Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 1 163,58 eurot, intressid 120,11 eurot, viivised 172,02 eurot ning viivis seadusjärgses määras alates 31.05.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Xxxx OÜ ja kostja sõlmisid 12.12.2016 laenulepingu ning kostjale väljastati laenu kokku summas 1 479,19 eurot, millest 969,19 eurot läks varasema lepingu refinantseerimiseks ja 510 eurot edastati kostjale ülekandega. Kostja tasus nõude aluseks oleva laenulepingu katteks kokku 544,38 eurot. Xxxx OÜ ütles lepingu üles 27.07.2017 ja loovutas nõude 09.01.2019 hagejale. Kostja ei nõustu nõudega, sest dokumentide hulgas ei leidu kostja poolt allkirjastatud laenulepingut. Hageja hinnangul ei ole kostja vastuväide põhjendatud, laenulepingu näol on tegu elektroonilise sidevahendi teel sõlmitud lepinguga, see ei pea olema isiklikult allkirjastatud (allkirjastamine on toimunud internetiportaali vahendusel vastavasse keskkonda sisselogimise näol). Laenusumma on kostjale üle kantud ja kostja on osaliselt asunud ka laenulepingut täitma. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Pooled ei ole taotlenud ärakuulamist. Kohus lahendab asja lihtmenetluses istungit pidamata. Hageja nõude aluseks on 12.12.2016 laenuleping. Kostja ainus vastuväide nõudele seisneb selles, et esitatud ei ole kostja poolt allkirjastatud laenulepingut. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 1 sätestab: „Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi“. Seadusest ei tulene laenulepingule kohustuslikku vormi. Puudub vaidlus selles, et Laenulepingu alusel kanti kostjale üle 510 eurot (hagi lisa 4.1). 12.12.2016 lepinguga refinantseeriti lepingust 2101669976 tulenevad kohustused (leping sõlmiti Xxxx OÜ ja kostja vahel 26.09.2016, lepingu alusel sai kostja laenu 1 000 eurot, lepingust tulenevate kohustuste katteks tasus kostja kokku 202,01 eurot; hagi lisad 1.2 ja 4.2). 08.03.2017, 07.04.2017 ja 09.05.2017 tasus kostja hagi aluseks oleva laenulepingu katteks 544,38 eurot. Nimetatud asjaolud viitavad pooltevahelise lepingulise suhte olemasolule. Kohtul puudub seetõttu kahtlus, et poolte vahel oli laenuleping sõlmitud. Seega ei välista lepingul allkirja puudumine nõude rahuldamist. Kohus tuvastab, et Xxxx OÜ ja kostja vahel sõlmiti 12.12.2016 laenuleping nr 2101683374 (hagi lisa 1.1). Xxxx OÜ ütles lepingu üles 27.07.2017 (hagi lisa 2) ja loovutas nõude 09.01.2019 hagejale (hagi lisa 3). VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Kostja ei ole esitanud vastuväiteid nõutava põhivõla, intressi ja viivise suurusele ega arvestusele. Kohtu hinnangul on võlgnevuse arvestus ja suurus korrektne. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1 163,58 eurot, intressid 120,11 eurot, viivised 172,02 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates 31.05.2019 kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 162 lg 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 näevad ette menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulud 480 eurot. Kostja ei ole menetluskulude osas seisukohta esitanud. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks käesolevas asjas on 1 548,80 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 225 eurot. Sellises summas on riigilõivu tasutud (70,82 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduselt ja täiendavalt 154,18 eurot hagiavalduselt). Riigilõivukulu on põhjendatud. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Hagejale on osutatud õigusabi 4 tundi tunnitasuga 120 eurot, kohus peab ajakulu ja tunnitasu põhjendatuks. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 705 eurot ja mõistab menetluskulud kostjalt välja, samuti tuleb kostjal tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.