13. detsember 2019. a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-15494
Tsiviilasi
T K hagi Luminor Bank AS-i vastu täiteasjas nr xxxx sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes
Tsiviilasja hind
7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja
T K (isikukood xxxx, aadress xxxx) Lepinguline esindaja Peeter Malve [email protected])
(elektronpost
Kostja
Luminor Bank AS (registrikood 11315936, aadress Liivalaia tn 45, 10145 Tallinn) Lepinguline esindaja Marjel Mõis (elektronpost [email protected])
Viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses
Kohtuistung 22.11.2019.a
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt T K (isikukood xxxx) hagi Luminor Bank AS-i (registrikood 11315936) vastu täiteasjas nr xxxx sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes.
2.Tunnistada täiteasjas nr xxxx sundtäitmine põhinõude (tagastamata laenusumma) osas lubamatuks selliselt, et sundtäitmine on lubatav põhinõude 65 805,98 (kuuskümmend viis tuhat kaheksasada viis koma üheksakümmend kaheksa) eurot osas.
3.Jätta rahuldamata T K (isikukood xxxx) hagi Luminor Bank AS-i (registrikood 11315936) vastu osas, milles taotleti täiteasjas nr xxxx sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täies ulatuses.
4.Tühistada Harju Maakohtu 08.11.2017.a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
6.Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.
1 (7)
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I.
Kohtuotsuse kirjeldav osa
1.T K (hageja) esitas 17.10.2017 Harju Maakohtule hagiavalduse Luminor Bank AS-i (kostja) vastu (tl-d 1-5). Ühtlasi esitas hageja kohtule hagi tagamise avalduse. Kohus jättis 18.10.2017 määrusega hagiavalduse ja hagi tagamise avalduse käiguta ning määras puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (tl 30). Hageja esitas kohtule 27.10.2017 puuduste kõrvaldamiseks menetlusdokumendi (tl-d 35-39). Kohus jättis 30.10.2017 määrusega hageja 17.10.2017 taotluse hagi tagamiseks rahuldamata (tl 40). Hageja esitas kohtule 07.11.2017 uue hagi tagamise avalduse (tl-d 42-43). Kohus rahuldas 08.11.2017 määrusega hagi tagamise avalduse ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr xxxx. Kohus võttis 10.11.2017 määrusega hagi menetlusse (tl 59). Kostja vastas 11.12.2017 hagile (tl-d 63-67). Eelistung toimus 17.05.2018 (tl-d 109-110). Kohus jättis hagiavalduse 13.03.2019 määrusega läbi vaatamata (tl 111). Hageja esitas 25.03.2019 määrusele määruskaebuse (tl-d 115-117). Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28.06.2019 määrusega maakohtu 13.03.2019 määruse osas, milles hagi jäeti läbi vaatamata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes ja jäeti menetluskulud hageja kanda (tld 128-130). Eelistung toimus 25.09.2019 (tl-d 136-139). Kohtuistung toimus 22.11.2019 (tl-d 154156).
2.Hageja põhjendab hagiavaldust järgmiste asjaoludega. Hageja ja kostja õiguseellane Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal sõlmisid 20.07.2000 laenulepingu nr xxxx. Pooled sõlmisid 14.12.2012 laenulepingu muudatuse nr 6. 14.12.2012 kokkuleppe punkti 4.5 kohaselt leppisid pooled kokku, et lepingu kestus on 12 kuud alates esimesest igakuisest maksest. Kostja jättis hageja nimetatud muudatustest informeerimata. Hagejal on halb nägemine. Hageja usaldas liigselt ja kirjutas alla dokumendile, mida ta läbi ei lugenud. Hageja ei oleks lepingut sõlminud, kui ta oleks sellest teadnud. Leping on sõlmitud hageja makseraskuste ärakasutamise teel ja on seetõttu tühine. Hageja on lepingu tühistanud kokkuleppe punktide 4 ja 5 osas, millega lühendati laenu tagastamise tähtaega. Kuivõrd kokkuleppe punktid 4 ja 5 on tühised osas, milles kostja lühendas laenu tagastamise tähtaega 13 aasta võrra, ei ole laenuleping lõppenud, laenu tagastamise tähtaeg saabunud ega võla tasumise kohustus muutunud sissenõutavaks. Lepingutingimused on hagejat ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. Kostja täitmisavalduse alusel on hageja suhtes algatatud täitemenetlus täiteasjas nr xxxx. Sundtäitmine on lubamatu, sest nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja on tasunud kehtivast laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks 7250 eurot.
3.Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab, et 14.12.2012 kokkulepe ei ole tühine ning laenu tagastamise tähtaeg on saabunud. Hageja sõlmis laenulepingu ja selle muudatused vabatahtlikult. 14.12.2012 kokkulepe sõlmiti hageja initsiatiivil. Hageja on allkirjastanud 14.12.2012 kokkuleppe lisa 1, millest nähtuvad põhisumma tagasimaksed, ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe Kokkulepe ei sisalda tüüptingimusi. Hageja väide, et tal on halb nägemine, on asjassepuutumatu. Pooled on pärast lepingu lõppemist pidanud läbirääkimisi võlgnevuse tasumise osas. Leping ei sisalda tüüptingimusi. 2 (7)
II.
Kohtuotsuse põhjendav osa
4.Asjas vaidlustamata asjaolude ja esitatud menetlusdokumentide alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: Hageja ja kostja õiguseellane Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal sõlmisid 20.07.2000 laenulepingu nr xxxx; Hageja ja kostja õiguseellane Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal sõlmisid 14.12.2012 laenulepingu nr xxxx muudatuse nr 6 (14.12.2012 kokkulepe); Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali täitmisavalduse alusel on hageja suhtes 14.12.2012 laenulepingu nr xxxx muudatusest nr 6 tulenevate nõuete sundtäitmiseks algatatud täitemenetlus täiteasjas nr xxxx. Pooled ei vaidle eelnevalt märgitud asjaolude üle, mistõttu ei vaja need eraldi tõendamist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1).
5.Hageja põhjendab hagiavaldust sellega, et 14.12.2012 kokkuleppe punktid 4 ja 5 on tühised osas, milles kostja lühendas laenu tagastamise tähtaega 13 aasta võrra. 14.12.2012 kokkuleppe punkt
4.2.on sõnastatud järgmiselt: „Igakuine makse koosneb vastavas kuus tasumisele kuuluvast laenu põhisumma tagasimaksest ja arvestatud intressist. Igakuiste maksete arv kokku on 12 (kaksteist)“ (tl 21, p 4.2). 14.12.2012 kokkuleppe punkt 4.5. on sõnastatud järgmiselt: „Leping lõppeb pärast maksegraafiku järgse viimase igakuise makse tasumist pangale. Lepingu kestus on 12 kuud alates esimesest igakuisest maksest“ (tl 21, p 4.5). Lepingu preambula on sõnastatud järgmiselt: „Lähtudes laenusaaja soovist, nõustub pank väljastama lisalaenu summas kuni EUR 21 000 ning lühendama laenu põhiosa tagasimaksmise perioodi. Lepingupooled täiendavad lepingu punkte 1. ja 2., lisavad lepingusse punkti 3.7., muudavad lepingu punkte 3.6., 4., 5. ja 6. ning need kehtivad nüüd alljärgnevas redaktsioonis: [---]“ (tl 20). Kohus on seisukohal, et lepingutingimuste sisu on tõendatud lepingudokumendiga. Kostja on tuginenud sellele, et hageja on 14.12.2012 kokkuleppe sõlmimisel allkirjastanud lisa 1, millest nähtuvad põhisumma tagasimaksed, ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (tl-d 64-65, p-d 2.18-2.19). Kohus leiab, et nimetatud dokumentide allkirjastamine on tõendatud lepingudokumentidega (tl-d 92-94). Kohus leiab, et 14.12.2012 kokkuleppe punktist 5 nähtuvalt ei sisalda selle alapunktides märgitud lepingutingimused kokkuleppeid laenu tagastamise tähtaja muutmise kohta (tl 21, p 5). 20.07.2000 sõlmitud laenulepingu nr xxxx muudatuse 6 (sõlmitud 12.10.2006) punkt 4.1 oli sõnastatud järgmiselt: „4.1. Alates 30. oktoobrist 2006 maksab laenusaaja laenu põhisumma pangale tagasi 240 (kahesaja neljakümne) järjestikuse osamaksena iga kuu 28. kuupäeval.“ Kohus leiab, et lepingudokumendiga on tõendatud, et laenu tagastamise tähtaeg enne 14.12.2012 kokkuleppe sõlmimist oli 20 aastat alates 30.10.2006. Eeltoodust tulenevalt oli 14.12.2012 kokkuleppe sõlmimise seisuga laenu tagastamise tähtaeg 13 aastat ja 11 kuud. Kohus leiab, et tõendatud on 14.12.2012 kokkuleppega laenu tagastamise tähtaja lühendamine.
6.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus on seisukohal, et hageja avaldatud asjaoludel ei ole võimalik 14.12.2012 kokkuleppe tühisus TsÜS § 86 lg 2. TsÜS § 86 lg 2 kohaldub sellistele lepingutele, mille lepingupool on teadlikult sõlminud, kuid mille sõlmimisel oli poole tahe moonutatud tingituna tema sundolukorrast. Käesoleval juhul saaks kohus tehingu kehtivust TsÜS § 86 lg 2 järgi kontrollida, kui hageja tahe oleks olnud 3 (7)
suunatud kokkuleppe sõlmimisele, millega lühendatakse laenu tagasimakse tähtaega. Hageja avaldatust nähtuvalt ei ole hagejal kunagi olnud soovi sõlmida lepingut, millega lühendati laenu tagastamise tähtaega. Hageja on avaldanud, et ta usaldas liigselt ja kirjutas alla dokumendile, mida ta läbi ei lugenud (tl-d 2, 36, 109). Eeltoodust tulenevalt ei ole 14.12.2012 kokkulepe TsÜS § 86 lg 2 järgi tühine.
7.Pooled ei vaidle selle üle, et 14.12.2012 kokkulepe on tarbijakrediidileping (tl 137). Kohus leiab, et tehingu kehtivuse eelduste kontrollimisel tuleb kohaldada lepingu sõlmimise ajal kehtinud võlaõigusseaduse (VÕS) 22. peatüki 2. jaos tarbijakrediidilepingute kohta sätestatut (RT RT I 2001, 81, 487; RT I, 08.07.2011, 6). Hageja ei ole kohtule avaldanud asjaolusid, millest nähtuvalt on 14.12.2012 kokkulepe VÕS-i 22. peatüki 2. jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv osas, millega lühendatakse laenu tagastamise tähtaega. VÕS-i 22. peatüki 2. jagu ei sisalda piiranguid laenu tagastamise tähtaja muutmiseks, sh lühendamiseks. Kohus on seisukohal, et 14.12.2012 kokkulepe on sõlmitud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõudeid järgides. 14.12.2012 kokkulepe sisaldab VÕS §-s 404 sätestatud andmeid. Seetõttu ei esine lepingu tühisust vorminõuete järgimata jätmise tõttu (VÕS § 408 lg 1). Kohus märgib, et kostja on asunud krediiti kasutama, mistõttu on leping VÕS § 408 lg 2 järgi igal juhul kehtiv. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et 14.12.2012 kokkuleppe punktid, millega lühendati laenu tagastamise tähtaega, ei ole tühised VÕS-i § 408 lg 1 ja 421 järgi.
8.Kohus peab omal algatusel hindama, kas tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega või mitte. Tüüptingimuse kehtivust peab kohus ise omal algatusel hindama ka siis, kui pooled tingimuse tühisusele ei tugine, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi. Kohus saab õigust kohaldada poolte väljatoodud asjaoludele. See tähendab, et kohus peab poolte avaldatud asjaolude põhjal tuvastama, et lepingutingimus on VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (vt ka Riigikohtu 30.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Kui kohus on tuvastanud, et lepingutingimus on kvalifitseeritav tüüptingimusena, peab kohus omaalgatuslikult kontrollima, kas tüüptingimus kehtivad. Kohus selgitas 25.09.2019 eelistungil hagejale, et hagejal on võimalik välja tuua asjaolud, millest nähtuvalt 14.12.2012 kokkuleppe punktid 4 ja 5 sisaldavad tüüptingimusi VÕS § 35 lg 1 mõistes. Kohus selgitas, et pooltel on võimalik tõendada asjaolud, mille kohaselt tüüptingimused on muutunud lepingu osaks või ei ole muutunud lepingu osaks. Kohus selgitas, et hagejal on võimalik selgitada, miks tüüptingimus kahjustab teda ebamõistlikult (tl 157). Kohus andis pooltele asjaolude väljatoomiseks ja tõendite esitamiseks tähtaja. Hageja ei toonud kohtu määratud tähtaja jooksul välja täiendavaid asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et 14.12.2012 kokkuleppe punktid 4 ja 5 sisaldavad tüüptingimusi. Kostja ei tõendanud kohtu määratud tähtaja jooksul, et kokkuleppe punktid ei sisalda tüüptingimusi. Eeltoodut arvestades võtab kohus kokkuleppe tingimuste kvalifitseerimisel aluseks poolte poolt kuni 25.09.2019 avaldatud asjaolud. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 1 järgi kvalifitseeritakse lepingutingimus tüüptingimusena, kui lepingutingimus vastab järgmistele tunnustele: - tingimus on eelnevalt väljatöötatud ja see on läbi rääkimata; - tingimust kasutatakse teise poole suhtes; - teisel poolel puudub võimalus tingimuse sisu mõjutada. Hageja on avaldanud, et laenulepingu muutmise algatajaks oli hageja (tl 35). Seda, et lepingu muutmise algatajaks oli hageja, kinnitab ka 14.12.2012 kokkuleppe preambul (tl 20 pöördel). Hageja 4 (7)
avaldatu kohaselt peeti läbirääkimisi suuliselt telefoni teel. Läbirääkimiste pidamist kinnitab ka hageja 03.12.2012 e-kiri K L, milles hageja on märkinud: „Panen siis kirja, millest on olnud juttu ja kuidas oleme kokkuleppinud [---]“ (tl 6). Kohus leiab, et läbirääkimiste suuliselt pidamist tõendab asjaolu, et kumbki pooltest ei ole peale 03.12.2012 e-kirja kohtule esitanud muid dokumentaalseid tõendeid, nt e-kirjavahetust, millest nähtuks läbirääkimiste pidamine. Kohtu hinnangul nähtub nii hageja enda avaldatust kui ka 14.12.2012 kokkuleppe sisust, et tegemist ei olnud eelnevalt välja töötatud tingimustega, mida sarnastes olukordades kasutatakse. Kohus leiab, et läbirääkimiste pidamine tõendab ka seda, et kostja ei kasutanud hageja suhtes tingimust. Lepingu muutmise üle läbirääkimine välistab selle, et tingimuse kasutamist saab lugeda tüüptingimuse kasutamiseks. Kohtu hinnangul näitab lepingumuudatuse algatamine ja läbirääkimiste pidamine muuhulgas seda, et hagejal oli võimalik tingimuse sisu mõjutada. Asjaolu, et hageja oli lõplike tingimuste sisu osas väidetavalt eksimuses (vt hageja väited tl-d 2, 36, 109), ei tähenda, et võimalus tingimusi reaalselt mõjutada oleks puudunud. Kohtu hinnangul saab lepingutingimuse kvalifitseerimisel arvestada ka VÕS §-s 29 tõlgendusreegleid. Hageja on 26.11.2013 e-kirjas kostja töötaja K L palunud laenu tähtaja pikendamist (tl 95 pöördel). Kohus leiab, et hageja enda käitumisest nähtuvalt oli hageja teadlik laenu tagastamise tähtaja muutumisest, sest vastasel juhul ei oleks ta 2013.a novembris soovinud laenutähtaja pikendamist (VÕS § 29 lg 5 p 3). Kohtu hinnangul kinnitab hageja teadlikkus laenu tagastamise tähtaja muutumisest seda, et lepingutingimused olid hagejale 14.12.2012 kokkuleppe sõlmimisel teada ja läbi räägitud. Kohus leiab, et lepingutingimuste läbirääkimist tõendab ka see, et 14.12.2012 kokkuleppe sisuks ei olnud üksnes laenu tagastamise tähtaja pikendamine, vaid ka täiendava laenukohustuse võtmine hageja poolt. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et täiendava laenukohustuse võtmisel ei rääkinud pooled läbi laenu tagastamise kohustuse täitmise tingimustes, sh tagastamise tähtajas. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et 14.12.2012 kokkuleppe punkte 4 ja 5 ei saa kvalifitseerida tüüptingimustena osas, milles lühendati laenu tagastamise tähtaega. Seetõttu ei ole tingimused VÕS § 42 lg 1 järgi tühised.
9.Kohus leidis eelnevalt, et 14.12.2012 kokkulepe ei ole tühine. Hageja on hagiavalduses esitanud tahteavalduse tehingu tühistamiseks eksimusele tuginedes. Kohus on seisukohal, et ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest kujutab endast eksimust TsÜS § 92 lg 1 mõistes, mis annab lepingupoolele õiguse tehing TsÜS § 90 lg 1 järgi tühistada. TsÜS § 99 lg 2 kohaselt ei või tehingut tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. 14.12.2012 kokkuleppe tühistamise tähtaeg möödus 14.12.2015. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt esitas hageja 14.12.2012 kokkuleppe tühistamise avalduse 17.10.2017 hagiavalduses (tl 3). Kostja sai selle avalduse kätte avalikus e-toimikus 13.11.2017. Seega esitas hageja tehingu tühistamise avalduse pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist ning avaldus ei oma õiguslikke tagajärgi ega tühista lepingut.
10.Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et 14.12.2012 kokkulepe ei ole tühine ja seetõttu ei ole hagiavaldus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks hageja avaldatud asjaoludel põhjendatud.
11.Hageja esitas 24.10.2019 kohtule maksekorralduse, millest nähtuvalt on hageja tasunud kostjale 7250 eurot (tl 144). Kostja on kinnitanud makse laekumist. Kohus tuvastas eelnevalt, et 14.12.2012 kokkulepe ei ole tühine. Seetõttu tuleb hageja makse lugeda 14.12.2012 kokkuleppest tulenevate kohustuste katteks. Pooled on kohtule avaldanud, et makse tuleb arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kohus leiab, et kuivõrd hageja on tasunud kostjale põhivõlgnevuse katteks 7250 eurot, ei ole selles osas sundtäitmise läbiviimine nõude lõppemise tõttu lubatud. Kostja on avaldanud, et kostja nõude suurus 11.12.2017 seisuga oli põhinõue 73 055,98 eurot, intressinõue 182,34 eurot ja viivisenõue 26 909,76 eurot (tl 64, p 2.16). Hageja ei ole vaidlustanud 5 (7)
kostja poolt sundtäitmisele esitatud nõude arvestust 14.12.2012 kokkuleppe järgi. Pooled ei ole tõendanud asjaolusid, mille kohaselt sundtäitmisel oleva nõude suurus oleks muutunud pärast selle avaldamist kostja poolt. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lõikest 1 tulenevalt on raha tasumise kohustuse täitmine raha maksmisega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldus. Kohus on seisukohal, et kuivõrd sundtäitmisele esitatud laenusumma 73 055,98 eurot tagastamise nõue on 7250 euro ulatuses rahuldatud, ei ole sundtäitmine lubatav laenusumma 7250 eurot tagastamise nõude osas. Kostja ei ole kohtule esitanud andmeid selle kohta, et ta on esitanud kohtutäiturile avalduse täitemenetluse osaliseks lõpetamiseks rahuldatud nõude osas. Kohus rahuldab hagiavalduse ja tunnistab sundtäitmise osaliselt lubamatuks põhinõude osas, mis on hageja poolt täidetud. Kohus tunnistab sundtäitmise põhinõude (tagastamata laenusumma) osas lubamatuks selliselt, et sundtäitmine on lubatav põhinõude 65 805,98 eurot osas (73 055,98-7250=65 805,98). Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata osas, milles taotleti sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täies ulatuses.
12.Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.
13.TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus kohaldas 08.11.2017 hagi tagamise abinõusid. Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt. Kohus leiab, et kohtuotsuse täitmise tagamiseks ei ole vajalik hagi tagamise abinõu jõusse jätmine. Kohtu hinnangul ei ole otsust hagi tagamise abinõu kehtivuse korral võimalik täita, sest kohtutäituril ei ole võimalik täitemenetlust osaliselt TMS § 48 lg 1 p 4 alusel lõpetada, kui täitemenetlus on peatatud. Seetõttu esineb alus hagi tagamise tühistamiseks. Kohus tühistab 08.11.2017 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise.
14.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Kohus jättis 13.03.2019 määrusega hagiavalduse läbi vaatamata hageja nõudes tuvastada 14.12.2012 kokkuleppe punktide 4 ja 5 tühisus. Kohtumäärus on nimetatud osas jõustunud. Menetluskulude jaotus seoses hagiavalduse osalise läbi vaatamata jätmisega on kindlaks määramata, sest Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2019 määrusega tühistati maakohtu määrus menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 168 lg 2 järgi tuleb läbi vaatamata jäetud nõude osas jätta menetluskulud hageja kanda. Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes. Seetõttu esineb TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulude poolte endi kanda jätmise eeldus. Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 ja 168 lg 2 järgi menetluskulud maakohtus poolte endi kanda. Kuivõrd kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse maakohtus kindlaks määramata.
6 (7)
/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.