Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi, milles palus välja mõista kostjalt hageja kasuks põhinõudena lepingujärgne hüvitis summas 32 500 € ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 162,50 € ning viivis määras 0,05% päevas arvestatuna tähtaegselt tasumata põhinõudelt 32 500 € kindla summana hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni ning edasi määras 0,05% päevas arvestatuna tähtaegselt tasumata põhinõudelt. 09.06.2017.a sõlmisid hageja ja kostja riigihanke „Elva linna haridusasutustes toitlustusteenuste osutamine 2017-2022“ raames lepingu nr 12-2/51 toitlustusteenuse osutamiseks ja ruumide tasuta kasutamiseks (edaspidi leping). Lepingu kohaselt hakkas hageja osutama toitlustusteenust Elva Gümnaasiumis ning kahes lasteaias. Vastavalt lepingu p-le 2.2 kehtis leping kuni 2021/2022 õppeaasta lõpuni. Kostja esitas mais 2018 hagejale lepingu ülesütlemise avalduse, kuid hageja seda ei tunnustanud ning faktiliselt möönsid mõlemad pooled, et leping ei lõppenud läbi selle avalduse. 23.07.2018 sõlmisid pooled kokkuleppe (edaspidi kokkulepe), millega leppisid mh kokku alljärgnevas:

lepingu muutmise piirangutele on asjakohatud, kuna küsimus ei ole üldsegi lepingu p 4.1.39 muutmises. Viidatud punkt kehtis üksnes ülesütlemise olukorrale ja nii ta ka kehtima jäi. Hageja leidis, et ei ole rikkunud asjade müügikohustust. Kokkuleppes ja lepingus sätestatud väljaosturegulatsioonid ei saa kehtida samaaegselt, sest need on vastuolus. Kostja väide, nagu reguleeriks pärast kokkuleppe sõlmimist nimetatud küsimust veel ka lepingu p 4.1.33, on ekslik. Kokkuleppe p-s 3 on pooled kokku leppinud väga selge, konkreetse ja mõistliku regulatsiooni selle kohta, kuidas ja millistel tingimustel saab kostja hagejalt välja osta teda huvitavaid toitlustustehnika/-inventari hulka kuuluvaid esemeid. Nimetatud regulatsiooni kohaselt oli kostjat huvitavate esemete väljaostmine võimalik vaid juhul, kui iga konkreetse eseme osas saavutatakse vastav võõrandamiskokkulepe, mille sisuliseks eelduseks oli, et vastavaid esemeid ei ole hagejal endal vaja. Hageja ei soovinud selles olukorras leppida riskiga, et kostja poolt ebaõiglaselt peale sunnitud lahkumisel oleks kostjal veel õigus ka võtta hageja tehnika/inventari hulgast, mida iganes kostja soovib. Hageja märkis, et kostja soovitud köögiseadmeid ei olnud tal võimalik võõrandada, kuna ta vajas neid oma lepingute täitmiseks Tartus ja Võrus. Hageja ei nõustunud kostja käsitlusega esitatud esemete väljaostusoovi puudutava kirjavahetuse osas ja märkis, et selle sisu viitab otseselt kokkuleppe p 3 sätestatud väljaosturegulatsiooni järgimisele. Hageja oli veendunud, et tal oli õigus köögitehnika ära viia. Hageja märkis, et talle jääb arusaamatuks, mille poolest see etteheide erineb üleminekuperioodi rikkumise ja väljaostuõiguse rikkumise etteheidetest. Hageja hinnangul on nimetatud etteheide kahe eelmisega kaetud ja selle esitamise eesmärk on ebaselge. Hageja ei viinud ära midagi, mis ei olnud tema oma. Peale hageja lahkumist olid köögid samasuguses olukorras ja komplekteerituses, nagu nad olid olnud hageja saabumisel. Hageja vaidles vastu ka kostja etteheitele ruumide mittenõuetekohases seisukorras üle andmise kohta. Hageja möönis, et ühes ruumis oli hallitus, kuid selle jättis hageja suurpuhastuse käigus sinna eesmärgiga näidata kostjale, et ruumide konstruktsioonilise puuduse tõttu on hallituse tekkimine vältimatu, et niisugustes ruumides ei ole tegelikult õige toitu valmistada ning et ruumide omanik (st kostja) peaks kindlasti midagi ette võtma. Sellest probleemist oli hageja varem kostjat teavitanud. Hageja möönis ka tõmbekubu riket, kuid selgitas, et see oli tingitud kostja vastutusel töötanud ehitusmeeste töö tulemus –pärast mingeid ehitustöid kubu enam sisse ei lülitunud ja sellest probleemist oli hageja kostja esindajat ka teavitanud. Hageja leidis, et kostja väited tekkinud kahjust on jätkuvalt pealiskaudsed ja tõendamata. On eriti taunitav, et kostja ei ole suutnud kahju suurust kindlaks teha ka 4 kuud pärast seda, kuid ta väidetavast kahjust hagejat teavitas. Hageja leidis, et hageja ei saa vastutada toitlustamisega seotud kulude eest, kuna hageja ei ole neid kulusid põhjustanud. Toitlustusteenuse sisseostmise kulu, mis on väidetavalt 41 790€, on tõendamata. Lisaks märkis hageja, et lapsi oleks pidanud toitlustama ka siis, kui leping hagejaga ei ole ennetähtaegselt lõppenud ja sellega oleks kaasnenud kulu. Hageja oleks toitlustanud lapsed odavamalt. Hageja märkis ka, et arusaamatu on eraldi kahjusumma esitamine seoses salatite, jookide, leibade jms. Hageja toitlustusteenuses olid nimetatud kulud põhihinna sees. Kui nimetatud kulud ei olnud kostja poolt tellitud toitlustuse hinna sees, on ebaselge, mida kostja toitlustust sisse ostes üldse sai. Lisaks on nimetatud kulud ka tõendamata. Hageja möönis, et toidu transportimise kulud võisid kostjal tõepoolest tekkida, kuid käesolevalt on esitatud vaid hinnapakkumine, mis ei tõenda tegelikke kulusid. Seoses tööjõukuludega – kokkade ja abitööliste kulud- leidis hageja, et on arusaamatu, miks töötajad üldse tööle võeti, kui toitlustus osteti sisse väljast. Samuti on nimetatud kulud tõendamata. Hageja leidis, et ei vastuta ka hallituse kõrvaldamise ja kubu remondi kulude osas. Hageja vaidles vastu kostja väitele seoses sügavkülmiku ära viimisega tekitatud kahju osas. Nimetatud sügavkülmik oli 9 aastat vana, see läks katki ning remondifirma kinnitas, et selle parandamisel ei ole mõtet. Külmiku viis ruumidest ära majandusjuhataja.

Hageja jäi täitmisest keeldumise vastuväite osas seisukohale, et kuna kostjal nõuet pole, siis ei saa kostja ka oma kohustuse täitmist kinni pidada. Samas on kostja väited ka vastuolulised, sest on teinud ka tasaarvestuse avalduse. Ka tasaarvestus eeldab nõuet, mida kostjal hageja hinnangul ei ole. 29.04.2019.a esitas hageja täiendavad selgitused. Hageja nõustus kostja täpsustusega, et ülesütlemine kui tahteavaldus on kehtiv. Ilmselgelt ei olegi hageja kunagi silmas pidanud mitte seda, et kostja ülesütlemine kui tahteavaldus peaks olema tühine, vaid loomulikult seda, et see tahteavaldus ei toonud endaga kaasa lepingu tegelikku lõppemist. Käesolevas menetluses on oluline see, et pooled lõpetasid lepingu kokkuleppel. 23.07.2018.a kokkulepe sõlmiti olukorras, kus kostja tõepoolest oli hagejale arusaadavalt seisukohal, et ülesütlemisavalduse tulemusena leping lõpeb. Hageja oli samas selgelt seisukohal, et ülesütlemisavaldus ei saa lepingu lõppemist kaasa tuua materiaalsete aluste puudumise tõttu ning selgitas seda ka kostjale. Asjaolu, et kostja pidas läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks ja lõpuks ka sõlmis kokkuleppe, mille tingimused erinesid lepingujärgsetest ning milles ka lepingu lõppemise kuupäev oli võrreldes ülesütlemisavaldusega teine, näitab selgelt, et kostja loobus oma seisukohast, et leping lõpeb ülesütlemisavalduse tulemusena. Põhimõtteliselt on kokkuleppe näol tegemist kompromissilepinguga VÕS § 578 mõttes, kus pooled otsustasid mitte hakata välja selgitama, kas ülesütlemine lõpetab lepingu või mitte, ning selle asemel lõpetasid lepingu neile sobivatel tingimustel kokkuleppel. Hageja avaldas arvamust, et kostja eelistas asendada kaheldava väärtusega õigusliku positsiooni lepingu ülesütlemise osas kindla õigusliku positsiooniga, mille andis talle kokkulepe. Hageja leidis, et kostja käsitlus kokkuleppest kui korralduslikust dokumendist, on eluliselt uskumatu ja vastuolus kokkuleppes sätestatuga. Hageja kordas varasemalt esitatud seisukohti seoses nn üleminekuperioodi ja väljaostukohustuse väidetava rikkumisega. Hageja märkis, et kui kokkulepet oleks soovitud sõlmida selliste tagajärgedega, mida kostja kohtumenetluses esitab, ei oleks hageja kokkulepet sõlminudki. Hageja selgitas, et talle on arusaamatu, kuidas põhimõtteliselt peaks hageja vastutama kostja väidetava kahju eest ja kostja ei ole välja toonud kahju ja hageja väidetavate rikkumiste põhjuslikku seost. Hageja leidis, et arusaamatu on, mis takistas kostjal korraldamast toitlustamist ruumides varem asunud inventariga, mis sinna alles jäi. Mitte ükski hagejale ette heidetav rikkumine, isegi kui see vastaks tõele, ei põhjustanud ega saanudki põhjustada olukorda, kus kostja ei saanud ise kohapeal toitu valmistada. Kui kostja tõesti seda teha ei saanud, oli selle põhjuseks üksnes kostja enda suutmatus. Sellele viitab ka asjaolu, et leping uue toitlustajaga sõlmiti alles 20.09.2018.a seega ei ole kostja väide, et teenus tuli sisse osta hageja rikkumise tõttu õige, sest kostjal omal uut teenusepakkujat, kes asunuks köökides süüa tegema, septembri alguseks veel ei olnudki. Vallavalitsuse otsus leping sõlmida pärineb samuti alles 04.septembrist 2018.a. Hageja tõi välja, et Baltic Restaurants Estonia AS-i arved nr 8319/15 ja 8319/150, samuti transpordikulu arve ei ole esitatud kostjale. Hagejale oli arusaamatu, kuidas saaks nimetatud kulusid lugeda kostja kahjuks. Kulud nn lisanditele ei ole kostja tõendanud- esitatud raporti alusel ei ole tuvastatav, milliste andmete alusel ja kui usaldusväärne on koostatud dokument, selle puudub ka allkiri. Kokkade ja abipersonali palgakulu kohta ei ole tõendeid esitatudesitatud on vaid mingid tabelid, kes ja millisel alusel need on koostanud, on ebaselge. Palgakulu arvestusest nähtub ka, et tegemist on sihtasutuse arvestusega, seega oli palgakulu ka sihtasutusel mitte kostjal. Hageja märkis, et nn sisseostetud ja kohapeal valmistatud toitlustuse kulude vahe arvutuskäik on ebaselge. Hageja viitas, et uue teenusepakkujaga sõlmitud lepingus algselt kokku lepitud portsjonite hindu tõsteti 10.04.2019.a, mis näitab, et teenust ei olnud võimalik pakkuda nii odavalt nagu algses lepingus kokku lepiti. Kui võtta aluseks uued portsjonite hinnad, oleks teenuste kulu vahe ehk kostja väidetav kahju ainult 8994.15 eurot.

Hageja viitas, et ka hallituse likvideerimise kulude arve on esitatud sihtasutusele, mitte kostjale. Kubu osas on kostja aga jätkuvalt esitanud hinnangulise nõude ja tegelikud kulud pole teada. Kohtuistungil jäi hageja esitatud seisukohtade juurde ja palus hagi täies ulatuses rahuldada. Põhinõudeks on 32 500 eurot ja viivised istungi toimumise päeva seisuga on 4257.50 eurot, so 262 päeva eest. Hageja kostja tasaarvestust ei tunnista, sest kostjal hageja vastu nõue puudub. Samuti ei nõustunud hageja kostja seisukohaga, et kogu tema väidetav nõue muutus sissenõutavaks 15.08.2018, kuigi näiteks kubu remont teostati alles nüüd. Tasaarvestust ei saa lugeda toimunuks enne tasaarvestuse avalduse tegemist ega ka enne selle nõude tekkimist. Hageja märkis, et ei ole hilinenud arveid puudutava seisukoha esitamisega, sest tegemist on tõendite uurimise küsimusega, mida tehakse asja sisulise läbivaatamise faasis. Kostja vastuväited Kostja vaidles kirjalikus vastuses hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja leidis, et ei ole alusetult keeldunud kokkuleppe kohase hüvitise 32 000€ tasumisest. Kostja leidis, et hageja on rikkunud lepingut ja tekitanud sellega kostjale kahju, mistõttu on kostjal õigus VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda hüvitise maksmise kohustuse täitmisest. Kostja soovis tekitatud kahju hageja nõudega tasaarvestada. Kostja märkis, et poolte vahel on 12.06.2017 sõlmitud leping toitlustusteenuse osutamiseks. Hageja poolt pakutava toitlustusteenuse osas esitati pretensioone nii toitude toitainete sisalduse, kvaliteedi kui ka maitseomaduste suhtes. Samuti oli hageja korduvalt rikkunud kohustust esitada kostjale toidutehnoloogilised juhendid ning laktoosivaba menüü. Jätkuvate pretensioonide, rahulolematuse ja teenuse mittevastavuse tõttu ütles kostja 15.05.2018. a lepingu üles. 02.07.2018. a esitas hageja seisukoha, milles märkis, et ei nõustu temale edastatud ülesütlemisavaldusega ning peab lepingut jätkuvalt kehtivaks. 05.07.2018. a vastuses hagejale jäi kostja oma esialgse seisukoha juurde ja märkis, et ülesütlemine on lepingu p 7.5 mitme erineva alapunkti alusel õigustatud, kuna hageja on toitlustajana korduvalt ning oluliselt lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Pooled lõpetasid lepingu alates 17.08.2018. a. Kostja leidis, et hageja on rikkunud järgmisi lepingust tulenevaid kohustusi: 1) Kolmekuulise üleminekuperioodi järgimata jätmine Kostja leidis, et lepingu p 4.1.39 ei ole piiratud selle sätte rakendusala. Lepingu ülesütlemise põhjuseks oli hagejapoolne lepingust tulenevate kohustuste rikkumine, mille tõttu tegi kostja ka 15.05.2018.a ülesütlemisavalduse. 23.07.2018.a kokkuleppega ei võtnud kostja tagasi varasemalt hagejale esitatud ülesütlemisavaldust. Kokkuleppest ei nähtu ka poolte tahet eelnimetatud punkti muutmiseks. Kostja viitas ka, et kuna leping oli sõlmitud riigihanke korras, tuleb arvestada sellega, et kokkuleppes kokkulepitu oleks lepingu oluline muudatus ja vastuolus RHS § 123 lg 2 p-ga 2 ning lg 1 p-ga 7- sellist muudatust ei saaks teha ilma uut riigihanget korraldamata. 2) Seadmete kostjale müümise kohustuse järgimata jätmine Kostja leidis, et lähtudes lepingu p-st 4.1.33 oli kostjal õigus nõuda köögitehnika võõrandamist sõltumata hageja nõustumisest. 20.07.2018. a e-kirjas avaldas kostja soovi nimetatud õigust kasutada ning loetles inventari, mille suhtes tal on ostusoov. 26.07.2018. a e-kirjas keeldus hageja inventari müügist. Seega on hageja rikkunud 12.06.2017.a lepingu punktis 4.1.33 sätestatud kohustust. Kostja ei nõustunud hageja käsitlusega, et kokkuleppe p-s 3.1. on kokku lepitud erinevalt esialgsest lepingust. Hageja poolt esitatud kokkuleppe p 3.1. tõlgendus muudaks lepingu p 4.1.33 sisutuks. Hageja pole tõendanud, et poolte ühine tahe oli nimetatud lepingu punkti sisutuks muutmine. Lähtudes mõistliku tõlgendamise põhimõttest ja lepingu olemusest ja eesmärgist, oli nii lepingu punkti 4.1.33. kui ka kokkuleppe punkti 3.1. eesmärgiks anda kostjale eraldiseisev õigus nõuda köögitehnika temale võõrandamist. See lähtus vajadusest tagada laste katkematu toitlustamine.

3) Seadmete omavoliline äraviimine Kostja leidis, et hageja on rikkunud ka lepingu p 4.1.33. ja 4.1.39 ning on viinud ruumidest ära toitlustustehnika/-inventari. Kostja oli arvestanud sellega, et saab hagejalt soetada haridusasutuste toitlustamiseks vajalikud seadmed. Hageja keeldus seadmete müügist ja 15.08.2018. a selgus, et hageja on kostjat informeerimata kõik seadmed ära viinud. Poolte vahel oli üleval vaidlus lepingust tulenevate kohustuste osas, kuid hageja viis köögitehnika kostjat teavitamata ära. Hagejapoolse lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu oli kostja sunnitud soetama uued seadmed ning korraldama nende hankimise ja tarnimise väga lühikese perioodi jooksul. Lepingu p 4.1.39 tulenes ka hageja kohustus mitte ära viima toitlustehnikat/-inventari kolme kuu jooksul, mida hageja on rikkunud. 4) Ruumide ja inventari üleandmine lepingule mittevastavas seisukorras Hageja andis ruumid ja inventari kostjale üle lepingule mitte vastavas seisukorras, rikkudes lepingu punktides 4.1.34, 4.1.37, 4.1.38 sätestatud kohustusi. 15.08.2018. a ruumide ülevaatamisel kostja poolt selgus, et hageja valduses olnud Elva Gümnaasiumi Tartu mnt õppehoone kauba vastuvõtu ruumi põrandale ja seintele on tekkinud hallitus, samuti oli nõudepesuruumi seintele tekkinud hallitus ja Elva Gümnaasiumi Puiestee tn õppehoone köögi keskel asuva katla ja pliidi kohal olev tõmbekubu polnud töökorras. Seega ei olnud ruumid ja seadmed kostja üle antud vähemalt samasuguses seisukorras nagu need olid hagejale üleandmisel. Kostja leidis, et hageja rikkumiste tagajärjel on temal tekkinud kahju summas 31 137 eurot. Kahju seisnes alljärgnevas: 1) kulud seoses toitlustusteenuse sisseostmisega kolmandatelt isikutelt perioodil 03.09.19.10.2019. Teenuse hind on osutunud kallimaks võrreldes sellega, kui toitu oleks valmistatud kohapeal. Eeldatavate kulud suurus on 41 790 eurot. 2) Kulud salatitele, jookidele, leibadele, saiadele jm lisanditele. Perioodil 03.09.19.10.2018. a prognoositavate toiduportsjonite arvu arvestades on kulutused lisanditele 12 536 eurot. 3) Toidu transpordikulud kuni toitlustusteenuse osutamiseks vajalike seadmete töösse võtmiseni. Nimetatud kulu oleks puudunud kui hageja ei oleks lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Kulud on kokku 1890 eurot. 4) Kostja poolt palgatud kokkade palgakulu 9064 eurot. Kostja poolt palgatud kokkadel ei ole võimalik asuda oma töökohustusi täitma enne, kui toitlustamiseks vajalikud seadmed on laekunud ning seadistatud. Vaatamata takistusele tööd teha, peab kostja maksma kokkadele töötasu. 5) Kostja poolt palgatud abitööliste palgakulu 4147 eurot. Tegemist ei ole täiendava kuluga võrreldes toidu valmistamisega kohapeal, kuna abitööliste töömaht on suures ulatuses sama nii siis kui toitu tellitakse kolmandalt isikult või kui ka siis, kui valmistatakse ise. Toitlustamise kulud kokku on 69 427 eurot. Toitlustamise kulud juhul, kui toitu oleks olnud võimalik valmistada kohapeal, oleksid samasuguste portsjonite arvu juures 41 233 eurot. Kulude vahe on 28 194 eurot, mis ongi kostjale tekkinud kahju. Lisaks on kostja saanud kahju tulenevalt inventari asendamisest ja ruumide remondist kokku 2943 eurot. See koosneb hallituse likvideerimise kuludest 804 eurot ning kubu-õhupuhasti eeldatavast remondikulust 1200 eurot. Hageja on viinud Murumaa lasteaia ruumidest ära külmkapi ja uue külmkapi maksumuseks on 939 eurot. Kostja oli seisukohal, et eeltoodud kostja kulud ja kahju on otseses põhjuslikus seoses hagejapoolsete rikkumistega VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Kui hageja ei oleks lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, ei oleks kostjale kahju tekkinud. Kahju tekitamine oli hagejale ka ettenähtav.

Kostja leidis, et tal on õigus VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda hüvitise maksmise kohustuse täitmisest. Kostja teatas 31.08.2018.a kirjas hagejale, et teostab enda kinnipidamisõigust summas 32 500 eurot ning ei tasunud hageja poolt 17.08.2018. a esitatud arvet nr 225949 täies mahus, vaid summas 10 700,91 eurot. Poolte vahel on samast õigussuhtest tekkinud nõuded, mistõttu on keeldumine põhjendatud. Kostja märkis ka, et kuna pooltel on sissenõutavaks muutnud nõuded, on täidetud ka tasaarvestuse eeldused. Kostja avaldas, et tasaarvestab kahjunõude hageja vastu summas 31 137 eurot 23.07.2018. a kokkuleppest tuleneva hageja nõudega kostja vastu summas 32 500 eurot. 12.02.2019.a seisukohas teatas kostja, et ei nõustu hageja seisukohtadega ning samuti ei nõustu järeldusega, nagu oleks 23.07.2018. a kokkuleppega poolte kohustused määratletud erinevalt võrreldes 12.06.2017.a lepinguga. Kostja on kokkuvõtvalt seisukohal, et: 1) täidetud olid nii materiaalõiguslikud kui ka formaalsed eeldused 12.06.2017.a hankelepingu ülesütlemiseks. Seega on hankeleping 15.05.2018.a kostja ülesütlemisavaldusega lõppenud; 2) 23.07.2018.a sõlmitud kokkuleppe sisuks oli üksnes lepingu lõppemisega seonduvate korralduslike küsimuste reguleerimine ja mitte kuidagi ei piiratud hagejale 12.06.2017.a hankelepingust tulenevaid kohustusi; 3) kostja kahju hüvitamise nõue on tõendatud; 4) tasaarvestuse tagajärjel on poolte nõuded kattuvas osas lõppenud. Kostja leidis, et lepingu ülesütlemise eeldused olid täidetud ja hankeleping on lõppenud 15.05.32018.a ülesütlemise avaldusega. Toimunud ülesütlemist ei saa avalduse teinud pool ühepoolselt olematuks muuta. Seega ei saanud ülesütlemisavalduse tagajärjel lepingu lõppemisel ka pooled leppida 23.07.2018.a kokkuleppega kokku, et lepingu ülesütlemist siiski ei olnud toimunud. Analoogses küsimuses on Riigikohus leidnud, et isegi lepingu täitmise jätkamine või ülesütlemise vastuolus olemine hea usu põhimõttega ei saa ülesütlemise toimumist ning selle tagajärjel lepingu lõppemist olematuks muuta. Kostja leidis, et ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud. Kostja ütles lepingu üles, sest vaatamata esitatud pretensioonide ja kaebuste järel hagejale täiendavate võimaluste andmist, tema pakutud teenus ei paranenud. Ülesütlemisavalduse põhjused nähtuvad 15.05.2018.a tehtud ülesütlemisavaldusest. Kostja selgitas, et eelkõige oli põhjuseks see, et pakutav toit ei vastanud laste toiduenergia- ja toitainetevajadusele ega kogusele esitatud nõuetele, ei olnud mitmekesine. Lapsevanemad ja haridusasutuste personal olid vallavalitsusele esitanud korduvalt kirjalikke pretensioone pakutava toidu kvaliteedi ja maitseomaduste kohta. Tegemist on alusega lepingu ülesütlemiseks hankelepingu p 7.5. ja p 7.5.3. kohaselt. Hagejal oli suuri puudujääke ka nõuetekohase dokumentatsiooni esitamisega: esitamata oli laktoosivaba menüü (lepingu p 4.1.13 ja 4.1.16 rikkumine) ja toidutehnoloogilised juhendid (lepingu p 4.1.14 ja 4.1.20 rikkumine). Nimetatud rikkumised olid põhjuseks lepingu ülesütlemisel 7.5.1. alusel. Kostja leidis, et 23.07.2018.a kokkuleppe sisuks oli lepingu lõppemisega seonduvate korralduslike küsimuste reguleerimine, millega ei välistatud ei otse ega kaudselt hageja kohustust järgida 12.06.2017. a hankelepingust tulenevaid kohustusi. Nimetatud asjaolu kinnitab kokkuleppe alapeatüki 2 sõnastus: „Lõpetamise korraldamine“ ning kokkulepe käsitleb tähtaegu seoses inventari tagastamise, asendamise ja väljaostmisega; hüvitiste arvutamist ja tasumist. 23.07.2018. a kokkuleppest ei nähtu mistahes otsest või kaudset kokkulepet, mille pinnalt saaks järeldada, et sellega välistati 12.06.2017. a lepingust tulenevate kohustuste siduvus. Pooled juhindusidki asjaolust, et leping on üles öeldud ning lõppeb ülesütlemisavalduses märgitud tähtajal, st alates 16.08.2018. a. Kujundusõigus oli teostatud, mistõttu ei olnud enam õiguslikult võimalik lepingu lõpetamine kokkuleppel. Seega ei saanud ka 23.07.2018. a kokkuleppe sisuks olla muu, kui ülesütlemisest tulenevate tagajärgede reguleerimine. Seega jäid pooled seotuks 12.06.2017.a lepingust tulenevate kohustustega ning kokkuleppes lepiti võrreldes lepinguga kokku täiendavates kohustustes.

Kostja jäi varem esitatud seisukohtadele seoses hageja poolt lepingu lõppemisel kaasnevate kohustuste rikkumisega. Kostja märkis, et hagejale oli teada asjaolu, et kostja on kohustatud tagama laste toitlustamise ka edaspidi ning seetõttu oli kostja jaoks oluline üleminekuperioodi võimaldamine. Seega ei saanud hagejale olla üllatuslik kostja nõue täita lepingu p 4.1.39. Kokkuleppe punktiga 3 ei välistatud lepingu punktist 4.1.33 tulenevat köögitehnika võõrandamise kohustust, vaid lepiti kokku inventari võõrandamisega seonduvates tähtaegades. Tegemist on üksnes korraldusliku iseloomuga sättega, millega pooled reguleerisid inventari võõrandamise küsimusega seotud tähtaegu. Kostja märkis, et lapsi ei olnud võimalik toitlustada köökides enne lepingu sõlmimist olnud seadmetega, sest lepingu sõlmimise ajaks oli kostja köögitehnika suures osas amortiseerunud. Kostja selgitas, et hageja kohustus köögitehnikat mitte ära viia, oli tema minimaalne kohustus. See tähendas, et isegi kui hageja ei jätkanud toitlustamist kolme kuu jooksul (lepingu p 4.1.39), oleks hageja ikkagi pidanud jätma alles toitlustamise korraldamiseks vajalikud seadmed kolmeks kuuks ja seda ka juhul, kui kostja ei oleks soovinud köögitehnika väljaostuõigust kasutada (lepingu p 4.1.33). Siiski oli hageja kõik seadmed ära viinud, kuigi teadis, et kostja nõuab köögitehnika ruumidesse jätmist. Seoses likvideerimata hallitusega Tartu mnt õppehoone kauba vastuvõturuumis, märkis kostja, et selle likvideerimine nõudis enamat kui ära pühkimine, mistõttu hageja seda ilmselt teha ei soovinudki. Kostja viitas ka, et hageja ei ole tõendanud, et oleks probleemi varem üldse tõstatanud. Ka Puiestee tn õppehoone köögis asuva tõmbekubu osas viitas kostja, et hageja ei ole tõendanud, et oleks nimetatud probleemiga varem hageja poole pöördunud. Samuti on tõendamata tõmbekubu mittetöötamise põhjustamine kostja poolt ja et töömeeste poolt töö tegemisel ning tõmbekubu mittetöötamise vahel oleks esinenud põhjuslik seos. Seoses kahjuga esitas kostja järgmised täpsustused. Kolmandalt isikult osteti sisse soe toit ja magustoit ning lisandid- leib, sai, salatid, joogid tuli eraldi osta. Sisseostetud teenuse maksumuseks oli perioodil 03.09-28.09.2018 28 880 eurot ja perioodil 01.10-19.10.2018 15 675 eurot, kokku 39 555 eurot. Perioodil 03.09-28.09.2018 tegi kostja täiendavalt kulusid lisanditele summas 5235.13 eurot, mille alusel on võimalik välja arvestada lisandite kulu perioodiks 01.10-19.10.2018 summas 3926.40 eurot, kokku seega 9161.53 eurot. Toidu transpordiga seotud kulud olid kokku 1944 eurot. Kokkade palkamise põhjuseks oli vajadus tagada personali olemasolu hetkeks, millal oli taas võimalik jätkata toitlustamisega majasiseselt. Vastasel juhul oleks olukorras, kui kostja oleks suutnud hankida toitlustamiseks vajalikud seadmed, puudunud toitlustamist läbiviiv personal. Kokkade palgakuluks täpsustas kostja kogu perioodi osas 6645.32 eurot. Abipersonali palgakulu nimetatud perioodil oli 5239.14 eurot ja nimetatud summa välja toomine on oluline, et arvutada täpset kulude vahet (seda siis kohapeal toidu valmistamise ja sisse ostetud teenuse vahet, mõlemal juhul sisalduvad kogukuludes ka abipersonali kulud). Eelnevast tulenevalt olid toitlustamise kulud kokku 62 544,99 eurot Toitlustamise kulud juhul, kui toitu oleks olnud võimalik valmistada kohapeal, oleksid samasuguste portsjonite arvu juures olnud 38 471,85 eurot. Nimetatud summa on saadud arvestades kolmandalt isikult ostetud portsjonite arvust ja Elva Vallavalitsuse ja SA Elva Teenused vahel sõlmitud toitlustamisteenuse lepingus määratud portsjoni hinnast. Kokku tuleneb kostjale tekkinud kahju vahe sisse ostetud teenuse ja lisakulude ning kohapeal toidu valmistamise kulude vahest ning on vähemalt 24 073.14 eurot (62 544,99 - 38 471,85). Ruumide ja tõmbekubu remondi ja külmkapi ostmise osas jäi kostja varem esitatud seisukohtade juurde ja märkis, et kahju on 2943 eurot. Kostja kahju kokku on seega 27 016.14 eurot. Kostja teatas, et on oma nõude nimetatud osas tasaarvestanud hageja kokkuleppest tuleneva hüvitise nõudega. Kostja leidis, et arvestades hageja senisest käitumist, on kostja nõude täitmine ohustatud, mistõttu on kostja VÕS § 110 lg 1 kohaselt õigustatud omapoolse kohustuse täitmisest keelduma. Kostja keeldus hageja mittetasaarvestatud nõude täitmisest, kuni käesolevas vaidluses kohtulahendi jõustumiseni.

Samuti viitas kostja, et koostoimes VÕS § 113 lg-ga 4 tuleneb tema õigus keelduda viiviste tasumisest aja eest, mil kostja oli VÕS § 110 lg 1 alusel keeldunud oma kohustuse täitmisest. 09.05.2019.a esitas kostja täiendava tõendi tõmbekubu remondi kulude kohta, mille kohaselt olid nimetatud kulud 1040 eurot. Kostja kogu nõue hageja vastu oli 26 856.14 eurot, mille kostja hageja nõudega tasaarvestab. Kohtuistungil jäi kostja kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ja luges hageja nõude tasaarvestatuks enda kahju hüvitamise nõudega kattuvas osas, s.o summas 26 856.14 eurot. Kostja teatas, et tema nõue tekkis 15.08.2018- siis kui hageja oli rikkumise toime pannud. Nõuded sai tasaarvestada hageja nõude sissenõutavaks muutmisest 31.08.21018.a Kostja leidis, et hageja ei ole käitunud menetluses heas usus, kui esitas vastuväite seoses arvetega alles 29.04.2019.a menetlusdokumendis. Kostja hinnangul oli tegemist uue faktiväitega hageja poolt. Kostja märkis, et kulud on tasunud SA Elva Teenused, kuid sihtasutus on asutatud ja selle kulud kannab kostja. Seoses lepingu lõppemisega selgitas kostja esindaja, et leping on kehtiv ka siis kui see on lõppenud. Ülesütlemisavalduse kui tahtevalduse kätte toimetamine toob kaasa tagajärje. Käesolevalt puuduvad kokkulepped, et lepingus sisalduvaid punkte soovitakse muuta kehtetuks. Kostja leidis, et lepingu p 4.1.39 kohaldamine ei piirdu vaid lepingu ülesütlemisega. Hageja juures varem töötanud kokkade kohene palkamine, kuigi oli teada, et toitlustamist saa sa veel köökides korraldada, oli tingitud tööjõu olukorrast- kokad oleks läinud tööle mujale ja seadmete saabudes poleks olnud töötajaid kuskilt võtta. Vastuseks hageja seisukohale, et köökides oleks saanud teha toitu ka vahendite ja inventariga, mis seal olid kui hageja lepinguga köögid üle võttis, märkis kostja, et sealne köögid olid amortiseerunud, mis oli ka üks väljast teenuse ostmise põhjusi. Ilma katelde ja jaotuslettideta polnud teenuse osutamine võimalik. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 09.06.2017.a sõlmisid hageja ja kostja riigihanke „Elva linna haridusasutustes toitlustusteenuste osutamine 2017-2022“ raames lepingu nr 12-2/51 toitlustusteenuse osutamiseks ja ruumide tasuta kasutamiseks (t lk 7-10). Pooled ei vaidle ka selle lepingu sisu üle. Käesolevalt on oluliseks poolte vaidlus selle lepingu lõppemise üle ja selle üle, millised on seejärel poolte õigused ja kohustused. Antud lepingu lõppemise alusena on pooled käsitlenud kaht õigustoimingut: 1) Kostja poolt 15.05.2017.a hagejale tehtud lepingu ülesütlemise avaldust (t lk 27, 6568); 2) Poolte vahel 23.07.2018.a sõlmitud kokkulepet (t lk 11). Kostja leidis, et leping lõppes ülesütlemise avaldusega ja hageja leidis, et leping lõppes kokkuleppega. Võlasuhte, sh lepingu lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186. Lõppemise aluseks on muuhulgas võlasuhte lõpetamine kokkuleppega (p 4) ja lepingu ülesütlemine (p 6). Lepingu ülesütlemiseks tuleb teha teisele poolele vastav tahteavaldus (VÕS § 195 lg 1). Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on hageja ülesütlemisavalduse kätte saanud. Nimetatud avalduse kohaselt ütles kostja lepingu üles 16.08.2018.a. Seega kehtis (selle lõppemise mõttes) leping veel kuni 16.08.2018.a, pooled pidid täima lepingust tulenevaid kohustusi ja neil oli lepingust tulenevad õigused. Hageja ei nõustunud lepingu ülesütlemise põhjendustega ja esitas omapoolsed vastuväited kostjale 02.07.2018 (t lk 148-149). Kostja esitas kohtule seisukohad ja tõendid, et põhjendada

15.05.2018.a ülesütlemisavalduse õiguspärasust ja kehtivust. Kostja ei ole käesolevas menetluses ülesütlemisavaldust otseselt vaidlustanud, sest kostja positsiooni kohaselt leping nimetatud avalduse alusel ei lõppenud põhjusel, et leping lõpetati enne seda kokkuleppega. Nagu kohus eelpool märkis, kehtis leping (sellel lõppemise mõttes) kuni 16.08.2018.a ja perioodil 15.05-16.08.2018.a oli pooltel lisaks lepingust tulenevatele kohustustele ka täielik vabadus teha lepinguga seotud tahteavaldusi ja sõlmida sellega seotud kokkuleppeid. Kohus nõustub kostjaga osaliselt tema käsitluses kujundusõiguse osas: ülesütlemisavaldust ei saa selle teinud pool olematuks muuta, kui see on teisele poolele teatavaks tehtud. Nimetatud seisukoht tugineb Riigikohtu lahendis 3-2-1-190-13 p-s 23 esitatud seisukohale. Samas lahendi punktis märgib Riigikohus ka, et esitatud avaldus tõi kaasa lepingu lõppemise avalduses märgitud ajal juhul, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud. Käesolevas olukorras asub kohus seisukohale, et kostjal ei olnud takistatud kuni lepingu lõppemise päevani 16.08.2018.a avaldada muusisulist tahet lepingu lõpetamiseks ja lõpetadagi leping muul alusel. Nimetatud tahe on selgelt väljendatud 23.07.2018.a sõlmitud kompromissis. Kuigi nimetatud kompromissis ei märgita midagi kostja 15.05.2018.a ülesütlemiseavalduse kohta, ei tähenda see, et kostja tahe oleks seetõttu piiratud või tahtevaldus puudulik. Kompromissi sõlmides on kostja avaldanud selget tahet ja pooled on p-s 1.2 ühiselt avaldanud järgmist: „Pooled käesolevaga lõpetavad Lepingu alates 17.august 2018 (edaspidi nimetatud ka „Lõppemise päev“).“ Nimetatud punktis väljendatu on üheselt mõistetav, kusjuures eraldi on märgitud, et leping lõpetatakse käesolevaga, st ei mingil muul alusel. Ükski VÕS § 29 sätestatud lepingu tõlgendamise viis ei anna tulemust, mida väidab nimetatud kokkuleppel olevat kostja- et tegemist on nn tehnilise dokumendiga ja selle alusel lepingut ei saanud lõpetada. Mitte üksi kostja poolt kohtus esile toodud argument ei kinnita väidet, et kostja ei soovinud tegelikult lepingut kompromissiga lõpetada ja pole oma tahet kompromissis väljendanud. Kohus möönab, et kostja võib olla hakanud hiljem on tahteavaldust kahetsema, kuid see ei tee seda olematuks. Millistel motiividel kostja kokkuleppe sõlmis ja sellele eelnenud läbirääkimiste perioodil oma tahte kujundas, ei ole asjas aga oluline, sest ei muuda väljendatud tahte kehtivust ja sisu. Kostja pole kokkulepet vaidlustanud ja leiab, et see on kehtiv. Kohus märgib, et lepingute lõpetamine nn ülesütlemise hõljuvusperioodil (s.o avalduse kätte saamisest kuni lepingu lõppemise päevani) uue, muusisulise tahtavalduse tegemisega on seadusega täiesti lubatud ja eluliselt ettetulev olukord (näiteks rikutakse nn hõljuvusperioodil lepingulisi kohustust ühe poole poolt raskelt, mis annab aluse viivitamatuks ülesütlemiseks). Mingi õigusnorm ega ka õiguse põhimõte ei kehtesta olukorda, kus ülesütlemise hõljuvusperioodi ajal ei ole lubatud muude tahteavalduste tegemine. Kohaldada tuleb põhimõtet, et kehtib viimasena tehtud tahteavaldus, kui see on lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Käesolevalt puudub vaidlus, et 23.07.2018.a kokkulepe on kehtiv õigustoiming mõlemalt poolt. Kohus märgib, et kokkuleppes avaldatud tahet lõpetada leping, ei muuda ka asjaolu, et kokkuleppe kohaselt lõpetati leping 1 päev hiljem kui oli määratud ülesütlemise avalduses. Oluline on, et tahteavaldus leping lõpetada tehti enne avalduse alusel lepingu lõppemise päeva, mis oli 16.08.2018, s.o lepingu kestuse ajal. Kohus märgib, et ka siia jäeti kokkuleppega nn hõljumisaeg 24.07-17.08.2018.a, mille jooksul oleks võinud teha veel uusi tahteavaldusi. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohal, et poolte vahel 09.06.2017.a sõlmitud leping lõppes 23.07.2018.a tehtud poolte ühise tahteavalduse- kokkuleppe- alusel. Kuna leping ei lõppenud ülesütlemisega, ei pea kohus otstarbekaks ja vajalikuks hinnata ülesütlemisavalduse eelduste olemasolu ning ei analüüsi ka kostja esitatud sellekohaseid tõendid (t lk 69-96).

Järgmiseks vaidlesid pooled selle üle, kas lepingu lõppemisel kohaldusid lepingu sätted või kokkuleppe sätted, eelkõige kas pooled saavad esitada nõuded mõlemal alusel. Hageja hinnangul on 23.07.2018.a sõlmitud kompromiss oma olemuselt kompromissileping: kostja sellele vastu ei vaielnud, sest kostja üldine positsioon oli, et tegemist on vaid korraldusliku kokkuleppega. Kohus eelpool leidis, et 23.07.2018.a kompromiss oli täiesti iseseisev õiguslike tagajärgedega tehing. Olenemata sellest, kas tegemist on korralduslike või mittekorralduslike kokkulepetega, on igal juhul pooled avaldanud oma tahet kokkulepitut täita. Kostja väited ei ole aluseks kokkulepet mitte täita. Kohus leiab, et 23.07.2018.a kokkulepe sisaldab nii mõlema poole tahteavaldust loobuda võlasuhtest- leping lõpetada (VÕS § 207 lg 1), kui ka kompromisislepingut VÕS § 578 mõttes. Kompromissilepingu sisuks on vastavalt VÕS § 578 lg-le 1 õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Käeolevas asjas on ebaselguseks olukord, mis tekkis 15.05.2018.a ülesütlemisavalduse tagajärjel, kuna hageja selle õiguspärasust ei tunnistanud. Kuigi avaldus kehtis igal juhul, olid pooled teadlikud, et neil on avalduse eelduste esinemise ja selle tegemise õiguspärasuse üle vaidlus, mis võib päädida ühe või teise poole nõuetega (sh lepingu täitmise või rahaline nõue), sh ka vastastikuste nõuetega- kostja edastatud vastuväited ülesütlemisavaldusele. Ebaselge olukorra korrastamiseks saavutasid pooled kokkuleppe, kus kostja saavutas oma eesmärgi- ta vabanes lepingust, mille täitmist ta hagejalt enam ei soovinud, ja hageja sai n.ö lepingust loobumise eest hüvitise ning loobus lepingust tulenevate õiguste teostamisest. Seega on kompromissilepingu sõlmimise eeldused täidetud ja 23.07.2018.a kokkuleppe p 2-4 on oma sisult kompromissileping. Kostja viitas, et antud asja tuleb arvestada, et 09.06.2017.a leping oli sõlmitud riigihanke korras, mistõttu selle muutmine on piiratud ja kokkuleppes märgitut ei saa kohaldada. Kostja viitas, et muudatused on vastuolus Riigihangete seaduse (RHS) § 123 lg 2 p-ga 2. Hageja vaidles sellele käsitlusele vastu. RHS § 123 lg 1 sätestab, et teatud juhtudel on õigus sõlmitud hankelepingut muuta uut riigihanget korraldamata. Kostja hinnangul tuleb käesolevalt juhinduda nimetatud lõike p-st 7: muudatuse väärtusest sõltumata ei ole muudatus oluline. Sama paragrahvi lõikes 2 on toodud olukorrad, mida sama paragrahvi mõttes loetakse oluliseks muudatuseks. Kostja leidis, et käesolevalt muudeti lepinguliste kohustuste vahekorda pakkuja kasuks hankelepingus sätestamata viisil. Kohus ei nõustu, et kompromissileping muutis kogu hankelepingu kohustuste vahekorda hageja kasuks. Kostja on oma seisukohas juhindunud sellest, et kompromissilepinguga vabastati hageja vaid ühe hankelepingus sätestatud kohustuse- p 4.1.39- täitmisest. Samas tuleb kogu kompromissilepingut käsitleda ühtse lepinguna ja kaaluda kogumis nii hageja vabastamist kohustustest kui ka tema õigustest ilma jäämist. Kompromissilepinguga jäi hageja ilma hankelepinguga kokkulepitud mitmetest õigustest- eelkõige õigusest osutada lepingu lõppemiseni 2021/22 õppeaasta lõpus teenust ja teenida sellelt tulu. Hageja kaotas tulu teenimise võimaluse proportsionaalselt pikema aja osas kui ta oli saanud teenust osutada: teenust osutas õppeaastal 2017/18 so 1 aasta, õigusest jäi ilma õppeaastatel 2018/19, 2019/20, 2020/21 ja 2021/22, so 4 aastat. Nimetatud osas sai hageja küll hüvitist, kuid arvestades lepingu täitmise/mittetäitmise mahtu ja kestust, ei olnud hüvitis ilmselt piisav, et katta kogu saamata tulu. Kuna hageja kaotas õiguse osutada teenust ja saada tulu, ei ole tema lepingu p-s 4.1.39 sätestatud kohustuse lõpetamine kompromisslepinguga kohtu hinnangul tasakaalust väljas. Kohus on seisukohal, et kohustuste vahekord ei muutunud hageja kasuks, mistõttu puudus vajadus esialgse hankelepingu muutmiseks ka uue riigihanke korraldamiseks.

Kohus leiab, et kostja vastuväide ei ole asjakohane. Kompromissilepingus sõlmitud kokkulepped ei ole vastuolus RHS sätetega. Pooled on viidatud kokkuleppe punktides kokku leppinud ruumide vabastamise ja üleandmise küsimustes (p 2.1.), inventari puutuva (p 3) ning hüvitistesse puutuvates küsimustes (p 4). VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Pooled olid ühisel arvamusel, et üheaegselt ei saa kohaldada nii lepingu p 4.1.33 kui kokkuleppe p 3, sest üheaegselt ei saa olla kostjal (tellijal) inventari ja tehnika omale jätmise eesõigust (lepingujärgne regulatsioon) ja hageja eesõigust otsustada, mida ta kostjale võõrandada soovib ja mida vajab ise (kokkuleppejärgne regulatsioon, eelkõige p 3.1.2.). Samamoodi on vastuolus ka lepingu p 4.1.39, mille kohaselt oli hagejal kohustus 3 kuud pärast lepingu lõppemist ruumidest tehnikat ja inventari mitte ära viia, ning kokkuleppe p 2.1, milles nähakse üheselt ette, et ruumid peavad olema lepingu lõppemise päeval (17.08.2018) vabastatud. Seega ei saanud mõlemad regulatsioonid kehtida samaaegselt. Kostja väide, et lepingu regulatsioon kehtib jätkuvalt, sest kokkuleppes ei ole pooled avaldanud tahet, et see regulatsioon enam ei kehtiks, on vastusolus kompromissilepingu kui sellise sisu ja eesmärgiga ega vasta ka käeoleva kokkuleppe sisule. Nagu kohus eelpool välja tõi, ei saanud mõlemat regulatsiooni samaaegselt kohaldada. Seetõttu olnuks täiesti ebaloogiline ja –vajalik, et pooled lepivad kokkuleppes kokku regulatsiooni, mis erines lepingu regulatsioonist, teades, et neid korraga nagunii kohaldada ei saa. Ometi pooled sellised kokkulepped tegid, mistõttu pidid nad ka teadvustama, et kohaldada saab vai üht. Vastavalt seadusele eeldatakse kompromissilepingu puhul, et kehtivad kokkuleppes võetud õigused ja kohustused. Vastupidiseks olukorraks, s.o kui kostja soovis lepingu regulatsiooni (sh ka mõne punkti) jätkuvalt kehtimist ka pärast kompromissilepingu sõlmimist, tulnuks just see kokkuleppes eraldi märkida. Selline märge puudub, mistõttu tuleb juhinduda seaduses määratud eeldusest. Õiguskirjanduses leitakse, et olenemata sellest, kas esialgse õigussuhte kohustused jäävad paralleelselt kompromissilepinguga võetud kohustustele kehtima või mitte, saab nõudeid esitada vaid kompromissilepingu alusel (VÕS Kommenteeritud väljaanne II; Kirjastus Juura 2007, § 578, p 3.3). Käesolevalt on kostja esitanud hagejale nõudeid aga 09.06.2017.a lepingu alusel. Kuna kompromissilepingus puuduvad viited, et algses lepingus määratud hageja kohustused mingiski osas koos kompromisslepinguga kehtivad, puudub kostjal hageja vastu kohustuste täitmise nõude alus või ka nende kohustuste rikkumisest tulenev etteheide. Kostjal on hageja vastu ainult kompromissilepingust tulenevad nõuded. Kostja pole avaldanud, et hageja oleks rikkunud mõnd nimetatud kohustustest. Ka hagejal on võimalik kostja vastu esitada nõudeid kompromissilepingu alusel. Hageja on esitanud nimetatud lepingu p 4.1.3 alusel kostjale täitmise nõude: 17.08.2018.a arve, maksetähtaeg 31.08.2018 (t lk 15). Puudub vaidlus, et kostja ei ole nimetatud kohustust täitnud ja 32 500 eurot on hagejale tasumata. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 2 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule kindlaks määratud tähtajaks. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 kohaselt võib võlausaldaja kohustust rikkunud poolelt nõuda selle kohustuse täitmist. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kostja teatas, et kasutab omapoolse kohustuse täitmisel VÕS § 110 lg-s 1 sätestatud kinnipidamisõigust. Nimetatud sätte kohaselt võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu,

kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kinnipidamisõigus eeldab, et võlgnikul on omakorda sissenõutav nõue võlausaldaja vastu. Kostja hinnangul on tal lepinguliste kohustuste rikkumisest tuleneb kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Kohus eelpool leidis, et kostjal puudus õigus esitada hageja vastu lepingu lõppemisega kaasnevaid täitmise nõudeid just 09.06.2017.a lepingu alusel. Kompromissilepingu alusel kostja ei ole hageja vastu nõudeid esitanud. Kuna hagejal puudus kohustus 09.06.2017 lepingut täita, ei saanud ta ka seda rikkuda. Seega puudub kahju tekitamise aluseks olev õigusvastane tegu ja kostjal ka väidetav kahju hüvitamise nõue, mis kinni pidada. Kostja esitas samuti avalduse kahju hüvitamise nõude tasaarvestamiseks hageja nõudega kattuvas osas. VÕS § 197 lg 1 sätestab: kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Ka tasaarvestuse eelduseks on mõlema poole sissenõuatava nõude olemasolu. Kuna kostjal puudub kahju hüvitamise nõue hageja vastu, siis ei ole võimalik ka nõudeid tasaarvestada. Hageja palus nõuda kostjalt välja ka viivise tasumisega viivitatud aja eest kuni põhikohustuse nõuetekohase täitmiseni. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on käeolevalt palunud kohaldada lepingu p 6.7 sätestatud viivise määra 0,05% tasumisega viivitatud summalt iga kalendripäeva kohta. Kohus leiab, et nimetatud viivise määra ei saa kohaldada. Kohus leidis eelpool, et nõudeid saab esitada vaid kompromissilepingu alusel. Käesolevalt ei ole pooled kompromissilepingus viivise määra kokku leppinud ja nagu kohus märkis, puudub kokkuleppes ka viide, et üks või mõni lepingu punkt kehtiks koos kompromissilepinguga. Seega puudub hagejal alus nõuda viivist nn lepingujärgses määras. Hagejal on õigus saada viivist seadusjärgses määras, milleks käeolevalt on 8% aastas (0,022% päevas). Kostja on täitmisega viivituses alates 01.09.2018, mis lahendi tegemise aja seisuga on kokku 287 päeva. Viivise summa päevas on 7.15 eurot. Kokku on viivise suuruseks lahendi tegemise seisuga 2052.05 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka viivised kuni kostja põhinõude täidab. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna kohus hagi rahuldab, tuleb menetluskulud lähtudes TsMS § 162 jätta kostja kanda. Pooled esitasid menetluskulude nimekirjad kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 6503.17 eurot. Nimetatud kulud koosnevad kuludest õigusabile 5221,92 eurot, millele lisandub tasu istungil osalemise eest. Istung kestis 2 tundi 15 minutit, tasumäära 125 eurot/tunnis korral on tasuks 281.25 eurot. Kokku kulud õigusabile on 5503.17 eurot. Summa ei sisalda käibemaksu. Hageja on tasunud hagi esitamisel ka riigilõivu 1000 eurot. Kostja esitatud nimekirja kohaselt on kostjal seoses menetlusega kulusid kokku 5263.99 eurot ning lisaks veel istungi ettevalmistamise kulu 360 eurot (3 tundi) ja istungil osalemise tasu. Istung eest tasumääraga 100 eurot tunnis+KM on tasu kokku seega 270 eurot. Kõik nimetatud summad sisaldavad käibemaksu. Pooled teise poole menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 1000 eurot vastavalt TsMS § 147 lgle 1. Pooled on esitanud taotlused õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p 1 ja p 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kuna kohus jätab menetluskulud kostja kanda, puudub vajadus sisuliselt hinnata tema enda menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Kohus annab hinnangu hageja õigusabikuludele, sest põhjendatud õigusabikulud tuleb välja mõista kostjalt. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja osutanud õigusabi (enne kohtuistungit) kokku 38 tundi 38 minutit, sh 5 tundi sõidule kohtuistungile advokaadibüroost Tartusse ja tagasi. Nimetatud sõiduaeg on arvestatud väiksema tunnihinnaga, kui õigusabile osutatud aeg: õigusabi tasu on määrata 128 eurot/tunnis, sõiduaeg 75 eurot/tunnis. Kohus leiab, et hageja esindaja tasumäär õigusabi osutamise eest on mõistlik ja kooskõlas turu keskmiste hindadega. Kohus on aga seisukohal, et sõiduaja eest ajatasu küsimine ei ole põhjendatud. Riigikohus on andnud nimetatud olukorraks juhise (3-2-1-64-13, p 13), et kuna sõidu ajal ei osuta esindaja õigusabi, siis selle asja eest ei ole tasu välja mõistmine põhjendatud. Sellist seisukohta pole Riigikohus muutnud ja muudatust pole tehtud ka seadusesse. Esindaja võib seoses sõiduga nõuda sõidukulude hüvitamist vastavalt TsMS § 144 p-le 2, millise taotluse on hageja esindaja esitanud summas 24 eurot seoses bussipiletitega. Kohus leiab, et hageja esindaja poolt õigusabi osutamiseks kulutatud aeg on asja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ning kooksõlas ka hageja esindaja poolt esitatud

dokumentide sisu ja mahukusega. Kohus märgib, et ka kostja on esitanud menetluskulude taotluses võrreldavas ajalises mahus. Kohus leiab aga, et kuigi hageja on esitanud ajalise arvestuse minutilise täpsusega, on tasuarvutus esitatud ilmselt 10 minutilise täpsusega: näiteks on 24 minuti eest arvestatud 62.50 eurot, mis on 30 minuti (s.o poole tunni) tasu, samas on 39 minuti töö eest arvestatud samuti 62.50 eurot; 3 tunni ja 09 minuti eest on arvestatud aga tasu sisuliselt 3 tunni ja 10 minuti eest (võrdluseks 3 tundi ja 9 min on 393.75 eurot, tabelis aga 395.83 eurot). Eeltoodust tulenevalt arvestab kohus ise välja õige tasu lähtudes, et õigusabile kulutas esindaja 33 tundi 38 minutit tunnihinnaga 125 eurot tund. Kokku on nimetatud tasu põhjendatud seega 4204.15 eurot. Kostjalt tuleb seega välja mõista tasutud riigilõiv 1000 eurot, õigusabi tasu 4485.40 eurot (sh istungil osalemise eest 281.25 eurot) ja sõidukulu 24 eurot. Kokku menetluskulud 5509.40 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.