Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (14)

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

kasu saanud. Kostja igakuiseks sissetulekuks on 1400 eurot (brutopalk). Kostja ülalpidamisel on kaks alaealist. Eeltoodust tulenevalt on kostja hinnangul äärmiselt kaheldav, et käendusriisiko realiseerumisel suudaks kostja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita. Kostja suudaks kohustust täita üksnes osaliselt. Samad andmed on kostja enne lepingu sõlmimist ka avaldanud. Liisinguandja ei täitnud käendaja osas selgitamiskohustust. Liisinguandja märkis lakooniliselt, et käendaja on teadlik põhivõlgniku majanduslikust olukorrast, mis aga ei täida kostja hinnangul selgitamiskohustust. Seega ei ole tõendatud hageja kohustuse täitmine. Lisaks osundab kostja, et tema igakuine netosissetulek on ligikaudu 20 korda väiksem, kui tema vastutuse maksimumsumma. Samuti on põhjendamatult kõrged liisinguandja kõrvalkohustused. Seega on kostja olukorras, kus igakuiste maksetega sammub ta nö samal kohal, kuna igakuised maksed katavad ära üksnes kõrvalkohustused. Reaalset põhivõlga on kostja võimeline tasuma minimaalselt. Seisukoha esitamise ajaks on hagejale tasutud kokku vähemalt 1,5 kordselt kogu laenusumma. Kostja märgib, et juhul, kui kohus leiab, et käendusleping kehtib, esitab kostja hagiavaldusele järgmised vastuväited. Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-12-13. Kostja on seisukohal, et hageja rikkus laenulepingu sõlmimisel põhivõlgniku suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu oleks põhivõlgnikul hageja vastu kahju hüvitamise nõue ja seda saaks tasaarvestada hageja nõudega. Kostja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-89-06 ja nr 3-2-1-136-12. Kostja toob välja, et käenduslepingus on sätestatud, et krediidisumma on 10 000 eurot ning krediidi kogukulu 20 462,04 eurot. Seega ületab krediidi kogukulu üle kahe korra krediidisummat. Lisaks on hagejale tasutud krediidisumma vähemalt 1,5 kordses ulatuses. Kostja leiab, et tal on VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui hageja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-30-16). Kostja leiab, et hageja ei ole teda piisavalt teavitanud põhivõlgniku majanduslikust seisundist ja sellega seotud riskidest, sh liisingulepingu eseme hinnalangusest ja tekkida võivast maksekoormusest, kui põhivõlgnik lepingut täita ei suuda ning sõiduk müüakse võla katteks. Kostja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-30-16 ja nr 3-2-1-160-16 ning leiab, et hageja peab tasaarvestusnõude maksma panemise vältimiseks tõendama, kas ta teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud ta kohustatud käendajat sellest teavitama. Kostja märgib, et kui teda oleks kõikidest eelpool loetletud asjaoludest teavitatud, siis vastasel juhul ei oleks ta käenduslepingut sõlminud. Kuivõrd kostja ei saa sellises olukorras täpset kahju suurust välja arvutada, taotleb kostja kohtult hüvitise suuruse otsustamist. Kostja viitab VÕS § 127 lg-le 6 ja TsMS § 233 lg-le 1. Juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue kuulub vähemalt osaliselt rahuldamisele ja kostjal on õigus omakorda hagejalt nõuda kahju hüvitamist, taotleb kostja nõuete tasaarveldamist (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-168-15, nr 3-2-1-42-12, nr 3-2-1-126-13, nr 3-2-1-145-14). Lisaks eeltoodule leiab kostja, et lepingu üldtingimuste punktis 7.11 toodud leppetrahvi nõude suurus on ebamõistlikult suur. Hageja poolt kostjale 24.04.2018. a saadetud e-kirjas on hageja nõudnud kostjalt renditasu 49 eurot päevas ning seda ajavahemikul 29.01-20.04.2018. a. Kogusummas 3969 eurot. Kostja taotleb oma õiguste igakülgseks kaitseks alternatiivselt VÕS § 162 alusel ka leppetrahvi vähendamist. Kostja leiab, et tema poolt väljatoodud asjaolude kohaselt oleks äärmiselt ebaõiglane nõuda kostjalt leppetrahvi ligikaudu 50% ulatuses põhisummalt. Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-132-12. Kostja toob välja, et käesoleval juhul ei ole 3 (14)

hagejale sarnases ulatuses kahju tekkinud, mida ta nõuab leppetrahvina. Kostja hinnangul on nimetatud asjaolu ainuüksi aluseks leppetrahvi vähendamisele. Leppetrahvi vähendamisel tuleb kostja hinnangul arvestada ka lepingu üldtingimuste punktiga 8.4, s.o lepingu ülesütlemisel tuleb liisingueseme valdus üle anda liisinguandjale hiljemalt liisinguandja poolt määratud tähtajal. Hageja ei ole kostjale sellist tähtaega andnud. Sõiduk tagastati hagejale viivitamatult pärast seda, kui hageja seda nõudis. Kostja hinnangul on hageja ise esitanud tõendid (nõudekirja punkt 4), mis lükkavad ümber tema enda leppetrahvi nõude aluseks olevad asjaolud. Sõiduk anti hagejale üle koheselt, kui ta esitas konkreetse kuupäeva valduse üleandmiseks. Kostja leiab, et kui kohus sellistel asjaoludel leppetrahvi ei vähendaks, siis see soosiks liisinguandja pahatahtlikku käitumist. Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-12. Kostja on nõus kirjaliku menetlusega.

Hageja ei nõustu kostja väidetega, mis seonduvad kostja väidetava ebapiisava teavitamisega põhivõlgniku majanduslikust olukorrast ning liisitava kasutatud sõiduki võimalikust hinnalangusest. Kostja on teabelehel kinnitanud, et omab 11-aastast sõidustaaži, seega on ta ilmselt varasemalt kasutatud sõidukitega kokku puutunud ning seega ka teadlik asjaolust, et selliste sõidukite hind on ajas muutuv. Tulenevalt asjaolust, et põhivõlgniku näol on tegemist kostja vennaga, oli ja on hageja hinnangul kostjal võimalus saada ülevaade põhivõlgniku majanduslikust olukorrast. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks keeldunud talle vajaliku info esitamisest või oleks põhivõlgniku sissetulekute kohta valeandmeid esitanud. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt oleks kostjal olnud võimalik leping ebapiisavate andmete tõttu ka sõlmimata jätta. Hageja leiab, et kostja poolt esitatud leppetrahvi vähendamise või tühistamise taotlus tuleb samuti jätta rahuldamata, kuna selleks puudub õiguslik alus. Liisingueseme tagastamise kohustus oli liisinguvõtja lepinguline kohustus ning kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks keeldunud sõiduki valdust vastu võtmast või et ta andis selle hagejale nõudekirjas märgitud kuupäeval üle. Hageja oli sunnitud sõiduki valduse taastamiseks tellima vastava teenuse ning sellega seonduvalt kandma lisakulusid. Valdus taastati 20.04.2018. a. Sõiduki tagastamisega viivitamist on oma käitumisega kinnitanud põhivõlgnik ise, jättes vastava leppetrahvinõude vaidlustamata. Leppetrahvi summa 49 eurot päevas ei ole ebamõistlikult suur. Juhul ,kui põhivõlgnik oleks lepingut täitnud, ei oleks vastav sanktsioon rakendunud. Hageja huvi oli suunatud sõiduki valduse kohesele saamisele, et sõiduk võimalikult kiiresti ja põhivõlgnikule soodsalt võlgnevuste katteks võõrandada. Sõiduk jäi liisingvõtja poolt pika perioodi jooksul tagastamata, mistõttu ei olnud hagejal võimalik sõidukit müüa ja selle soetamiseks liisinguvõtja huvides tehtud kulutusi tagasi saada. Leppetrahvi vähendamiseks puudub VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud õiguslik alus ja kostja ei ole vastavate aluste olemasolu esinemist nõuetekohaselt tõendanud.

5 (14)

Seoses kohtumenetlusega on tsiviilasjas hageja poolt kantud lepingulise esindaja kulusid summas 715 eurot. Õigusabi osutamiseks on kulunud kokku 6,5 tundi ning tunnitasuks on 110 eurot. Menetluskulude nimekirjale on lisatud kulutusi tõendavad arved. Hageja taotleb kohtult menetluskulude kostjalt välja mõistmist. Samuti mõista kostjalt hageja kasuks määratud menetluskuludelt välja viivis menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6 (14)

1) Lepingu hooldustasu võlgnevusest 15 eurot; 2) Sõiduki lepingu lõppemisel hagejale tagastamata jätmisel arvestatud leppetrahvist 49 eurot päevas ning seda perioodil alates 21.01.2018. a kuni 20.04.2018. a, s.o 81 päeva eest ning kogusummas 3969 eurot; 3) Osaliselt tasumata laenujäägist summas 584,25 eurot; 4) Leppetrahvist lepingu rikkumise eest summas 200 eurot; 5) Hüvitisest määras 1% tasumata põhiosa jäägilt summas 87,85 eurot ja 6) Viiviste jäägist arvates lepingujärgsete maksete tasumisega viivitamisest summas 302,60 eurot. Maksekäsu kiirmenetluses lisandus täiendavalt riigilõiv summas 154,76 eurot ja menetluskulud summas 20 eurot. Seega oli hageja nõue kostja põhivõlgniku vastu kokku 5333,46 eurot, millest hagiavalduse esitamise ajaks oli põhivõlgnik nõude osaliselt täitnud ning täitmata kohustus summas 4898,96 eurot. Käesoleva tsiviilasja menetluse jooksul on põhivõlgnikult täiendavalt laekunud 869 eurot, mistõttu taotleb hageja kostjalt 4029,96 euro väljamõistmist. Hageja jääb hagiavalduses esitatud nõude juurde ja palub kohtul nõude rahuldada.

KOHTU SEISUKOHT

7 (14)

2) Baltasar Liising OÜ esitas 18.09.2018. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Vxxxxx Pxxxxxxxvastu 5333,46 euro saamiseks. Makseettepanek toimetati võlgnikule kätte, kuid võlgnik ei vastanud sellele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. 3) Pärnu Maakohtu 22.10.2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-120249 kohustati võlgnikku Vxxxxx Pxxxxxx tasuma Baltasar Liising OÜ-le põhinõue summas 5158,70 eurot ning hüvitama riigilõivu summas 154,76 eurot ja menetluskulud summas 20 eurot. Maksekäsu kiirmenetlus avaldusest nähtuvalt tuleneb nimetatud rahaline nõue Baltasar Liising OÜ ja Vxxxxx Pxxxxxx vahel 25.11.2016. a sõlmitud liisingulepingust nr LL1611251112KT. 4) Baltasar Liising OÜ ja kostja Mxxxx Pxxxxxx vahel sõlmiti 25.11.2016. a käendusleping nr KL1611251112KT liisingulepingu nr LL1611251112KT juurde. Käenduslepingu kohaselt käendab MxxxxxPxxxxx liisinguvõtja VxxxxxxPxxxxxx ja liisinguandja Baltasar Liising OÜ vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevaid nõudeid kuni 20 000 euro ulatuses. 5) Pärnu Maakohtu 22.10.2018. a välja antud maksekäsk tsiviilasjas nr 2-18-120249 esitati sundtäitmiseks kohtutäiturile. Baltasar Liising OÜ andis täiteasjas nr 084/2018/4388 nõusoleku võlgnevuse tasumiseks maksegraafiku alusel 250 eurot kuus. Kohtutäitur määras, et esimene osamakse tuleb teostada hiljemalt 21.12.2018. a ning edaspidi on osamaksete tasumise kuupäevaks iga järgneva kuu 21.kuupäev. Maksekorraldustest nr 954, 963 ja 975 nähtuvalt on Mxxxx Pxxxxxxvastavalt 20.12.2018. a, 20.01 ning 19.02.2019. a tasunud kohtutäituri arveldusarvele 250 eurot. Seejuures on igast maksest 217,25 eurot läinud võlgnevuse likvideerimiseks ning 32,75 eurot täitekulude katteks. Lisaks on kohtutäituri arveldusarvele võlgnevuse katteks tasutud 250 eurot ka 19.03, 20.04 ning 20.05.2019. a. 6) Seega summa, mida hageja kostjalt kokku nõuab on 4029,96 eurot (4898,964x217,25). 7) Pooled ei vaidle ka õigussuhte kvalifikatsiooni üle ehk hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on käendusleping. Kohus nõustub pooltega. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue suunatud sellele, et kostja täidaks VÕS § 108 lg 1 mõttes põhivõlgniku raha maksmise kohustuse.

8 (14)

Kohus nõustub siinkohal hagejaga osas, et kostja ei ole selgitanud, milles tema hinnangul seisneb sõltuvussuhe kostja ja põhivõlgniku vahel. TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolus, ja kui: tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (p 1) või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (p 2). Kohus märgib, et tehingu tühiseks lugemisel peavad olema täidetud kõik TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud eeldused. TsÜS § 86 lg 2 kohaldamiseks olema tegemist erakorralise olukorraga ja erakorraliste vajadustega, kus ohus on eelkõige elu ja tervis ning ainuüksi sugulussideme olemasolu ei saa tingida erakorralisi vajadusi TsÜS § 86 lg 2 tähenduses (TsÜS kommenteeritud väljaanne § 86). Kohtu hinnangul tuleb jaatada, et põhivõlgniku näol on tegemist täisealise ning teovõimelise isikuga, kes ei ole kostja ülalpeetav. Ka ei nähtu esitatud asjaoludest, et käenduslepingut sõlmides esines kostjal erakorralist vajadust, samuti saab esitatud materjalide pinnalt järeldada, et kostjal puudus ka sundolukord, mis sundis teda käenduslepingut sõlmima. Kostja sõlmis hagejaga käenduslepingu põhivõlgniku liisingukohustuse tagamiseks, olles eelduslikult enne ka riske kaalunud ning tutvunud lepingutingimustega (sh, et kostja käendab nõudeid kuni 20 000 euro ulatuses), nendega nõustunud ja arvestanud võimalike tagajärgedega. Nii nähtub käenduslepingu lisaks olevalt teabelehelt, kui ka kostja on ise menetluse vältel kinnitanud, et tal on 2 alaealist ülalpeetavat, tema leibkonna igakuine sissetulek on 3500 eurot. Kostja igakuised kohustused eluasemele ja lennule on ligikaudu 500 eurot. Kostja on andmete õigsust kinnitanud. Võttes arvesse kostja igakuist sissetulekut, aga ka käendatava nõude ulatust, leiab kohus, et hagejal oli põhjendatud eeldada, et kostja suudab põhivõlgniku kohustusi täita. Käenduslepingu tingimustest tulenevalt ei ole võimalik jõuda ka järeldusele, et tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks ebaproportsionaalne. Kuivõrd käendaja on füüsiline isik, on VÕS § 143 lg 1 kohaselt tegemist tarbijakäenduslepinguga. Tarbijakäenduslepingu kehtivuse eelduseks on VÕS § 143 lg 2 ja § 144 lg 2 järgi käenduskohustuse võtmine kirjalikus vormis tahteavaldusega ning kokkulepe käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Sealjuures käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kokkulepe tagab, et käendajal on juba käenduslepingu sõlmimise ajal selge millises ulatuses saab võlausaldaja võlgniku kohustuste, sh põhivõla, intresside, viiviste ja võla sissenõudmiskulude katteks suunata nõuded käendaja vastu. Kui käenduslepingus ei ole käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas kokku lepitud, on käendusleping VÕS § 143 lg 2 alusel tühine. Lepingu täitmise tagamise kokkuleppes on kokku lepitud, et käendaja vastutus on 20 000 eurot. Lepingutingimuse tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 järgi lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Käenduslepingu iseloomulikuks tunnuseks on käendaja tahe vastutada võlausaldajale tagatise andmise eesmärgil teise isiku kohustuse täitmise eest. Hageja ega kostja ei ole esitanud seisukohti käenduskokkuleppe poolte ühise tegeliku tahte ega käsitletava lepingutingimuse tõlgendamise kohta. Lepingutingimust tuleb seega VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lõikest 8 tulenevalt tuleb eelistada tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv. Kohtu hinnangul pidi lepingupoolega sarnane mõistlik isik, arvestades käenduse kokkuleppe olemust ja eesmärki, kõne all olevast käenduslepingust aru saama selliselt, et käendaja

9 (14)

vastutab lepingust tuleneva kohustusse mittetäitmise korral 20 000 euro ulatuses. Kuna lepingu esemeks olevaks summaks oli 10 000 eurot, pidi käendaja kokkulepet sõlmides aru saama, et lisaks põhinõudele võivad käendaja vastutusele lisanduda viivis ja muud kõrvalnõuded. Kuivõrd käenduslepingus on käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas kokku lepitud, ei ole käenduse kokkulepe VÕS § 143 lg 2 alusel tühine. Käenduslepingu tingimustega mittenõustumisel ei olnud kostjal kohustust anda hagejale tagatisena oma käendust. Sõlmitud leping on pooltele siduv ja täitmiseks kohustuslik. Kostja ei ole lepingu sõlmimisest kuni hagiavaldusele vastuse esitamiseni kordagi vaidlustanud temaga sõlmitud käenduslepingut. Kohus nõustub siinkohal hagejaga osas, et praktikas on tavapärane, et käendajaks on laenu(liisingu)võtjaga sugulussidemetes olev isik, aga mitte võõras.

10 (14)

tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-168-15; RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-160-16). Praegusel juhul on kostjast käendaja maksma pannud teavitamiskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, taotledes tasaarvestuse tegemist. 21.2 Vastutustundliku laenamise põhimõtte põhisisu on kohustus hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimet, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13). Seega peab laenuandja tuvastama, millisest allikast kavatseb laenaja saadud laenu tagasi maksta ja kas see on piisav. Kohtu hinnangul ei ole käesolevalt mingit alust arvata, et hageja ei analüüsinud piisava põhjalikkusega enne liisingulepingu sõlmimist, mille arvelt kavatseb põhivõlgnik liisingulepinguga võetud kohustusi täitma asuda. Liisinguandja tuvastas, et põhivõlgniku rahavood on selleks piisavad. Seega puudus liisingulepingu sõlmimise ajal, s.o 25.11.2016. a hagejal põhjus arvata, et põhivõlgnik ei suuda liisingulepingut täita. Kostja ei ole esitanud tõendeid vastupidise kohta. Kostja ei ole esitanud tõendeid, ega ka väitnud, et põhivõlgnik oli 25.11.2016. a seisuga maksevõimetu või et tal puudus igasugune vara (sh õigused), mis võimaldanuks liisingukohustust täita. Seega kohus ei tuvasta, et hageja oleks põhivõlgniku sõiduki omandamist finantseerides rikkunud VÕS § 4034. 21.3 Kohus leiab, et hageja ei ole käendaja suhtes rikkunud VÕS § 14 lg 2 sätestatud teavitamiskohustust. VÕS § 14 lg 2 rikkumisest tulenev käendaja iseseisev kahju hüvitamise nõue (VÕS § 115 lg 1) hageja vastu ei seisne mitte selles, kas laenuandja on laenusaaja suhtes täitnud kohustuse kontrollida laenusaaja krediidivõimet, vaid kas laenuandja on nõuetekohaselt teavitanud käendajat olulistest asjaoludest, sh laenusaaja majanduslikust olukorrast (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16). Riigikohus on leidnud, et laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-30-16, nr 3-2-1-30-16). VÕS § 14 lg 2 koosneb kahest lausest, mis suhestuvad kui üldreegel (esimene lause) ja erand sellest (teine lause). VÕS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. VÕS § 14 lg 2 teise lause kohaselt ei pea teatama neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata. Praeguses asjas on põhivõlgnik ja käendaja omavahelises sugulussidemes - tegemist on vendadega. Seega pidi kostja kohtu hinnangul olema ise teadlik nii põhivõlgniku majanduslikust olukorrast liisingulepingu, kui ka käenduslepingu sõlmimise ajal, samuti põhivõlgniku kavatsusest liisingulepingu täitmisel. Kohtu hinnangul on alusetu ka kostja väide, et hageja ei teavitanud kostjat asjaolust, et liisinguese kaotab aja jooksul oma väärtust. Kohus märgib, et tegemist on üldteada asjaoluga, mis pidi olema teada ka kostjale. Lisaks leiab kohus, et käendajale pidi lepingut sõlmides tekkima kindel arusaam, et kui põhivõlgnik lepingut ei täida, müüakse lepinguese võlgnevuse katteks. Seega tuvastab kohus, et hageja ei ole kostjast käendaja suhtes rikkunud VÕS § 14 lg 2 tulenevat teavitamiskohustust.

11 (14)

12 (14)

selle tõenduseks hagejalt saadud kirja (kostja 03.03.2019. a vastuse lisa 2). Hageja esitas kostja sellele vastuväitele üksnes lause, et leppetrahv 49 eurot päevas ei ole ebamõistlikult suur. Kostja kordas ka oma hilisemas menetlusdokumendis väidet, et hageja ei ole määranud liisingueseme tagastamise tähtpäeva. Kohus menetluse uuendamise määruses 31.05.2019. a kirjutas selgesõnaliselt puutuvalt leppetrahvi, et hagejal tuleb esitada leppetrahvi summa arvutus ja liisinglepingu üldtingimuste p-de 7.11 ja 8.4 asjaolud koos tõenditega, mis on aluseks leppetrahvi arvutamisele. Hageja ei ole neid andmeid esitanud, s.t ei ole esitanud andmeid selle kohta, milline tähtaeg liisinguvõtjale määrati sõiduki tagastamiseks, millal liisinguvõtjale selline teade kätte toimetati ja millal liisinguvõtja sõiduki tagastas. TsMS § 230 lg.1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna hageja ei ole esitanud ega tõendanud leppetrahvi arvutamise aluseks olevaid asjaolusid, on hageja nõude rahuldamine võimalik vaid osas, mida kostja tunnistab. Seetõtu kohus nõustub kostja ettepanekuga leppetrahvi vähendamise osas. Perioodil alates lepingu lõppemisest, s.o alates 29.01.2018. a kuni 20.04.2018. a tulnuks põhivõlgnikul tasuda 3 kuumakset. Võttes arvesse, et sõlmitud maksegraafiku kohaselt oli ühe osamakse suuruseks 338,53 eurot, tulnuks võlgnikul nimetatud perioodil tasuda kokku 1015,59 eurot. Nimetatud summa on kohtu hinnangul ka mõistlikuks summaks leppetrahvi välja mõistmisel. Seejuures arvestab kohus, et tõepoolest ei olnud liisinguandja poolt määratud liisingueseme tagastamiseks konkreetset kuupäeva, vaid nõudekirjas lepingu täitmise nõudes ja ülesütlemise teate p-s 4 on märgitud, et „lepingu ülesütlemise korral olete kohustatud andma liisingueseme valduse üle liisinguandjale hiljemalt 1489,56“. Lisaks ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et liisinguandja oleks võlgnevuse (vähemalt kolme üksteisele järgneva osamakse viivitamisel) tekkimisel teavitanud tekkinud olukorrast käendajat. Ka ei nähtu asjaolud, et põhivõlgnik oleks teinud takistusi sõiduki valduse üleminekuks liisinguandjale, mille tõttu trahvi summa kasvas. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja leppetrahv summas 1015,59 eurot.

13 (14)

Menetluskulude nimekirja esitas üksnes hageja, kelle menetluskulude suurus kokku 1115 eurot. Kostja esitas sisulised vastuväited hageja menetluskulude nimekirjale, aga ka taotles menetluskulude jätmist poolte endi kanda. Kohus nõustub siinkohal kostjaga ja leiab, et põhivõlgnikuga oli enne hagiavalduse esitamist sõlmitud maksegraafik osamaksete tasumiseks ning põhivõlgnik täitis maksegraafikut. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt oli põhivõlgniku pärast 22.10.2018. a kiirmenetluse otsust tsiviilasjas 2-18-120249 tasunud hagejale võlgnevuse katteks 259,74 eurot ja käesoleva tsiviilmenetluse vältel veel 869 eurot. Selline olukord viitab, et põhivõlgniku suhtes tehtud kohtulahendi täitmine toimus ja täiendava nõude esitamine käendaja vastu võib osutuda ülemääraseks. Põhjendatud on kostja vastuväide ka selles osas, et nõude menetlemine põhivõlgniku ja käendaja vastu koos võimaldanuks menetluskulusid säästa. Lisaks on käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olnud üksnes lepptrahvi suurus, mida hageja ei ole piisavalt põhjendanud ega tõendanud. Sel põhjusel jätab kohus poolte menetluskulud TsMS § 163 lg.1 viimase alternatiivi alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik

14 (14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.