Osaühing Aktiva Finants hagi Margit Unti vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
2475 eurot 53 senti
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood xxx; asukoht xxx) Hageja lepinguline esindaja M.P (xxx; e-post: xxx) Kostja Margit Unt (isikukood xxx; elukoht xxx)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt Osaühing Aktiva Finants hagi Margit Unti vastu võla nõudes tagaseljaotsusega.
2.Mõista Margit Untilt välja Osaühing Aktiva Finants kasuks põhivõlgnevus 1116 eurot 63 senti, intress 152 eurot 61 senti ja sissenõutavaks muutunud viivis 208 eurot 7 senti.
3.Mõista Margit Untilt välja Osaühing Aktiva Finants kasuks viivis põhinõudelt (1116 eurot 63 senti) alates 23. maist 2019 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lause sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
4.Jätta rahuldamata Osaühing Aktiva Finants viivise nõue osas, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra.
5.Määrata Osaühing Aktiva Finants põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks kokku 610 eurot.
6.Jätta menetluskulud 63,3% ulatuses Margit Unti kanda. Mõista Margit Untilt Osaühing Aktiva Finants kasuks välja menetluskulu 386 eurot.
7.Mõista Margit Untilt Osaühing Aktiva Finants kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (386 eurot) alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte enam kui 386 eurot.
8.Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.
9.Toimetada kohtuotsus menetluse pooltele kätte.
2-19-102566 Edasikaebamise kord Kostja võib esitada Tartu Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid. Kajalt tuleb tasuda kautsjon summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kautsjon tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS või nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed kautsjoni tasumise kohta. Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Osaühing Aktiva Finants nõuab 22. mail 2019 esitatud hagis Margit Unti vastu 1116 euro 63 sendi suuruse põhivõlgnevuse, 152 euro 61 sendi intressi, sissenõutavaks muutunud viivise 1116 euro 63 sendi ja jooksva viivise välja mõistmist alates 23. mai 2019 kuni põhinõude summas 1116 euro 63 sendi täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja nõue tuleneb kostja ja BB Finance OÜ (endine Raha24 OÜ) vahel sõlmitud laenulepingust nr xxx Hagiavaldusest nähtub, et kostja esitas laenutaotluse 1198 euro 24 sendi saamiseks. BB Finance OÜ kinnitas kostja laenutaotluse ja väljastas kostjale kokku laenu summas 1198 eurot 24 senti. Kostja kohustus laenusummad tagastama vastavalt lepingu tingimustele ja maksegraafikule. BB Finance OÜ ja kostja sõlmisid 26. oktoober 2016 laenulepingu nr. xxx, maksegraafiku perioodiga 14. septembrist 2016 kuni 10. augustini 2017, aastase intressimääraga 46,3% ja krediidi kulukuse määraga 58,44%. BB Finance OÜ ütles lepingu üles 25. jaanuar 2017. BB Finance OÜ loovutas 16. aprillil 2018 talle kuuluva nõude kostja vastu OÜ Aktiva Finantsile koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hagiavalduse seisuga on hagejal tasumata põhisumma suuruseks 1116 eurot 63 senti. Hageja hinnangul tuleb viivise määraks lugeda lepingus kokkulepitud intressimäär 46,3% aastas. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt 2(7)
2-19-102566 õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. TAGASELJAOTSUSE TEGEMISE EELDUSED JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2.Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kätte kostja xxx xxx 30. mai 2019. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja 20 päeva, ei ole kohtule vastanud (tähtaeg möödus
19.juunil 2019). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega saab kohus TsMS § 407 lg 1 alusel koostoimes sama paragrahvi lg-ga 6 hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldada, kui hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
3.Hagiavalduses esitatud ja kostja omaksvõetud asjaoludel (TsMS § 407 lg 1 kolmas lause) on hageja nõuded allpool märgitud ulatuses kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 396 lg 1 järgi on laenulepingust tulenevaks laenuandja põhikohustuseks anda teisele isikule (laenusaajale) rahasumma, laenusaaja põhikohustus on tagasi maksta sama rahasumma.
4.Hagiavaldusest nähtub, et 26. oktoobril 2016 sõlmisid BB Finance OÜ ja kostja laenulepingu nr xxx, mille alusel sai kostja laenu 1198 eurot 24 senti. Hageja on sõlminud laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja on sõlminud laenulepingu füüsilise isikuna. Laenu sihtotstarbeks on tarbimislaen. Eeltoodust tulenevalt märgib kohus, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu. Hagiavalduse esitamise seisuga oli kostjal tagastamata põhivõla suuruseks 1116 eurot 63 senti. BB Finance OÜ ütles lepingu üles 25. jaanuaril 2017. VÕS § 189 lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu.
5.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on fikseeritud intressimääraks lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. Kui kõik intressimäärad ei ole lepingus kindlaks määratud, loetakse intressimäär fikseerituks nendeks ajavahemikeks, milleks intressimäär on lepingu sõlmimisel väljendatud üksnes kindlaksmääratud protsendimäärana. 3(7)
2-19-102566 Hageja toob esile, et pooled leppisid 26. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingus kokku aastases intressimääras, milleks on 46,3%. Hageja ütles laenulepingu üles 25. jaanuaril 2017. Kuna kohus lähtub TsMS § 407 lg-s 1 sätestatu alusel sellest, et kostja on hagiavalduses esitatud asjaolud omaksvõtnud, on hageja intressinõue kohtu hinnangul põhjendatud.
6.Hagejal on õigus VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 101 lg 2, § 108 lg 1, § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel nõuda rahalise kohustuse täitmist, põhinõude täitmisega viivitamise eest nii sissenõutavaks muutunud viivist kui ka viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimäär perioodil 26. jaanuar 2017 – 22. mai 2019 on 0,00%.
7.Hageja nõuab kostjalt viivist, mis on arvestatud põhivõlgnevuselt 1116 eurot 63 senti lepingust tulenevas viivisemääras 46,3% (26. jaanuar 2017 kuni 22. mai 2019) 1116 eurot 63 senti.
8.Hagiavalduses märgitu kohaselt tuleb viivisemääraks vastavalt VÕS § 113 lg-le 3 ja §415 lg-le 1 lugeda hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimäär. Praegusel juhul ei nähtu kohtule esitatud laenudokumentidest kokkulepet, et võlgnevuse korral tuleb laenusaajal tasuda viivist lepingujärgse intressiga kattuvas määras. Selle asemel on laenulepingu põhitingimuste lk 2 punkti 7.4 järel märgitud, et maksete tasumisega viivitamisel on krediidiandjal õigus nõuda tasumata kohustuselt viivist 0,75% päevas ehk 273,75% aastas kuni nõude kohase täitmiseni. Seega on lepingus selgelt määratletud viivise määr ning põhjendatud ei ole hageja tuginemine sellele, et viivisemääraks tuleb lugeda lepingus ettenähtud intressimäär. Kohtule esitatud tõendid ei kinnita hageja väiteid, nagu oleksid pooled sellises viivisemääras kokku leppinud.
9.Kohtule on esitatud ka BB Finance OÜ laenulepingu üldtingimused, mille punktis 12.1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel on laenuandjal õigus arvestada ja nõuda ning laenusaajal on kohustus tasuda viivist. Üldtingimuste punkti 12.2.1. järgi arvestatakse viivist intressi määraga võrdses määras. Asjas puuduvad aga tõendid selle kohta, et kostja oleks nimetatud üldtingimustega tutvunud ning kinnitanud nendega nõustumist. Samuti saab asuda seisukohale, et konkreetse kliendiga sõlmitud laenulepingu põhitingimused sisaldavad võrreldes laenuandja üldtingimustega täpsustatud tingimusi (erisätteid). Nimelt tuleneb üldtingimuste punktist 24.3.1, et üldtingimuste ja personaalsete tingimuste vastuolu korral juhindutakse viimasest. Personaalsed tingimused on üldtingimuste punkti 1.12 alusel dokument, mis sisaldab laenu tingimusi, intressi määra, lepingutasu, maksegraafikut ning teisi personaalseid laenulepingu tingimusi. Laenulepingu põhitingimused on järelikult üldtingimustest tulenevalt personaalsed laenulepingu tingimused. Kliendi jaoks võis seega olla üldse ebaselge, missugune viivise määr tema ja laenuandja vahelise suhte puhul kohaldub. Seega on põhjendamata hageja seisukoht, et viivise määrana oli kokku lepitud intressimäär 42% aastas. 4(7)
2-19-102566
10.Hageja hagis esitatud seisukoha järgi tuleb viivise määraks lugeda lepingus kokkulepitud intressimäär ning seejuures tugineb hageja Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a lahendis nr 3-2-1-120-08 väljendatud seisukohale. Kohus leiab, et apellandi nimetatud seisukoht ei ole õige, kuivõrd hageja viidatud Riigikohtu lahend käsitles olukorda, kui viivise määra ei olnud lepingus kokku lepitud. Praegusel juhul oli lepingus viivise määr kokku lepitud ning kohtul on õigus viivisemäära kui lepingutingimuse mõistlikkust või ebamõistlikkust hinnata.
11.Asjaolu, et pooltevahelises lepingus oli määratletud ilmselgelt VÕS § 415 lõikes 1 sätestatut ületav viivise määr (0,75 % päevas ehk 273,75 % aastas), ei tähenda, et laenuandjal tekiks selle asemel automaatselt õigus nõuda lepingujärgse intressimääraga võrdse määraga viivist. Kohus tugineb selles osas Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2019. a lahendile asjas 2-18-13654. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole VÕS § 415 lg 1 esimese lause eesmärk korrigeerida liigkasuvõtlike tunnustega lepingutingimusi, vaid selle eesmärk on tuua kaasa ebamõistlike lepingutingimuste tühisus. Ka lepingus ettenähtud viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine ei tähenda seda, et sisuliselt tarbijat ebamõistlikus määras viivise sissenõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt nt Riigikohtu 10. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Nimetatud Riigikohtu seisukohast tulenevalt ei ole lepingus märgitud 273,75%-lise viivisemäära mõistlikkuse või ebamõistlikkuse hindamisel tähendust sellel, et hageja nõuab hagiavalduses kostjalt viivise väljamõistmist „vaid“ intressimääraga võrdses määras, s.o 42 % aastas.
12.Kohus leiab, et hageja seisukohad nõutava viivisenõude põhjendatuse osas on ekslikud. Kuivõrd pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu, ei või VÕS 415 lg 1 alusel tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Kohtu hinnangul tuleb antud juhul hinnata lepingus kokku lepitud viivisemäära kui tüüptingimust, mis allub eraldi regulatsioonile, milleks on VÕS § 35 jj. Seega on tarbijatele ette nähtud kaitse rangem võrreldes lepingutingimustega, mis on poolte vahel eraldi läbi räägitud. Kohus selgitab, et Riigikohtu tsiviilkolleegium 10. mai 2016. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 mitte ei vähendanud viivisemäära, vaid tuvastas, et lepingu tüüptingimus, mille alusel nõuti viivise tasumist on tühine. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Riigikohus on rõhutanud, et lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitleda õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud.
13.Praeguses asjas on laenulepingus märgitud viivisemäär samuti tüüptingimus. Arvestades praktikas väljakujunenud kiirlaenu pakkuvate ettevõttete välja töötatud laenulepingu sõlmimise tingimusi, ei ole kohtu jaoks usutav, et viivisemääras 273,75% aastas on pooled läbi rääkinud ning seda tingimust sai laenuvõtja mõjutada. Riigikohus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 p-s 13 leidis, et VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS 5(7)
2-19-102566 § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kolleegium on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2014. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11).
14.Kohus on seisukohal, et tüüptingimustega tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on tühine ja kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus tarbijakaitselise eesmärgiga. Lepingus kokkulepitud viivisemäär ületab vaidlusalusel ajal kehtestatud seadusjärgset viivisemäära üle 34 korra. Kohtu hinnangul on ilmselgelt tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Riigikohtu kujundatud kohtupraktika kohaselt VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi on eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (eelviidatud lahend tsiviilasjas nr 3-2-125-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivise summa 208 eurot 7 senti (0,022% x 1116 eurot 63 senti x 847 päeva).
15.Samuti nõuab hageja kostjalt viivist põhinõudelt alates 23. maist 2019 kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud seadusjärgses määras. Kohus leiab, et nimetatud viivisenõue on põhjendatud.
MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
12.Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 250 euro ja hagimenetluse õigusabikulude 360 eurot väljamõistmiseks. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
13.Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb kohtul menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Kohus märgib, et Riigikohus on leidnud 6. mai 2015. a kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asja oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul.
14.Hagihind on käesolevas asjas 2475 eurot 53 senti. Menetlustoimingute ja –dokumentide mahtu ning asja keerukust arvestades leiab kohus, et vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis
6(7)
2-19-102566 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista, peaks jääma tsiviilasja hinna piiresse ning määrab hageja lepingulise esindaja õigusabikuluks 360 eurot. Kokku seega koos riigilõivuga 610 eurot.
15.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, 63,3% ulatuses (osa määramisel arvestas kohus hagis nõutava väljamõistetava viivise suurust seaduses sätestatud suuruse alusel), mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest 386 eurot kostja kanda ja 224 eurot hageja enda kanda.
16.Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad.
17.TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
18.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.