XX hagi Luminor Bank AS-i vastu laenulepingu 14.12.2012 muutmise kokkuleppe punktide 4 ja 5 kehtetuse tuvastamiseks ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2016/1352
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.03.2019 läbivaatamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood esindaja Peeter Malve
määrus
hagi
XXXXXXXXXXX),
Kostja Luminor Bank AS (registrikood 11315936), esindaja Marjel Mõis Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 13.03.2019 määrus osas, milles maakohus jättis läbivaatamata XX nõude tunnistada sundtäitmine lubamatuks täiteasjas nr 022/2016/1352, tühistas Harju Maakohtu 08.11.2017 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, määras menetluskulude jaotuse, jättes menetluskulud kindlaks määramata.
2.Saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks.
Jätta Harju Maakohtu 13.03.2019 määrus muutmata osas, milles maakohus jättis läbivaatamata XX nõude laenulepingu 14.12.2012 muutmise kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühisuse tuvastamiseks.
4.Rahuldada määruskaebus osaliselt. Edasikaebe kord Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada Riigikohtule kaebuse 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. Ülejäänud osas määruse peale Riigikohtule kaebust esitada ei saa. Asjaolud ja menetluse käik
1.XX (hageja) esitas 17.10.2017 maakohtule hagi Luminor Bank AS-i (kostja) vastu laenulepingu nr 09320812513 14.12.2012 muutmise kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühistamiseks
või nimetatud punktide tühisuse tuvastamiseks. Samuti palus hageja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2016/1352 lubamatuks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ja kostja sõlmisid 20.07.2000 laenulepingu ja laenu tagamiseks seati hüpoteek XXX, Tallinn asuvale kinnisasjale kostja kasuks. Hageja sõlmis kostjaga kuus laenulepingu muutmise kokkulepet, millest viimase sõlmisid 14.12.2012. Viidatud muudatusega suurendasid pooled hageja laenukohustust kostja ees 20 156,4 euro (lepingus 21 000 euro) võrra. Kõnealuse muudatuse tingisid hageja makseraskused ning laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemise vältimiseks struktureeriti laen ümber, mille tulemusena suurendati hageja põhivõlga lisandunud intresside ja viiviste võrra. Kuigi muudatuse initsieeris hageja, lisati kokkuleppesse kostja poolt punkte, mida hageja ei soovinud, sh säte, millega lühendati kogu laenulepingu tähtaega 12 kuu peale. See oli vastuolus 30.10.2006 sõlmitud lepingu punktiga, mille kohaselt saabus laenu tagastamise tähtaeg 2026. a. Laenu tagastamise tähtaja vähenemist vaid 12 kuu peale ei osanud hageja mõistlikult ette näha ja selline lepingu muudatus ei parandanud kuidagi hagejal tekkinud olukorda (senise ca 500 euro asemel kuus tuli hagejal igakuiselt tasuda hageja arvutuste kohaselt 8 333 eurot). Kui hageja oleks sellest teadlik olnud, ei oleks ta lepingu muudatust allkirjastanud. Hageja allkirjastas lepingu sellega põhjalikumalt tutvumata, sest tal ei olnud võimalik pangas pisikeses kirjas lepingu muutmise kokkuleppega põhjalikult tutvuda halva silmanägemise tõttu. Kostja ei saatnud hagejale lepingu muudatust kodus tutvumiseks vaatamata hageja palvele. Hageja täitis kokkulepet kujul, nagu ta oli sellest aru saanud, kuni 31.12.2016, mil tuttav helistas talle teatega, et hagejale kuuluv kinnisasi pannakse sundmüüki 10.01.2017. Kohtutäituri 25.11.2016 daatumit kandva täitmisteate sai hageja kätte pärast aastavahetust. Kostja väitel lõppes laenuleping vastavalt 14.12.2012 sõlmitud kokkuleppele. Kostja avalduse alusel arestis kohtutäitur poolte laenulepingu tagatiseks oleva kinnisasja ja alustas selle sundmüüki. Kinnisasi ei olnud veel müüdud. Kostja kallutas hagejat sõlmima enda jaoks äärmiselt kahjuliku ja tasakaalust väljas kokkuleppe, milles lisaks sellele, et intressid ja viivised arvestati põhilaenu hulka, vähendati ca 20 aasta pikkuse lepingu kehtivust vaid 12 kalendrikuu peale, tehes seda lepingusse selliste punktide sisseviimisega, mille üle arutelu ei toimunud ning mis oli kokkuleppe teksti selliselt ära peidetud, et need jäid hagejale enne lepingu allakirjutamist märkamatuks. Hageja oli lepingut allkirjastades eksimuses, mistõttu esitas ta koos hagiga 14.12.2012 sõlmitud kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühistamise avalduse. Kostja lõpetas laenulepingu heade kommete vastaselt ning hageja usaldust ja eksimust kuritarvitades. Kinnisasja müümisel kohtutäituri kaudu ei saa kunagi sama palju raha, kui kinnisasja ise müües. Seetõttu oli sundtäitmine lubamatu.
2.Kostja hagi õigeks ei võtnud ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja sõlmis vaidlusaluse laenulepingu muudatuse vabatahtlikult. Lepingu kirja suurus oli tavapärane ja asjaolu, et hageja kandis prille, ei andnud alust pidada tehing tühiseks. Laenu põhisumma tagasimaksed koos tasumisele kuuluva intressiga ning vastavad maksetähtpäevad esitas kostja hagejale internetipangas. Kohe pärast muudatuse 2012. a sõlmimist muutus ka graafik internetipangas ning hageja ei saanud makseid sooritades lähtuda 2006. a muudatuse graafikust. Hageja oli teadlik maksete suurusest. Hageja tasus makseid ebakorrapäraselt: mõni kuu 500 eurot, mõni kuu 200 eurot ja mõni kuu ei tasunud üldse. Hageja ja kostja pidasid alates laenulepingu lõppemisest 28.11.2013 edutult läbirääkimisi võlgnevuse tasumiseks. Kostja
pikendas korduvalt läbirääkimiste tähtaega, et vältida tagatise müüki enampakkumisel. Kostjal oli alust arvata, et hagejal puudus maksevõime. Sundtäitmine ei olnud lubamatu. Seisukoht, et kinnistu võõrandamisel täitemenetluse raames ei saa sellist raha, mida on võimalik saada tavapärase müügiprotsessi tulemusel, oli ekslik. Maakohtu määrus
3.Maakohus jättis läbivaatamata hageja nõude tuvastada laenulepingu nr 09320812513 muutmise 14.12.2012 kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühisus osas, millega vähendati laenu tasumise tähtaega 12 kuule ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Ühtlasi tühistas kohus hagi tagamise abinõu. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda neid kindlaks määramata. Hagi ei olnud esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või ei olnud hagiga hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada, mistõttu tuli see tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbivaatamata. Hageja eesmärk oli sundtäitmise lubamatuks tunnistamine. Sundtäitmise lõpetamiseks ei ole kohane õiguskaitsevahend tuvastushagi esitamine. Seega ei olnud hagejal eraldi tuvastushuvi ning hageja tuvastusnõue tuli jätta läbivaatamata. Sundtäitmine oli hageja versiooni kohaselt lubamatu, sest lepingu 14.12.2012 muudatuse punktid 4 ja 5 olid kehtetud eksimuse ja heade kommetega vastuolu tõttu. Asjaoludega, millest tuleneb tehingu tühistamise alus või eeldus, ei saa põhjendada tehingu tühisust TsÜS § 86 mõttes. Tehingu tühistamist võimaldavad normid (sh TsÜS § 92 eksimus) on erinormideks TsÜS § 86 suhtes ning järelikult saab kohaldada ainult erinorme, mitte tugineda TsÜS § 86 asjaoludele. Hageja esitas 14.12.2012 kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühistamise avalduse 17.10.2017 hagiavalduses. Kostja sai selle avalduse kätte avalikus e-toimikus 13.11.2017. Tehingut on võimalik tühistada kolm aastat. Seega ei olnud hageja lepingu tühistamise avaldusel õiguslikke tagajärgi ja hageja väljatoodud asjaolude pinnalt ei saanud tunnistada sundtäitmist lubamatuks. Kohus tühistas TsMS § 386 lg 4 alusel hagi tagamise abinõu ja jättis menetluskulud kooskõlas TsMS § 168 lg-ga 2 hageja kanda. Kostjal menetluskulusid ei tekkinud. Määruskaebus
4.Hageja palus maakohtu määrus tühistada tervikuna. Hagejal oli sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudest eraldiseisev tuvastushuvi tuvastushagi esitamiseks. Samuti tugines hageja oma hagis lisaks eksimusele ka heade kommetega vastusolus oleva tehingu tegemisele. Maakohus käsitles ebaõigesti ainult eksimust. Kohus täitis puudulikult selgitamiskohustust. Vajadusel oleks kohus pidanud andma pärast eelistungit tähtaja hagi täpsustamiseks. Edasine menetluse käik
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja määruskaebusele vastamiseks.
6.Kostja määruskaebusega ei nõustunud, palus jätta määruskaebus rahuldamata ja määrus muutmata.
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Määruse põhjendused
8.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb maakohtu määrus, millega kohus jättis hageja mõlemad nõuded läbi vaatamata tühistada osaliselt ja saata asi tühistatud osas maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Esimesena käsitleb ringkonnakohus hageja nõuet, mille maakohus jättis läbivaatamata vaidlustatud määruse resolutsiooni punktis 1.1, s.o nõue tuvastada hageja ja kostja õiguseellase vahel sõlmitud laenulepingu muutmise 14.12.2012 kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühisus osas, milles vähendati laenu tasumise tähtaega 12 kuule. Maakohus põhjendas oma seisukohta sellega, et hagejal ei ole viidatud osas tuvastushuvi, sest tema eesmärk on esmajoones sundtäitmise lubamatuks tunnistamine. Maakohus leidis õigesti, et tuvastushagi on võimalik esitada vaid juhul, kui hagejal on selleks õiguslik huvi (TsMS § 368 lg 1). Kusjuures tuvastushagi subsidiaarsusest tulenevalt puudub üldiselt õiguslik huvi tuvastusnõude esitamiseks, kui hageja on esitanud menetluses sooritusvõi kujundushagi, mille ese kattub tuvastusnõudega. Samas ei ole see välistatud, kuid hagejal tuleb ära näidata, milles seisneb eraldi tuvastushuvi. Praegusel juhul esitas hageja kaks nõuet: tuvastusnõude, mille raames palus tuvastada lepingu 14.12.2012 muudatuse punktide 4 ja 5 tühisus ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, mille ese kattus tuvastusnõudega, s.t hageja hinnangul oli sundtäitmine lubamatu, sest kokkuleppe, mille rikkumise tõttu kostja kohtutäituri juurde pöördus, oli tühine või tühistatav. Kujundusnõudega koos tuvastusnõude esitamise tuvastushuvi väljatoomise vajadust selgitas maakohus hagejale 18.10.2017 puuduste kõrvaldamise määruses (lk 30 pöördel). Hagiavalduselt puuduste kõrvaldamise raames selgitas hageja oma tuvastushuvi sellega, et soovib vältida laenu tagatiseks oleva kinnisasja sundmüüki, mitte kanda alusetult täitemenetlusega seotud kulusid ning jätkata laenu tagastamist vastavalt 2006. aastal kokkulepitule (lk 37 pöördel). Tuvastushuvi täpsustas maakohus ka 17.05.2018 toimunud istungil, kus sai hagejalt vastuse, et hageja peamine eesmärk oli sundtäitmise lubamatuks tunnistamine (lk 109). Seega ei toonud hageja välja tuvastushuvi tuvastusnõude esitamiseks. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et praegusel juhul ei saavuta hageja TsMS § 368 lg 1 järgse haginõude esitamisega menetluslikult rohkem kui üksnes täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgse hagi esitamisega. Kui kohus tuvastab, et sundtäitmine on lubamatu, sest baseerub lepingu muudatuse punktidel, mis on tühised või kehtivalt tühistatud, nagu hageja on hagis soovinud, saavutab hageja automaatselt ka selle, mida ta taotles tuvastushagiga. Eelneva tõttu jättis maakohus põhjendatult hageja tuvastusnõude läbivaatamata. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtuga osas, milles maakohus jättis hageja teise nõude (s.o sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude) läbivaatamata vaidlustatud määruse resolutsiooni punktis 1.2. Ennatlik oli maakohtu seisukoht, et hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue oli perspektiivitu. Esiteks käsitles maakohus kitsalt üksnes eksimust kokkuleppe sõlmimisel potentsiaalse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude alusena. Iseenesest on õige, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, s.t tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt ka Riigikohtu 25.05.2017 määrust asjas nr 3-1-1-22-17, p 54; 13.04.2016 otsust asjas nr 3-2-1-9-16, p 28).
Leides, et eksimuse tõttu sõlmitud tehingu tühistamise tähtaeg on möödunud, ei saa menetlusosaline pöörduda TsÜS § 86 juurde ja väita, et samadel alustel on tehing tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Samas võib kokkulepe tühine olla ka muudel alustel, mida kohus omal algatusel ei kontrollinud, kuigi tal sel selline kohustus on (vt ka Riigikohtu 05.04.2017 otsust asjas nr 3-2-1-17-17, p 20). Näiteks tuleb kohtul omal algatusel kontrollida iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel tüüptingimuste võimalikku kasutamist (vt ka Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-22-16, p 18) ja jaatava vastuse korral välja selgitada, kas lepingupunkt on tüüptingimusena kehtiv (vt ka Riigikohtu 15.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-156-13, p 10). Tüüptingimuste temaatikat maakohus vaidlustatud määruses ei käsitlenud, nagu ka teisi tehingu tühisuse aluseid. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada ja saata asi tühistatud osas tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulude jaotus jääb tervikuna TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (vt nt Riigikohtu 25.09.2013 otsust asjas nr 3-2-1-80-13, p 66). /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.