö tellijale (kostja) üle andma ja tellija (kostja) on kohustatud töö vastu võtma, kui töö vastab projektdokumentatsioonile ja lepingu sätetele (tl 14-14 p; 15-16);

-

alltöövõtulepingute p-s 3.2 on lepingupooled kokku leppinud, et W E OÜ on kohustatud täitma ja allkirjastama Norra Kuningriigi seadustest tuleneva vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni ning andma selle kostjale üle enne viimase makse tasumist, kuid mitte hiljem kui 20.09.2016 alltöövõtulepingu nr N-173 järgi ning mitte hiljem kui 19.09.2016 alltöövõtulepingu nr N-213 järgi. Samasugune kohustus on korratud üle lepingu p-s 6.3;

-

Lepingu alusel andis müüja hagejale finantseerimiseks üle müüja ja kostja vahel sõlmitud ehituse alltöövõtulepingu nr N-173 (tl 13p-14p) ja ehituse alltöövõtulepingu nr N-213 (tl 15-16) alusel müüja poolt kostjale 21. juulil 2016 esitatud arve nr 1-031 summas 358 372,50 Norra krooni (38 311,81 eurot) maksetähtpäevaga 11. august 2016 (tl 16p ja 35);

-

25.07.2016 edastas hageja kostjale müüja (W E OÜ) 21.07.2016 arve nr 1-031 (tl 35) koos kinnituskirjaga (tl 55, tl 17) ning samast 25.07.2016 hageja elektronkirjast tuleneb, et „W E OÜ (müüja) ja Svea Finance AS (hageja) vahelise lepingu alusel kuulub juuresolev arve tasumisele hageja kontole“ (tl 55);

-

enne arvest nr 1-031 tuleneva rahalise nõude omandamist kostja vastu andis kostja hagejale kinnituse muuhulgas selle kohta, et ta on arvel nr 1-031 (arve) toodud kauba/teenuse kätte saanud vastavalt alltöövõtulepingutele nr N-213 ja N-173 ning arvele nr 1-031; Arvele ei ole esitatud kreeditarvet ning kostjal puuduvad vastuväited arvel toodud nõudele; puuduvad õiguslikud alused, millest tulenevaid nõudeid saaks Arvel toodud nõudega tasaarvestada; kostja kannab Arvel toodud summa hageja kontole Arvel märgitud tähtpäevaks; Arve tasumisega viivitamisel kohustub kostja tasuma hagejale viivist 0,5% päevas. Vastava kinnituskirja digitaalallkirjastas kostja juhatuse liige H E 26. juulil 2016 (tl 17p-18);

-

saadud dokumentide alusel teatas hageja müüjale, et on nõus arvest nr 1-031 tuleneva rahalise nõude kostja vastu omandama, edastades müüjale 26.07.2016 Kalkulatsiooni nõude summas 38 311,81 eurot omandamiseks, mille müüja kinnitas 26. juulil 2016 (tl 18p-19);

-

Lepingu alusel finantseeris hageja müüja poolt kostjale esitatud arve nr 1-031 summas 38 311,81 eurot, millest oli maha arvatud arve finantseerimisega seotud tasu (Lepingu p 3.1 järgne tasu), kandes müüja arveldusarvele 26. juulil 2016 35 803,54 eurot (tl 20-21p);

-

Pooled ei vaidle, et kostja arvet maksetähtpäevaks (11. augustiks 2016) hagejale kogu ulatuses ei tasunud ega pole tasunud senini;

-

Pooled ei vaidle, et pärast maksetähtpäeva saabumist tegi hageja kostjale meeldetuletusi (nii telefoni kui e-kirja teel), vastuseks millele teatas kostja esialgu, et nad aktsepteerivad nii põhivõlgnevust kui tekkinud viivist 0,5% põhivõlalt päevas ning arve tasumine on viibinud vaid seetõttu, et kostja ootab ise oma lepingupartnerilt raha laekumist;

-

-

-

Pooled ei vaidle, et alates oktoobrist 2016 kuni 2017 aasta alguseni tegigi kostja hagejale

makseid osade kaupa, tasudes kokku hagejale 24 000 eurot (26. oktoobril 2016 makse summas 2 000 eurot; 4. novembril 2016 makse summas 2 000 eurot; 18. novembril 2016 makse summas 4 000 eurot; 7. detsembril 2016 makse summas 2 000 eurot; 9. detsembril 2016 makse summas 2 000 eurot; 16. detsembril 2016 makse summas 2 000 eurot; 28. detsembril 2016 makse summas 2 000 eurot; 30. detsembril 2016 makse summas 2 000 eurot; 13. jaanuaril 2017 makse summas 2 000 eurot; 1. veebruaril 2017 makse summas 2 000 eurot; 15. veebruaril 2017 makse summas 2 000 eurot); -

Pooled ei vaidle, et 3. aprillil 2017 teatas kostja hagejale, et ta ei kavatse ülejäänud osa Arvest ega tekkinud viivisest tasuda, sest müüja on 2016 aasta lõpus oma kohustusi kostja ees rikkunud ja seetõttu kostja keeldub arve puuduoleva osa ja viivise tasumisest, vähemalt täissummas. Vastuseks kostja meelemuutusele teatas hageja, et peab arve ja tekkinud viivise täies ulatusest tasumisest keeldumist põhjendamatuks, sest esiteks kinnitas kostja hagejale enne nõude omandamist vastuväidete puudumist ja teiseks, kostja vastuväited (eeldades et need eksisteerivad) on tekkinud alles pärast arvest tuleneva rahalise nõude hagejale loovutamist (tl 24).

(tl 18p). Kostjale on nõude loovutamisest teatatud. VÕS §-st 170 tulenevalt ei ole loovutuspakkumise näidisvormil ega S T käenduslepingul asjas tähtsust. Hageja on tõendanud, et hagejale on loovutatud nõue, mille täitmist ta nõuab (tl 18p). Nõude loovutamine ei eelda võlgniku nõusolekut (VÕS § 164 lg 1). VÕS § 170 kohaselt loetakse loovutamine võlgniku suhtes toimunuks isegi siis, kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv, tingimusel, et võlausaldaja teatab võlgnikule, et ta on nõude loovutanud. Kostja on nõude loovutust ka aktsepteerinud, sest vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja on nõude uuele võlausaldajale osaliselt täitnud. Nõuded loovutati igakordselt ja eraldi. Lepingu p 2.2.3 sätestab, et Kalkulatsioonis nimetatud nõue, mille loovutamist on müüja aktsepteerinud, loetakse hagejale loovutatuks ja hageja loetakse nõude uueks võlausaldajaks alates Lepingu p-s 2.2.2 nimetatud teate saamisest. Saadud dokumentide alusel teatas hageja müüjale, et on nõus arvest nr 1-031 tuleneva rahalise nõude kostja vastu omandama, edastades müüjale 26.07.2016 Kalkulatsiooni nõude summas 38 311,81 eurot omandamiseks, mille müüja kinnitas 26. juulil 2016 (tl 18p-19). Lepingu alusel andis müüja seega hagejale finantseerimiseks üle müüja ja kostja vahel sõlmitud ehituse alltöövõtulepingu nr N-173 (tl 13p-14p) ja ehituse alltöövõtulepingu nr N-213 (tl 15-16) alusel müüja poolt kostjale 21. juulil 2016 esitatud arve nr 1-031 summas 358 372,50 Norra krooni (38 311,81 eurot) maksetähtpäevaga 11. august 2016 (tl 16p ja 35) ning eeltoodu nähtub ka kinnituskirjast. Vastava kinnituskirja digitaalallkirjastas kostja juhatuse liige H E 26. juulil 2016 (tl 17p-18). 25.07.2016 edastas hageja kostjale müüja (W E OÜ) 21.07.2016 arve nr 1-031 (tl 35) koos kinnituskirjaga (tl 55, tl 17) ning samast 25.07.2016 hageja elektronkirjast kostjale tuleneb, et „W E OÜ (müüja) ja Svea Finance AS (hageja) vahelise lepingu alusel kuulub juuresolev arve tasumisele hageja kontole“ (tl 55). Kohus on tuvastanud, et arvest nr 1-031 tuleneva rahalise nõude loovutamisega müüjalt hagejale asus hageja senise võlausaldaja (müüja) asemele. Kostjal tekkis kohustus tasuda hagejale arve nr 1-031 hiljemalt 11. augustiks 2016 summas 38 311,81 eurot.

(19.09.2016 ning 20.09.2016), on selge, et 26.07.2016 kostja poolt kinnituskirja allkirjastamist ei saa samastada alltöövõtulepingute järgsete tööde vastuvõtmisega. Hageja kui faktoor saab nõuda kostjalt kui faktooringuvõlgnikult rahalise nõude täitmist juhul, kui faktooringu kliendi ja kostja vahel sõlmitud alltöövõtulepingud on täidetud. Lepingu p 3 tuleneb, et finantseerimise aluseks olevad dokumendid on arve koos nõude loovutamise märkusega (allkirjastab müüja); vastuvõtu akt (allkirjastab müüja ja ostja); (all)töövõtuleping (allkirjastab müüja ja ostja) või tellimus (allkirjastab ostja); loovutuspakkumine (allkirjastab müüja); ostjapoolne kinnituskiri; kalkulatsioon (allkirjastab müüja). Nimetatust tuleneb, et vajalik on kõikide loetletud dokumentide olemasolu. Kostja on viidanud, et käesoleval juhul ei ole müüja ja kostja poolt allkirjastatud vastuvõtu akti. Vaatamata asjaolule, et hageja ise peab vajalikuks tööde vastuvõttu tõendava dokumendi vormistamist faktooringu kliendi ja faktooringu võlgniku poolt, ei ole hagejal esitada tõendeid selle kohta, et faktooringu klient oleks elektritööd vastavalt alltöövõtulepingutele teostanud ning lepingukohased tööd oleksid kostjale üle antud. Kohus märgib, et kohtule jääb sarnaselt hagejaga arusaamatuks, mis moel hageja kostjat eksitas ja mis on kinnituskirjas ebaselget. Kinnituskiri on pealkirjastatud kui „Kinnitus kauba/teenuse/töö kättesaamise ning arve tasumise kohta“ ning selles sisalduvad järgmised kinnitused: kostja on kauba/teenuse/töö kätte saanud vastavalt alltöövõtulepingutele nr N-213 ja N-173 ning arvele nr 1-031; arvele ei ole esitatud kreeditarvet ning kostjal puuduvad vastuväited arvel toodud nõudele; puuduvad õiguslikud alused, millest tulenevaid nõudeid saaks arvel toodud nõudega tasaarvestada; kostja kannab arvel toodud summa Svea Finance AS kontole arvel märgitud tähtpäevaks; arve tasumisega viivitamisel kohustub kostja tasuma Svea Finance AS-ile viivist 0,5 % päevas; arvega seotud märkused, kaebused, reklamatsioonid, mis puudutab kostja ja W E OÜ vahel sõlmitud lepingut, tuleb esitada W E OÜ-le (tl (tl 17p-18). Kohus nõustub hageja hinnanguga, et kinnituskirja põhjal on piisavalt selge, et tööd, mille eest on arve nr 1-031 esitatud, on kostja poolt vastu võetud (aktsepteeritud) ja tähtsust ei oma, kas kinnituskirjas on kasutatud sõnastust “olen töö kätte saanud” või “olen töö vastu võtnud”. Kostja juhatuse liikme poolt 26. juulil 2016.a allkirjastatud kinnituskiri on selge ja arusaadav. Kostja on selgitanud, et näeb esmakordselt hageja 09.11.2017 akte (tl 74; 74p), millest tulenevalt on kostjal kahtlus vastavate dokumentide autentsuses ning päritolus. Hageja esitatud tõendite pealkirjaks on „Tööde kliendile üleandmise akt“, kuid kostjale jääb arusaamatuks, kes on nn klient, kuivõrd allkirjade kohad on „tellija“ ja „tellimuse täitja“ jaoks. Aktis on toodud osavõtjate nimed – M K ja K K, kuid puudub teave, kellega on tegemist. Alltöövõtulepingute nr N-172 ja N-213 p-s 9 on nimetatud vastutavad isikud nimeliselt, kelleks on M K kostja poolt ja S T W E OÜ poolt. Lisaks ei ole tuvastatav, kes on vastavad aktid allkirjastanud ning on ilmne, et aktid on allkirjastatud ainult ühe isiku poolt, kuigi üleandmise-vastuvõtmise akt eeldab vähemalt kahte allkirja. Kohtu hinnangul on hageja tõenditega (tl 74; 74p) tõendatud, et alltöövõtulepingute nr N-172 ja N-213 järgsed tööd, mille eest arve nr 1-013 esitati, on kostja poolt vastu võetud. Tööde üleandmist reguleerib mõlemas nimetatud alltöövõtulepingus p 7.1, mille kohaselt töö üleandmine-vastuvõtmine toimub Lepingu objektil, vastavalt Lepingus sätestatud tingimustele. Täitja on kohustatud tellijale töö üle andma ja tellija on kohustatud töö vastu võtma, kui töö vastab projektdokumentatsioonile ja Lepingu sätetele. Kostja allkirjastas enne kinnituskirja allkirjastamist (26.07.2016) tööde üleandmise aktid nii alltöövõtulepingu nr N-213 järgsete tööde osas, mille eest arve nr 1-013 esitati (allkirjastatud 20. juulil 2016; tl 74) kui ka alltöövõtulepingu nr N-173 järgsete tööde osas, mille eest arve nr 1-013 esitati (allkirjastatud 20. juulil 2016, tl 74p) ja mille tasumata osa kostjalt väljamõistmist hageja käesolevas hagis nõuab. Mõlemas aktis

on kirjas, et: „Teine osa lepingus ettenähtud töödest on lõpetatud ja tellija poolt aktsepteeritud.“ Need dokumendid lükkavad ümber kostja väited, et töid, mille eest arve nr 1-013 esitati, ei ole vastavalt alltöövõtulepingutele nr N-213 ja nr N-173 vastu võetud (et kostja ei ole allkirjastanud tööde vastuvõtu akte). Hageja esitatud tõendite ebaehtsust oleks pidanud tõendama kostja, kuid kostja ei ole oma vastavat väidet põhistanud. Hageja seevastu on tõendanud, et kostja on arve nr 1-031 aluseks olevad tööd vastu võtnud. Hageja on selgitanud, et tegemist on kostja enda poolt välja töötatud (koostatud) aktidega. Aktis toodud osavõtjate nimed – M K ja K K – need nimed on samuti kostja enda poolt aktidele lisatud. Lisaks S. T suhtles kostjaga alltöövõtulepingutega seotud küsimustes W E OÜ esindajana ka K K. Kostja tõendist nähtuvalt (tl 57) on kostja esindaja M K lisanud ekirjavahetusse suhtluses W E OÜ-ga ka K K (xxx). Lisaks M. K suhtles W E OÜ-ga alltöövõtulepingutega seotud küsimustes kostja esindajana ka M K. Muuhulgas toimus M K vahendusel alltöövõtulepingute järgse teise etapi tööde vastuvõtmine ja tööde üleandmise aktide allkirjastamine. Tulenevalt TsÜS § 116 lg-st 2 kehtib M K volituste eeldus. TsÜS § 116 lg 2 sätestab et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Seoses TsÜS § 116 lg-s 2 sätestatuga on TsÜS-i kommenteeritud väljaandes märgitud, et: „Tehingu tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku nimel eeldatakse eelkõige selliste isikute puhul, kes tegutsevad tehingu teisele poolele äratuntavalt teise isiku ettevõttes või kutsetegevuses.“ Arvestades, et M K oli kostja enda poolt lisatud tööde üleandmise akti tööde vastuvõtjaks, on ilmne, et M K tegutses äratuntavalt Seve Ehituse AS-is. Akte ei allkirjastanud S T ega M K, sest nimetatud isikud reisisid seoses tööga pidevalt ringi (viibides erinevatel ehitusobjektidel). Kostja ei ole eeltoodud hageja väidetele vastu vaielnud. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et tööde kostja poolt vastuvõtmise fakti tõendamiseks piisab vaid kostja kui tööde vastuvõtja esindaja allkirja olemasolust. Kohtu hinnangul on kostja poolt allkirjastatud kinnituskiri käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. Kostja on kinnitanud arve nr 1-031 aluseks olevate tööde kättesaamist 20. juulil 2016 müüjale (tl 74-74p) ja seejärel hagejale 26. juulil 2016 (tl 17p) ning veel mitu kuud pärast tööde üleandmise akti allkirjastamist tegi kostja hagejale makseid (arve nr 1-031 osaline tasumine).

ta ei ole sellest teadlik ning kõik on korras. 21.09.2016 suhtles kostja uuesti W E OÜ esindajaga, kes väitis, et xxx AS on W E OÜ suhtes negatiivselt meelestatud, väites, et põhjuseks on asjaolu, et W E OÜ määratles enda ettevõtte Norra postiaadressina suvalise maja xxx ning kõik sinna saadetud kirjad tagastati saatjatele. Müüja esindaja kinnitas, et ta on teadlik litsentsi peatamisest, kuid väitis, et see on seotud viidatud aadressiprobleemiga, kuid litsents saab taastatud 23.09.2016 ning siis on võimalik ka hoonete, milles W E OÜ oli teostanud elektritöid, üleandminevastuvõtmine. 23.09.2016, kui kostja hakkas hoonet arendajale üle andma, selgus, et xxx AS keeldub objektidele, millised olid hõlmatud alltöövõtulepingute-järgsete töödega, elektrit sisse lülitamast, põhjendades seda asjaoluga, et W E OÜ oli kaotanud litsentsi juba 2016 suvel, põhjuseks teistel objektidel (Norra Kuningriigis) puudustega elektripaigaldustööde tegemata jätmine ning W E OÜ vastavat litsentsi ei ole taastatud. Seega avaldas müüja esindaja kostjale ebaõiget teavet selle kohta, et ta ei tea ettevõtte litsentsi peatamisest ega selle põhjustest. VÕS §-st 102 tuleneb, et võlgnik peab võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. Tegemist on alltöövõtulepingute nõuetekohase täitmise seisukohalt määrava asjaoluga, millest oleks tulnud kostjat viivitamatult teavitada. VÕS § 641 lg 1 sätestab, et töö peab vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid ning lg 2 p 1 kohaselt ei vasta töö muu hulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 101 lg 1 p 2 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda. Arvestades, et allatöövõtulepingute puhul on tegemist vastastikusi kohustusi sisaldavate lepingutega ning müüja on jätnud enda kohustused täitmata, on kostja õigustatud kasutama õiguskaitsevahendit, s.o tasu maksmise kohustuse täitmisest keeldumist. VÕS § 111 lg 1 järgi võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping). Töövõtulepingu puhul on töövõtja ja tellija vastastikusteks kohustusteks ühelt poolt nõuetele vastava töö tegemine ja teiselt poolt selle eest tasu maksmine. Kui töövõtja tehtud töö ei vasta lepingutingimustele, saab tellija esmalt nõuda töö parandamist või uue töö tegemist (lepingu täitmise nõue VÕS § 646 järgi). Sellest tulenevalt saab tellija keelduda lepingutingimustele mittevastava töö korral tasu maksmast seni, kuni töövõtja teeb nõuetekohase töö või parandab töös esinenud puudused, s.o tasu maksmise seniks edasi lükata, kuni töövõtja täidab lepingu nõuetekohaselt. Käesolevas asjas müüja uut tööd ei teinud ning kõigi puuduste parandamisega on tegelenud kostja. Tegemist on olulise lepingu rikkumisega müüja poolt, mistõttu on kostjal õigus keelduda alltöövõtulepingutest tulenevate tasude maksmisest. Hageja arvates omab käesolevas tsiviilasjas tähtsust vaid asjaolu, kas müüja poolt on teostatud ja kostja poolt on vastu võetud alltöövõtulepingute järgsed teise etapi tööd, mille eest arve nr 1-031 on esitatud ja mille puuduoleva osa tasumist hageja kostjalt käesolevas tsiviilasjas nõuab. Hageja on tõendanud, et need tööd on nõuetekohaselt teostatud ja kostja poolt vastu võetud. Kostja seevastu on seisukohal, et alltöövõtulepingutes nr N-213 ja N-173 ei lepitud kokku tööde etapiviisilises üleandmises-vastuvõtmises ning kostja ei ole allkirjastanud tööde etapiviisilisi üleandmise-vastuvõtmise akte, mistõttu ei ole ka tasunõue arve nr 1-031 alusel muutunud sissenõutavaks tulenevalt VÕS § 637 lg-st 4. Alltöövõtulepingutes nr N-213 ja N-173 sätestatud töid tuleb vaadata tervikuna, sest tööde üleandmine-vastuvõtmine on kokku lepitud tervikuna. Tööd tuli ühe tervikuna üle anda pädevale asutusele xxx AS-ile Norra Kuningriigis. Oluline on, et W E OÜ alltöövõtulepingujärgsed tööd olid elektritööd, mille nõuetekohasust saab hinnata ja seeläbi töid üle anda-vastu võtta üksnes siis, kui Norra Kuningriigi pädev kohalik elektrienergia võrguettevõtte xxx AS on objekti ning vastutusdokumentatsiooni enne liitumist heaks kiitnud. Kostja ei võtnud hagejalt alltöövõtulepingute-järgseid töid vastu ning kostjal puudub kohustus

tasuda mittenõuetekohaselt teostatud tööde eest. Kostja ja müüja W E OÜ vahel sõlmitud alltöövõtulepingud nr N-173 ja nr N-213 vastavad VÕS § 635 lg 1 järgi töövõtulepingu tunnustele. Töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Tasunõude sissenõutavuse hindamiseks peab kohus esmalt tuvastama, kas alltöövõtulepingus lähtus tasu sissenõutavus töö valmimisest või töö vastuvõtmisest. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö vastu, või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Vastuvõtmise erijuht on olukord, mil töö vastuvõtmine ja tasu maksmine on kokku lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga osa eest tasuda VÕS § 637 lg 4 teise lause kohaselt vastava tööosa vastuvõtmisel (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-17, p 12.4; Riigikohtu otsus nr 3-2-1-93-15, p 10; otsus nr 3-2-1-44-15, p 13). Kuigi kostja on selgitanud, et alltöövõtulepingud nr N-172 ja N-213 ei näe ette tööde etapiviisilist üleandmist ja vastuvõtmist ning seega ei ole toimunud W E OÜ ja kostja vahel mistahes tööde etapiviisilist üleandmist-vastuvõtmist, sealhulgas hageja viidatud nn teise etapi tööde üleandmistvastuvõtmist, on esitatud tõendite alusel (tl 74-75p) võimalik asuda seisukohale, et müüja ja kostja olid kokku leppinud alltöövõtulepingu nr N-172 ja N-213 etappides. Alltöövõtulepingute nr N-172 ja N-213 tööde üleandmist-vastuvõtmist reguleerivad alltöövõtulepingute p-d 7, mille p-de 7.1. kohaselt töö üleandmine-vastuvõtmine toimub lepingu objektil vastavalt lepingus sätestatud tingimustele ning täitja on kohustatud tellijale töö üle andma ning tellija on kohustatud töö vastu võtma, kui töö vastab projektdokumentatsioonile ja lepingu sätetele, täpne üleandmise-vastuvõtmise kuupäev ja kellaaeg täpsustatakse ehituskoosolekutel. Alltöövõtulepingute p-d 3.2. sätestavad, et täitja on kohustatud täitma ja allkirjastama Norra Kuningriigi seadustest tuleneva vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni ning andma selle tellijale üle enne viimase makse tasumist, kuid mitte hiljem kui 20.09.2016 (alltöövõtuleping nr N-173); mitte hiljem kui 19.09.2016 (alltöövõtuleping nr N-213). Alltöövõtulepingute p 6.2. järgi tuli tööd üle anda 30.09.2016. Kostja on selgitanud, et käesoleval juhul oli kokku lepitud, et hoone üleandmine kostja poolt arendajale toimub 23.09.2016 ning arendaja poolt lõppklientidele üleandmine toimub 15.10.2016. Alltöövõtulepingute nr N-172 ja N-213 punkti 5.1. kohaselt Lepinguga määratletud töö teostamise eest tasutakse tellija poolt vastavalt maksegraafikule. Seega olid müüjal ja kostjal alltöövõtulepingutes kokkulepped, mil viisil toimub tööde üleandmine-vastuvõtmine; et tasutakse vastavalt maksgraafikule; et müüja on kohustatud vastutusja mõõdistusdokumentatsiooni üle andma kostjale mitte hiljem kui 20.09.2016 (alltöövõtuleping nr N-173) ning mitte hiljem kui 19.09.2016 (alltöövõtuleping nr N-213) ning lisaks kokkulepe, et hoone lõplik üleandmine kostja poolt arendajale toimub 23.09.2016. Arve nr 1-031, mida hageja finantseeris ja millest tuleneva nõude hageja müüjalt omandas, esitas hageja kostjale alltöövõtulepingute nr N-173 ja nr N-213 alusel teostatud teise etapi tööde eest. Hagejal on õigus nõuda arve nr 1-013 tasumist kostjalt, kuna pooled ei vaidle, et tööd, mille eest arve nr 1-031 esitati, on müüja poolt tehtud, on esitatud tõendid, et need on ka kostja poolt vastu võetud ning et on olemas kokkulepe selle töö osa eest eraldi tasumine. Nii alltöövõtulepingus nr N-213 kui ka N-173 leppisid kostja ja müüja kokku tööde etappides, millele viitavad

alltöövõtulepingute lisad (tl 74-74 p; 75-75p), kus on reguleeritud tööde etapiline akteerimine ja maksmine osade kaupa. Täpsemalt on kostja ja müüja kokku leppinud nende vahel sõlmitud alltöövõtulepingus nr N-173 tööde teostamises, akteerimises ja tööde eest tasumises viies etapis (tl 75). Alltöövõtulepingus nr N-213 lepiti kokku tööde teostamises, akteermises ja tasumises neljas etapis (tl 75p). Samuti on tööde üleandmise aktides (tl 74-74p) kirjas, et: “Teine osa lepingus ettenähtud töödest on lõpetatud ja tellija poolt aktsepteeritud.” Ka käesoleval juhul oli töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumine seotud konkreetse etapi tööde üleandmise-vastuvõtmisega. Kohus on seisukohal, et tasunõue alltöövõtulepingute nr N-213 ja N-173 alusel teostatud tööde eest, mille eest esitati arve nr 1-031, muutus sissenõutavaks hiljemalt 10 tööpäeva jooksul peale tööde üleandmise aktide allkirjastamist 20.07.2016 (tl 74-74p). Hageja on tõendanud, et teise etapi tööd, mille eest arve nr 1-031 esitati, on kostja poolt vastu võetud. Tõenditeks on kostja juhatuse liikme kinnitus (tl 17p -18) ja teise etapi tööde vastuvõtmise aktid (tl 74-74p). Kostja on selgitanud, et ehitusvaldkonnas on nn avansiliste maksete tegemine tavapärane, kuid selliste osamaksete tasumine ei ole mingil määral samastatav tööde üleandmise-vastuvõtmisega osade kaupa. Kuigi kostja on selgitanud, et maksegraafik ei reguleeri tööde üleandmise ja vastuvõtmisega seonduvat, on sellest siiski selgelt nähtuv poolte kokkulepe, et tasumine toimub osade kaupa peale vastavate tööde akteerimist (tl 75-75p) ning tõenditena on juurde lisatud ka tööde kliendile üleandmise aktid (tl 74-74p). Kohtu hinnangul ehitusvaldkonnas on etapiviisiline tööde üleandmine-vastuvõtmine ka tavapärane. Seega, kuivõrd pooled ei vaidle, et müüja on töö, mille eest arve nr 1-031 esitati, teinud valmis ja kuivõrd on leidnud tõendamist, et tasu selle eest on muutunud sissenõutavaks ning hagejale loovutatud, saab hageja tugineda kostja suhtes hagiavalduses esitatud tasu maksmise nõudele. Hagi aluseks on teise etapi tööde eest esitatud arve nr 1-031 osaline tasumata jätmine. Üleandmise akt allkirjastati kostja poolt teise etapi tööde vastuvõtmise kohta 20. juulil 2016.a, seega muutus tasunõue teise etapi tööde eest sissenõutavaks hiljemalt 10 tööpäeva jooksul peale vastavate tööde akteerimist. Ülejäänud tööde etapid ei ole käesolevas vaidluse esemeks ning hageja on kinnitanud, et nendest töödest tekkinud rahalisi nõudeid ei ole hagejale loovutatud. Kostja etteheited müüjale puudutavad alltöövõtulepingu nr N-173 ja N-213 viimase etapi töid ja alltöövõtulepingut nr N2015/EL-1. Vastavalt alltöövõtulepingu nr N-173 lisale 4 on viienda (so viimase) etapi tööks vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni allkirjastamine, esitamine ja vastuvõtmine. Vastavalt alltöövõtulepingu nr N-213 lisale 4 on neljanda (so viimase) etapi tööks vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni allkirjastamine, esitamine ja vastuvõtmine. Väited viimase etapi töödes esinevatest puudustest ei ole asjakohased, sest arve nr 1-031, mille tasumist hageja nõuab, on esitatud alltöövõtulepingute nr 1-173 ja nr N-213 teise etapi tööde eest. Teise etapi tööd (seinasisesed kaabeldustööd) on kostja vastu võtnud ja aktsepteerinud ning seda nii müüja (tööde üleandmis vastuvõtmis aktide allkirjastamine 20. juunil 2016.a; tl 74-74p) kui ka hageja ees (kinnituskirja allkirjastamine 26. juulil 2016, tl 17p-18). Hageja on seega tõendanud, et alltöövõtulepingute nr N-213 ja nr N-173 järgsed teise etapi tööd, mille eest arve nr 1-031 esitati, on nõuetekohaselt teostatud ning et kostja on need tööd vastu võtnud (aktsepteerinud). Kostja pidi hageja nõudest vabanemiseks tõendama vastupidist, st, tõendama, et tööd olid tegemata, et kostja neid ei aktsepteerinud või et antud kinnitused olid ebaõiged või dokumendid võltsitud, kuid kostja vastavaid asjaolusid tõendanud ei ole.

213 ja nr N-173 viimast etappi, mida hageja ei finantseerinud. Nõude loovutamisel ja veel pikk aega pärast arvest nr 1-031 tuleneva rahalise nõude omandamist kostjal mistahes vastuväited puudusid. Hageja on selgitanud, et esmakordselt keeldus kostja arve nr 1-031 täies ulatuses tasumisest 3. aprilli 2017 telefonivestluses hagejaga. Kostja on ka ise selgitanud, et: “Sellel ajahetkel kui kostja arvet nr 1-031 tasus ei olnud kostja teadlik W E OÜ ebakvaliteetsest tööst, pärast puudustest teadasaamist W E OÜ töös katkestas kostja hagejale maksete tegemise ning teavitas hagejat põhjusest.” (p 2.3.1 tl 91p-92) Sellega kinnitab kostja ka ise, et kostja vastuväited arvel nr 1-031 toodud rahalisele nõudele on tekkinud alles pärast arvel nr 1-031 toodud rahalise nõude hagejale loovutamist. Kohus nõustub, et tulenevalt VÕS § 171 lg-s 1 sätestatust ei saa kostja esitada neid vastuväiteid, mis on tekkinud pärast arvega nr 1-031 seotud nõude hagejale loovutamist ja keelduda sel ettekäändel arvega nr 1-031 seonduva puuduoleva osa tasumisest. Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-24-12 (p-s 11) on märgitud järgmist: „Kolleegium leiab aga, et kohtud on valesti kohaldanud VÕS § 171 lg 3, jättes välja selgitamata, millal tekkis kostja nõue müüja vastu, mida kostja soovis hageja nõudega tasaarvestada. Kolleegiumi arvates võib võlgnik selle sätte järgi oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb võlgniku tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas nõude loovutamise ajal. Sellisele tõlgendusele viitab sätte sõnastus, mis räägib võlgnikule kuulunud nõudest. Samuti on sarnaselt reguleeritud VÕS § 171 lg-s 1 võlgniku üldine õigus esitada loovutatud nõudele vastuväiteid. Sellega on tagatud, et võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel ei halveneks, kuid samas on välistatud võlgniku ja nõude loovutaja pärast nõude loovutamist sõlmitud kokkulepped, mis kahjustaksid uut võlausaldajat.“ Liiatigi puudutavad kostja vastuväited puudustega töö osas alltöövõtulepingute viimase etapi töid, mida hageja ei finantseerinud ja millega seotud rahalisi nõudeid hagejale ei loovutatud. On leidnud tõendamist, et alltöövõtulepingud nr N-213 ja N-173 (tl 13p-16) koos selle lisadega (tl 74-75p) nägid ette töö etapiviisilise üleandmise-vastuvõtmise (aksepteerimise). Kohus ei analüüsi seetõttu kostja vastuväiteid alltöövõtulepingute viimase etapi tööde üleandmisevastuvõtmise ja nõuetekohase teostamise kohta, sest hageja nõude aluseks on teise etapi tööd. Teise etapi tööd on müüja poolt nõuetekohaselt teostatud ning tõendatud on, et need tööd on kostja poolt vastu võetud. Tööde vastuvõtmist ja nende teostamise nõuetekohasust on kostja kinnitanud kinnituskirjas. Lisaks loobus kostja kinnituskirja allkirjastamisega vastuväidete esitamisest hageja ees seonduvalt arvega nr 1-031. Kostja on allkirjastanud kinnituskirja, milles on välja toodud, et: „Arvega nr 1-031 seotud märkused, kaebused ja reklamatsioonid, mis puudutavad lepingulist suhet, tuleb esitada müüjale ning ostja aktsepteerib ja on nõus, et finantseerija ei ole nende eest vastutav.“ Seega on kostja kinnitanud, et kui müüja rikub kostjaga sõlmitud lepinguid, suunab kostja vastavad nõuded müüja vastu ning müüjapoolne rikkumine ei vabasta kostjat hageja kui finantseerija ees kohustuse täitmisest.

Kostja leiab, et tasaarvestusavalduse nii formaalsed kui materiaalsed eeldused on täidetud. Kostjal tekkis kahju seetõttu, et W E OÜ-l puudus elektritööde teostamiseks litsents. Vastavalt kostja ja W E OÜ vahel sõlmitud alltöövõtulepingutele (lepingud nr N-213 ja N-173 pidi W E OÜ täitma ja allkirjastama Norra Kuningriigi seadustest tuleneva vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni ning andma selle kostjale üle hiljemalt 19.09.2016 (lepingu nr N-213 puhul) ja 20.09.2016 (lepingu nr N-173 puhul), millise kohustuse jättis W E OÜ täitmata. Litsentsi puudumine muutis võimatuks lepingute N-213 ja N-173 täitmise ja puuduste kõrvaldamise W E OÜ poolt. Kostja pidi nii puuduste kõrvaldamiseks kui dokumentatsiooni saamiseks pöörduma kolmandate, litsentsi omavate isikute poole. Kostja tasaarvestus põhineb tehtud kulutuste tõttu kostjale tekkinud kahjul. Kostjal ei oleks kulutusi tekkinud, kui W E OÜ oleks oma kohustusi täitnud (teinud töid nõuetekohaselt ning esitanud kostjale nõuetekohase dokumentatsiooni). Kostja kulutused on järgnevad: - H. B AS on esitanud kostjale järgmised arved: 1) 08.12.2017 arve nr 59820 summas 11 645 NOK (s.o 1219 eurot); arvel on viidatud xxx asuvatele majadele, milline puudutab alltöövõtulepingus nr N-213 toodud objekte (N-213 p 2.1); 2) sularahaarve summas 6365 NOK (s.o 666,40 eurot); 3) 31.10.2016 arve nr 57046 summas 2379 NOK (s.o 249 eurot), milline seondub alltöövõtulepingus nr N-213 toodud objektiga xxx; 4) 22.12.2016 arve nr 57503 summas 575 NOK (s.o 59,70 eurot) (tl 115-116; 133-135 – H. B AS esitatud arved koos maksekorraldustega). M O H. B AS-st on 08.12.2017 e-kirja teel kostjale selgitanud, et xxx ́i objektil oli eelnevalt tehtud palju kummalisi töid, mis tuli ümber teha (tl 117 – H. B AS 08.12.2017 e-kiri); - xxx AS on kostjale esitanud järgmised arved: 1) 28.12.2016 arve nr 10814 summas 17 062,50 NOK (s.o 1879,61 eurot); 2) 29.10.2016 arve nr 10750 summas 55 781,72 NOK (s.o; 6182,17 eurot); 3) 21.10.2016 arve nr 10738 summas 25 329,32 NOK (s.o 2604,30 eurot) (tl 118-121p; tl 136-137p – xxx AS arved koos maksekorraldustega); - A P on kostjale esitanud arve nr 27072017 summas 3000 eurot (tl 122-122p; tl 138 – A. P arve koos maksekorraldusega). A. P on elektrik, kes teostas alltöövõtulepingutes nr N-173 ja N-213 nimetatud objektidel töid pärast seda, kui selgus, et W E OÜ on litsentsi kaotanud. A. P on 15.03.2018 e-kirjas selgitanud, et töödeks vajalikud materjalid telliti xxx AS-lt ning töid teostas A. P. A. P kinnitab, et teostas töid xxx ja xxx objektidel. A. P selgitab sedagi, et viidi läbi täielik tööde kontroll ning läbi A. Pi osutus võimalikuks nõuetekohane dokumentatsioon esitada, mis ka xxx AS poolt kinnitati (tl 123; 124 – A. P ́i 15.03.2018 e-kiri); - Lisaks eeltoodule viibisid W E OÜ esindajad (S T, R A) põhjendamatult kostja kulul xxx ́i hotellis xxx ning jätsid arve maksmata. Sellega tekitas W E OÜ kostjale kahju summas 7765 NOK (s.o 860 eurot) (tl 125-127; tl 139-141 – hotelliarved); - Seoses sellega, et W E OÜ-l puudus litsents, ei saanud tööd kokkulepitud ajaks valmis ning xxx AS keeldus majasid elektrivõrku lülitamast. Nimetatu tõi omakorda kaasa selle, et kostja ei saanud lepingu N-213 järgset objekti anda tähtaegselt üle tellijale AS-le xxx xxx. AS xxx, kes oli kostjalt tööd tellinud, kasutades selleks pangalaenu, ei saanud objekti üleandmisega venimise tõttu laenu tagasi maksta, mis tõi talle kaasa täiendava pangalaenu intressikulu kahe kuu eest, s.o oktoober ja november 2016. AS xxx juhatuse liige A W jr on 19.12.2016 e-kirjas kostjale kujunenud olukorda selgitanud ning teada andnud, et nende kulud kahe kuu intresside näol on 21 230 NOK ehk ligikaudu 2350 eurot, millise summa palub ta kostjal hüvitada. Kostja koostaski 20.12.2016 AS-le xxx kreeditarve summas 21 230 NOK-i (tl 160-160p). Juhul, kui W E OÜ-l oleks olnud litsents, ei oleks eelnimetatud olukorda tekkinud, s.o objekti üleandmine kostja tellijale ei oleks viibinud ning kulu summas 2350 eurot ei oleks tekkinud. Ülalkirjeldatud asjaoludest nähtuvalt on kostjal tekkinud kahju kokku summas 21 460,20 eurot (1879,61 + 6182,17 + 2604,30 + 3000 +2 49 + 59,7 + 1219 + 666,40 + 2390 + 860 + 2350).

Hageja vaidleb tasaarvestusavaldusele vastu, leides, et antud juhul ei saa kostja oma väidetavat nõuet hageja poolt hagis esitatud nõudega tasaarvestada. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et hagimenetluses tasaarvestuse avalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ei ole tingimuslik VÕS § 198 teise lause mõttes, st selline tasaarvestuse avaldus on lubatav (vt 32-1-23-11, p 10). Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja seejuures esitama vastuhagi. Kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama (vt 3-2-1-111-06, p 16). Tasaarvestus lahendatakse, kui hagi tuleks tasaarvestuseta kasvõi osaliselt rahuldada (vt 2-14-21710, p 42). Kohtu hinnangul ei ole kostja taotletud tasaarvestus lubatav. Esiteks, kõik kostja tasaarvestuse vastuväited puudutavad alltöövõtulepingute viimase etapi töid, mida hageja ei finantseerinud ja millise etapiga seotud nõudeid hagejale ei loovutatud. On tõendatud, et kostja ja müüja olid kokku leppinud tööde teostamises, tasumises ja vastuvõtmises alltöövõtulepingus nr N-173 viies etapis ning alltöövõtulepingus nr N-213 neljas etapis. Vastavalt alltöövõtulepingute lisadele olid vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni allkirjastamine, esitamine ja vastuvõtmine viimase etapi tööd (tl 75-75p). Puudub vaidlus, et teise etapi tööd on müüja poolt nõuetekohaselt teostatud ning on tõendatud, et need on ka kostja poolt vastu võetud ning arve nr 1-031 on esitatud seonduvalt alltöövõtulepingute N-213 ja N-173 teise maksega (tl 16p-17). Teiseks, kõik kostja tasaarvestatavad nõuded on tekkinud pärast arvel nr 1-031 toodud nõude hagejale loovutamist, kuid VÕS § 171 lg 1 järgi saab võlgnik esitada uuele võlausaldajale üksnes neid vastuväiteid, mis olid olemas juba nõude loovutamisel. Nõude loovutamisel (26. juuli 2016) kostjal vastuväited arvega nr 1-031 seotud nõudele puudusid. Kinnituskirjas (tl 17p-18) kinnitas kostja 26.07.2016 muuhulgas, et: „puuduvad õiguslikud alused, millest tulenevaid nõudeid saaks arvelt nr 1-031 toodud nõudega tasaarvestada“. Kostja esitatud menetlusdokumentidest nähtub, kuid ka esitatud arvetest, et kostja tasaarvestatavad vastuväited tekkisid alles pärast nõude hagejale loovutamist. Kostja on ka ise kinnitanud (29. märtsi 2018 menetlusdokumendi p-s 2.4 tl 113p), et W E OÜ töös on avastatud puudused, mis ei olnud kostjale kui tellijale teada ajal, mil W E OÜ loovutas nõude hagejale. Seega, kostja tasaarvestatavad nõuded muutusid sissenõutavaks hiljem kui hagejale loovutatud nõue ning hiljem kui kostja loovutamisest teada sai. Käesoleval juhul muutus hageja nõue sissenõutavaks 11. augustil 2016 ja kostja sai nõude loovutamisest teada hiljemalt kinnistuskirja allkirjastades (26. juuli 2016). Tulenevalt VÕS § 171 lg 3 p-s 3 sätestatust ei saa kostja oma väidetavaid nõudeid W E OÜ vastu hageja kui uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Eeltoodud põhjustel ei analüüsi kohus kostja nõuete põhjendatust ega tõendatust, samuti hageja väiteid, et tasaarvestusavalduses esitatud nõuded on juba eelnevalt W E OÜ teiste arvetega tasaarvestanud ning et ka alltöövõtulepingute viimase etapi tööd on W E OÜ poolt lõpule viidud ja kostjale üle antud. Kostja vastuväite kohta – „et on ilmne, et kuivõrd müüjal ei ole kunagi olnud litsentsi, mis võimaldaks tal Norra Kuningriigis elektritöid teostada, on tegemist kostja vastuväitega, mis oli olemas nõude loovutamise ajal hagejale“ - on hageja selgitanud, et kostja väited müüjal vajaliku litsentsi puudumisest ei vasta tõele. Kostja esindaja M. K on päringut Norrasse saates kas teadlikult või siis kogemata ajanud segamini W AS ja W E organisatsiooni numbrid ja seetõttu ilmselt tuligi vastuseks, et W E ei ole kunagi Norras elektriettevõtete registris olnud. W E registreeriti esmakordselt DSB lehel 18. septembril 2013 (lisa 3 – väljavõte DSB lehelt ja tõlge). Hageja on selgitanud veel, et Norras käib elektritöödega seonduv kõik läbi xxx portaali (www.elsmart.com).

Läbi xxx portaali käib näiteks eelteavituste tegemine enne objektil elektritööde alustamist, et milliseid konkreetseid elektritöid hakatakse antud objektil tegema, kohalikult teenusepakkujalt liitumiste tellimine, lõppdokumentatsiooni esitamine jne. xxx portaali kasutajaks on võimalik saada ainult Norras registreeritud ettevõtetel, kes on heaks kiidetud DSB poolt ning kes on registreeritud Elvirksomhtsregister (elektritööde litsentsi omavate ettevõtete register). Seega müüja ei oleks saanud ühtegi elektritööga objektil alustadagi ega sinna tellida kasvõi näiteks ajutist ehitusvoolu, kui ei oleks olnud litsentsi, rääkimata lõppdokumentatsiooni esitamisest ja vooluvõrku ühendamiste tellimistest. Kostja oli tellinud enne xxx objekte müüjalt mitmele projektile elektritöid, mis alustati ja lõpetati ning anti üle nõuetekohaselt, mis ei oleks aga saanud kuidagi võimalik olla litsentsi omamata. Kostja ei ole eeltoodud hageja väidetele vastu vaielnud.

Hageja on seisukohal, et isegi kui Lepingu eritingimuste p 5.2 laieneks Lepingu pooleks mitteolevale kostjale, siis ei välista see kostjale viivisenõude esitamist. Hageja on W E OÜ-lt lisakomisjonitasu nõudnud (esmakordselt koheselt pärast arve nr 1-031 maksetähtaja möödumist), kuid W E OÜ keeldus selle maksmisest. Vastuseks hageja lisakomisjoni tasu nõudele teatas W E OÜ juhatuse liige, et ta ei ole nõus lisakomisjonitasu maksma, kuivõrd W E OÜ ei ole oma kohustusi rikkunud – tööd, mille eest arve nr 1-031 esitati, on tehtud ja kostja poolt vastu võetud. Hageja peab kostja taotlust viivise vähendamiseks põhjendamatuks ja leiab, et see tuleks jätta rahuldamata. Kostjal oli võimalik oma kohustus hageja ees täita ning sellega viivise suurenemist vältida. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on oma kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 esimese kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja on küll viidanud hageja ja müüja vahel sõlmitud nõuete loovutamise lepingu eritingimuste p-le 5.2, milles hageja ja müüja on kokku leppinud, et hageja nõuab kostjalt viivise tasumist alles pärast seda, kui müüja on keeldunud hagejale lisakomisjonitasu maksmisest, kuid kuivõrd kostja ei ole hageja ja müüja vahel sõlmitud nõuete loovutamise lepingu pool, ei saa kostja sellele tugineda. Kostja on seisukohal, et põhivõlgnevust enam kui kahekordselt ületav viivisnõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja sellega ei nõustu, kuna viivis ületab üksnes hagis esitatud põhinõuet, mitte aga algset põhinõuet ehk kohustust, mille põhjal on hagis esitatud viivisenõue kujunenud. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt võlaõigusseaduse §-s 162 sätestatule. Käesolevas asjas on kostja teinud viivise vähendamise taotluse. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (p 20). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (p-d 18 ja 19). VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. VÕS § 162 lg 1 näitliku loetelu kohaselt tuleb ka viivise vähendamisel arvestada erinevaid asjaolusid. Läbirääkimiste pidamine on üks asjaolu teiste hulgas, mida tuleb viivise vähendamise taotlust lahendades sisuliselt analüüsida. Välistatud ei ole, et sisuliste, mitte pelgalt võla tasumisega venitamise eesmärgil peetud läbirääkimiste pidamine võib anda alust viivist vähendada. Läbirääkimiste pidamine ei anna aga alust viivise arvestust katkestada. Samuti ei anna viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmiseks ainuüksi alust asjaolu, et võlgnik on ise nõustunud äärmiselt suure viivisemääraga laenulepingu sõlmimisega, ka juhul, kui viivisemäär ei ole suurem põhivõlast, kuid on objektiivselt äärmiselt suur summa. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-41-07 kohaselt põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka

seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Olenevalt tuvastatud asjaoludest on võimalik ka olukord, kus hea usu põhimõtte vastaseks osutub viivisenõue üksnes teatud perioodi eest. Kohtu hinnangul on kostja on esile toonud asjaolud, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. Arvesse võttes - võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust ligikaudu 62% ulatuses; nõude loovutuse tõttu tekkinud komplitseeritumat õiguslikku olukorda vaidluse lahendamiseks kokkuleppel; asjaolu, et viivisemäär 0,5% päevas on kohtu hinnangul ka lepinguliste suhete puhul keskmisest kõrgem määr - on kohtu hinnangul põhjendatud vähendada viivist kokku summani 14 311,81 eurot. Kohus märgib võrdluseks, et kohaldades alates 12.08.2016 kuni otsuse tegemiseni seadusjärgset viivisemäära kogu arve summale (sh jättes arvestamata, et kostja siiski tasus ka arvet osade kaupa), oleks arvestuslik viivis olnud 6 294,57 eurot. Kohtu hinnangul on kokku viivisesumma 14 311,81 eurot põhjendatud, arvestades poolte kokkulepet kohaldada seadusest kõrgemat viivisemäära, kuid arvesse võttes ka kohtu poolt välja toodud asjaolusid viivise vähendamiseks. Kohaldades edasiulatuvalt poolte vahel kokku lepitud keskmisest kõrgemat viivisemäära 0,5% võlgnetavalt summalt päevas, on kohtu hinnangul säilinud viivise kohaldamise otstarve motiveerida kostjat oma võlg võimalikult kiiresti tasuma. VÕS § 162 lg-st 1 ja § 113 lg-st 8 ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat lepingujärgset viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-167-09, p 10). Seega, kohtul on õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju. Kohus mõistab välja kostjalt hageja kasuks viivise summas 14 311,81 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pullerits kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna RK 16.08.2019 lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.