MDi hagi AR vastu alusetult saadu tagastamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.03.2019.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MDi apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
32 463,55 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): MD (sünniaeg xx.xx.xxxx.a, xxxxxxxxx kodanik, xxxxxxx xx, xxxxxx), tehinguline esindaja Natalja Kutepova Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): AR (isikukood xxxxxxxx), tehinguline esindaja Vladimir Kolga
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 21.03.2019.a otsus muutmata.
4.Lisaks maakohtu poolt välja mõistetule, mõista MDilt AR kasuks välja ringkonnakohtu menetluskulu 160 eurot. Nimetatud summalt tuleb tasuda viivist alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 lauses 2 ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
1(6)
Tsiviilasi nr 2-18-13412 otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas maakohtusse hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista alusetult saadu 30 058,84 eurot. Samuti nõudis hageja kostjalt viivist alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sai hageja 2015.a kostjaga tuttavaks ning nende vahel tekkisid head suhted. 27.03.2015.a kuni 25.11.2016.a kandis hageja kostjale üle kokku 30 058,84 eurot. Hageja tegi kostjale 114 ülekannet. Hageja leidis, et ta kandis kostjale raha üle õigusliku aluseta. 2017.a halvenesid poolte suhted. Hageja hakkas kostjalt raha tagasi nõudma, kuid kostja sellega ei nõustunud. Kostja pöördus hageja vastu avaldusega politseisse. Hageja soovis alusetult ülekantud raha tagasi võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 ja § 1028 alusel. Hageja ei nõustunud kostja väidetega, et ta kandis kostjale raha üle korteri üürimiseks ja kostja osutatud xxxxxxxxxx eest. Üüri maksis hageja ise. xxxxxxteenuseid kostja hagejale ei osutanud. Hageja pidas kostjat oma pruudiks ja soovis temaga abielluda. Kostja toetas hageja plaani. Poolte suhted ei lõppenud pöördumatult 2016.a detsembris. 2017.a märtsis kirjutas kostja hagejale armastavaid kirju, nimetas teda lähedaseks ja küsis, kas hageja teeb kostjale abieluettepaneku. Kui hageja rahalised võimalused vähenesid, vähenes kostja huvi tema vastu, mis toimus 2017.a kevadel. Hageja sai teada, et kostja hakkas kohtuma uue mehega. Seejärel hakkas hageja raha tagasi nõudma. Pooltel ei olnud lepingulist suhet ja hageja ei olnud kohustatud kostjale väidetavate teenuste eest tasuma. Hageja ei nõustunud, et osa tema nõudest on aegunud (TsÜS § 151 lg 1). Hageja kandis kostjale raha üle, pidades viimast enda pruudiks. Kostja plaanide muutumisest sai hageja teada 2017.a kevadel. Siis sai hageja teada, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kui nõustuda kostja väitega, et poolte suhted muutusid 2016.a detsembris, on hagi endiselt esitatud kolmeaastase aegumistähtaja sees. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja nõustus, et ta sai hagejaga tuttavaks 2015.a. Pooled hakkasid koos elama. Hageja kandis kostjale omal tahtel ja soovil ajavahemikul 27.03.2015.a kuni 25.11.2016.a raha erinevates summades. Hageja kandis kostjale üle raha selgitusega „xxxxxxxxxxxxxx“. Hageja ei kandnud kostjale raha üle konkreetse eesmärgi saavutamiseks või laenu andmiseks. Kostja ei nõustunud, et hageja kandis talle raha üle õigusliku aluseta. Pooled said 2014.a. detsembris tuttavaks xxxxxxxxriikides ja asusid koos xxxxxxx elama. Pooled elasid koos kuni kostja Eestisse naasmiseni jaanuaris 2016.a. Hageja omas kõiki kostja sotsiaalkeskkonnas loodud kontode paroole ning sealt saadud infoga šantažeeris kostjat. Hageja nõudis, et kostja jääks temaga koos elama. Selle eesmärgi saavutamiseks kandis hageja kostjale raha. Poolte suhe lõppes ootamatult detsembris 2016.a. Ajavahemikul jaanuarist 2016.a kuni novembrini 2016.a kandis hageja kostjale raha korteri üürimiseks ja kostja osutatud xxxxxxxteenuste eest.
2(6)
Tsiviilasi nr 2-18-13412 Hageja nõue on kättemaks kostja vastu, sest viimane esitas tema suhtes 2017.a politseisse avalduse. Kostja leidis, et osaliselt on hageja nõue aegunud (TsÜS § 147 lg 1, § 151 lg 1). Hagi esitati kohtule 07.09.2018.a. Nõude aegumine algas 27.03.2015.a ja lõppes 26.03.2018.a. Hagi esitati pärast seda. Hageja nõue kostja vastu ajavahemikus 27.03.2015.a kuni 07.09.2015.a on aegunud, mistõttu tuleb rahuldamata jätta hageja nõue 12 650 euro ulatuses. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt tulenes hageja väidetest ja tõenditest, et hageja tegi kostjale ülekandeid ja rahalisi makseid enda soovil ja tahtel, eesmärgiga kostjat rahaliselt toetada. Muude järelduste tegemist asjas kogutud tõendid ei võimaldanud. Kohus leidis, et hageja ei teinud kostjale mitte juhuslikult mõningaid alusetuid ülekandeid, vaid hageja toetas kostjat rahaliselt regulaarselt ning seda pikema ajaperioodi jooksul. Kuna poolte vahel olid lähedased isiklikud suhted, järeldas kohus nii sellest asjaolust kui ka maksete regulaarsusest ja sagedusest hageja soovi vabatahtlikult kostjat rikastada. Kohtu hinnangul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud kinkeleping. Kuna hageja kinkis kostjale regulaarselt vabal tahtel ja omal soovil rahalisi vahendeid, ei saa hageja kingitut tagasi nõuda VÕS § 1028 lg 1 alusel. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et ta oleks kinkelepingust taganenud. Iseenesest näeb VÕS § 268 lg 1 ette, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel. Muuhulgas võib kinkelepingust taganeda VÕS § 267 p 1 järgi siis, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Kohtu hinnangul ei oleks hagejal tekkinud üksnes lähedaste isiklike suhete lõppemise tõttu õigust lepingust taganeda ja nõuda kostjalt kingitut tagasi. Ainuüksi poolte isiklike lähedaste suhete lõppemine ei ole kostja jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 mõistes. Kostja vaidles hagile vastu, väites mh, et hageja kandis talle üle raha korteri üürimiseks ja xxxxxxxteenuste osutamiseks. Kostja eeltoodud väited olid tõendamata. Kostja ei tõendanud, et hageja poolt üle kantud summasid kasutas kostja poolte ühises kasutuses olnud eluruumi üüri tasumiseks. Kui hageja ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud leping xxxxxxxteenuste osutamiseks raha eest, oleks tegemist olnud tühise lepinguga TsÜS § 86 lg 1 mõistes, sest tegu on heade kommetega vastuolus oleva tehinguga. Kohus osundas, et kostja vastuväited on vastuolus teiste menetluses esitatud ja tõenditega kooskõlas olevate väidetega, mille kohaselt puudus hagejal mistahes kohustus kostjale raha üle kanda. Kostja vastuväiteid tulenevalt nõude osalisest aegumisest ei lugenud kohus samuti põhjendatuteks. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja rahuldada hagi. Hageja hinnangul kvalifitseeris kohus hageja nõude valesti. Hageja leiab, et poolte vahel ei olnud kinkelepingut. Hageja ei soovinud kostjat rahaliselt tasuta ning vastusoorituseta toetada. Hageja soovis, et kostja temaga abielluks ning lõi selleks materiaalset baasi. Hageja väitis veel, et nii raha maksmine tulevase abielu tagamiseks kui ka raha võtmine xxxxxxxteenuste eest on tühised tehingud TsÜS § 84 lg 1 ja § 86 tähenduses. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele (VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1).
3(6)
Tsiviilasi nr 2-18-13412 Isegi kui poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping, siis hageja petmine pärast niivõrd suurte summade saamist ja hageja suhtes politseile valeavalduste kirjutamist, viitab, et kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija vastu üles jämedat tänamatust. Kohus jättis sellega seonduvad hageja väited käsitlemata. Väär on kohtu seisukoht, et hageja ei üritanud väidetavast kinkelepingust taganeda. Hageja hakkas kostjalt raha tagasi nõudma 2017.a. kevadel, kui selgus, et kostja elab paralleelselt teise mehega. Lisaks eeltoodule rikkus kohus hageja nõude kvalifitseerimisel tsiviilkohtumenetluse seadustikust (TsMS) tulenevat selgitamiskohustust ja eksitas hagejat. Kohus selgitas 01.11.2018.a kirjas pooltele põhjalikult, kuidas ja millistel õiguslikel alustel võib kostja tsiviilõiguslikust vastutusest vabaneda. Kohtu selgitustes pole ühtegi sõna selle kohta, et kohus ei nõustu hageja õiguslike seisukohtadega. Vastupidi, kohtunõude tekstist nähtub selgelt, et kohus arutab asja alusetu rikastumise sätete alusel ja lähtudes sellest nõuab kostjalt tema seisukohtade põhjendamist. Kostja seisukoht apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.
7.Apellatsioonkaebuses väidab hageja, et maakohus leidis ekslikult, et hagejal ei ole kostja vastu nõuet alusetu rikastumise sätete alusel. Maakohus leidis kostja hinnangul vääralt, et poolte vahel on kinkeleping. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et maakohus oleks poolte esitatud tõendeid ja väiteid vääralt hinnanud. Maakohus jõudis jälgitavalt seisukohale, et hageja ja kostja vahel ei ole alusetust rikastumisest tulenevat suhet, vaid et sellise suhte võib kvalifitseerida kinkelepingust tulenevaks suhteks (vt maakohtu otsuse põhjenduste p-d 20-31). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6). Hageja ei ole apellatsioonkaebuses kohtule veenvalt ära näidanud, et hageja tegi kostjale makseid õigusliku aluseta VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 tähenduses. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et hageja tegi makseid tulenevalt sellest, et pooled pidid abielluma ning hageja lõi selleks materiaalset baasi, ei välista õiguslikku alust, sh võis hageja teha makseid kinke korras.
8.Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et raha maksmine tulevase abielu tagamiseks kui ka xxxxxxxteenuste eest olid tühised tehingud TsÜS § 84 lg 1 alusel, sest olid heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86). Nimetatud väide ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Hageja ei põhjendanud, kuidas on raha kinkimine, pidades silmas tulevase abielu tagamise eesmärki, heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 tähenduses. Ringkonnakohtule heade kommetega vastuolu kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu. Samuti käsitles maakohus õigesti, et asjas esitatud väidetest ja tõenditest tulenevalt ei nähtu, et kostja oleks saanud raha xxxxxxxteenuste eest (maakohtu otsuse p 33). Ka on hageja ise varasemalt väitnud, et ei teinud makseid xxxxxxxteenuste osutamisest tulenevalt (t kd lk 138). Seega ei ole alust hinnata, kas pooltevaheline õigussuhe oli heade kommetega vastuolus ning kas sellest tulenevalt tuleb alusetult üleantu tagastada.
9.Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et hageja taganes kinkelepingust, kuna nõudis kostjalt raha tagasi. Samuti leiab hageja, et hagejal oli õigus kinkelepingust taganeda, kuna kostja käitus hageja suhtes jämedalt tänamatult (VÕS § 267 p 1). Ka nendest väidetest
4(6)
Tsiviilasi nr 2-18-13412 tulenevalt pole alust muuta maakohtu otsust. Maakohus asus otsuses seisukohale, et hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks kinkelepingust taganenud ning ainuüksi poolte isiklike lähedaste suhete lõppemist ei saa käsitleda kostja jämeda tänamatusena VÕS § 267 p 1 mõistes. Ringkonnakohus leiab, et isegi, kui hageja raha maksmise tagasinõuet käsitleda taganemisena, jõudis maakohus õigesti järeldusele, et taganemiseks ei esinenud alust (VÕS § 267 p 1). Apellatsioonkaebuses väidab hageja, et jäme tänamatus seisnes selles, et kostjal tekkis suhe teise partneriga ning kostja esitas hageja vastu politseisse avalduse. Samal ajal on hageja apellatsioonkaebuses välja toonud, et suhted hakkasid lõppema sellest hetkest, kui hageja raha hakkas vähenema. Hageja ei ole täpsemalt välja toonud ega tõendanud, milles seisnes kostja jäme tänamatus, sh seda, et kostja oleks pahatahtlikult tegutsenud pooltevahelise isikliku suhte ajal. Kuna kostja pahatahtlikkust ja jämedat tänamatust ei nähtu, pole alust maakohtu otsuse muutmiseks.
10.Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kui ei arutanud menetlusosalistega hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni. Sealhulgas väidab hageja, et kohus eksitas hagejat seeläbi, kui palus kostjal oma väiteid täiendada, viidates ainuüksi alusetu rikastumise sätetele enda 01.11.2018.a kirjas (t kd lk 128). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus oleks võinud hagejale selgitada, et esitatud asjaoludest tulenevalt on hageja nõuet võimalik kvalifitseerida ka kinkelepingu tagasitäitmisest tulenevaks võlasuhteks. Samal ajal ei ole ringkonnakohtul võimalik sellest väitest tulenevalt maakohtu otsust tühistada. Maakohtu otsusest nähtub, millised asjaolud oleks hageja pidanud hagi rahuldamise eeldusena kohtu ette tooma ja mida oleks hageja pidanud tõendama, samuti see, mille hageja tegemata jättis ja miks jäeti hagi rahuldamata. Olukorras, kus hageja ei saanud teadmatusest hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid kohtu ette tuua ja tõendeid esitada, oleks hageja pidanud seda tegema kohe esimesel võimalusel, kui hageja jaoks tõendamisele kuuluvad asjaolud ning tõendamiskoormis teatavaks said. See tähendab, et hageja oleks pidanud esitama kõik need asjaolud ja tõendid, mille esitamise vajalikkusest hageja alles maakohtu otsusest luges, apellatsioonkaebuses. Hageja seda ei teinud. Lisaks eeltoodule ei ole hageja apellatsioonkaebuses välja toonud, mida oleks hageja teistmoodi teinud, olukorras, kus maakohus ei oleks selgitamiskohustust rikkunud, ning kas sellisel juhul oleks maakohus pidanud jõudma teistsuguse otsuseni. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.
11.Ringkonnakohus muudab hagi ja apellatsioonkaebuse hinda. Hageja nõudis kostjalt põhivõlgnevust 30 058,84 eurot ja etteulatuvat viivist (t kd lk 112). Arvestades hageja nõudeid, on hagi hind TsMS § 133 lg-st 2 ja § 134 lg-st 1 tulenevalt 32 463,55 eurot. TsMS § 137 lg-st 1 tulenevalt on apellatsioonkaebuse hind sama. Hagi- ja kaebuse hinna muutumine ei tingi konkreetsel juhul täiendava riigilõivu maksmise vajadust. Menetluskulude jaotus
12.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuna ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust, jätab ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtu menetlusega seonduvad menetluskulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).
5(6)
Tsiviilasi nr 2-18-13412
13.Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks kostja menetluskulude suuruse. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostja on palunud hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 160 eurot (sh km) apellatsioonkaebusega tutvumise ja vastuse koostamise eest 4 h. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 40 eurot (sh km) on vajalik ja põhjendatud. Samuti leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks oli vajalik ja põhjendatud ajakulu 4 h, arvestades apellatsioonkaebuse ning vastuse mahtu, sh käesoleva asja keerukust. Kostja menetluskulud on arvestatud käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Eeltoodust tulenevalt on kostja vajalik ja põhjendatud menetluskulu koos käibemaksuga 160 eurot (40 eurot/h × 4 h = 160 eurot). Kohus mõistab nimetatud menetluskulud hagejalt kostja kasuks välja. TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt tuleb nimetatud summalt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud ulatuses kuni väljamõistetud menetluskulude tasunõude täitmiseni.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.