Jätta J K pankrotimenetluses tunnustamata P G OÜ (registrikood xxx) nõue 2533,59 eurot.
3.Jätta J K pankrotimenetluses tunnustamata B AS-i (registrikood xxx) nõue 8516,26 eurot.
4.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Menetluskulude jaotust arvestades jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.
5.Avaldada teade võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded ning saata määrus pankrotihaldurile, võlgnikule ja vastuväite saanud võlausaldajatele.
Edasikaebamise kord Määruse peale võivad haldur, vastuväite esitanud võlgnik, vastuväite esitanud või vastuväite saanud võlausaldaja ja võlausaldaja, kelle nõude ennistamise taotlust ei rahuldatud, esitada määruskaebuse Viru Maakohtu kaudu Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetatuks lugemisest pankrotiseaduse (PankrS) § 6 lg 3 esimese lause järgi (viie päeva möödumisel postitamisest, sh e-toimiku kaudu).
ASJAOLUD
1.Viru Maakohus kuulutas 14. oktoobri 2024 määrusega välja J K (võlgnik) pankroti ja algatas kohustustest vabastamise menetluse. Sama määrusega nimetas kohus võlgniku pankrotihalduriks Svetlana Pildeni (pankrotihaldur) ning avaldas teate pankroti väljakuulutamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Võlausaldajate esimene üldkoosolek toimus 11. novembril 2024. Võlausaldajad olid kohustatud esitama oma nõuded pankrotihaldurile hiljemalt 14. detsembriks 2024.
2.Pankrotihaldur esitas 25. mail 2025 kohtule taotluse kinnitada võlausaldajate lõplik nimekiri ning määrata võlausaldajate nõuete suurused, rahuldamisjärk ja jaotised. 2.1 Pankrotihaldur teatas esialgse võlausaldajate nimekirjaga tutvumise ja vastuväidete esitamise võimalusest ning tähtajast väljaandes Ametlikud Teadaanded 17. detsembril 2024. Võlausaldajate nimekirjaga tutvumise ja vastuväidete esitamise tähtaeg oli 17. jaanuar 2025. Nõuetele ja nõuete rahuldamisjärkudele ei esitanud vastuväiteid võlgnik ega ükski võlausaldaja.
2.2.Pankrotihaldur esitas vastuväite P G OÜ nõudele täies ulatuses, s.o 2533,59 eurot ning AS nõudele täies ulatuses, s.o 8516,26 eurot. Pankrotihaldur asus seisukohale, et vastuväite saanud võlausaldajad ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning palus neil nõuded ümber arvutada. Vastuväite saanud võlausaldajad pankrotihalduri vastuväitele oma seisukohta ei ole avaldanud ega nõuet ümber arvutanud. AS I ja C E AS on esitanud nõuded ümber arvestatult, s.o arvestades võlgniku tehtud tagasimakseid ning nende tasaarvestamist põhivõlaga, mistõttu nimetatud nõuete osas vaidlus puudub.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Kohus, tutvunud võlausaldajate nimekirjaga, leiab, et see tuleb kinnitada.
4.Pankrotiseaduse (PankrS) § 1003 lg 1 kohaselt lahendab kohus võlausaldajate nimekirja kinnitamisel nimekirja juurde esitatud vastuväited, seisukohad, taotlused ja avaldused sisuliselt, määrab nõuete suurused, rahuldamisjärgud ja jaotised ning kinnitab võlausaldajate nimekirja 30 päeva jooksul selle saamisest arvates kohtumäärusega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt jätab kohus võlausaldajate nimekirja kinnitamata ja tagastab selle haldurile määrusega, kui võlausaldajate nimekirja vormistamisel ei ole järgitud pankrotiseaduses sätestatud korda ja nõudeid või on rikutud võlausaldaja õigusi, eelkõige vastuväidete ja seisukohtade esitamisel, ja kohus ei saa ise puudust kõrvaldada. PankrS § 1003 lg 3 kohaselt loetakse nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks, kui sellele ei vaidle vastu haldur ega ükski võlausaldaja, samuti siis, kui vastuväite esitanud võlausaldaja või haldur vastuväitest loobub.
5.Kohus lahendab pankrotihalduri esitatud vastuväited P G OÜ ja B AS-i nõuetele.
2
5.1.Üldistatult tugineb pankrotihaldur vastuväidete esitamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 13 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele võlausaldajate poolt. Pankrotihaldur on seisukohal, et vastuväite saanud võlausaldajad ei ole võlgnikuga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise nõudeid ja on jätnud tuvastamata võlgniku tegeliku krediidivõime. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 15). Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kuigi võlausaldajad on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, ei ole laenumaksete ümberarvestust võlgnikule, pankrotihaldurile või kohtule esitanud.
5.2.Vaidlust ei ole selle üle, et P G OÜ ja B AS nõuded, millistes pankrotihaldur esitas vastuväite, tulenevad tarbijakrediidilepingutest, mille kontrollimise kohustus on nii pankrotihalduril kui kohtul. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas 2-21-13098 selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
3
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403 4 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 25.3). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel.
5.3.P G OÜ esitas pankrotihaldurile 2. detsembril 2024 nõudeavalduse 2533,59 eurot, mis koosneb krediidi põhivõlast 2271,29 eurot, intressivõlast 251,33 eurot, viivisevõlast 0,97 eurot ning sissenõudmiskuludest 10 eurot. Nõudeavalduse kohaselt on nõude aluseks 5. märtsil 2018 sõlmitud krediidikonto leping nr xx. Nõudeavalduses ei ole selgitatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega seonduvalt. Usaldusisikule 15. oktoobril 2024 esitatud selgitustes (dtl 346-357) märkis võlausaldaja, et võlausaldaja kontrollis lepingu sõlmimisel võlgniku krediidivõimet küsides 4
võlgnikult infot tema regulaarsete sissetulekute, kohustuste, majapidamiskulude kohta, kontrolliti võlgniku varasemat maksekäitumist ning kontrolliti 5. märtsil 2018 maksehäireid Creditinfo.ee-st ja Taust.ee-st. Võlgniku esitatud andmeid kontrollis võlausaldaja võlgniku pangakonto väljavõttega. Vastavalt võlgniku pangakonto väljavõttele arvestas võlausaldaja võlgniku kolme kuu keskmiseks sissetulekuks 444,51 eurot ning regulaarsete finantskohustuste suuruseks 53,49 eurot. Võlgniku kuludeks arvestas võlausaldaja ka igakuised majapidamiskulud 150 eurot. Võlgniku krediidivõimekuse arvutuses arvestas võlausaldaja ka krediidikonto kuumakset 142,70 eurot. Võlgniku krediidivõimekust kinnitas ka krediidivõimelisuse arvutus, mille kohaselt oli võlgnikul pärast igakuiste kohustuste ja kulude katmist veel täiendav reserv 98,32 eurot (444,51 – 53,49 – 150 – 142,70 = 98,32).
5.4.Pankrotihaldur esitas 17. detsembril 2024 P G OÜ nõudele vastuväite täies ulatuses, s.o 2533,59 eurot (dtl 438). Pankrotihaldur leidis, et võlausaldaja ei ole võlgniku krediidivõimelisust nõuete kohaselt hinnanud. Võlgniku kontole on laekunud erinevaid laenusummasid, sh 11. oktoobril 2017 B AS-lt 1500 eurot ja 23. novembril 2017 T B ABst 2000 eurot. Samuti nähtuvad pangakonto väljavõttelt regulaarsed väljamaksed AS-le S P laenu põhiosa ja intresside katteks 84 eurot. Pankrotihaldur asus seisukohale, et võlausaldaja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning palus nõude ümber arvestada.
5.5.P G OÜ pankrotihalduri vastuväitele oma seisukohta ei ole avaldanud ega arvestanud nõuet ümber.
5.6.Kohus leiab, et P G OÜ nõue 2533,59 eurot tuleb jätta tunnustamata. Halduri vastuväide 2533,59 eurot on põhjendatud. Kohus nõustub halduriga, et kui krediidiandja oleks enne lepingu sõlmimist võlgniku esitatud pangakonto väljavõtet (dtl 374-383) krediidiandjale nõutava hoolsusega hinnanud, ei oleks ta saanud järeldada, et võlgnik on krediidivõimeline. Võlausaldaja järeldas pangakonto väljavõttest, et võlgnikul on kohustusi teiste krediidiandjate ees vaid 53,49 eurot kuus I AS-i ees. Samas nähtub võlgniku pangakontolt, et võlgnik tegi P G OÜ-le makseid juba 5. septembrist 2017 (dtl 375), mis viitab, et võlgnikul oli varasemaid kohustusi ka P G OÜ ees, millega ei ole laenu andmisel arvestatud. Samuti on võlgniku pangakontole laekunud 11. oktoobril 2017 1500 eurot AS-ilt (dtl 376), 23. novembril 2017 T B AB (Publ.) Eesti Filiaalilt 2000 eurot (dtl 379) ja 23. novembril 2017 I AS-ilt 1960 eurot (dtl 379). Lisaks nähtuvad võlgniku pangakontolt maksed lepingu põhiosa ja intressi katteks AS-ile S Pank (nt 2. oktoober 2017, dtl 375). Võlausaldaja ei ole tuvastanud (nt küsides võlgnikult täiendavat infot), kui suur oli võlgniku tegelik laenukoormus ning on ekslikult tuvastanud igakuiste kohustuste summaks vaid 53,49 eurot. Arvestades ka võlgniku tuvastatud sissetulekute suurust 444,51 eurot kuus, ei oleks saanud võlausaldaja jõuda võlgniku pangakonto väljavõttelt nõuetekohaselt hinnates järeldusele, et võlgnik on võimeline tasuma igakuiselt võlausaldajale 142,70 eurot. Seetõttu ei oleks võlausaldaja VÕS § 4034 lg 6 järgi võinud võlgnikuga lepingut sõlmida. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et võlausaldaja on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 1 sätestatud kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuivõrd võlausaldaja ei ole esitanud halduri vastuväitele seisukohta ega teinud nõude ümberarvestusi kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7, on kohtu arvates võlausaldaja nõue ebaselge ning seda ei ole võimalik tunnustada.
5
5.7.B AS esitas pankrotihaldurile 1. novembril 2024 nõudeavalduse 8516,26 eurot, mis tuleneb: -
võlgnikuga 31. oktoobril 2019 sõlmitud laenulepingust nr xx (laenusumma 6804 eurot, laenujääk seisuga 30. september 2024 on 5031,29 eurot, s.o laenu põhiosa 4458,97 eurot, intress 434,05 eurot ja lepingu haldustasu 138,27 eurot);
-
võlgnikuga 14. oktoobril 2020 sõlmitud laenulepingust nr xx (laenusumma 1382,00 eurot, laenujääk seisuga 30. september 2024 on 1385,20 eurot, s.o laenu põhiosa 1215,81 eurot, intress 162,21 eurot, lepingu haldustasu 7,18 eurot);
-
võlgnikuga 9. novembril 2021 sõlmitud laenulepingust nr xx (laenusumma 2126,00 eurot, laenujääk seisuga 30. september 2024 on 1944,87 eurot, s.o laenu põhiosa 1819,90 eurot, intress 81,76 eurot, lepingu haldustasu 43,21 eurot);
-
maksmata arvetest 154,90 eurot.
5.8.Pankrotihaldur esitas vastuväite B AS nõudele täies ulatuses, s.o 8516,26 eurot (dtl 581). Pankrotihaldur märkis, et nõudeavaldusele ei olnud lisatud krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikke tõendeid. Samuti puudub sellekohane info nõudeavalduses. Seega ei järginud võlausaldaja vastutustundliku laenamise põhimõtet ning arvestades kohtupraktikat, palus nõude ümber arvutada. B AS pankrotihalduri vastuväitele oma seisukohta ei ole avaldanud ega nõuet ümber arvutanud.
5.9.Kohus leiab, et B AS-i nõue 8516,26 eurot tuleb jätta tunnustamata. Kohus nõustub halduriga, et kogu võlausaldaja nõue on tervikuna ebaselge ja tõendamata. Halduri vastuväide 8516,26 eurot on põhjendatud. Võlausaldaja ei ole nõudeavalduses käsitlenud ega tõendanud, et oleks võlgnikuga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise nõudeid ja tuvastanud võlgniku tegeliku maksevõime. Nõudeavaldusele on lisatud laenulepingud (dtl 462-559), arved (dtl 444-461), intresside ja haldustasu arvestuse tabelid (dtl 562-579) ja maksekorraldused laenude väljamaksmise kohta (dtl 442-443, 580). Samas ei nähtu nõudeavalduse ega selle lisadest, et võlausaldaja oleks laenu andmisel kontrollinud võlgniku finantsandmeid ja võlgniku pangakontode väljavõtteid, st et võlausaldaja oleks omandanud teabe kõigi asjaolude kohta, mis võisid mõjutada võlgniku võimet krediit tagasi maksta. Seega ei ole võlausaldaja tõendanud, et ta oleks võlgnikuga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise nõudeid ja tuvastanud võlgniku tegeliku maksevõime. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et võlausaldaja on rikkunud VÕS § 403 4 lg-s 1 sätestatud kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuivõrd võlausaldaja ei ole teinud nõude ümberarvestusi kooskõlas VÕS § 403 4 lg-ga 7, on kohtu arvates võlausaldaja nõue ebaselge ning seda ei ole võimalik tunnustada.
6.Kohus leiab, et pankrotihalduri kohtule esitatud lõplik võlausaldajate nimekiri tuleb kinnitada. Võlausaldajate nimekiri sisaldab PankrS § 100 1 lg-s 2 ja § 100 2 lg-s 3 märgitud andmeid. Haldur on võimaldanud võlausaldajatel tutvuda nimekirjaga ja esitada vastuväiteid pankrotiseaduses sätestatud tähtaja jooksul. Ühtlasi on pankrotihaldur kontrollinud võlausaldajate nõude põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu (PankrS § 100 1 lg 4). Võlausaldajate nimekirja vormistamisel on järgitud
6
pankrotiseaduses sätestatud korda ja nõudeid. Kohtul puuduvad andmed, et võlausaldajate õigusi oleks rikutud. Pankrotihalduri taotluse kohaselt võlgniku pankrotimenetluses pandiõigusega tagatud nõudeid ei esinenud. Ka ei esinenud solidaarkohustusi, tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist tulenevaid nõudeid. Ühtegi nõuet ei loetud kaitsmiseta tunnustatuks PankrS § 100 3 lg 4 alusel. Lähtudes pankrotihalduri taotluse lahendamisel tuvastatust kinnitab kohus võlausaldajate nimekirja, määrab võlausaldajate nõuete suurused, rahuldamisjärgu ja jaotised.
7.TsMS § 172 lg 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Arvestades nõuete tunnustamise lahendamise erisustega hagita menetluses on antud juhul põhjendatud jätta menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Menetluskulude jaotust arvestades ei tule kohtul menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.