Välja mõista M P M P kasuks viivis protsendina põhinõudelt (3942,70 eurolt) alates 11. oktoobrist 2017 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Resolutsiooni punktis 2 nimetatud nõude osas on käesolev kohtuotsus tagatiseta viivitamata täidetav. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud M P kanda.
2.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava
2-17-15573 määruse jõustumist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.Harju Maakohtu menetluses oli M P (kostja) hagi M P (hageja) vastu kahju hüvitamiseks (tsiviilasi nr 2-17-7901), milles hageja esitas kostja vastu 11.10.2017 vastuhagi 3942,70 euro ja viivise saamiseks. Harju Maakohus andis 17.10.2017 määrusega hageja vastuhagi kantseleisse üldkorras eraldi hagina ümber jagamiseks, mille tulemusel loodi käesolev tsiviilasi (nr 2-17-15573).
2.Hageja esitas 18.12.2017 kohtule hagi tervikteksti kostja vastu, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 3942,70 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates 11.10.2017 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt olid kostja isa E P (isikukood XXX) ja hageja abikaasad, kellel oli varaühisus. Kostja isa E P suri 30.01.2016. Vastavalt E P 18.08.2015 koostatud testamendile määras ta oma ainupärijaks kostja. Seoses pärimisega läksid kostjale pärimisseaduse (PärS) § 130 lg 1 alusel seoses E P surmaga üle ka kõik E P õigused ja kohustused seoses E P ja hageja ühisvaraga, sealhulgas E P ja hageja ühisvaraks olevad laenukohustused. Hagejal ja E P olid järgmised ühised laenukohustused, mis alates E P sumast 30.01.2016 muutusid hageja ja kostja ühiskohustusteks: 1) laenukohustus AS-i S P ees, mis tuleneb 11.10.2014 sõlmitud laenulepingust nr 2014027944; 2) laenukohustus U M ees, mis tulenes 12.10.2014 sõlmitud laenulepingust. Kuivõrd asjakohased laenulepingud ei sisalda teistsugust kokkulepet, siis on antud juhul hageja ja kostja mõlema laenulepingu puhul solidaarvõlgnikeks. Hageja on alates E P s U t, s.o alates 30.01.2016 kuni 2017. aasta oktoobrini tasunud AS-le S P laenumakseid kokku summas 3640,60 eurot (perioodil 01.02.2016 kuni 03.10.2017 on tehtud 20 laenumakset suurusega 182,03 eurot). Seaduse kohaselt eeldatakse, et ühiskohustuste puhul on VÕS § 65 lg 4 kohaselt kaaslaenajad kohustatud kandma kohustusi võrdsetes osades, seega on hageja kandnud kostja eest laenukohustust AS-i S P ees kokku summas 1820,30 eurot (ehk pool pärast E P surma tehtud laenumaksetest). Hageja on perioodil 09.02.2017 kuni 10.08.2017 teinud U M laenu tagasimakseid kokku summas 900 eurot (nimetatud perioodil 6 makset suurusega 150 eurot). Seega on hageja kandnud kostja eest laenukohustust U M ees kokku summas 450 eurot (ehk pool U M tehtud laenumaksetest). Kokku on seega hageja täitnud kostja eest laenukohustust summas 2270,30 eurot.
2-17-15573
3.1.Seoses ainupärija seisusega tekkis kostjal kui pärandavara uuel omanikul kohustus kanda pärandaja matusekulud. E P matused korraldas ja sellest tekkinud kulud kandis hageja. Kokku tasus hageja E P matusekuludena 1672,40 eurot, mis koosnesid F M OÜ tasust matuse korraldamise eest (F M OÜ 05.02.2016 arve nr 016/27 summas 1072,40 eurot), T K tasust (T K 02.02.2016 arve nr 02-160338 summas 300 eurot) ja OÜ I tasust kirstu dekoratsiooni eest (OÜ I 02.02.2016 arve-müügitšekk nr 3 summas 300 eurot). Vastavalt pärimisseadusele kuuluvad pärandaja matusekulud kandmisele pärandvara arvelt. Seega on tekkinud kostjal kohustus pärandavara arvel hüvitada hagejale E P matusekulud kokku summas 1672,40 eurot.
4.Kostja positsioon ja seisukohad on ebaselged ning vastuolulised. Ühelt pool kostja sisuliselt tunnistab hageja nõudeid, mis tulenevad hageja ja kostja ühise kohustuse täitmisest AS-i S P ees, samas palub kostja hagi terves ulatuses jätta rahuldamata. Kostja vastusest nähtuvalt ei ole vaidluse all asjaolu, et kostja on E P pärijaks ehk õigusjärglaseks. Hageja loeb kostja seisukohast välja, et sisuliselt puudub poolte vahel vaidlus ka selles, et hagejal ja kostjal on ühine kohustus AS-i S P ees, mis tuleneb 11.10.2014 sõlmitud laenulepingust nr 2014027944. Kostja ei ole esitanud ka vastuväiteid selle kohta, et hageja on ainuisikuliselt sellest laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud ning 30.01.2016 kuni 03.10.2017 tasunud AS-le S P laenumakseid kokku summas 3640,60 eurot (perioodil 01.02.2016 kuni 03.10.2017 on tehtud 20 laenumakset suurusega 182,03 eurot). Samuti ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et pooles ulatuses AS-le S P tehtud maksete kohustatud isikuks on tema. AS-i S P täidetud ühiskohustuste tagasinõude osas tuleb lugeda nõue kostja poolt TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõetuks.
4.1.Kostja seisukoht, et hageja nõuded on tõendamata, on väär ega põhine seadusel. Väär on kostja positsioon, mille kohaselt peaks hageja tõendama, et U M 12.10.2014 sõlmitud laenuleping oli võetud perekonna hüvanguks ning oli hageja ja E P ühiseks kohustuseks. Hageja ja E P olid abikaasad, kellel puudus abieluvaraleping ehk teisisõnu oli hagejal ja E P ühisvara režiim. Nimetatu kohaselt eeldatakse perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 6 järgi, et varaese (ka kohustus) kuulub ühisvara hulka, kuni ei ole tõendatud vastupidine. PKS § 27 lg 6 pöörab ümber tavapärase tõendamiskoormise ning varaeseme kuulumist abikaasa lahusvara hulka peab tõendama sellele tuginev pool – antud juhul kostja. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud PKS § 27 lg 6 kohaselt, miks peaks lugema U M võetud laenukohustust hageja lahusvaraks. Hageja nõue U M võetud laenu tagasimaksete tagasinõudes on tõendatud ja tuleb rahuldada.
4.2.Väärad ja seadusele mittetuginevad on ka kostja väited, nagu ei ole hageja tõendanud matusekulude kandmist. Seejuures kostja möönab, et matusekulude tasumise kohustus on tekkinud ning seob oma vastuväited vaid asjaoluga, et hageja ei ole tõendanud arvete tegelikku maksmist. Kostja ei ole vaidlustanud, et temal kui pärijal on E P matusekulude kandmise kohustus ehk matusekulude kandmise kohustuse olemasolu kostjal tuleb lugeda tema poolt TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõetuks. Kostja on esitanud vaid vastuväited seoses nõude suuruse tõendamatusega. Nõudeõiguseks ei pea arved olema makstud, vaid piisab, kui hageja on tõendanud, et temal on tekkinud kostja eest maksekohustus. Kostja on möönnud hagejal matusekulude maksekohustuse tekkimist, seetõttu jääb hagejale arusaamatuks kostja vastuväite sisu. Kostja poolt vaidlustatud arved on makstud ning hageja on sellekohased tõendid ka esitanud. F M OÜ 05.02.2016 arvele nr 016/27 summas 1072,40 eurot on tehtud märge (pandud tempel) „makstud sularahas“. Nimetatu viitab üheselt, et see arve on tasutud sularahas, mistõttu ei saagi olla veel mingeid täiendavaid tõendeid selle arve tasumise kohta. T K 02.02.2016 arve nr 02-160338 summas 300 eurot lisas on sularaha sissemakse order, mis näitab summa laekumist T K kassasse. Seega jääb ka selle arve mittemaksmise osas kostja
2-17-15573 vastuväited arusaamatuks. Sisutühi ja alusetu on kostja vastuväide hageja nõude osas seoses OÜ I 02.02.2016 arve-müügitšekiga nr 3. Üldteada on asjaolu, et matuse korraldamise juurde käib ka ühe kandva ja keskse perekonnapoolse lillepärja tellimine kirstu juurde. Kostjal oli võimalik pärja olmasolus veenduda matustel. Seega on kostja hageja arvel alusetult rikastunud, lastes oma kohustuseks olnud matusekulud kanda hagejal.
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
6.Kostja on seisukohal, et hageja nõue ei ole selge (osaliselt) ja hageja on oma nõudeid tõendanud osaliselt. Hageja on tõendanud oma tagasinõude õigust AS-iga S P 11.10.2014 sõlmitud laenulepingu osas nr 2014027944, summas 1820,30 eurot. Hageja on esitanud asjakohased tõendid, millega on leidnud tõendamist laenulepingu olemasolu. Samuti on tõendamist leidnud asjaolu, et kostja on laenusaaja 2 ( E P ) pärija.
6.1.Hageja tagasinõue U M 12.10.2014 sõlmitud laenulepingu osas summas 900 eurot on ebaselge ja tõendamata. Hageja on esitanud tõendina U M poolt 27.06.2017 digitaalselt allkirjastatud laenulepingu, mille kohaselt U M kinnitab, et sõlmis suusõnalise laenulepingu 12.10.2014 (ca 3 aastat tagasi) hagejaga. Kostjale jääb arusaamatuks, kas hageja poolt võetud laen oli võetud perekonna heaks. Juhul, kui hageja võttis laenu enda isiklikeks huvideks, siis on antud rahaline kohustus hageja lahuskohustuseks. Hageja poolt esitatud U M pangakontode väljavõtted ei tõenda kostja kohustust tasuda antud laenu, vaid tõendavad asjaolu, et antud laenuga võis olla seotud hageja ainuisikuliselt. Hageja nõue U M laenu osas on ebaselge, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
6.2.Hageja ei ole tõendanud ka tagasinõude õigust, mis on seotud E P matusekuludega. Hageja on esitanud F M OÜ 05.02.2016 arve nr 016/27 summas 1072,40 eurot ja T K 02.02.2016 arve nr 02-160338 summas 300 eurot. Hageja on küll tõendanud, et hagejal võis olla tekkinud arvete tasumise kohustus, kuid hageja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaks hageja poolt arvete tasumist. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, mida ta hagimenetluse korras sisse nõuab. OÜ I 02.02.2016 arve-müügitšekki nr 3 summas 300 eurot osas ei ole tegemist matusekuluga, mida peaks kostja (kui pärija) hüvitama, vaid tegemist on hageja poolt vabatahtlikult tehtud rahalise väljaminekuga, mille eesmärgiks oli E P kui oma abikaasale austuse avaldamine. Nõue on ebaselge, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
6.3.Kostjale jääb arusaamatuks hageja viiviste nõue. Hageja on küll esitanud teoreetilise nõude, kuid pole esitanud viiviste arvutuskäiku. Kuna viiviste arvestus on ebaselge ja tõendamata, ei saa kostja võtta seisukohta viiviste arvutamise osas.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
8.TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt otsustab pool ise selle üle, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1).
2-17-15573
9.Kostja on hagi 25.04.2018 kohtule esitatud vastuses ja 13.03.2019 toimunud kohtuistungil osaliselt õigeks võtnud, tunnistades E P ainupärijana AS-ile S P laenu tagasimaksmise kohustuse täitmise tagasinõuet summas 1820,30 eurot (vt tl 46 pöördel ja tl 77 pöördel). Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 3 on kostjal õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Eelnenust johtuvalt rahuldab kohus osundatud nõude osas kostja vastu esitatud hagi õigeksvõtul põhinevalt. TsMS § 444 lg-st 4 lähtudes kohus selle nõude rahuldamise kohta otsuses põhjendusi ei esita. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 1 tunnistab kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.
10.Järgnevalt käsitleb kohus muid kostja vastu esitatud nõudeid. Hageja ülejäänud põhinõuded (st nõuded U M laenu tagasimaksmise kohustuse täitmiseks tehtud kulutuste (tagasinõue) ja matusekulude hüvitamiseks) võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Pärijale läheb PärS § 1 lg 1 ja § 4 lg 1 järgi pärandi avanemisel üle pärandaja vara, sh nii õigused kui ka kohustused. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 4 eeldatakse, et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis nad on solidaarvõlgnikud. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud VÕS § 69 lg 1 järgi kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Seega tuleneb seadusest eeldus, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnik võib esitada tagasinõude teise solidaarvõlgniku vastu ning seda kahe solidaarvõlgniku puhul pooles osas. Samuti on pärijal PärS § 131 alusel kohustus kanda pärandaja matusekulud. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
11.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: E P (hageja abikaasa ja kostja isa) suri 30.01.2016 ning tema ainupärijaks oli kostja (vt tl 19-20); 11.10.2014 sõlmisid AS S P, hageja (laenusaaja 1) ja E P (laenusaaja 2) laenulepingu nr 2014027944, mille alusel said hageja ja E P ühiselt laenu 6400 eurot (vt 21-24); hageja on alates E P s U t (30.01.2016) kuni 2017. aasta oktoobrini tasunud AS-le S P laenumakseid kokku summas 3640,60 eurot (perioodil 01.02.2016 kuni 03.10.2017 on tehtud 20 laenumakset suurusega 182,03 eurot) (vt tl 29 ja selle pöördel); hageja on perioodil 09.02.2017 kuni 10.08.2017 teinud U M laenu tagasimakseid kokku summas 900 eurot (6 makset suurusega 150 eurot) (vt tl 27, 30); hageja korraldas E P matused (vt tl 31-33); kostja ei ole kandnud E P matusekulusid.
12.Kohtu hinnangul on hageja U M laenu tagasimaksmise kohustuse täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue (tagasinõue) summas 450 eurot tõendamist leidnud asjaoludest lähtuvalt õiguslikult põhjendatud. Hageja väidete kohaselt oli temal ja E P lisaks AS-ile S P ühine laenu tagasimaksmise kohustus U M ees, mis tulenes 12.10.2014 sõlmitud laenulepingust. Vaidlus puudub, et hageja ja E P olid abikaasad, kellel oli varaühisus. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
2-17-15573 Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. TsÜS § 77 lg 1 järgi võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Laenulepingu sõlmimiseks ei näe seadus ette kohustuslikku vorminõuet. Järelikult tuleb selline leping lugeda sõlmituks, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
13.Laenu väljamaksmise kohustus on laenuandja ( U M) esmane põhikohustus. Asja materjalidest nähtuvalt on laenusumma 3500 eurot 14.10.2014 üle kantud hageja arvelduskontole, selgitusega: „Vastavalt kokkuleppele“ (vt tl 26). Samuti on kohtule tõendina esitatud laenuandja U M kirjalik kinnitus laenulepingu tingimuste kohta koos konto väljavõtetega (vt tl 25-28), millest nähtub, et U M ja hageja sõlmisid suuliselt 12.10.2014 laenulepingu (nimetades seda kokkuleppeks) summaga 3500 eurot, mis oli antud kinnisvara osaluse ostuks asukohas XXX (mis oli hageja ja E P ühisvara). Kokkuleppe järgi kohustus hageja teostama tagasimakseid 150 eurot kuus ning kokkuleppe juures viibis ja võttis osa hageja abikaasa E P . Eelnev viitab kohtu arvates perekonna huvides võetud varalisele kohustusele. Kostja ei ole tõendanud, et antud laenuga oli ainuisikuliselt seotud hageja. Piisavaks ei ole üksnes kostja väide, et ta pole kindel, et tegemist oli perekonna huvides võetud laenuga (vt tl 77 pöördel-78). PKS § 27 lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Abikaasade laenulepingust tulenevat solidaarkohustust saab pidada ühisvaral lasuvaks kohustuseks PKS § 38 mõttes. Kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras tema pärandvara hulka (PKS § 39).
14.Laenusaaja põhikohustuseks on laenu tagasimaksmise kohustus. Asja materjalidest nähtuvalt kohustus hageja teostama laenu tagasimakseid U M 150 eurot kuus (vt tl 25-28). U M ja hageja pangakontode väljavõtted tõendavad, et hageja on perioodil 09.02.2017 kuni 10.08.2017 maksnud U M laenu tagasi summas 900 eurot vastavalt kokkuleppele (st 6 osamakset summas 150 eurot) (vt tl 27 ja 30). Kuivõrd VÕS § 69 lg 1 alusel oli nimetatud summast (900 eurot) poole ehk 450 euro tasumise kohustus kostjal, siis on hagejal eelmärgitud summa ulatuses solidaarvõlgniku tagasinõue VÕS § 69 lg 2 järgi.
15.Samuti on kohtu hinnangul tõendatud hageja matusekulude hüvitamise nõue 1672,40 eurot. Vaidlustamata asjaolude kohaselt korraldas E P matused hageja ning kostjal kui E P ainupärijal on matusekulude kandmise kohustus. Hageja poolt matusekulude kandmine on tõendatud F M OÜ 02.02.2016 arvega nr 016/27 summas 1072,40 eurot (vt tl 31), T K 02.02.2016 arvega nr 02-160338 summas 300 eurot (vt tl 32) ja OÜ I 02.02.2016 arvemüügitšekiga nr 3 summas 300 eurot (vt tl 33), kokku 1672,40 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on kõnesolevad arved hageja poolt ka tasutud. F M OÜ 02.02.2016 arvel on kinnitus (tempel) „makstud sularahas“ (vt tl 31), T K 02.02.2016 arve lisas on sularaha sissemaksu order summas 300 eurot, viitega arve numbrile (vt tl 32 ja selle pöördel) ning juba OÜ I 02.02.2016 arve-müügitšekk tõendab ise matuseseadete eest tasumist (vt tl 33). Seejuures ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et OÜ I arve osas ei ole tegemist matusekuludega. Viidatud arvest nähtuvalt
2-17-15573 on hageja tasunud matuseseadete, kirstukaanekimbu ja pärja eest, mis olid kirstukaunistuseks. Kohtu hinnangul on tegemist matusekuludega. Hageja nõuab kohustuse täitmist, seega on nõude aluseks PärS § 131 lg 1 ja VÕS § 108 lg 1.
16.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda laenude tagasimaksmise kohustuse täitmiseks tehtud kulutuste (tagasinõue) ja matusekulude hüvitamist summas 3942,70 eurot, samuti viivise tasumist.
17.Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Viivist võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 kohaselt võlgnikult nõuda, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS § 113 lg 2). Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
18.Asja materjalidest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt seadusjärgset viivist kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 2 alates hagi esitamisest (11.10.2017) kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on juba eelnevalt kostjale 13.03.2019 toimunud kohtuistungil selgitanud, et hageja ei pidanud ega saanud esitada viivisearvestust, kuna hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist alates (vastu)hagi esitamisest. Kostja on kohtuistungil möönnud, et ilmselt on tal jäänud vastuses ekslikult vana põhja pealt sisse väide viiviste ebaselguse kohta (vt tl 78). VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Lähtudes eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja alates (vastu)hagi esitamisest 11.10.2017 viivise protsendina põhinõudelt (3942,70 eurolt) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
19.Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse (põhinõue) 3942,70 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (3942,70 eurolt) alates 11.10.2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud asjas jätta kostja kanda.
21.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
2-17-15573
22.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.