Võlaõigus › Seltsingulepingud

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7). Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue K K ja K K olid elukaaslased ajavahemikus 1999-2016. a novembrini ning moodustasid koos oma kahe ühise alaealise lapsega perekonna, kes jagasid ühist kodu. 16.08.2016 esindas kostja K K notariaalse volikirja alusel hagejat K Ki hagejale kuulunud kinnistu xxx, asukohaga xxx (registriosa nr xxx) müügilepingu sõlmimisel. Müügilepingu alusel tasus ostja kinnistu ostuhinna 220 000 eurot kostja K K pangakontole. 2016. a novembris hageja ja kostja kooselu purunes ning seetõttu langes ära ühise kodu loomise plaan. Hageja märgib, et ühine kodu planeeriti luua kinnistule xxx. Kostja jättis alusetult endale kinnistu müügist laekunud 220 000 eurot ning keeldub selle tagastamisest. Kinnistu oli hageja lahusvara. Hageja nõuab kostjalt osaliselt välja alusetult saadud 110 000 eurot. Hageja ei välista nõude suurendamist. Hageja selgitab, et 110 000 eurot laekus kostja arvelduskontole hagejale kuulunud kinnistu müügist ning oli mõeldud hageja rahalise panusena poolte uue ühise kodu loomiseks, kuid kooselu lagunemise tõttu selleni ei jõutud ning ühist kodu ei loodud. Seetõttu on kostja hageja arvelt alusetult rikastunud ning peab tagastama hagejale kuuluva rahasumma 110 000 eurot. Õiguslikult tugines hageja algselt oma nõude puhul seltsingut reguleerivatele sätetele ning leidis, et hageja ja kostja kooselu ja ühise kodu loomise plaan oli käsitletav seltsinguna ning seltsingu lõppemisega seoses kuulus 110 000 eurot tagastamisele. Alternatiivselt tugines hageja oma nõude alusena alusetu rikastumise sätetele. Hageja asus 27.02.2019 kohtuistungil seisukohale, et tegelikult oli poolte vahel käsundusleping ning raha tagastamise kohustus tuleneb nimetatud käsunduslepingust mitte seltsingust või alusetust rikastumisest. Hageja märgib, et vaidlusalune 18.05.2015 volikiri sisaldas endas käsundit mh hageja nimel raha vastu võtma, kuid mitte seda endale jätma. Hageja leiab, et kostja on käsundit rikkunud raha mittetagastamisega ning tekitanud selliselt kahju hagejale. K K on asunud paljasõnaliselt väitma, nagu tema oleks andnud K Kle kinnistute soetamiseks raha ja K K väljastas talle seejärel üldvolikirja. K K ei ole tõendanud, et ta oleks K Kle nö teenustasu maksnud kinnistute enda nimele kirjutamise eest ning K K sellist asjaolu omaks ei võta. 19.08.2016 ülekanne summas 2600 eurot oli hagejale antud kostja poolt igapäevaste kulutuste ja lastega seonduvate kulude katmiseks. Jääb arusaamatuks, miks oleks pidanud K K alles 19.08.2016 kandma K Kle 2600 eurot, kui K K K K hinnangul juba 19.02.2015 tema kasuks kinnistu soetas. Eeltoodust tulenevalt palub hageja, et kohus mõistaks kostjalt välja 110 000 eurot. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Kostja esitab vastuväitena järgmised argumendid. Hageja on väljastanud kostjale notariaalse volikirja. See on kehtiv. Volikirja näol ei olnud tegemist käsunduslepinguga sellise sisuga nagu hageja püüab väita. Samuti on alusetu hageja väide, mille kohaselt oli poolte vahel mingi muu käsundusleping. Hagejast on pahatahtlik

nõuda tagasi 220 000 eurot, teades, et see on K K kontole kantud kokkuleppel hageja endaga. Seeläbi jääb arusaamatuks hageja nõude aluseks olevad asjaolud, nõude sisu ja õiguslik argumentatsioon. Kostja selgitab, et tema ja hageja vahel oli usalduslik suhe kuni 2016. aasta lõpuni. Usaldusele tuginedes palus K K 2015. a K K abi, mille kohaselt K K eesmärk oli soetada kaks kinnistut xxx ja xxx ja kanda need esialgu K K nimele. Tehingu osaks pidi saama ka K Kle üldvolikirja väljastamine, mille alusel on K Kl võimalik kinnistuid vabalt vallata, käsutada ja koormata ning seda kõike vastavalt oma äranägemisele. K K „vaeva“ eest lubas K K tasuda talle vähemalt 2 000 eurot. 19.02.2015 soetaksi K K K K palvel kaks kinnistut. Raha kinnistute ostuks andis K Kle K K. Pärast kinnistute soetamist väljastaski K K K Kle üldvolikirja. Kostja kinnitab, et 2016. aasta lõpus ta tõepoolest soetas xxx kinnistu, kuid seda ärilisel eesmärgil, mitte lahkuläinud elukaaslasega uue kodu loomiseks. Kokkuvõttes märgib kostja, et tegeleb kinnisvara arendamisega raha teenimise eesmärgil ning vaidlusalusele kinnistule xxx ei olnud plaanis ühist kodu luua. Hagejal puudusid igasugused rahalised vahendid kinnisvara soetamiseks ja eramute ehituse finantseerimiseks. Kostja andis vajaliku raha kinnistute xxx ja xxx soetamiseks ning need vormistati hageja nimele üksnes maksude optimeerimise eesmärgil. Tegelikult teostas kinnistutega äritegevust kostja, kellele selleks ka vaidlusalune volikiri anti ning poolte vahel puudus kokkulepe, mille kohaselt oleks hagejal õigus kinnistute müügist saadud rahale. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ning tutvunud asjas esitatud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja kohustub tasuma hagejale 18.05.2015 notariaalse volikirja või sellega seotud suulise lepingu alusel 110 000 eurot või mitte, mille kostja sai seoses kinnistu xxx, asukohaga xxx (registriosa nr xxx) müügiga. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:  Kinnistu xxx (registriosa nr xxx) müüdi 16.08.2016 ja müügist laekus 220 000 eurot ning vastav raha kanti kostja arvelduskontole vastavalt 16.08.2016 notariaalsele müügilepingule (tlk 9-13);  Kinnistu xxx (registriosa nr xxx) omanik kinnistusraamatu järgi oli hageja;  18.05.2015 on välja antud hageja poolt notariaalne volikiri kostjale kinnistute xxx (registriosa nr xxx) ja xxx (registriosa nr xxx) kasutamiseks ja käsutamiseks, sh määrati kostjale õigus võõrandada ja koormata kinnistuid kostja enda äranägemise järgi (tlk 36-37). Vaidluse kõige kesksem küsimus puudutab seda, kas kinnistu xxx (registriosa nr xxx) müügist laekunud summa kuulus lõppkokkuvõttes hagejale või kostjale. Sellele küsimusele vastamine eeldab 18.05.2015 notariaalse volikirja sisu analüüsi ning vajalik on tuvastada, millise sisuga lepingu alusel antud volikiri väljastati. Kohus märgib esmalt, et kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 alusel seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega ei ole kohtule õiguslikult siduv hageja väide, et poolte vahel oli käsundusleping sõlmitud, mille kohaselt kostja osutas hagejale teenuseid maja ehitamisel kinnistule xxx (registriosa nr xxx).

Samas on kohus kohustatud kontrollima, kas hageja nõue põhineb lepingulisel alusel ning millist tüüpi lepinguga võib tegemist olla. Selle tuvastamisel on kohtul vajalik analüüsida ka käsunduslepingu (VÕS § 619 jj) olemasolu poolte vahel. Hageja väidab, et käsunduslepingu olemasolu tõendab antud juhul 18.05.2015 notariaalne volikiri, mis väljendab ka käsundi sisu – kostja oli õigustatud hageja nimel kinnistu müüma ja müügist saadud raha vastu võtma, kuid mitte seda endale jätma. Kostja leiab, et poolte vahel sellist käsunduslepingut ei olnud ning 18.05.2015 notariaalne volikiri väljendas poolte kokkulepet, mille kohaselt oli kinnistu xxx (registriosa nr xxx) maksude optimeerimise eesmärgil vormistatud hageja nimele ning tegelikult oli tegemist kostja varaga, mille müügist saadud tulem 220 000 eurot kuulus kostjale, mitte hagejale. Kostja selgitas, et tegeleb igapäevaselt ehitusvaldkonnas ning tegeleb eraviisiliselt muu hulgas ka eraprojektidega, mille sisuks on soodsalt kinnistu soetamine, mida arendatakse ning müükase seejärel vaheltkasuga maha. Kostja sõnul oli selline eraprojekt ka kinnistu xxx (registriosa nr xxx). Kostja selgitab, et tegemist ei olnud kinnistuga, kuhu planeeriti ühist kodu hagejaga, sest ühine kodu oli pooltel juba olemas, kus nad elasid terve kooselu aja. Kostja on seisukohal, et antud juhul osutas hageja kostjale nö teenust kinnistute enda nimele vormistamise lubamise kaudu, et optimeerida maksukohustust. Hagejal puudusid teadmised ja rahalised vahendid kinnisvara soetamiseks ja arendamiseks. Kohus on seisukohal, et 18.05.2015 notariaalne volikiri viitab poolte tehingulisele suhtele poolte vahel (TsÜS § 67 lg 1). Kohus täpsustab, et poolte vahel pidi eksisteerima kokkulepe või leping, mille alusel kõnealune volikiri välja anti. Järgnevalt on vaja tuvastada, mis selle kokkuleppe sisu oli, sest volikiri ise ei ole käsitletav vastava kokkuleppena ega väljenda seda, milles pooled kokku leppisid enne volikirja vormistamist. Puudub vaidlus, et pooled pole sellist lepingut vormistanud kirjalikult. Sellel põhjusel peab kohus tuvastama pooltevahelise lepingu sisu kohtule esitatud selgituste, faktiliste asjaolude ja tõendite alusel. Kõnealuses volikirjas on sätestatud kostjale sisuliselt piiramatud õigused kinnistute xxx (registriosa nr xxx) ja xxx (registriosa nr xxx) kasutamiseks ja käsutamiseks, sh koormamiseks ja võõrandamiseks oma äranägemise järgi. Volikirjas ei sisaldu tingimusi kinnistute hinna ega võimalikust müügist laekuvate summade hagejale ülekandmise kohta (tlk 36-37). VÕS § 619 lg 1 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kohus leiab, et 18.05.2015 volikiri viitab sellele, et pooltevahelise suhte sisuks võis olla käsundusleping VÕS § 619 lg 1 mõttes. Kohtu hinnangul viitab käsundussuhtele asjaolu, et kostja oli õigustatud teostama kinnistutega toiminguid hageja nimel ning seda ka kostja tegi aktiivselt. See asjaolu ei tähenda siiski, et käsunduslepingus sisalduks automaatne tingimus, mille kohaselt oli kostjal kohustus kinnistu müügi eest saadu hagejale välja anda. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kohus analüüsib esmalt hageja versiooni käsunduslepingu sisust. Kohus on seisukohal, et hageja versioon käsunduslepingu sisust ei ole eluliselt usutav ning pole tuvastatav, et kostjal oli kohustus pärast kinnistu xxx (registriosa nr xxx) müümist

laekunud raha omakorda üle kanda hagejale. Kohus juhib tähelepanu, et hageja on ka 22.05.2019 kohtuistungil vande all avaldanud, et puudus kokkulepe, millal pidi toimuma müügist laekunud summa hagejale ülekandmine (tlk 156 pöördel). Kohus on seisukohal, et hageja pidi teadma (VÕS § 29 lg 3), et 18.05.2015 notariaalse volikirja tegelik mõte seisnes selles, et kostjal oleks võimalik kinnistu arendamist ja selle müüki teostada samamoodi nagu see oleks kostja vara, sest tegemist oligi sisuliselt kostja varaga, mis oli üksnes formaalselt üle kantud hageja nimele, maksude optimeerimise eesmärgil. Kohus on jõudnud sellisele järeldusele kohtule esitatud tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates ning selgitab seda täpsemalt allpool. Kohus on seisukohal, et tsiviilasjas on tõendamist leidnud, et kostja tegeleb igapäevaselt ehituvaldkonnas (tlk 88, 133 pöördel, 138, 157). Hageja on ka ise kinnitanud, et kostja on pädev ehitusvaldkonnas (tlk 125 pöördel, 126, 145 pöördel). Samuti kinnitavad kohtu hinnangul kostja ehitusvaldkonnas tegutsemist ja kinnisvara arendamisega tegelemist detailsed andmed kinnistu xxx (registriosa nr xxx) ehitusmaksumuse ja asjaajamise kohta, mida kostja on esitanud kohtule (tlk 88, 89, 111-113, 139-144, 160-165). Kuivõrd on tõendamist leidnud kostja äritegevus kinnisvaravaldkonnas, siis on kohtu hinnangul eluliselt usutav kostja selgitus, et nii kinnistu xxx (registriosa nr xxx) kui ka kinnistu xxx soetati ärilisel eesmärgil kasumiga edasimüümiseks, mitte hagejaga ühise kodu rajamiseks. Kohus leiab, et ei ole tõenäoline, et kui pooltel oli keskne soov ehitada endale elamiseks eramu, siis selle valmimisel müüakse see mõne kuu pärast maha (tlk 9, 154 pöördel) ning ostetakse väga kiiresti uus kinnistu xxx (pooled ei vaidle selle üle, et vastav kinnistu osteti 2016. a lõpus), millel peaks algama uuesti ühise kodu ehitamine (hageja väited uue ühise kodu asukoha kohta – tlk 33 pöördel, 125 pöördel, 126, 154). Samal ajal on oluline asjaolu, et hageja ja kostja omasid juba ühist elukohta xxx (tlk 88 pöördel, 154 pöördel) ning eluliselt ei ole usutav, et oma ühist kodu rajada sooviv pere müüb selgelt väärtuslikuma privaatsema kinnistu ja eramu ning asub uut kodu rajama kortermaja vahetusse lähedusse (tlk 178). Kohus märgib, et hageja ei ole vastuväiteid esitanud kostja seisukohale ja selgitusele eelnimetatud kinnistute oluliselt erineva väärtuse kohta. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kinnistu xxx (registriosa nr xxx) ei olnud soetatud ühise kodu rajamise eesmärgil vaid ärilisel eesmärgil. Samuti ei loe kohus usutavaks plaani rajada kinnistule xxx ühine kodu. Viimast kinnitab ühtlasi asjaolu, et see soetati ajal, mil poolte suhted ei olnud enam head ja elati juba lahus (tlk 174 pöördel). Hageja pole esitanud põhistusi ega väiteid selle kohta, et kinnistu xxx soetamise ajal olid suhted korras ja elati normaalset pereelu. Pooled ei vaidle selle üle, et 2016. a lõpus olid suhted jõudnud sellisesse faasi, et polnud võimalik enam koos elada. Kohus loeb tõendatuks, et eelmainitud kinnistud (xxx ja xxx) soetati ärilisel eesmärgil ning kostja tegeleb professionaalsel tasemel kinnisvaravaldkonnas, sh ehitustegevusega. Hageja on paljasõnaliselt väitnud, et tema korraldas kinnistule xxx (registriosa nr xxx) eramu rajamist ning muu hulgas ka finantseeris ehitustegevust (tlk 125 pöördel, 126). Hageja on siinkohal menetluse kestel erinevaid summasid märkinud, mida ta on tasunud ehitustegevuse finantseerimiseks. Nii on hageja väitnud 22.05.2019 kohtuistungil, et on panustanud 50 000 eurot või 100 000 eurot (tlk 154 pöördel). Menetluse kestel esitatud seisukohtades on hageja enda poolt tasutud summana määratlenud nii 100 000 eurot kui ka 110 000 eurot. Lisaks on hageja asunud ka seisukohale, et tegelik võlgnetav summa on 220 000 eurot (tlk 153-158). Samuti on hageja nõude õiguslik alus menetluse kestel ebajärjepidev olnud, sest hageja nõuab ilma asjaolusid eristamata kahju hüvitamist summas 110 000 eurot (VÕS § 115) ja samal ajal on seisukohal, et tegelik võlgnetav summa on 220 000 eurot (kinnistu müügist laekunud summa) ning sealjuures on ta ise finantseerinud kinnistu arendamist 100 000 euroga (tlk 155). Seega nõuab

hageja võlgnevuse tasumist samaaegselt lähtudes VÕS § 115 (kahju hüvitamine) ning VÕS § 626 lg 1 (käsundi täitmisel saadu väljaandmine) (tlk 153-158). Kohtu hinnangul seab selline ebajärjepidevus kahtluse alla hageja ütluste usaldusväärsuse. Kirjeldatud vastuoluliste ja ajas pidevalt muutuvate ütluste ja väidete alusel ei saa lugeda tõeseks hageja seisukohti pooltevahelise lepingu sisu kohta. Kostja on väitnud kohtule, et kogu raha kinnistu xxx (registriosa nr xxx) arendamiseks on tema poolt tulnud ning esitas kohtule selle kinnituseks arvelduskontode väljavõtted ja raha ülekanded (tlk 100-110). Hageja pole esitanud eeltoodut ümber lükkavaid põhistusi ega tõendeid. Kui kostja on esitanud oma väidete kohta tõendid, siis on hagejal kohustus esitada tõendid, mis tõendavad vastupidist (TsMS § 230 lg 1, Riigikohtu lahend nr 2-17-10348, p 13). Hageja pole seda teinud. Hageja on kohtule üksnes paljasõnaliselt väitnud, et on saanud kogu aeg keskmist palka ning on 17 aasta jooksul säästnud 100 000 eurot sularahas, mille tasuski kinnistule xxx (registriosa nr xxx) eramu rajamiseks (tlk 155). Samal ajal on hageja selgitanud, kuidas kostja on talle teinud ülekandeid igapäevaste kulutuste katteks (tlk 155). Kohtu hinnangul esineb nendes hageja ütlustes vastuolu, sest milleks peaks vajama isik igapäevasteks kulutusteks täiendavaid ülekandeid, kui isik on suutnud säästa 100 000 eurot. Samuti seab hageja väidete usutavuse kahtluse alla asjaolu, et vaatamata 17 aasta pikkusele raha kogumisele on hageja selle kulutanud mäletamata, mis summades ja mille peale on väljamaksed tehtud (tlk 154 pöördel). Hageja pole suutnud 22.05.2019 kohtuistungil isegi meenutada, kas välja makstud summa oli 50 000 eurot või 100 000 eurot. Asjaolu, et hageja pole panustanud oma raha kinnitab kohtu hinnangul ka see, et kinnistud xxx (registriosa nr xxx, ostuhind 13 000 eurot, tlk 92 pöördel) ja xxx (registriosa nr xxx, ostuhind 13 000 eurot, tlk 92 pöördel) osteti mõlemad 19.02.2015 sõlmitud notariaalse lepingu alusel ning ostjaks oli hageja (tlk 91). Kinnistu xxx (registriosa nr xxx) müüdi 26.08.2015 (tlk 95) ning müügihind oli 15 000 eurot (tlk 96). Hageja ei ole selle tehingu osas esile toonud, et kostjal oleks olnud kohustus saadud summa hagejale üle anda. Samuti puuduvad tõendid, et kostja oleks selle summa mingil põhjusel vabatahtlikult üle andnud. Küll aga on hageja vande all selgitanud, et raha xxx (registriosa nr xxx) müügist laekus kostja kontole (tlk 154). Hageja pole suutnud selgitada, miks ühe tehingu puhul nõutakse raha tagasi ja teise puhul mitte. Lisaks kinnitab eeltoodut kohtu hinnangul asjaolu, et hageja ei tea, kui palju läks kinnistu xxx (registriosa nr xxx) arendamine maksma (tlk 154 pöördel). Hageja sõnul andis ta jooksvalt 50 000-100 000 eurot ja xxx (registriosa nr xxx) müügist laekunud raha kasutati ka ehitamisel (tlk 154 pöördel). Kohus on tuvastanud, et xxx (registriosa nr xxx) müügist saadi kasumit ainult 2000 eurot, sest see osteti 13 000 eurot eest ja müüdi 15 000 eurot eest. Arvestades, et kinnistu xxx (registriosa nr xxx) koos majaga müüdi 220 000 euro eest, ei ole usutav, et kinnistu xxx (registriosa nr xxx) müügist laekunud raha omas olulist tähendust kinnistu xxx (registriosa nr xxx) arendamisel. Seda kinnitab kohtu hinnangul kostja esitatud kalkulatsioon (tlk 165), millest nähtub, et kinnistu xx (registriosa nr xxx) väljaehitamise kogumaksumus oli ca 180 000 eurot. Ühelt poolt on hageja avaldanud, et andis suurusjärkudes jooksvalt 50 000-100 000 eurot või veel rohkemgi (tlk 154 pöördel) kinnistu xxx (registriosa nr xxx) arendamiseks ja samal ajal on märkinud, et nõuab 110 000 euro tasumist kostjalt, sest tema rahaline seis on väga kitsas ning riigilõivu ei saa suurema nõude eest tasuda (tlk 155). Hageja esitab kohtu hinnangul vastuolulisi seisukohti oma majandusliku seisu kohta, sest väidetavalt on hageja suutnud ca 100 000 eurot sularahas oma sissetulekust kõrvale panna (tlk 155, 155 pöördel) ning kohtule pole hageja avaldanud, et ta oleks töötuks jäänud või tema sissetulek oleks oluliselt langenud pärast kostjaga kooselu lõppu. Vastuolu lisab kohtu hinnangul veel see, et hageja on tunnistanud vande all, et kostja andis talle igapäevasteks kulutusteks aeg-ajalt raha (tlk 155),

kuid pole selgitanud, mis põhjusel pidi talle seda andma, kui ta suudab oma palga arvel säästa ca 100 000 eurot. Oluline vastuolulisus hageja nõudes seisneb lisaks asjaolus, et hageja on enda sõnul panustanud isiklikku raha xxx (registriosa nr xxx) arendamisse 100 000 eurot (tlk 155), kuid arendus tervikuna on maksma läinud ca 180 000 eurot (tlk 165). Hageja pole suutnud selgitada, kelle raha eest ülejäänud kulutused kanti kinnistu arendamisel. Kohus on seisukohal, et eelkirjeldatud vastuolud muudavad hageja selgitused äärmiselt ebausaldusväärseteks ning hageja paljasõnalised selgitused ei saa seetõttu tõendada hageja väidete õigsust. Arvestades eeltoodut ei saa pidada hageja selgitusi raha kogumise ja tema poolt kinnistule xxx (registriosa nr xxx) eramu rajamise finantseerimist usutavaks. Kohus on seisukohal, et hageja pole tõendanud, et omas summat suurusjärgus vähemalt 50 000 eurot, 100 000 eurot või veelgi rohkem ning seega ei ole ta saanud finantseerida kinnistule xxx (registriosa nr xxx) eramu rajamist. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kinnistu xxx (registriosa nr xxx) arendamisel ei ole kasutatud hageja rahalisi vahendeid, mistõttu hagejal pole saanud ka teoreetiliselt kahju tekkida oma rahalistest vahenditest ilmajäämise kaudu. Riigikohus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-130-15, p 11) on selgitanud, et VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: • võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); • võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4)(vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1173-12, p 15). Riigikohus on täiendavalt selgitanud, et põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-173-12, p 16). Kohus rõhutab, et kahjunõude esitamisel lasub kahju olemasolu ja selle suuruse tõendamiskoormis nõude esitajal, seega hagejal. VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist. Hageja pole tõendanud, et kostja on kasutanud kinnisvaraobjektidel tema rahalisi vahendeid. Hageja on 22.05.2019 kohtuistungil mh väljendanud, et ta ei oska vastata, millisel kujul kahju tekkis (tlk 155). Kostja on seevastu esitanud kohtule tõendid (tlk 100-110), mis kohtu hinnangul näitavad, et tegelikult pärines kogu vajalik raha kostjalt. Kohus on seisukohal, et hageja pole tõendanud endal kahju tekkimist rahaliste vahendite kaotamise kaudu, sest puuduvad tõendid, et hageja oleks oma raha kulutanud kinnistu xxx (registriosa nr xxx) väljaehitamisel. Tõendamata on rahalise diferentsi esinemine. Seega ei saa olla hagejale kahju tekkinud ning puudub alus kostjalt kahju hüvitamise sätete alusel 110 000 euro hüvitamist.

Kostja väidab, et kuivõrd kinnistu xxx (registriosa nr xxx) oli tema nimel, siis võis kostja 18.05.2015 volituse järgi hageja nimel vastu võtta müügist laekunud summa, kuid mitte seda endale jätta. Kohus tuvastab, kas 18.05.2015 volikirjast tuleneb kostjale kohustus tasuda hagejale kinnistu müügist laekunud summa. Selliselt analüüsib kohus ka hageja seisukohta, mille järgi pidanuks kostja välja andma käsundi täitmisel saadu (VÕS § 626 lg 1). Kohus on seisukohal, et 18.05.2015 volikirjast ei tulene kostjale kohustust tasuda hagejale kinnistu müügist laekunud summa. Sellist tingimust pole sõnastatud vaidlusaluses volikirjas. Samuti pole hageja suutnud kohtule põhistada, kuidas pooled leppisid väidetavalt kokku raha tagastamise tingimused, st mis kuupäeval või milliste eluliste asjaolude saabumisel. Kohus juhib tähelepanu, et hageja on ka 22.05.2019 kohtuistungil vande all avaldanud, et puudus kokkulepe, millal pidi toimuma müügist laekunud summa hagejale üleandmine (tlk 156 pöördel). VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kohus tuvastas eespool, et kostja tegeleb professionaalsel tasemel kinnisvara ostu-müügi ja selle arendamisega (sh ehitamisega); kostjalt, mitte hagejalt, pärinevad rahalised vahendid, mis võimaldavad vastavat äritegevust teostada; hagejal puudub äriline kogemus kinnisvaravaldkonnas. Kohus selgitab, et väidetav suvila remont ei tõenda samuti sellise kogemuse olemasolu (tlk 157 pöördel). Kohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt eluliselt usutav, et 18.05.2015 volikirja andmisele eelnes poolte vahel kokkulepe, mille kohaselt vormistati kinnistud xxx (registriosa nr xxx) ja xxx (registriosa nr xxx) hageja nimele silmas pidades majanduslikku kasu (maksude optimeerimist) kinnisvara müümisel, ilma et hageja peaks saama kinnistute müügist laekuvat raha endale. Samuti on kohtu hinnangul usutav, et hagejale lubati selle kohustuse täitmise eest teenustasu 2600 eurot, mis on üle kantud hagejale vahetult pärast kinnistu xxx (registriosa nr xxx) müümist, sest kinnistu müüdi 16.08.2016 ning kõnealune ülekanne tehti 19.08.2016 (tlk 9, 114). Kohus on seisukohal, et eespool tuvastatud asjaolusid kogumis hinnates pidi ka hageja pooltevahelisest kokkuleppest eelkirjeldatud viisil aru saama (VÕS § 29 lg 3). Seega on kohtu hinnangul põhjendatud tõlgendada poolte vahel olnud lepingulist suhet ja 18.05.2015 volikirja selliselt, et kostjal puudus kohustus kanda hagejale üle kinnistu müügist laekunud summa. Eeltoodut kinnitab kohtu hinnangul ka volikirja sõnastus, mille kohaselt kostja võis kinnistut kasutada ja käsutada nagu omanik, sh võõrandada ja koormata enda suva järgi. Kohus leiab, et selline volituse sõnastus ei ole tavapärane, kui väidetava käsundi sisuks on eramu ehitamine. Seega kinnitab kohtu hinnangul ka volituse sõnastus ja sisuliselt omanikule sarnaste õiguste aktsepteerimine eeltoodud kohtu järeldusi. Kohus on seisukohal, et pooltevahelisest kokkuleppest ega 18.05.2015 volikirjast ei tulenenud kostjale kohustust kanda hagejale üle kinnistu xxx (registriosa nr xxx) müügist laekunud summa. Kohus on selgitanud pooltele tõendamiskoormist (tlk 126, 126 pöördel). Hageja ei ole sellele vaatamata esitanud tõendeid ega eluliselt usutavaid selgitusi kostja kohustuse olemasolu kohta. Samas kostja on esitanud kohtule tõendid ja asjas tuvastatud muude asjaoludega sobiva eluliselt usutava selgituse ja tõendid poolte kokkuleppe sisu kohta. Kohus on tuvastanud, et hagejale ei ole saanud tekkida kahju sellest, et kinnistu xxx (registriosa nr xxx) müügist laekunud summat pole talle üle kantud. Samuti on kohus tuvastanud, et poolte vahel sõlmitud kokkuleppes ei sisaldunud kohustust kinnistu xxx (registriosa nr xxx) müügist saadud raha hagejale üleandmise kohta, mistõttu ei ole kostja

tegevuses tuvastatav ka kokkuleppe rikkumine. Seega on kohus seisukohal, et hagejal puudub õiguslik alus nõuda kinnistu xxx (registriosa nr xxx) müügist saadud raha endale väljamaksmist. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata ja jätab menetluskulud hageja kanda. Kohus märgib tulenevalt TsMS § 238 lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt lisatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise 21.05.2019 ja 05.06.2019 avalduste kohaselt on kostja menetluskulude suuruseks 4873 eurot (sh käibemaks, lepingulise esindaja kulud) ning kostja palub need välja mõista hagejalt. Kostja on kinnitanud, et ta pole käibemaksukohustuslane ning palub sellest tulenevalt menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Avalduse kohaselt on kostja lepinguline esindaja õigusteenust osutanud tunnitasu määraga 132 eurot (sh käibemaks). Õigusteenust on osutatud kokku 36 h ja 55 minutit (36,92 h). Lisaks palub kostja välja mõista viivised menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-16). Kohus, analüüsinud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja tunnitasu määr 132 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga (nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1-115-13).

Protokolli järgi kestis 27.02.2019 kohtuistung 53 minutit (0,88 h), kuid kostja avalduses on märgitud ajakuluks 55 minutit (0,92 h). Kohus vähendab sellest tulenevalt lepingulise esindaja ajakulu 2 minuti võrra. Protokolli järgi kestis 22.05.2019 kohtuistung 1 h 51 minutit (1,85 h), kuid kostja avalduses on märgitud ajakuluks 1h 55 minutit (1,92 h). Kohus vähendab sellest tulenevalt lepingulise esindaja ajakulu 4 minuti võrra. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja toimingud ülejäänud osas on tsiviilasja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ja vajalikud olnud. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja lepingulise esindaja toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 36 h ja 49 minutit (36,82 h). Kohus märgib, et menetluskulude suuruse ja põhjendatuse määramisel pole kohus seotud menetlusosaliste seisukohtade ja vastuväidetega. Antud tsiviilasjas on hageja esitanud väga erineva õigusliku käsitlusega seisukohti, mis on mõistetavalt nõudnud kostja lepinguliselt esindajalt asjakohast õiguslikku analüüsi ning kohus on seisukohal, et kostja poolt esitatud menetlusdokumentide sisu ja maht on kooskõlas tsiviilasja keerukusega. Kohus märgib selgitavalt, et antud juhul vaidlesid pooled suures osas suuliste kokkulepete üle ning see eeldas paljude üksikute detailide ja eluliste asjaolude esitamist ja kirjeldamist ning nende seose põhistamist poole väidetega. Lisaks toimus tsiviilasjas kaks kohtuistungit. Kohus määrab kostja menetluskulud kindlaks summas 4860,24 eurot (sh käibemaks, TsMS § 174 lg 10) ja mõistab need välja hagejalt. Kostja on lisaks palunud hagejalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava kostja taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.