Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja Circle K Eesti Aktsiaselts (endine ärinimi Statoil Fuel & Retail Eesti AS) taotleb kostjalt kokku 4 562,30 euro väljamõistmist (sh 2 281,15 eurot põhivõlana, leppetrahv 268,12 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 2013,03 eurot). Pooled sõlmisid 25.11.2009.a Circle K Eesti Aktsiaselts kliendikaardilepingu nr xxx, millega väljastati kostjale Circle K deebetkaart. Kostja esitas hagejale avalduse rahvusvahelise ROUTEX krediitkaartide saamiseks, millega pooled sõlmisid 07.06.2010.a krediidil põhineva kliendikaardilepingu nr xxx mille järgi oli krediidilimiidiks 50 000 krooni, s.o 3 195,58 eurot kuus. 27.01.2014.a sõlmisid pooled lepingu nr xxxxx muudatuse, millega tõsteti krediidilimiiti 6 000 euroni kuus. Lepingu punktis 1.3 kinnitas kostja Circle K kliendikaardilepingu üldtingimuste kohaldumist lepingule. Üldtingimuste p 3.2 kohaselt esitas hageja kostjale arved, mille kostja jättis tähtaegselt tasumata kogusummas 2 281,15 eurot. Nimetatud summa on hagi esitamise ajaks tasumata. Üldtingimuste p 2.9 kohaselt on kostja kohustatud tasuma leppetrahvi (VÕS § 158 lg 1) ja viiviseid (VÕS § 113 lg 1). Kostjale esitatud võlateatise kohaselt võlgnes kostja 05.10.2017.a hagejale 2 681,15 eurot, millelt 10 %-ne leppetrahv on 268,12 eurot. Võlgnik soovis võlgnevuse tasuda maksegraafiku alusel kuumaksega 100 eurot kuus, millega hageja ei saanud nõustuda, kuna sellisel juhul oleks graafik ebamõistlikult pikk, ca 3 aastat. Hagejal on seega sissenõutavaks muutunud leppetrahvi nõue summas 268,12 eurot. Hagi esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viiviste suurus 2 151,49 eurot. Heas usus ja vastu tulles kostjale nõuab hageja viiviseid 2013,03 euro suuruses. Hageja lähtub sellest, et kõrvalnõuded ei ületaks põhinõude jääki. Tõenditena esitas hageja lepingud, üldtingimused, arved, tehingute väljavõtted, võlateatise, poolte vahelise kirjavahetuse. Menetluskulud ning viivise menetluskuludelt palub hageja välja mõista kostjalt. Hageja ei nõustu viivisenõude vähendamisega. Kostja pole esitanud mõjuvaid kaalutlusi viivise vähendamiseks ega põhjendanud, miks on viivise nõue ebamõistlik ja põhjendamatu. Kostja oma käitumisega tekitas võlgnevuse jättes tarbitud teenuse eest tasumata. Seega rikkus kostja kohustust. Kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Üksnes kostja väide, et tegemist on ebamõistlikult kõrge viivisega (lepingujärgselt 0,16% päevas), ei anna alust viivise vähendamiseks. Pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses. Hageja viivisenõue ja kõrvalnõuded kokku ei ületa põhivõlga ega ole vastuolus heade kommetega. Hageja seisukohast on täiesti ennekuulmatu kostja suhtumine – et kostja tasub põhinõuet ja ka viiviseid vastavalt enda võimalustele ja majanduslikule olukorrale. Hageja rõhutab, et hageja ei ole krediidiasutus. Hageja ärakasutamine oma majandustegevuses on äärmiselt pahatahtlik ning sealhulgas hagejat majanduslikult kahjustav. Poolte vahel oli sõlmitud kindlate tingimustega ostu-müügileping, hageja müüs kostjale kaupu ning kostja pidi kauba eest tasuma vastavalt hageja poolt väljastatud arvele. Samuti on täiesti asjakohatu ja ennekuulmatu kostja väide, et kuna hageja ei olnud nõus kostja poolt esitatud tingimustel maksegraafikut sõlmima, siis seetõttu ta makseid ei teinud ja hageja on ise seetõttu sattunud vastuvõtuviivitusse, kuna hageja on keeldunud pakutut vastu võtmast. Hageja ei ole kordagi keeldunud kostja makseid vastu võtmast. Hageja on vaid keeldunud sõlmimast niivõrd ebamõistlikult pikaks perioodiks maksegraafikut, mis aga ei tähenda, et justkui kostja ei peaks nüüd oma võlga tasuma. Kostja taoline käitumine, et ei maksa, kuna maksegraafikut ei ole sõlmitud võla tasumiseks on ebamõistlik ja vastutustundetu. Kostja loob sellega olukorra, kus viivised pidevalt suurenevad. Kostjal oli võimalus jooksvalt põhivõlga vähendada, millega väheneb ilmselgelt ka viivisenõue, kuna viivist arvestatakse aina väiksema põhisumma pealt.

Hageja ei nõustu ka kostja vastuväidetega ebamõistlikult suure leppetrahvi kohta ning leppetrahvi vähendamisega. Kostja rikkus lepingut, mida kostja on ka ise tunnistanud. Üldtingimuste p 2.9 teise lause kohaselt juhul, kui klient on viivitanud mistahes maksekohustuse täitmisega, on hagejal õigus nõuda ja kostjal kohustus tasuda hagejale leppetrahv suurusega 10% sissenõudmiseks üleantud summalt. Hageja hinnangul ei ole kostja esitanud põhistatud vastuväiteid leppetrahvi vähendamiseks või väljamõistmata jätmiseks. Hageja on tõendanud, et ta on esitanud nõude kostja vastu Julianus Inkasso OÜ-le võlgnevuse sissenõudmiseks, mille alusel Julianus Inkasso OÜ alustas menetlust. Hageja on kõik kostja poolt sooritatud maksed arvestanud põhisumma tasumise hulka, nii nähtub ka hagiavaldusest. Seega kostja väited vastuses hagile, et kostja katkestas maksed, kuna hageja ei arvestanud neid võlgnevuse tasumise hulka on väärad ega vasta tõele. Kostja ei ole 1 aasta ja 3 kuu jooksul teinud ühtegi makset vähendamaks oma nõuet hageja ees, kuid võlgnevus muutus sissenõutavaks juba 2 aasta eest. Hagejapoolsed kompromisspakkumised on kostja tagasi lükanud. Kostja vastuväited Kostja võtab hagi põhinõudes õigeks. Kostja vaidleb vastu kõrvalnõuetele. Kostja on oma võlgnevusest teadlik ja püüdnud selle likvideerimiseks leida erinevaid lahendusi juba alates selle tekke hetkest. Juba 2017.a sügisel (s.o kohe pärast võlgnevuse tekkimist) võttis kostja hagejaga ühendust ning näitas üles valmidust sõlmida kokkulepe võlgnevuse tasumiseks, ent sõltumata sellest, et viimane seda 100-euroste osamaksete kaupa tegema hakkas, ei edastanud hageja kostjale kokkulepitud maksegraafikut Kostjal on olnud pidevalt valmidus võlgnevust tasuda ning kohtule esitatud tõenditest nähtub, et ta seda heatahtlikult esiti ka tegi, ent kuna võlgnevus aina kasvas ning talle lubatud graafikut, mis võlgnevuse summa lõpuks fikseeriks, ei esitatudki, siis loobus kostja vabatahtlikest osamaksetest, kuna see võlgnevust ennast ei kahandanud. Kostjale jäi mulje, et hageja ise pole tegelikkuses võla likvideerimisest huvitatud ning tema eesmärk on ainult kõrvalnõudeid suurendada. Kostja taotleb kohtult vähendada kumbagi kõrvalnõuet selliselt, et vähendada viivisenõuet kuni 500 euroni ning leppetrahvinõuet kuni 100 euroni. Kostja põhjendab kõrvalnõuete vähendamise taotlust järgnevate asjaoludega. Kostja on heatahtlikult kohustust oma võimete kohaselt alates selle tekkimisest tasunud, ent katkestas osamaksed ainult seetõttu, et hageja ei arvestanud neid võlgnevuse tasumise hulka, vaid üksnes aina suurendas nõuet. Hageja ei soostunud leppima kokku kostjaga maksegraafikus ega muus kokkuleppes kirjalikult, ent oli huvitatud igakuiste osamaksete laekumisest ilma kirjaliku lepinguta üksnes seetõttu, et kasvatada nõuet ja kostja heatahtlikkust pahatahtlikult ära kasutada. Kostja majanduslik seisund on juba mitmeid aastaid kehv, s.t et äritegevust ettevõttes sisuliselt ei toimu ning ettevõttel puudub vara, mille arvelt nõudeid niivõrd ulatuslikult täita. Kostja seaduslik esindaja kui äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige on aga enese maine ja ettevõtte pankrotistumise vältimiseks valmis võlgnevust likvideerima ositi nii nagu ta seda võlgnevuse tekkimisest saadik pakkunud on. Kostja on seisukohal, et tema vastu esitatud viivisenõue on ebaproportsionaalselt kõrge ning põhinõudega samas ulatuses ei ole hageja tegelikult kahju kannatanud. Hageja on sihilikult venitanud asja lahendamisega kostjaga koostööle mitteasumise tõttu ning seega kunstlikult tekitanud olukorra, et õigustada kõrgete kõrvalnõuete sissenõudmist. Kostja hinnangul on see hea usu põhimõtte ja heade kommetega vastuolus. Kui hageja olnuks nõus kostjaga läbi rääkima ja kirjalikud kokkulepped sõlmima nii nagu kostja seda juba 2017.a septembris palus, oleks tänaseks võlgnevus juba suure tõenäosusega tasutud. Hageja ise on käesoleva olukorra põhjustamises vastutav. Kostja taotleb vastu võtta kostja hagi õigeksvõtt põhinõudes, s. o summas 2 281,15 eurot; hagi rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus põhinõudes summas 2 281,15 eurot ning vähendada hageja viivisenõuet 500 euroni ning leppetrahvinõuet 100 euroni. Kostja taotleb jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjendused Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et nende vahel oli sõlmitud 25.11.2009.a kliendikaardileping nr xxx, 07.06.2010.a krediidil põhinev kliendikaardileping nr xxx ning 27.01.2014.a sõlmitud lepingu nr xxx muudatus. Vaidlust ei ole ka järgmistes asjaoludes, et kostja on nimetatud kliendikaardilepingu alusel ostnud hageja käest kaupa/teenuseid, hageja on esitanud kostjale arveid. Kostja ei ole arveid nõuetekohaselt tasunud. Kostja on 07.05.2019.a menetlusdokumendis tunnistanud põhivõlgnevust 2 281,15 eurot, siis selles osas teeb kohus osaliselt õigeksvõtul põhineva otsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 alusel. Selles osas on otsus viivitamata täidetav TsMS § 468 lg 1 p 1 alusel. Poolte vahel on vaidlus viivisenõude ja leppetrahvi osas. Hageja taotleb lisaks põhivõlgnevusele, mille kostja õigeks võttis, kostjalt ka viivise ja leppetrahvi väljamõistmist. Heas usus ja vastu tulles kostjale nõuab hageja viiviseid 2013,03 euro suuruses. Hageja lähtub sellest, et kõrvalnõuded ei ületaks põhinõude jääki. Kostja on seisukohal, et tema vastu esitatud viivisenõue on ebaproportsionaalselt kõrge ning põhinõudega samas ulatuses ei ole hageja tegelikult kahju kannatanud. Hageja on sihilikult venitanud asja lahendamisega kostjaga koostööle mitteasumise tõttu. Kostja hinnangul on see hea usu põhimõtte ja heade kommetega vastuolus. Kui hageja olnuks nõus kostjaga läbi rääkima ja kirjalikud kokkulepped sõlmima nii nagu kostja seda juba 2017.a septembris palus, oleks tänaseks võlgnevus juba suure tõenäosusega tasutud. Kostja ei soovinud aga õigustatult tasuda hagejale osamakseid, mida viimane oli valmis küll igati vastu võtma, ent ei soovinud seda kostja õiguskindluse tagamiseks kirjalikult fikseerida. Selliselt talitamine ei ole käitumine heas usus ning seega on ka hageja ise käesoleva olukorra põhjustamises vastutav. Peale selle on kostja majanduslik seisund juba mitmeid aastaid kehv, s.t et äritegevust ettevõttes sisuliselt ei toimu ning ettevõttel puudub vara, mille arvelt nõudeid niivõrd ulatuslikult täita. Hageja seevastu on arvamusel, et viivise nõue ja kokku kõrvalnõuded ei ületa põhivõlga ega ole vastuolus heade kommetega. Hageja hinnangul on lepingu punktis p 3.2 sisalduv viivise kokkulepe 0,16 % päevas võlgnetavast summast iga viivitatud päeva eest tüüpingimusena igati kehtiv VÕS § 42 lg 1 kohaselt. Kostja on ise oma käitumisega tekitanud niivõrd suure võlgnevuse hageja ees, kuigi oleks võinud juba pärast esimese võlgu oleva arve saamist jätta edasised kaubad/teenused ostmata. Hageja on arvamusel, et kostja suhtumine oma võlgnevuse tasumiseks vastavalt enda võimalustele ja majanduslikule olukorrale ei ole kuidagi aktsepteeritav. Poolte vahel oli sõlmitud kehtiv ostu-müügileping majandustegevuses, millega olid määratletud poolte kohustused. Hageja täitis endapoolsed, kuid kostja jättis oma kohustused täitmata. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja poolt nõutav viivis on seadusandja poolt kehtestatud eesmärgiga kaitsta võlausaldaja huve juhul, kui võlgnik jätab täitmata nõuetekohaselt oma kohustused. Antud juhul puudub

vaidlus asjaolus, et kostja on rikkunud oma kohustust. Kostja on esitanud vastuväite leides, et hageja on oma vastava nõude kostjaga koostööle mitteasumise ja kompromissi mittesaavutamise tõttu hea usu põhimõttest lähtudes osaliselt minetanud ja see omakorda on aluseks viivise vähendamiseks. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-41-07 (p-s 27), et ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Kolleegium selgitas, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-100-07, p 16; nr 3-2-1-10207, p 16; nr 3-2-1-2-06, p 17). Asjas ei ole tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Poolte vahel oli tavapärane kirjalik leping, kus kostja peab arvestama raha tasumisega viivitamise korral viivise tasumise kohustusega. Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda lepingujärgset viivist. Vastuolulise käitumisega oleks tegemist nt juhul, kui viivist nõudma õigustatud isik oleks viidanud võimalusele, et kui võlgnik tasub põhivõla, siis võlgnikult viivist ei nõuta, kuid esitanuks hiljem ikkagi üllatuslikult viivisenõude. Kohus ei ole tuvastanud hageja käitumises vastuolulisust viiviste nõudmisel. Seevastu ei saa kohus kuidagi nõustuda kostja käsitlusega, et esineb alus viivise vähendamiseks, kuna hageja ei olnud nõus sõlmima kostjaga kokkulepet võlgnevuse tasumiseks kostja pakutud viisil, milleks oli 100 eurot kuus. Kohus nõustub siinkohal hagejaga, et võlgnevuse tasumise võimaldamine maksegraafiku alusel on hageja õigus, mitte kohustus. Samuti ei saa kohus nõustuda kostja käsitlusega osas, kus kostja hageja poolt maksegraafikut mitte saades lõpetas hagejale võlgnevuse tasumise sootuks. See näitab kohtu arvates kostja pahatahtlikku ja vastutustundetut käitumist enda võetud kohustuste täitmisel. Ka käesoleva asja menetluse käigus ei ole kostja kohtu teada teinud ühtegi makset hagejale oma võlgnevuse vähendamiseks. Kostja, majandustegevuses tegutseva isikuna sai/pidi aru saama, millisesse olukorda võib ta sattuda enda käitumise tulemusena. Kostja on oma kohustusi rikkunud ja need rikkumised ei ole vabandatavad. Hagejal on õigus kasutada kostja suhtes kokkulepitud ja seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101), s.h viivist ja ka leppetrahvi. Peale eeltoodu ei ole kostja kuidagi tõendanud oma rasket majanduslikku seisu. Kohus leiab, et hageja poolt taotletav viivisenõue on igati põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohtu hinnangul on lepingu punktis p 3.2 sisalduv viivise kokkulepe 0,16 % päevas võlgnetavast summast iga viivitatud päeva eest tüüpingimusena kehtiv VÕS § 42 lg 1 kohaselt. Pooled on kliendilepingu sõlminud majandustegevuses. Ka Riigikohus on leidnud, et kuigi kokkulepitud viivisemäär (0,2% viivitatud summast päevas) on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-5-13, p 48-49). Kohus ei nõustu kostja vastuses toodud vastuvõtuviivituse vastuväitega. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Vastuvõtuviivitus saab tekkida üksnes juhul kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu võlgniku poolt pakutavat kohast täitmist. Käesoleval juhul ei ole kostja pakkunud hagejale kohustuse kohast, st võlga terves suuruses, täitmist, vaid kostja on pakkunud hagejale maksegraafikut 100 euroste osamaksete kaupa. Nimetatud pakkumust ei saa lugeda kohustuse kohaseks täitmiseks. Sellise pakkumuse vastuvõtmisest keeldumist hageja poolt ei saa

lugeda vastuvõtuviivituseks. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõude kostjalt viivise summas 2 013,03 eurot kliendikaardi lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. VÕS § 161 lg 1 kohaselt lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Kostja on taotlenud leppetrahvi vähendamist 100-le eurole samadel eelpool juba väljatoodud põhjustel, mis viivise vähendamis nõude puhul. Kohus on selles osas juba eelnevalt seisukoha võtnud ja ei pea seega vajalikuks neid siinkohal uuesti käsitleda. Käesolevas asjas on tuvastamist leidnud, et kostja rikkus lepingut. Üldtingimuste (mis on poolte vahel sõlmitud kliendilepingu osaks) p 2.9 teise lause kohaselt juhul, kui klient on viivitanud mistahes maksekohustuse täitmisega, on Circle K-l õigus nõuda ja kliendil kohustus tasuda Circle K-le leppetrahv suurusega 10% sissenõudmiseks üleantud summalt. Kohtu hinnangul ei ole kostja esitanud põhistatud vastuväiteid leppetrahvi vähendamiseks või väljamõistmata jätmiseks. Kuivõrd käesoleval juhul kehtivad poolte vahel kliendikaardilepingu üldtingimused, siis on poolte vahel kokkulepitud leppetrahvi suuruseks 10% sissenõudmiseks üle antud nõude summast. Hageja on tõendanud, et ta on esitanud nõude kostja vastu Julianus Inkasso OÜ-le võlgnevuse sissenõudmiseks, mille alusel Julianus Inkasso OÜ alustas menetlust. Kohtu hinnangul ei ole leppetrahv ebamõistlikult suur ning see ei ole tühine VÕS § 42 mõttes. Kohus leiab, et on üheselt selge, et hagejal ei oleks tekkinud eelnimetatud lisakulutust, kui kostja oleks nõuetekohaselt oma kohustused täitnud. Hagi kuulub rahuldamisele. Kõik ülejäänud kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja tõendid ei oma kohtu arvates tähtsust ja seetõttu kohus neid kohtuotsuses ei käsitle. Tulenevalt TsMS § 238 lg 5 jätab kohus vastuvõetud, kuid otsuses käsitlemata tõendid arvestamata. Menetluskulud Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks mh riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 400 eurot ja esindaja kulud 777,50 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on taotlenud märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotleb, et menetluskulud kantaks Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole. Kohus leiab, et riigilõiv on põhjendatud menetluskulu, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Järgnevalt analüüsib kohus hageja lepingulise esindaja kuludega seonduvat (TsMS § 144 p 1). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Seega menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Riigikohtu 11.02.2015.a määruses nr 3-2-1-115-14 p-des 11 ja 12 on selgitatud, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Hinnates hageja õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust leiab kohus, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohus leiab, et õigusabi osutamisel rakendatud keskmine tunnitasumäär 95 eurot/h (ilma käibemaksuta) on käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust arvestades juristi tasuna mõistlik. Kohus peab vajalikuks ja mõistlikuks hageja esindaja ajakuluks:  Hagi dokumentide analüüs, paljundamine, komplekteerimine, hagi koostamine ja kohtuse esitamine 3 tundi;  Kompromissläbirääkimiste pidamine kostjaga 15 minutit;  Kostja 07.05.2019. a vastusega tutvumine, seisukoha kujundamine ja Vastuse koostamine kostja vastusele ja kohtule esitamine 3 tundi ja 15 minutit. Kohus loeb seega menetluses kantud esindajakulud põhjendatuks osaliselt, s.o 6 tunni ja 30 minuti ulatuses. Praegusel juhul ei ole tegemist keskmisest keerulisema vaidlusega. Tunnitasu 95 eurot arvestades tähendab see 617,50 eurot, millele lisandub maksekäsu kiirmenetluse koostamine ja esitamine 20 eurot. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista riigilõiv 400 eurot ja õigusabikulud 637,50 eurot, milline tuleb kanda hageja poolt taotletud arvelduskontole. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Alan Biin Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.