Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.06.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-125598
Tsiviilasi
OÜ VTS Clima hagi ISOEST OÜ vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.07.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ISOEST OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6314 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja OÜ VTS Clima (registrikood 10886097), lepinguline esindaja Guntis Stramkals Kostja/apellant ISOEST OÜ (registrikood 11339500), lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 13.07.2018 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.06.12.2017 esitas hageja maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt 6314 euro väljamõistmiseks. Seoses vastuväite esitamisega läks nõue üle hagimenetlusse. 21.12.2017 esitas hageja hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 5000 eurot ja viivise 0,1% päevas alates 16.10.2016, kuid mitte rohkem kui 1314 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Pooled sõlmisid 21.07.2016 ventilatsiooniseadmete ostu-müügilepingu nr 121/EST/2016, mille alusel sai kostja hagejalt seadme ja kohustus seadme eest hagejale tasuma. Hageja täitis lepingu ning saatis kauba kostjale koos arvega 02.09.2016 ning kostja võttis kauba vastu 05.09.2016. Kostja ei täitnud oma kohustusi hageja ees nõuetekohaselt. Arve maksetähtaeg oli 15.10.2016, seega kostjal tekkis alates 15.10.2016 hageja ees võlgnevus 5000 eurot.
3.Vastuseks kostja vastuväidetele leidis hageja, et kostja viitab õigesti, et lepingu punkt 6.1 kirjeldab hageja kohustust panna kaup kokku kolme nädala jooksul alates tarnekuupäevast. Seadme tarnekuupäev on 05.09.2016. Hageja täitis lepingulise tarnekohustuse õigeaegselt. Hageja ei rikkunud automaatika paigaldamise tähtaegu. Hageja tarnekohustuse täitmise tähtaeg tuleneb lepingu punktist 2.2, mille kohaselt on tarneaeg 4 nädala jooksul alates lepingu sõlmimise kuupäevast ning ettemaksu laekumisest. Ettemaks laekus hageja pangakontole 25.07.2016. Kuna kostja tasus ettemaksu mitte lepingu kuupäeval 19.07.2016, vaid 25.07.2016, siis hageja lepingulise kohustuse täitmise tähtaja arvutus algas 26.07.2016. Vastavalt lepingu punktile 4 oli hagejal õigus pikendada lepingu punktis 2.2 sätestatud tarneaega ning hageja rakendas oma vastavat lepingulist õigust. Seega oli hageja kohustuse täitmise tähtpäev arvestades võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lõigetes 1 ja 2 sätestatut. Hageja tarnis kauba kostjale 05.09.2016. Arve saatis hageja kostjale 02.09.2016 kostja kodulehel avaldatud e-postiaadressile [email protected] (http://isoest.ee/contactest.html, viimati vaadatud 08.03.2018). Kostja sai arve kätte, sest arve on kostja poolt osaliselt tasutud 19.10.2016.
4.Kostja viide automaatika paigaldamisele ei oma õiguslikku tähendust. Hageja nõuab kostjalt tema poolt tasumata jäänud 5000 eurot seadmete eest, mille lepinguline maksumus on 8201 eurot. 750 eurot automaatika paigalduse eest on kostja hagejale tasunud. Hageja ei ole lepingut rikkunud ning hageja nõue kostja vastu põhineb pooltevahelisel lepingul. Kostja viited kolmandale isikule on asjakohatud. Kostja ei
ole tõendanud väidet, et hageja tööd olid lõpetatud alles 07.03.2017. Leping ei sisalda hageja vastutust kostja tellijate ees. Samuti ei oma tähtsust väide, et kostja jäi oodatud kasumist ilma hageja tegevuse/tegevusetuse tagajärjel. Kostja viide käsundilepingu regulatsioonidele on vale, kuna pooltevaheline leping on ostu-müügileping. 19.09.2016 akti allkirjastas kostja poolelt BS. Hageja vastas kostja 20.04.2017 avaldusele 27.04.2017. Samuti on hageja korraldanud ja läbi viinud kostjaga lepingu punktis 8.1 ettenähtud vaidluse lahendamise läbirääkimised. Kostjat teenindav müügiinsener on teatanud kostjale tarnetähtaja edasilükkamisest.
5.Hageja vaidles kostja tasaarvestusavaldusele vastu. Põhinõuet ei tule vähendada arvel näidatud käibemaksu võrra. Kostja poolt kolmandale isikule esitatud arve ei oma tähendust. Samuti ei ole hageja kompromissi pool kostja viidatud tsiviilasjas. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles esmases vastuses hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 23.04.2018 vastuses esitas kostja tasaarvestusavalduse.
7.Hageja rikkus lepingus sätestatud tarne- ning automaatika paigaldamise tähtaegu. Vastavalt 19.07.2016 lepingu punktile 2.2 on kauba tarnetähtaeg (seadmed) 4 nädala jooksul alates lepingu sõlmimise kuupäevast ning ettemaksu laekumisest. Leping sõlmiti 19.07.2016. Seega pidi olema kaup tarnitud hiljemalt 08.08.2016. Kui tarnetähtaja arvutamisel lähtuda ettemaksu tasumise kuupäevast 25.07.2017, pidi olema kaup tarnitud hiljemalt 15.08.2016. Hageja ise kinnitab menetlusdokumentides, et tarnis kauba alles 05.09.2016, seega olulise hilinemisega. Seoses hageja esitatud „19.09.2016 seadmete kokkupanemise kohustuse täitmise tõendiga“ märgib kostja, et selle allkirjastas kliendi poolt keegi BS (ebaloetav). Kostja juures ei ole selline isik kunagi töötanud, seega jääb arusaamatuks, kes on viibinud kohapeal kostja poolelt. Poolte kohtuvälised läbirääkimised on nurjunud hageja passiivsuse tõttu. Hageja ei vastanud sisuliselt kostja 20.04.2017 esitatud pretensioonile.
8.Hageja tõlgendab meelevaldselt lepingu punkti 2.2, mille kohaselt on tal õigus tarnetähtaja pikendamiseks. Vastav õigus on hagejal küll olemas, kuid tarnetähtaja pikendamine pidi olema poolte poolt kooskõlastatud või vähemalt tuli hagejal tarnetähtaja edasilükkamisest kostjat teavitada. Lepingut tuleb tervikuna hinnata. Leping omab nii ostu-müügi- kui töövõtu- ja käsunduslepingu tunnuseid. Hagejal võib olla lepingust tulenev nõudeõigus kostja vastu, kuid hageja saab nõuda kostjalt nõude summat käibemaksuta. Seega võib hageja nõue kostja vastu moodustada maksimaalselt 2801.56 eurot (põhinõue 5000-2191.44 eurot käibemaks; lepingu üldsumma on 13 148.64 eurot).
9.Hageja lepingurikkumiste tõttu osutus kostjal võimatuks täita lepingulisi kohustusi kolmandate isikute ees ning kostja ei saanud tasu oma tellijalt Kehra Lasteaed Lepatriinult. 18.06.2016 sõlmisid kostja alltöövõtjana ja OÜ Sulane töövõtjana ehituse alltöövõtulepingu objektil „Lepatriinu Lasteaed”, lepingu sisuks on renoveerimistööd riigihankel. Kostja sai teostada omapoolsed kohustused Sulane OÜ ees alles peale hageja poolt lepinguliste kohustuste täitmist ehk peale ventilatsiooniagregaadi kohale tarnimist, kokkupanemist, sisselülitamist, kohandamist ning ekspluateerimisse viimist, samuti kohustas hageja õpetama lasteaia töötajaid agregaati kasutama. Kehra Lasteaed Lepatriinu omanik ei saanud kasutada seadet eesmärgipäraselt perioodil 14.09.2016– 07.03.2017 (ventilatsiooniagregaadi kokkupanemise perioodil) hagejast tulenevatel
põhjustel. Hageja lõpetas tööd alles 07.03.2017. Seega on tegemist olulise lepingurikkumisega ning kostja kandis kulusid leppetrahvile ja õigusabile, samuti jäi kostja hageja tõttu kasumist ilma. Kostja ja OÜ Sulane on sõlminud kohtuliku kompromissi, mille alusel tasub OÜ Sulane kostjale 3500 eurot (sh käibemaks) 08.11.2016 arve nr 145-2016 katteks. Seega jäi kostja oodatavast kasumist summas 1690 eurot ilma. Kostja on kandnud ka õigusabikulusid asja nr 2-16-129082 menetlemisel. 19.01.2018 pöördus kostja hageja poole palvega selgitada, miks termostaat lülitab agregaadi välja kogu aeg ning mis põhjusel. Hageja teatas, et kuna ei ole saanud kokkulepitud summat täies mahus, siis on seade ilma garantiita ja tehnilise toeta lõpliku summa tasumiseni.
10.Kostja esitas VÕS § 110 lõikele 1 tuginedes tasaarvestusavalduse, mille tulemusena tuleks kostjal tasuda hagejale 554.06 eurot. Hageja tasaarvestusnõue on 2801.56 eurot (põhinõue 5000-2191.44 eurot käibemaks; lepingu üldsumma on 13 148.64 eurot) 212.50 eurot (50% riigilõivust asjas nr 2-16-129082) - 1690 eurot (oodatav kasum arvelt nr 145-2016, millest kostja jäi ilma) - 345 eurot (õigusabikulud asjas nr 2-16129082). Esimese astme kohtu otsus
11.13.07.2018 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 5000 eurot ning viivise põhinõudelt 0,1% päevas alates 16.10.2016, kuid mitte rohkem kui 1314 eurot. Kohus jättis rahuldamata hageja taotluse 11.04.2018 protokolli parandamiseks, kuid lisas hageja parandused protokolli juurde. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja märkis, et määrab kulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.
12.Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lõike 1 alusel. Pooltel on erimeelsused lepinguliigi osas. Hageja leidis 11.04.2018 istungil, et tegemist on ostumüügilepinguga, kostja arvates on tegemist ka käsundus- või töövõtulepinguga. Kohus leidis, et poolte vahel on sõlmitud müügileping VÕS § 208 kohaselt, kuna hageja müüs kostjale ventilatsiooniseadme ning kostjal tekkis kohustus saadud seadme eest tasuda. Seadme kokkupanemine on kõrvalkohustus. Kohus viitas VÕS § 208 lõigetele 1 ja 2. Õiguskirjanduse kohaselt müügilepingu sätteid ei kohaldata lepingutele, mille puhul suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb, seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises. Õiguskirjanduse kohaselt juhul, kui asja paigaldas müüja, siis seaduse kohaselt on tegemist müügilepingust tuleneva kõrvalkohustuse, mitte kombineeritud lepingu või eraldi töövõtulepinguga (vt VÕS II. Komm vlj, Tallinn 2007. Komm 3.6 § 217, lk 47).
13.Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu üldsumma on 13 148.64 eurot ning kostja on tasunud hagejale ettemaksu 1314.86 eurot ja 19.10.2016 arve nr 207.09.2016 alusel (I osa) 6833.78 eurot (t I kd lk 38 ja 71). Samuti puudub vaidlus, et hageja tarnis kostjale kauba 05.09.2016. Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, luges kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega.
14.Kostja vaidles hageja nõudele vastu eelkõige väitega, et hageja rikkus tarne ja automaatika paigaldamise tähtaega ning samuti väitega, et kostjal eksisteerib hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mille kostja soovib hageja nõudega tasaarvestada. Kostja
tugineb vastuväidetes sellele, et ta on hagejapoolse lepingurikkumise tõttu kandnud kahju saamata jäänud tulu näol. Kostja esitas menetlusliku vastuväitena kahju hüvitamise nõude ja tegi tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas hageja põhinõude 5000 euro ulatuses enda väidetava kahju hüvitamise nõudega.
15.Kohus viitas VÕS § 76 lõikele 4. Seega antud eelduse ümberlükkamiseks pidi kostja tõendama, et hagejapoolne müügilepingu täitmine ei olnud nõuetekohane. Kuna pooled tegutsesid müügilepingu täitmisel majandus- ja kutsetegevuses, kuulub kohaldamisele ka VÕS § 220 lõige 3. Kohtule esitatud lepingust nr 121/EST/2016 nähtuvalt leppisid pooled punktis 2.2 kokku, et seadmete tarneaeg on 4 nädala jooksul alates lepingu sõlmimise kuupäevast ning ettemaksu laekumisest. Lepingu punkti 4 kohaselt kohustus kostja tasuma kauba eest 10% ettemaksu. Lepingu hinnast 45% pidi tasutama tarnija esitatud arve alusel tarnija arvelduskontole peale kauba vastuvõtmist 7 päeva jooksul ja järgmine makse 45% peale automaatika käivitamist 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul peale tarnet. Tarnijal on õigus peatada lepingu täitmine või pikendada punktis 2.2 sätestatud tarneaega. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja tasus ettemaksu 25.07.2016. Samuti puudub vaidlus, et hageja tarnis kostjale kauba 05.09.2016, s.o 6 nädala pärast. Kohus nõustus kostjaga, et tarnetähtaja pikendamine oleks pidanud olema hageja poolt kooskõlastatud või vähemalt oleks pidanud kostjat nimetatust teavitama. Kostja ei ole tõendanud, et hageja rikkus seadme paigaldamise tähtaega.
16.Kuigi hageja rikkus tarnetähtaega 2 nädala võrra, on kostja minetanud õiguse lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Vaidlus puudub selles, et kostja võttis seadme pretensioonideta vastu. Samuti on kostja võtnud paigaldamise pretensioonideta vastu. Kostja esitas kirjaliku pretensiooni alles 20.04.2017. Seega ei esitanud kostja hagejale kirjalikku pretensiooni õigeaegselt. Kostja väidab vastuses hagile, et tööd olid lõpetatud alles 07.03.2017. Kostja nimetatut tõendanud ei ole. Asjas ei ole tuvastamist leidnud, nagu oleks hageja pooltevahelist lepingut rikkunud. Seadusega on sätestatud nõuetekohase täitmise eeldus (VÕS § 76 lõige 4).
17.Järgmisena analüüsis kohus kostja tasaarvestuse nõuet. Kohus viitas VÕS § 197 lõikele 1, § 198 esimesele lausele, § 186 punktile 2 ja § 115 lõikele 1. VÕS § 115 lõike 1 kohaldamise esmane eeldus on kohustuse rikkumine kostja poolt. Sellest tulenevalt tuleb hinnata, kas kostja rikkus lepingut ning kas esinevad muud kahju hüvitamise eeldused. Sh tuleb hinnata kahju hüvitatavust VÕS § 127 lõigete 2 ja 3 järgi. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-173-12 punktis 15 selgitanud, et hageja võib VÕS § 115 lõike 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lõige 1); kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lõige 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lõike 1 järgi vabandatav; hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lõige 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lõige 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lõige 3) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4).
18.Kostja ei ole tõendanud talle kahju tekitamist hageja poolt, kuna kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ei ole lepingut rikkunud. Eeltoodust tulenevalt ei ole täidetud tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused, st kostjal puudub sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu. Kohtu tuvastatud asjaoludest ja esitatud tõenditest ei nähtu, et
hageja oleks kostjaga sõlmitud lepingut rikkunud ja kostjale kahju põhjustanud. Kostja 23.04.2018 esitatud tõendid ei tõenda hageja poolt kostjale kahju tekitamist. Kostja leidis, et tal on õigus keelduda hageja nõude täitmisest VÕS § 101 lõike 1 punkti 2 alusel põhjendusega, et hageja on rikkunud oma kohustusi kostja ees. Kuna kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ei ole kostjaga sõlmitud lepingut rikkunud ning kostjapoolne menetluslik tasaarvestus on alusetu, puudub kostjal alus keelduda hageja ees oma kohustuste täitmisest. Jättes tasumata kostja enda vastuvõetud ventilatsiooniseadme eest esitatud arve, on kostja rikkunud omapoolset lepingulist kohustust. Kohus viitas VÕS § 8 lõikele 2, § 76 lõikele 1 ja § 82 lõikele 7. Vaidlus puudub, et hageja tasunõue tarnitud ventilatsiooniseadme eest on muutunud sissenõutavaks. Kostja ei ole tasunud täielikult arvet nr 207.09.2016 maksetähtajaga 15.10.2016 (t I kd lk 38). Arve oli hageja poolt kostjale saadetud 02.09.2016 epostiaadressile [email protected] (t I kd lk 70). Kostja sai arve kätte, sest arve on kostja poolt osaliselt tasutud 19.10.2016 summas 6833.78 eurot (t I kd lk 71).
19.Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning on jätnud tasu maksmise kohustuse nõuetekohaselt täitmata, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. VÕS § 108 lõike 1 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kostjapoolse kohustuse rikkumist vabandavaid asjaolusid VÕS § 103 mõttes ei esine.
20.Kohus viitas VÕS § 113 lõikele 1 ja § 94 lõikele 1. Hageja nõutav viivisemäär on poolte vahel lepinguga kokku lepitud. Kostja viivise arvestusele ega suurusele vastuväiteid esitanud ei ole.
21.Kohus on tuvastanud, et hagejal on sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu. Kohtu hinnangul puudub kostjal seega õigus keelduda talle hageja esitatud arve maksmisest. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista põhivõlg 5000 eurot ning alates 19.06.2017 viivis põhinõudelt (5000 eurot) 0,1% päevas kuni 1314 euro täitumiseni.
22.TsMS § 162 lõike 1 alusel jäid menetluskulud kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab asja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
23.09.08.2018 esitatud apellatsioonkaebuses ja selle 20.08.2018 täpsustuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse (v.a resolutsiooni punkti 4) ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
24.Kohus on rikkunud TsMS § 392 lõike 1 punktides 3, 4 ja 41 sätestatud kohustusi, hinnanud tõendeid ebaõigesti ja kohaldanud vääralt materiaal- ning menetlusõigust.
25.Üllatuslik on kohtu seisukoht, et pooltevahelise lepingu näol on tegemist ostumüügilepinguga. Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 2-14-62732 (punkt 15) märkides, et kohus ei ole menetlusosalistele teada andnud tõendamiskoormise ümberjaotumisest menetluse kestel. Samuti viitab kostja nimetatud lahendile seoses kohtu seisukohaga, et kostja pidi tõendama, et hagejapoolne müügilepingu täitmine ei olnud nõuetekohane. Kostja ei nõustu ka, et ei ole tõendanud, et hageja rikkus seadme paigaldamise tähtaega ning et tööd lõpetati alles 07.03.2017. Kohus on jätnud tähelepanuta ja analüüsimata tõendi, mille kohaselt kostja juures ei ole töötanud isik
nimega BS. Kostja jääb oma seisukoha juurde, et puuduvad tõendid, et hageja oleks kostjat tarnetähtaja pikendamisest teavitanud. Leides, et kostja ei ole tõendanud kohtule kahju tekitamist hageja poolt, on kohus jätnud kostjale selgitamata, millised asjaolud vajavad täiendavat tõendamist kostja poolt. Kohus on rajanud oma järeldused üksnes hageja väidetele, jättes analüüsimata kostja seisukohad ja tõendid. Seega ei ole kohus tuvastanud vaidluse lahendamiseks keskset tähendust omavaid asjaolusid ning olulises osas on täitmata eelmenetluse ülesanded. Vastustaja seisukoht
26.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
27.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks ega tühistamiseks alust ei ole, kuid osaliselt tuleb muuta täiendamise teel otsuse põhjendusi seadmete paigaldamise aja tuvastamise osas. Muutmata osas ei rikkunud maakohus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Muutmata osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas lahendis korrata (TsMS § 654 lõige 6). Maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud.
28.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium nõustub põhjendustega vaidlustatud otsuse punktis 13, mille tulemusena jõudis maakohus järeldusele, et vaidlusalust õigussuhet tuleb 19.07.2016 lepingu alusel kvalifitseerida müügisuhtena VÕS-i 11. peatüki mõttes. Asjaolu, et müüja ka paigaldas tarnitud seadmed, ei muuda õigussuhte kvalifikatsiooni, kuna vastavalt lepingu lisale 1 (t lk 21pöördel) moodustas paigaldus kogu lepingu väärtusest vaid 6,8% (750 : 10 957.20 x 100). Õigussuhte kvalifitseerimine kohtu poolt ei saanud tulla kostjale üllatusena, kuna vastavasisulised väited/vastuväited olid maakohtus poolte poolt esitatud ja ka 11.04.2018 kohtuistungil (protokoll t lk 78-79) arutas kohus neid väiteid pooltega, viidates arutelu käigus mh VÕS §-le 222. Seega andis kohus ka indikatsiooni õigussuhte kvalifitseerimise kohta.
29.Apellatsioonkaebusest jääb arusaamatuks, milles seisneb kostja arvates tõendamiskoormuse üllatuslik ümberpööramine maakohtu poolt alles lõpplahendis. Vastavat etteheidet käsitledes on apellant viidanud vaidlustatud lahendi põhjenduste punktidele 16 ja 17. Nimetatud punktides analüüsis maakohus kostja vastuväiteid hagile, mille kohaselt oli hagejast müüja hilinenud kauba tarnimisega ja automaatika paigaldamisega, mille tõttu tekkis kostjast ostjal varaline kahju, mille hüvitamist soovib ta menetlusliku tasaarvestamisega saavutada. Väited, et müüja rikkus lepingut kauba tarnimise ja automaatika paigaldamise osas, esitas ostja. Seega tuli tal neid väiteid tulenevalt tavapärasest TsMS § 230 lõike 1 esimeses lauses sätestatud tõendamiskoormusest tõendada. Seejuures ei ole kohtul kohustust selgitada menetluse käigus, kas mõni poole väide on piisavas ulatuses tõendatud. Pool määrab ise, millised asjaolud ta nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lõike 2 teine lause). Otsustused asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tõendatuse kohta saab kohus hagimenetluses teha kohtuotsuses (TsMS § 442 lõige 8). Eelmenetluses tuleb kohtul vajadusel selgitada tõendamiskoormuse jaotumist. Apellant ei ole kaebuses väitnud, et ta ei saanud maakohtus aru tõendamiskoormuse
jaotumisest, st, et tal tuli enda väiteid lepingus kokkulepitud tarne- ja paigaldustähtaegade rikkumise kohta müüja poolt tõendada.
30.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et poolte vahel ei olnud vaidlust, et kaup anti ostjale üle 05.09.2016. Selliselt maakohus selle elulise asjaolu ka tuvastas ning asus seisukohale, et müüja rikkus müügilepingu punktis 2.2 kokkulepitud 4 nädala pikkust tarneaega. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus tõlgendas sellisele järeldusele jõudmisel ebaõigesti pooltevahelist lepingut. Lepingu punktis 2.2 on pooled selgelt sõnastades leppinud kokku kaks eeldust, mille täitmisest alates tuli tarneaega arvestada: „... alates lepingu sõlmimise kuupäevast ning ettemaksu laekumisest.“ Puudub vaidlus, et ettemaks laekus müüjale 25.07.2016. Seega vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 135 ja § 136 lõikele 5 saabus 4 nädala pikkune tähtaeg 23.08.2016 (mitte 15.08.2016, nagu väidab apellant) ja maakohus tuvastas õigesti, et tarne hilines 2 nädalat.
31.Vaidlustatud otsuses ei ole maakohus sõnaselgelt tuvastanud seadmete paigaldamise kuupäeva, kuid lahendist on aru saada, et maakohus nõustus selles osas hagejaga. Hageja oli maakohtus seisukohal, et paigaldas seadmed lepingu punktis 6.1 kokkulepitud tähtaja (3 nädala jooksul alates tarnest) jooksul, ning esitas selle kohta 19.09.2016 kuupäeva kandva akti (t lk 63). Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on jätnud TsMS § 442 lõiget 8 rikkudes käsitlemata kostja vastuväited sellele aktile. Selles osas saab ringkonnakohus rikkumise ise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi järgnevalt. Kostja esitas maakohtus vastuväite, et tema nimel paigalduse vastu võtnud isik BS ei ole kunagi kostja juures töötanud ja kostja ei tea, kes akti kliendina allkirjastas. Samuti, et paigaldus lõpetati alles 07.03.2017. Vastuväite tõendamiseks esitas kostja väljatrüki enda töötajate registrist 2012-2017 (t lk 105-112), milles sellise nimega isikut ei ole. Hageja esitas väite ümberlükkamiseks fotod riigihangete keskkonnast, millel on väidetavalt näha kostja juhatuse liige S.K seadme kokkupanemise juures ning akti allkirjastanud B.S seadme tarne ja paigaldamise juures (t lk 117-119). Kostja nendele väidetele ei vastanud ega tõendeid ümber ei lükanud.
32.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei tõendanud väidet, et lepingutingimustele vastav asi (paigaldatud seadmed) anti üle alles 07.03.2017. Kolleegium on seisukohal, et maakohtule esitatud tõendite kogumi alusel tuleb lugeda paigaldatud seadmed üle antuks 19.09.2016. VÕS § 209 lõikes 1 esimese lause kohaselt kui asi tuleb üle anda määratud kohas, peab müüja asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis panema ja ostjale valmispanekust teatama. Sama sätte lõike 2 kohaselt loetakse müüja asja ostjale üleandmise kohustus täidetuks, kui müüja on asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis pannud ja sellest ostjale teatanud. Käesolevas asjas on hageja 19.09.2016 aktiga tõendanud, et tema poolt olid seadmed selleks ajaks paigaldatud ning ta oli valmis neid üle andma. Hageja on ka fotodega objektilt, kuhu seadmed paigaldati, väitnud ja tõendanud, et koos kostja juhatuse liikmega tegeles seadmetega nii tarne ajal kui paigaldamisel objektil akti allkirjastanud B.S. Hageja neid väiteid ümber ei lükanud. Seega on hageja kolleegiumi arvates piisava veendumusega tõendanud, et tal oli alus käsitleda B.St seadmete üleandmisel kostja esindajana TsÜS § 118 lõike 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, loetakse, et esindatava on volituse andnud. Asjaolu, et paigaldus oli siiski
tegelikult toimunud juba septembrikuus 2016, tuleneb ka kogumis järgmiste tõenditega tuvastatavatest elulistest asjaoludest: 19.10.2016 tasus kostja 02.09.2016 arvest 11 833.78 eurost 6833.78 eurot, märkides selgitusse „I osa“ (t lk 71, 38); 08.11.2016 esitas kostja oma tellijale (objekti peatöövõtjale) arve 18.06.2016 alltöövõtulepingu alusel osutatud teenuste eest, vastavalt lepingule tegi kostja objektil ventilatsioonitöid (t lk 93, 94-97); objektile 09.12.2016 väljastatud kasutusloast (t lk 164-165), milles on märgitud ventilatsiooni liigina soojustagastusega ventilatsioon; vastavalt riigihanke aruandele oli hankeleping täidetud 25.10.2015 (t lk 122); 20.04.2017 pretensioonist (t lk 52-53), milles kostja väidab, et „ ... ei saanud kasutada seadmeid eesmärgipäraselt perioodil 14.09.2016-07.03.2017 ...“.
33.Sõltumata eelnevast nõustub kolleegium maakohtuga, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsev kostja ei teatanud müüjale mõistliku aja jooksul lepingutingimustele mittevastavusest, mistõttu kaotas ta VÕS § 220 lõikest 3 tulenevalt õiguse rikkumisele tugineda. Puudub vaidlus, et esimest korda pöördus kostja hageja poole pretensiooniga 20.04.2017, seega 6 kuud peale paigaldatud seadme üleandmist, kuid tähtaegade rikkumisest pidi ta teada saama hiljemalt 19.09.2016. Kostja poolt esiletoodust ei nähtu ka selliseid elulisi asjaolusid, mis annaksid aluse tuvastada teatamata jätmise mõistlikult vabandatavuse VÕS § 220 lõike 3 teise lause mõttes. Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus õigesti hageja lepingurikkumise kui ühe kahju hüvitamise eelduse puudumise ega pidanud menetlusökonoomia põhimõtte alusel võtma seisukohta teiste kostja võimaliku vastunõude rahuldamise eelduste kohta.
34.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Vastustajale hüvitamisele kuuluvate kulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.