Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

kaudu menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avaldus osaliselt ja määrata menetluskulude suurus kindlaks summas 2280 eurot (ilma käibemaksuta).

Kostja vastuväited kahjusumma põhjendamatule suurusele on paljasõnalised ning kostja poolt esitatud alternatiivne pakkumine remonttööde kohta pole koostatud korter nr XX kohta. Seoses käibemaksu arvestamisega kahjuhüvitisse märgib hageja, et peab hüvitisena tasuma sellise summa, mille eest reaalselt saab vajalikud tööd teostatud. Hageja selgitab, et kuivõrd sülearvutitel olid veeplekid, siis oli vajalik arvutite võimalike kahjustuste osas kontroll teostada. Kostja on üksnes paljasõnalise ja põhistamata väite esitanud selle kohta, justkui esines alus kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks. Hageja märgib, et kindlustushüvitise väljamaksmiseks esines põhjendatud alus (kindlustusjuhtum) ning poolte vahel oli kehtiv kindlustusleping. Põhjusel, et kostja võttis kasutusele korteriomanike kaasomandis oleva tühjalt seisva torustiku, juhtis sinna surve all oleva tarbevee ja jättis teised kaasomanikud tühjalt seisnud toru survestamisest eelnevalt hoiatamata ning põhjustas sellega kahju korterile nr XX, esitas hageja kostjale kahju hüvitamise nõude. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja leiab, et hageja esitatud regressnõude eeldused pole täidetud. Kostja on seisukohal, et kindlustusandjale saab üle minna üksnes põhjendatud kahjuhüvitise nõue, kuid praegusel juhul on korteri nr XX omanik olnud hooletu hoone tehnosüsteemide korrashoidmisel, jätnud avatud asendisse mittekasutuses olnud torustiku kraani, mis tegi võimalikuks vee pääsemise korterisse. Seega on korteri nr XX omanik ise põhjustanud kahju tekkimse eeldused. Kostja on seisukohal, et näidatud taastamismaksumus on ülemääraselt suur ning see tuleb VÕS § 139 alusel vähendada nullini. Samuti leidis kostja, et käibemaksu ja süleravutite hoolduse tasu ei tohiks hüvitada. Kostja märgib, et võttis kasutusele projektijärgse torustiku ning selle puuduste eest vastutavad kõik kortermaja kaasomanikud solidaarselt ning kui peaks ilmnema kostja vastutus, siis jaguneb see kõigi korteriomanike vahel võrdselt. Kostja on seisukohal, et kasutas torutööde tegemisel spetsialisti ning kostja ei saanud ega pidanud teadma, et seni kasutamata torusid ei saa kasutusse võtta või nende kasutamisel võiksid ilmneda probleemid. Samuti ei saanud kostja kontrollida, mis seisundis on teistes korterites kasutuses mitteoleva torustiku seisund. Kostja hinnangul ei saa majahalduri A. V selgitust kahju tekkimise põhjuste kohta tõesena käsitleda, kuivõrd tema seisukohtade põhjendatus pole kontrollitav. Kostja leiab, et tema tegevuses puudub õigusvastasus ning kahju tekkimise põhjuseks võivad olla ka mitmed muud asjaolud. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et just kostja tegevus on toonud kaasa kahju, st pole tõendatud põhjusliku seose olemasolu kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kostja täpsustab, et antud juhul pole selge, kust täpselt vesi tuli korterisse nr XX, mh pole välistatud, et katuselt, sest hoone seisund on väga halb. Sealjuures pole tõendit, et vesi liikus ülespoole kostja korterist. Kostja toob esile, et kindlustusandjal võis puududa antud olukorras kohustus kindlustushüvitis välja maksta, sest kindlustusvõtja võis varjata kindlustusriski suurendavaid asjaolusid. Samuti tõi kostja esile, et antud juhul võis kindlustusjuhtumi ajal puududa kindlustusleping. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tunnistaja ütlused ning tutvunud asjas esitatud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Pooled vaidlevad selle üle, kas aadressil XXX tekkinud veekahjud olid tingitud kostja poolt vee juhtimisest sooja vee püstikusse või mitte. Samuti vaidlevad pooled kahjusumma suuruse üle. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:  Kostja (korteri nr XX omanik) teostas oma korteris vahetult enne kahju tekkimist (2017. a detsembri lõpus; tlk 79 kolmas lõik, 81, 114) sanitaartehnilisi töid, mille käigus vahetas korterisiseseid veetorusid ning juhtis vee sooja vee püstikusse. Kostja on väitnud, et kindlustushüvitise väljamaksmine võis toimuda alusetult, sest korteri nr XX omanik võis varjata kindlustuslepingu sõlmimisel olulisi asjaolusid. Samuti on kostja väitnud, et kindlustusjuhtumi toimumise ajal võis puududa kehtiv kindlustusleping hageja ja korter nr XX omaniku vahel. Kostja on esitanud üksnes umbmääraseid ja oletuslikke seisukohti eelöeldu kohta. Kohus märgib, et kostja pole viidatud väidete tõendamiseks esitanud ühtki tõendit ega usutavat põhistust. Samas hageja on kinnitanud kehtiva lepingu olemasolu kindlustusjuhtumi toimumise ajal ning esitanud omapoolsed põhistused ja tõendid nõude aluste kohta (tlk 12-20, 150-154). Kohus selgitab, et alles siis, kui kostja on esitanud oma väidete kohta tõendid, on hagejal kohustus esitada tõendid, mis tõendavad vastupidist (TsMS § 230 lg 1, Riigikohtu lahend nr 2-17-10348, p 13). Kohus rõhutab, et paljasõnaliste ja tõendamata väidete esitamisega ei saa hageja seisukohti nõude põhjendatuse kohta ümber lükata. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostja pole tõendanud, et oleks puudunud kehtiv kindlustusleping hageja ja korteri nr XX omaniku vahel või oleks esinenud asjaolud, mis välistaksid kindlustushüvitise väljamaksmise. Vaidluse kõige kesksem küsimus puudutab seda, kas tekkinud veekahju sai lähtuda kostja tegevusest. Kohus märgib, et antud juhul on tõendamist leidnud, et kostja teostas oma korteris nr XX torutöid 2017. a detsembri lõpus (tlk 79 kolmas lõik, 81, 114). Vastavate torutööde teostamise tagajärjel põhjustati hageja hinnangul kahju korteris nr 14. Veekahjust on teavitatud hagejat 01.01.2018 ning teavituses selgitatakse, et lekkinud vesi on kuivanud (tlk 19), mis arvestades hageja esitatud piltidel (tlk 39-66) nähtuva lekke mahu ja ulatuse järgi viitab kohtu hinnangul üheselt sellele, et leke pidi toimuma enne 01.01.2018. Vastasel korral ei oleks kohtu hinnangul saanud sellises mahus veejälgede puhul lekkinud vesi ära kuivada. Seega on kohus seisukohal, et vaidlusalune kindlustusjuhtum leidis aset enne 01.01.2018, mil kehtima hakkas korteriomandi- ja korteriühistuseadus. Nimetatud põhjusel kohaldab kohus antud juhul enne 01.01.2018 kehtinud korteriomandit ja korteriomanike vahelisi suhteid reguleerinud korteriomandiseadust (KOS). KOS § 10 lg 1 ja lg 2 kohaselt võib korteriomanik korteriomandi reaalosa kasutada oma äranägemise järgi, välja arvatud siis, kui kasutus läheb vastuollu seadusega või kolmanda isiku õigustatud huvidega ning korteriomanikul on õigus kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt. KOS § 11 lg 1 p 1 sätestab, et korteriomanik on kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. KOS § 11 lg 3 sätestab, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast

asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata. Kui takistav asjaolu on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil asjaolu takistas kohustuse täitmist. Vastavalt Riigikohtu seisukohale on korteriomanike vahel seaduse alusel tekkinud võlasuhe ning kahju hüvitamise korral deliktiõiguse sätted kohaldamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-13, p 10). Korteriomanike ühisusest tuleneb (olenemata korteriühistu olemasolust) eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes, millele kohaldub VÕS § 1 lg 1 järgi erisätetega reguleerimata ulatuses ka võlaõigusseaduses võlasuhte, mh võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmise ja rikkumise kohta sätestatu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-116-11, p 23; -2-1-129-13, p 19). Sarnane seadusjärgne võlasuhe on ka kinnisasja kaasomanike vahel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-5111, p 15; 3-2-1-129-13, p 19) Korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud korteriomandiseaduse erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-186-12, p 10; Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-13, p 10). Riigikohus selgitab, et juhul, kui üks korteriomanik tekitab teisele kahju korteriomandi juurde kuuluvat mõttelist osa kasutades või hallates, on kahju hüvitamise üldsätteks VÕS § 115 lg 1. KOS § 11 lg 3, mis sätestab korteriomaniku vastutusest vabastamise eeldused on sama sisuga, mis VÕS § 115 lg 1 puhul kohaldamisele kuuluv VÕS § 103 lg 3 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-13, p 10). Riigikohus on selgitanud, et juhul kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuste rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. KOS § 11 lg 3 esimene lause sätestab, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist temalt kui korteriomanikult oodata (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-186-12, p 11). VÕS § 492 lg 1 sätestab, et kindlustusandjale läheb tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Seega tuleb hageja kahjuhüvitise nõude hindamisel lähtuda tavapärastest kahju hüvitamise eelduste esinemise kontrollimisest. Lähtudes Riigikohtu juhistest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-130-15, p 11; 3-2-1-129-13, p 22) võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: • võlgnik on kohustust rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); • võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4)(vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1173-12, p 15).

Riigikohus on täiendavalt selgitanud, et põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-173-12, p 16). VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist. Kohus analüüsib alljärgnevalt kahju hüvitamise nõude eelduste esinemist. Kostja poolt oma kohustuse rikkumine Antud juhul on kohus tuvastanud, et kostja (korteri nr XX omanik) teostas oma korteris vahetult enne kahju tekkimist torutöid, mille käigus vahetas korterisiseseid veetorusid ning juhtis vee sooja vee püstikusse (tlk 114). Kostja on väitnud, et kasutas tööde tegemisel spetsialisti ning ta ei saanud teada, et vee juhtimine sooja vee püstikusse toob kaasa kahju tekkimise. Kostja on ise kohtule kinnitanud, et saab sooja vee boileri kaudu, mitte linna kesksüsteemist (tlk 147 pöördel). Puudub vaidlus selle üle, et kostja on olnud korteri omanik alates 05.07.2010. Kostja pole esile toonud, et ta oleks kasutanud enne kindlustusjuhtumi toimumist hoones asuvat sooja vee püstikut. Samuti on tunnistaja A. V selgitanud, et hoones asuvat sooja vee püstikut ei ole kunagi kasutatud, sest sooja vett saavad elanikud isiklikest veeboileritest (tlk 30, 148 pöördel - 150). Seega on tuvastatud, et kostja juhtis vee torustikku, mis pole juba kostjale endale teadaolevalt olnud pikka aega kasutuses (kostja on korteri omanik juba alates 05.07.2010). Samuti loeb kohus tõendatuks, et sooja vee püstiku kasutusotstarbeks on ettenähtud linna kesksüsteemist lähtuv soe vesi (tlk 30, 148 pöördel - 150), kuid seda pole kunagi kesksüsteemi ühendatud. Linna poolt pakutava soojaveesüsteemiga ühendatust ei tõenda ka kostja poolt esitatud selgitused ja tõendid (tlk 114-134), sest kostja kinnitab ise, et saab sooja vee veeboilerist (tlk 147 pöördel) ning kostja pole esitanud tõendeid, et see teiste korterite puhul teisiti oleks. Ainuüski asjaolu, et hoones on loodud torustik, mida on võimalik ühendada keskse linna poolt pakutava soojaveesüsteemiga, ei tähenda, et antud torustik on kasutuses või kasutusvalmiduses. Pooled ei vaidle selle üle, et sooja vee püstik oleks enne kostja vaidlusalust tegevust olnud kasutuses. Kostja ei ole suutnud kohtule selgitada, miks oli vajalik vee juhtimine sooja vee püstikusse, kui kostja oli eelnevalt saanud korterit pidada ilma vastavat torustikku kasutamata. Kohus loeb tõendatuks asjaolu, et sooja vee püstikut ei ole antud hoones varasemalt kasutatud ning selle torustiku kasutuselevõtt ei olnud tavapärane praktika majaelaniku poolt, sest sooja vett said majaelanikud sarnaselt kostjaga isiklikest veeboileritest ning sooja vee püstikusse peaks vesi juhitama linna kesksüsteemist, mitte majaelaniku poolt. Selle tõttu tuleb asuda seisukohale, et sooja vee püstikul puudus antud hoones selle eesmärgipärane kasutus, st see ei olnud mõeldud kasutamiseks sooja vee juhtimiseks majaelanikeni ning majaelanikule polnud ette nähtud võimalust juhtida antud torustikku vesi omal äranägemisel. Majaelanikud said sooja vett isiklikest veeboileritest. Kostja kasutas selles mõttes sooja vee püstikut mitteeesmärgipäraselt, kui otsustas oma korterist lähtuva vee sinna juhtida ning ta ei saanud eeldada, et alates hoone valmimisest 1991. a (tlk 124 pöördel) mittekasutuses olev torustik on kasutuskõlblik ning selle kasutuselevõtmisega ei kaasne võimalikke lekkeid. Seda iseäranis

olukorras, kus kostja on ise asunud seisukohale, et hoone üldine olukord on äärmiselt halb (tlk 114 pöördel, 148). Lisaks peavad korteriomanikud kaasomanikena AÕS § 72 lg 5 teise lause järgi käituma üksteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õigusi kahjustamast. Korteriomanikule võib hea usu põhimõttest tuleneda mh kohustus mitte kahjustada ühisust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-13, p 20). VÕS §-st 102 järeldub korteriomanikule kohustus teatada teistele korteriomanikele (või valitsejale) oma kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-13, p 20). Kohtu hinnangul ei ole käitunud kostja heas usus, sest kostja ei teavitanud majaelanikke sooja vee püstiku kasutamise plaanist. Vastavad tõendid puuduvad. Antud olukorras oleks see kohtu hinnangul vältimatult vajalik olnud, sest tegemist oli torustikuga, mis ei olnud kasutuses aastakümneid. Kohus märgib, et veetorustik on kõigi korteriomanike kaasomandis olev ese ning kostja on selle mitteeesmärgipärase ja hea usu põhimõtte vastase kasutamisega rikkunud KOS § 11 lg 1 p 1 sätestatud kohustust. Võlgniku vastutus kohustuse rikkumise eest Eelviidatud Riigikohtu seisukoha järgi on KOS § 11 lg 3 sama sisuga mis VÕS § 115 lg 1 puhul kohaldamisele kuuluv VÕS § 103 lg 3 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-13, p 10). KOS § 11 lg 3 järgi on vastutus välistatud üksnes vääramatu jõu korral (Riigikohtu lahend nr 3-2-1129-13, p 22). Kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-173-12, p 16). Kostjat ei vabasta vastutusest ka asjaolu, et hooletult käitus näiteks üürnik, kes kasutas korterit. Korteriomanik on KOS § 11 lg 2 järgi kohustatud tagama, et KOS § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 sätestatut järgiks ka tema perekonnaliikmed, ajutised elanikud ja korteriomandit kasutavad isikud (Riiguikohtu lahend nr 3-2-1-129-13, p 33). Kostja ei ole tõendanud, et ta rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata. Kohus on tuvastanud eespool, et kostja asus kasutama kasutuses mitteolevat sooja vee püstikut ning see toimus tema enda algatusel. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks püüdnud välja uurida torustiku võimaliku kasutuse tagajärgi või selle kasutamise võimalikkust. Samuti puuduvad tõendid, et kostja oleks eelnevalt majaelanikke või majahaldurit teavitanud plaanist asuda kasutama seni kasutuses mitteolevat sooja vee püstikut. Kostja paljasõnalised väited teate ülesriputamise kohta ei ole tõendatud ning üksnes teate ülesriputamine ei vabastaks kostjat teisi kahjustava käitumise vältimise kohustusest (KOS § 11 lg 1 p 1). Kohus on seisukohal, et isik peab mõistlikkuse põhimõttest lähtudes arvestama, et pärast mitmekümneaastast torustiku kasutuseta seismist, võib kaasneda selle kasutuselevõtmisega risk tekitada kahju teistele majaelanikele, kelle korterit antud torustik läbib. Kohus märgib, et vee juhtimine sooja vee püstikusse oli kostja teadlik tegevus ning temast endast sõltus otseselt, kas seda teha või mitte. Kostja otsustas vee juhtida sooja vee püstikusse. Seega puuduvad kostja vastutust välistavad asjaolud, mistõttu kostja vastutab KOS § 11 lg 1 p 1 sätestatud kohustuse rikkumise eest. Võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju

Hageja on tõendanud, et korteris nr 14 on tekkinud veekahju (tlk 39-66), mis vajab remonttööde teostamist (tlk 23, 25, 27). Samuti on tõendatud, et hageja 3 sülearvutil olid ilmsed veeplekid (tlk 44, 46), mille tagajärjel on põhjendatud ka võimalike veekahjustuste olemasolu tuvastamine (tlk 24). Remonttööd ja arvutite tehniline kontroll on toonud korteri nr 14 omanikule kaasa kulud taastamaks endine olukord. Selliselt on tekkinud korteri nr 14 omanikul varaline diferents ehk varalise seisundi halvenemine eelmainitud kulude võrra. Hageja on tasunud endise olukorra taastamiseks korteri nr XX omanikule kokku 3584,31 eurot (tlk 28-29). Tasutud summa kujunemine on täpsemalt selgitatud hagiavalduse punktides 1.7.-1.11. Vastav nõue on üle läinud VÕS § 492 lg 1 alusel hagejale. Kohus loeb põhjendatuks arvata hüvitatava kahju sisse nii käibemaks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-133-12, p 24) kui ka kolme sülearvuti tehnilise kontrolli kulud. Kohus selgitab, et hageja on pidanud kindlustusandjana hüvitama sellised kulutused, mis on vajalik tekkinud kahjustuste likvideerimiseks, sh vajalike tööde tellimiseks. See tähendab, et vajalikke töid teostab üldjuhul isik, kes lisab oma arvetele käibemaksu. Kui sellises olukorras käibemaks ei sisalduks hüvitises, siis ei oleks tegemist kahju täies ulatuses hüvitamisega. Arvutite tehniline kontroll on täitnud muu hulgas kahju võimaliku suurenemise vähendamise eesmärki (VÕS § 139 lg 1), sest veekahjustustega arvuti sisselülitamine võib kohtu hinnangul kahjustada seadet veelgi rohkem. Puudub vaidlus, et hageja on hüvitanud kahju summas 3584,31 eurot. Seega on tõendatud hagejale näidatud summas kahju tekkimine. Kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga Kohus märgib, et kaasomandis oleva aastakümneid mittekasutuses olnud torustiku omaalgatuslikul kasutuselevõtmisel peab isik erilist tähelepanu pöörama võimalikele riskidele, sh toru leketele ja sealt kaudu kahju tekitamise võimalikkusele. Viimast eriti olukorras, kus torustik läbib ka teisi kortereid ning isikul puudub igasugune teave torustiku seisundi kohta teistes korterites. KOS § 10 lg 1 ja lg 2 kohaselt võib korteriomanik korteriomandi reaalosa kasutada oma äranägemise järgi, välja arvatud siis, kui kasutus läheb vastuollu seadusega või kolmanda isiku õigustatud huvidega ning korteriomanikul on õigus kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt. KOS § 11 lg 1 p 1 sätestab, et korteriomanik on kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Kohus on eespool tuvastanud, et kostja tegevus vee juhtimisel kasutusel mitteolevasse sooja vee püstikusse on kvalifitseeritav selle torustiku mitteeesmärgipärase kasutamisena. Sooja vee püstik läbides erinevaid kortereid hoones on vastavate korteriomanike kaasomand AÕS § 70 lg 3 tähenduses (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-13, p 45). Kohustus mitte kahju tekitada teistele korteriomanikele kaasomandis oleva torustiku mitteesmärgipärase kasutamise kaudu kuulub KOS § 11 lg 1 p 1 kaitse-eesmärgi alla, sest kaitseb korteriomanikke selle eest, kui mõne korteriomaniku tegevus ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Veekahju tekitamine on kohtu hinnangul sellise iseloomuga, mida ei saa pidada tavapärase omandi kasutuse normaalseks kõrvalmõjuks. Kahju tekkimise ettenähtavus Kohus on seisukohal, et tuvastatud asjaolusid arvesse võttes tuleb kostja käitumist pidada raskelt hooletuks VÕS § 104 lg 4 mõttes ning sellel põhjusel ei ole vastutuse seisukohast ettenähtavusel enam tähendust (VÕS § 127 lg 3). Kohus on seisukohal, et mõistlik inimene,

enne aastakümneid seisnud mittekasutuses oleva kortermaja torustiku omaalgatuslikul kasutuselevõtmisel, püüaks teha endast oleneva, et välja selgitada torustiku seisund või selle kasutamise võimalikkus. Kostja on üksnes selgitanud, et kasutas väidetavalt spetsialistide abi ning juhtis pärast nende poolt teostatud torutöid sooja vee püstikusse. Kohus rõhutab, et kostja pole suutnud loogiliselt selgitada, miks oli sooja vee püstikusse vee juhtimine üldse vajalik. Kohus selgitab, et isik ei saa enda tegevusetusest või tegevusest tekkinud kahju puhul vastutusest vabaneda seetõttu, kasutas väidetavalt spetsialistide abi. Kohus rõhutab, et kostja vastutab temast lähtunud riski realiseerumisel tekkinud kahju eest, sest lõppkokkuvõttes tellis tema enda korteris vastavad torutööd. Kostjal on võimalik soovi korral esitada kahjunõue torutööde teostaja vastu, kuid torutööde tellimine väidetavalt spetsialistilt ei ole vastutust välistav asjaolu. Kuivõrd kohus on seisukohal, et kohustuste rikkumine on toimunud raskest hooletusest, siis ei oma kahju ettenähtavuse asjaolu tähendust (VÕS § 127 lg 3) kostja vastutuse hindamisel. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos Kostja on asunud väitma, et pole tõendatud, et kahju tekitanud vesi oleks lähtunud kostja poolt sooja vee püstikusse juhitud veest. Kohus rõhutab, et TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul on hageja esitanud eluliselt usutava selgituse kahju tekkimise asjaolude kohta, mida kinnitavad hageja poolt esitatud tõendid. Sealjuures on kostja ise omaks võtnud, et juhtis vee sooja vee püstikusse. Samuti on tõendatud, et kostja korteris olnud sooja vee püstiku kuulkraan polnud suletud asendis (tlk 30, 148 pöördel - 150). Selle tõttu pääses vesi ka teistes korterites asunud kasutuses mitteolevatesse sooja vee torudesse (tlk 30, 148 pöördel - 150). Kirjeldatud olukorras ei piisa hageja väidete ümberlükkamisest paljasõnalisest väitest, et vesi võis ka mujalt hageja korterisse sattuda. Kostja kohustus on sellises olukorras usutavalt selgitada ja põhistada, millisest teisest kohast võis kahju tekitanud vesi lähtuda, kuid sealjuures peab kostja suutma usutavalt selgitada, milline ja mis asjaoludel võis see alternatiivne kahju tekkimine realiseeruda. Kohus on seisukohal, et piisav pole ca 10 aasta vanuse hinnangu esitamine (tlk 124-134), kus puuduvad igasugused reaalsed selgitused, kuidas võis antud juhul vesi sattuda just korterisse nr XX. Kui kostja leiab, et vesi tuli katuse kaudu, siis pidanuks kostja esitama usutavad asjaolud selle kohta, nt esinenud sademete või lume sulavee kohta. Kostja pole midagi sellist kohtule esitanud. Kohus on seisukohal, et üldsõnaliste ja tõendamata väidetega ei saa lugeda hageja väiteid mittetõendatuks. Kohtu hinnangul on hageja veenvalt tõendanud põhjusliku seose esinemise kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel ning seda kinnitavad ka muud asjas tuvastatud asjaolud. Kohus on tuvastanud, et kostja teostas 2017. a detsembri lõpus (tlk 79 kolmas lõik, 81, 114) oma korteris nr 10 torutöid ning juhtis vee sooja vee püstikusse; sooja vee püstiku kraan oli avatud asendis; vesi väljus vähemalt V korrusel sooja vee püstikust (tlk 30) ning immitses sealt kaudu alumistele korrustele, sh hageja poolt kindlustatud korterisse nr 14 (tlk 30, 39-66). Kohtu hinnangul ei ole põhjust kahelda tunnistaja A. V ütluste õigsuses 29.05.2019 kohtuistungil ning hageja poolt esitatud A. V 07.03.2018 e-kirja sisu tõele vastavuses. A.V ütlused on olnud kooskõlas ka hageja poolt esitatud piltidega (tlk 39-66) ning kostja korteris tehtud pildist torutööde kohta (tlk 31 ja 51, 98 pöördel viimane rida). Kostja pole esitanud kohtule usutavat ja veenvat selgitust, miks peaks tunnistaja A. V ütlusi lugema ebausaldusväärseteks ning A. V selgitusi kahju tekkimise mehhanismi osas ebapädevaks. Kostja pole selgitanud, milles väljendub täpsemalt A. V ütlustes ebapädevus või mis viitab

tema ütluste ebausaldusväärsusele. Lisaks eeltoodul on A. V ütlused kooskõlas hageja poolt esitatud korteri nr XX omaniku fotode ja selgitustega olukorra kohta (tlk 106-110). Kohus pole esitatud asjaolude pinnalt tuvastanud kindlustusjuhtumi toimumise lähedasel ajaperioodil mingit muud vee lähtekohta peale sooja vee püstiku, kuhu sattus vesi kostja tegevuse tagajärjel. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik järeldada, et sooja vee püstikusse kostja poolt juhitud vesi ei saanud põhjustada tekkinud kahju. Samuti pole kohus tuvastanud ühtki teist eluliselt usutavat versiooni vee päritolu kohta peale kostja sooja vee püstiku. Kohus on seisukohal, et conditio sine qua non (Riigikohtu lahend nr 3-2-1173-12, p 18) põhimõtte alusel on tõendatud kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel põhjuslik seos, sest kostja teo puudumisel ei oleks tekkinud kahju. Kohus märgib selgitavalt, et käesoleval juhul on kohus tuvastanud, et kahju tekkimise eeldused tekkisid üksnes kostja tegevuse tagajärjel, mistõttu ei saa lugeda põhjendatuks kostja seisukohta, et tekkinud kahju eest vastutavad kõik kaasomanikud solidaarselt. Kostja on kasutanud kaasomandis olevat asja vastuolus selle tavapärase kasutamisega, millega on tekitanud kahju. Sellel põhjusel ei saa teised korteriomanikud olla kaasvastutavad kostja tegevuse eest. Kohus on eeltoodu alusel tuvastanud kahju nõude eeldused. Kohus ei ole tuvastanud VÕS § 139 või VÕS § 140 sätestatud eeldusi, mis annaksid alust kahju hüvitise vähendamiseks. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist seisuga 26.09.2018 146 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivise arvestusele. Tulenevalt VÕS § 167 lg-st 3 ja § 173 lg-st 2 läks koos põhinõudega hagejale üle ka võimalik viivisenõue, mille nõudeõigus tuleneb VÕS § 113 lg 1. Viivist on hageja palunud välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud, s.o seadusjärgses määras. Kohus rahuldab hageja vastava viivisenõude. Hageja nõuab lisaks seadusjärgses määras jooksva viivise väljamõistmist kahju hüvitiselt alates hagi esitamisest. Kohus rahuldab vastava hageja taotluse VÕS § 113 lg 1 ja lg 2 alusel ning mõistab kooskõlas TsMS § 367 kostjalt hageja kasuks tasumata põhinõude jäägilt (3584,31 eurot) välja viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27.09.2018 kuni vastava põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi, mõistab kostjalt välja hageja poolt nõutud kahjuhüvitise, sissenõutavaks muutunud viivised, jooksvad viivised ja jätab menetluskulud kostja kanda. Kohus märgib tulenevalt TsMS § 238 lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt lisatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise 29.05.2019 avalduse kohaselt on hageja menetluskulude suuruseks 1946 eurot (ilma käibemaksuta, lepingulise esindaja kulud) ja riigilõiv 350 eurot ning hageja palub need välja mõista kostjalt. Kohus on siia hulka arvestanud ka hageja lepingulise esindaja kuludega vastavalt 29.05.2019 kohtuistungi protokollis märgitud istungi kestusele (2,88 h). Hageja on palunud menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuta. Avalduse kohaselt on hageja lepinguline esindaja õigusteenust osutanud tunnitasu määraga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Õigusteenust on osutatud kokku 16 h ja 13 minutit. Lisaks palub hageja välja mõista viivised menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-16). Kohus, analüüsinud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga (nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1115-13). Protokolli järgi kestis 06.03.2019 kohtuistung 1 h 42 minutit, kuid hageja avalduses on märgitud ajakuluks 1 h ja 50 minutit. Kohus vähendab sellest tulenevalt hageja lepingulise esindaja ajakulu 8 minuti võrra. Protokolli järgi kestis 29.05.2019 kohtuistung 2 h 53 minutit. Hageja on palunud 29.05.2019 kohtuistungil kohtul arvestada istungi kestuse järgi vastav lepingulise esindaja kulu. Kohus määrab vastava istungiga seotud hageja lepingulise esindaja ajakuluks 2 h 53 minutit. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja toimingud ülejäänud osas on tsiviilasja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ja vajalikud olnud. Kohus märgib, et menetluskulude suuruse ja põhjendatuse määramisel pole kohus seotud menetlusosaliste seisukohtade ja vastuväidetega. Antud tsiviilasjas on kostja esitanud erineva õigusliku käsitlusega seisukohti, mis on mõistetavalt nõudnud hageja lepinguliselt esindajalt asjakohast õiguslikku analüüsi ning kohus on seisukohal, et hageja poolt esitatud menetlusdokumentide sisu ja maht on kooskõlas tsiviilasja keerukusega. Lisaks toimus tsiviilasjas kaks kohtuistungit. Kohus määrab hageja lepingulise esindaja toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 16 h ja 5 minutit. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja kulud kindlaks summas 1930 eurot (ilma käibemaksuta) ning menetluskulud kokku koos riigilõivuga määrab kohus kindlaks summas 2280 eurot (ilma käibemaksuta).

Kohus mõistab menetluskulud summas 2280 eurot (ilma käibemaksuta) välja kostjalt. Hageja on lisaks palunud kostjalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava hageja taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.