2-17-15494/16 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

või nimetatud punktide tühisuse tuvastamiseks. Samuti palus hageja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2016/1352 lubamatuks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ja kostja sõlmisid 20.07.2000 laenulepingu ja laenu tagamiseks seati hüpoteek XXX, Tallinn asuvale kinnisasjale kostja kasuks. Hageja sõlmis kostjaga kuus laenulepingu muutmise kokkulepet, millest viimase sõlmisid 14.12.2012. Viidatud muudatusega suurendasid pooled hageja laenukohustust kostja ees 20 156,4 euro (lepingus 21 000 euro) võrra. Kõnealuse muudatuse tingisid hageja makseraskused ning laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemise vältimiseks struktureeriti laen ümber, mille tulemusena suurendati hageja põhivõlga lisandunud intresside ja viiviste võrra. Kuigi muudatuse initsieeris hageja, lisati kokkuleppesse kostja poolt punkte, mida hageja ei soovinud, sh säte, millega lühendati kogu laenulepingu tähtaega 12 kuu peale. See oli vastuolus 30.10.2006 sõlmitud lepingu punktiga, mille kohaselt saabus laenu tagastamise tähtaeg 2026. a. Laenu tagastamise tähtaja vähenemist vaid 12 kuu peale ei osanud hageja mõistlikult ette näha ja selline lepingu muudatus ei parandanud kuidagi hagejal tekkinud olukorda (senise ca 500 euro asemel kuus tuli hagejal igakuiselt tasuda hageja arvutuste kohaselt 8 333 eurot). Kui hageja oleks sellest teadlik olnud, ei oleks ta lepingu muudatust allkirjastanud. Hageja allkirjastas lepingu sellega põhjalikumalt tutvumata, sest tal ei olnud võimalik pangas pisikeses kirjas lepingu muutmise kokkuleppega põhjalikult tutvuda halva silmanägemise tõttu. Kostja ei saatnud hagejale lepingu muudatust kodus tutvumiseks vaatamata hageja palvele. Hageja täitis kokkulepet kujul, nagu ta oli sellest aru saanud, kuni 31.12.2016, mil tuttav helistas talle teatega, et hagejale kuuluv kinnisasi pannakse sundmüüki 10.01.2017. Kohtutäituri 25.11.2016 daatumit kandva täitmisteate sai hageja kätte pärast aastavahetust. Kostja väitel lõppes laenuleping vastavalt 14.12.2012 sõlmitud kokkuleppele. Kostja avalduse alusel arestis kohtutäitur poolte laenulepingu tagatiseks oleva kinnisasja ja alustas selle sundmüüki. Kinnisasi ei olnud veel müüdud. Kostja kallutas hagejat sõlmima enda jaoks äärmiselt kahjuliku ja tasakaalust väljas kokkuleppe, milles lisaks sellele, et intressid ja viivised arvestati põhilaenu hulka, vähendati ca 20 aasta pikkuse lepingu kehtivust vaid 12 kalendrikuu peale, tehes seda lepingusse selliste punktide sisseviimisega, mille üle arutelu ei toimunud ning mis oli kokkuleppe teksti selliselt ära peidetud, et need jäid hagejale enne lepingu allakirjutamist märkamatuks. Hageja oli lepingut allkirjastades eksimuses, mistõttu esitas ta koos hagiga 14.12.2012 sõlmitud kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühistamise avalduse. Kostja lõpetas laenulepingu heade kommete vastaselt ning hageja usaldust ja eksimust kuritarvitades. Kinnisasja müümisel kohtutäituri kaudu ei saa kunagi sama palju raha, kui kinnisasja ise müües. Seetõttu oli sundtäitmine lubamatu.

8.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb maakohtu määrus, millega kohus jättis hageja mõlemad nõuded läbi vaatamata tühistada osaliselt ja saata asi tühistatud osas maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Esimesena käsitleb ringkonnakohus hageja nõuet, mille maakohus jättis läbivaatamata vaidlustatud määruse resolutsiooni punktis 1.1, s.o nõue tuvastada hageja ja kostja õiguseellase vahel sõlmitud laenulepingu muutmise 14.12.2012 kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühisus osas, milles vähendati laenu tasumise tähtaega 12 kuule. Maakohus põhjendas oma seisukohta sellega, et hagejal ei ole viidatud osas tuvastushuvi, sest tema eesmärk on esmajoones sundtäitmise lubamatuks tunnistamine. Maakohus leidis õigesti, et tuvastushagi on võimalik esitada vaid juhul, kui hagejal on selleks õiguslik huvi (TsMS § 368 lg 1). Kusjuures tuvastushagi subsidiaarsusest tulenevalt puudub üldiselt õiguslik huvi tuvastusnõude esitamiseks, kui hageja on esitanud menetluses sooritusvõi kujundushagi, mille ese kattub tuvastusnõudega. Samas ei ole see välistatud, kuid hagejal tuleb ära näidata, milles seisneb eraldi tuvastushuvi. Praegusel juhul esitas hageja kaks nõuet: tuvastusnõude, mille raames palus tuvastada lepingu 14.12.2012 muudatuse punktide 4 ja 5 tühisus ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, mille ese kattus tuvastusnõudega, s.t hageja hinnangul oli sundtäitmine lubamatu, sest kokkuleppe, mille rikkumise tõttu kostja kohtutäituri juurde pöördus, oli tühine või tühistatav. Kujundusnõudega koos tuvastusnõude esitamise tuvastushuvi väljatoomise vajadust selgitas maakohus hagejale 18.10.2017 puuduste kõrvaldamise määruses (lk 30 pöördel). Hagiavalduselt puuduste kõrvaldamise raames selgitas hageja oma tuvastushuvi sellega, et soovib vältida laenu tagatiseks oleva kinnisasja sundmüüki, mitte kanda alusetult täitemenetlusega seotud kulusid ning jätkata laenu tagastamist vastavalt 2006. aastal kokkulepitule (lk 37 pöördel). Tuvastushuvi täpsustas maakohus ka 17.05.2018 toimunud istungil, kus sai hagejalt vastuse, et hageja peamine eesmärk oli sundtäitmise lubamatuks tunnistamine (lk 109). Seega ei toonud hageja välja tuvastushuvi tuvastusnõude esitamiseks. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et praegusel juhul ei saavuta hageja TsMS § 368 lg 1 järgse haginõude esitamisega menetluslikult rohkem kui üksnes täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgse hagi esitamisega. Kui kohus tuvastab, et sundtäitmine on lubamatu, sest baseerub lepingu muudatuse punktidel, mis on tühised või kehtivalt tühistatud, nagu hageja on hagis soovinud, saavutab hageja automaatselt ka selle, mida ta taotles tuvastushagiga. Eelneva tõttu jättis maakohus põhjendatult hageja tuvastusnõude läbivaatamata. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtuga osas, milles maakohus jättis hageja teise nõude (s.o sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude) läbivaatamata vaidlustatud määruse resolutsiooni punktis 1.2. Ennatlik oli maakohtu seisukoht, et hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue oli perspektiivitu. Esiteks käsitles maakohus kitsalt üksnes eksimust kokkuleppe sõlmimisel potentsiaalse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude alusena. Iseenesest on õige, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, s.t tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt ka Riigikohtu 25.05.2017 määrust asjas nr 3-1-1-22-17, p 54; 13.04.2016 otsust asjas nr 3-2-1-9-16, p 28).