Võlaõigus › Võõrandamislepingud

6) Mõista YY-lt XX kasuks välja viivis 5 266,49 eurolt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 08.09.2017 kuni võlgnevuse täieliku täitmiseni. 7) Jätta rahuldamata YY nõue XX vastu kasutuseelise tasaarvestamiseks 500 euro ulatuses. 8) Menetluskulud jätta 12,5% ulatuses XX ja 87,5% ulatuses YY kanda. 9) Määrata kindlaks XX maakohtus ja ringkonnakohtus kantud põhjendatud menetluskulud 4 580 eurot, millest jätta YY kanda 4 007,5 eurot. 10) Määrata kindlaks YY maakohtus ja ringkonnakohtus kantud põhjendatud menetluskulud 4 271 eurot, millest jätta XX kanda 533,9 eurot. 11) Tasaarvestada XX ja YY vastastikused menetlukulude hüvitise nõuded ning mõista tasaarvestuse tulemusena YY-lt XX kasuks välja menetluskulude hüvitis 3 473,6 eurot. 12) Menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni kohustuse täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

Vahetult pärast otsese valduse saamist ilmnesid sõidukil erinevad varjatud puudused, mille kõrvaldamiseks ja tuvastamiseks oli hageja hagi esitamise hetkeks tasunud kokku 656,49 eurot. Silberauto Eesti AS-i (Silberauto) hinnangul kulus juba teostatud töödele lisaks erinevate puuduste kõrvaldamiseks 6 747,57 eurot, s.t kulusid tuli sõiduki sõidukõlbulikuks muutmiseks kanda rohkem, kui oli sõiduki väärtus. Enne sellises ulatuses puuduste kõrvaldamist ei olnud sõiduk sõidukõlbulik. Ekspert RP oli seisukohal, et Silberauto pakkumises kajastatud vead esinesid eelduslikult juba 06.02.2017, sest viitasid sõiduki suurele ekspluatatsioonilisele kulumisele, mis tekkis sõiduki kasutamisel märgatavalt suuremal läbisõidul kui 188 900 km. Muuhulgas tuvastas Silberauto, et sõiduki tegelik läbisõit oli ligi kaks korda suurem kui sõiduki müügikuulutuses toodud, s.t tegelik läbisõit kontrollimise hetkel oli 372 659 km. Ekspert RP oli seisukohal, et müügilepingu sõlmimise päeval oli sõiduki tegelik läbisõit u 350 000 km. Kui hageja oleks seda teadnud, ei oleks ta sõidukit ostnud. Hageja ei pidanud sõidukit üle vaatama. Hageja teavitas korduvalt telefoni teel kostjat sõiduki puudustest ja tegi ettepaneku sõiduki parandamiseks, kuid tulutult. Eelnevaga seonduvalt pöördus hageja advokaadibüroo Lillo & Partnerid poole, millega seoses tekkisid hagejal kulutused õigusabile 360 eurot. Hageja esindaja edastas kostjale 13.07.2017 taganemisavalduse, millega hageja taganes liisinguandja nimel (liisinguandja andis nõusoleku) müügilepingust ja nõudis kostjalt sõiduki ostuhinna tagastamist ja 1 016,49 euro suuruse kahju hüvitamist hiljemalt 20.07.2017. Taganemisavaldus toimetati kostjale kätte kostja avaldatud e-posti aadressile ja edastati ka tähitud kirjaga müügilepingus kostja poolt avaldatud kostja elukoha aadressile. Kostja sellele ei reageerinud. Eelneva tõttu tuli kostjal hagejale hüvitada sõiduki ostuhind 5 000 eurot ja tekkinud kahju 1 016,49 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel palus hageja kostjalt välja mõista ka viivis nimetatud summadelt. Kuivõrd hageja esitas kostjale 13.07.2017 lepingust taganemise avalduse ning nõudis tagasi ostuhinda ja palus kahju hüvitada hiljemalt 20.07.2017, tuli viivist arvestada alates 21.07.2017. Hagi esitamise hetkeks oli sissenõutavaks muutunud viivise summa 64,86 eurot. Kostja tasaarvestuse avaldus oli vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja müüs hagejale sõiduki, mille läbisõit oli lubatust kordades suurem, hageja pidi maksma igakuiselt liisingu- ja intressimakseid, saamata sõidukit soovitud ulatuses kasutada. Esines alus selle vähendamiseks nullini. Kasutuseelise väärtus oli tõendamata. See ei saanud olla nii suur kui tasaarvestuse avalduses märgitud, sest sõiduki väärtus pidi olema oluliselt väiksem kui 5 000 km. Kasutuseelise arvestamisel tuleb arvesse võtta ka puudusi, mistõttu ei saanud koefitsiendina kasutada 1% ostuhinnast. Hageja esitas 08.10.2018 tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas oma täiendava kahju hüvitise nõude (saamata jäänud kasutuseelise hüvitamise nõue), mis tekkis seoses sellega, et hageja ei saanud sõidukit soovitud ulatuses kasutada oma töökohustuste täitmiseks või erasõitudeks. Hageja hinnangul oli nõude suurus 1 250 eurot. Kostja vastuväited

Hageja esitatud remondiarvetel märgitud tööd ei olnud teostatud vahetult pärast sõiduki ostmist, vaid pärast 6 200 km läbimist. Sõidukiga 6 200 km (menetluse kestel kuni 25 000 km) läbimisest sai järeldada, et auto oli ostmise hetkel sõidukõlbulik. Veel enam, sõiduk läbis 07.02.2017 ja 28.11.2017 ülevaatused, s.t tehnoülevaatusel tunnistati auto täielikult tehniliselt korras olevaks. Kui ka hagi esitamise ajaks oli sõiduk muutunud sõidukõlbmatuks, siis oli see tingitud hagejapoolsest sõiduki mittenõuetekohasest hooldusest. Hageja poolt kohtule esitatud remondiarvetest nähtus, et sõidukil vahetati tavapäraseid kuluosi või ei olnud arvetel märgitud kulutused seostatavad vaidlusaluse sõidukiga. Sõidukil teostatud remonttööd ei olnud seotud varjatud puuduste kõrvaldamisega. Varjatud puuduste olemasolu hageja ei tõendanud. Kostja ei avaldanud hagejale ebaõigeid andmeid läbisõidu kohta. Kostja lähtus kuulutuse ülespanemisel sõiduki läbisõidumõõdiku näidust. Kusjuures hetkel, kui hageja vaatas enne ostmist auto üle, pakkus kostja välja, et lähevad sõidukit Silberautosse kontrollima, kuid hageja keeldus sellest. Veel enam, müügilepingu p 2.3 kohaselt oli hageja kohustatud sõiduki vastuvõtmisel veenduma sõiduki komplektsuses ja seisukorras. Arvestades eelnevat koostoimes VÕS §-ga 221, ei vastutanud kostja vale läbisõidumõõdiku näidu eest. Seega ei müünud kostja hagejale sõidukit, mis ei vastanud lepingu tingimustele ning sõidukil ei esinenud selliseid varjatuid puudusi, millest kostja müümise hetkel teadis ning neid tahtlikult hageja eest varjas. Seega ei olnud hagejal õiguslikku alust müügilepingust taganeda ning nõuda ostuhinna tagastamist ja autole tehtud paranduste hüvitamist. Seetõttu ei esinenud ka eeldusi kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude esitamiseks ning viivise nõudmiseks. Menetluse käigus esitas kostja protsessuaalse tasaarvestuse avalduse. Kostjal oli hageja vastu 1 250 euro suurune nõue, mille kostja soovis hagi osalise või täieliku rahuldamise korral tasaarvestada. Tasaarvestatav summa väljendas kasutuseelise suurust. Sõidukite kasutuseeliste väärtuse arvutamisel lähtutakse sõidukiga läbitud kilomeetritest ja iga 1 000 km kohta arvutatakse hüvitist 1% auto ostuhinnast. Kostja arvutas kasutuseelise järgmiselt: 5 000 (auto maksumus) x 25 (kilometraaž) x 0,01. Maakohtu otsus

Pooltel oli vaidlus, kas kostja müüs sõiduki oma majandus- või kutsetegevuses. Kohus oli seisukohal, et kostja ei müünud sõidukit oma majandus- või kutsetegevuses ja tarbijamüügi sätted ei olnud seetõttu kohaldatavad. Eelnev nähtus müügilepingu tekstist ja oli tuletatav sõidukite müümise sagedusest. Kolme aasta jooksul võõrandas kostja kaks sõidukit ja proovis müüa kahte teist autot, millest ei saanud järeldada, et kostja müüks tavapäraselt sõidukeid. Kõik kõnealused sõidukid olid vanemad ning vanemate sõidukite ostmise ja kasutamise puhul võib nende müügisagedus olla tihedam kui uute sõidukite puhul. Samuti vaidlesid pooled selle üle, kas müüdud sõiduk vastas lepingutingimustele ja kas hageja oli kehtivalt müügilepingust taganenud. Kohtu hinnangul ei vastanud sõiduk täiel määral lepingutingimustele, mistõttu oli hagejal õigus müügilepingust taganeda ning kostjalt nõuda 5 000 euro tagastamist. Pooled ei leppinud müügilepingus kokku, missugustele tingimustele peab müüdav auto vastama. Samas oli hagejal õigus tugineda lepingueelsetel läbirääkimistel talle avaldatud teabele auto omaduste kohta, sh müügikuulutuses märgitule ja selles kajastatud läbisõidule. Kohtule esitatud tõenditest ei olnud võimalik tuvastada, et pooled leppisid kokku muudes müüdava auto tingimustes peale müüdava auto läbisõidu. SS ja MM vastupidist väitvad kirjalikud selgitused ja MM ütlused ei olnud piisavalt veenvad, et kohus oleks saanud tuvastada, millistele konkreetsetele omadustele väitis kostja või müügiplatsi töötaja müüdava auto vastavat. Müügikuulutusest nähtus teave selle kohta, et müüdava auto läbisõidumõõdiku näit pidi olema 188 900 km. Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtunud, et kostja oleks juhtinud tähelepanu sellele, et kuulutuses avaldatud auto läbisõidumõõdiku näit ei pruugi olla õige. Seega pidi müüja andma üle sõiduki, mille läbisõit oli 188 900 km ja muus osas pidi auto vastama eelkirjeldatud parameetritega auto keskmisele kvaliteedile. Silberauto ja riiklikult tunnustatud eksperdi RP arvamusega oli tõendatud, et sõiduki läbisõit 06.02.2017 seisuga ei vastanud müügikuulutuses avaldatule, vaid oli oluliselt suurem, s.o 188 900 km asemel ca 350 000 km. Seega ei vastanud sõiduki läbisõit kokkulepitud tingimustele ja müüja oli selles osas müügilepingut rikkunud. Kostja teadmine oma kohustuse rikkumisest ega asja puudusest ei välistanud kostja vastutust. Hagiavalduse kohaselt esines autol peale ebaõige läbisõidumõõdiku näidu muid varjatud puudusi, s.t mootorist lekkis vedelikke, mis vajasid täpsemat tuvastamist, vahetust vajasid tagumised šarniirid (silikoonpuksid), roolilatt, turbo, parempoolne esiamortisaator. Kohtu hinnangul oli tõendatud, et nimetatud vead esinesid 04.05.2017, kuid mitte enne 06.02.2017 tehingute tegemist. Nimelt läbis sõiduk nii 07.02.2017 kui ka 28.11.2017 tehnoülevaatuse. Samas kontrollitakse tehnoülevaatusel juhtimisseadeid, sh roolilatti, lekkeid, amortisaatoreid, pukse. Kohus möönas, et kuna kostja müüs lubatust oluliselt suurema läbisõiduga sõiduki, võisid hageja poolt esile toodud vead tekkida ja olla seotud auto suurema kulumisega. Samas ei saanud nõustuda hageja väitega, et ülal nimetatud puuduste tõttu oli sõiduk sõidukõlbmatu, sest sõiduk oli tehnilise kontrolli läbinud ja hageja oli autoga sõitnud ligikaudu 25 000 km. Kuivõrd müügilepingu p-st 2.3 tulenes hagejale sõiduki ülevaatamise kohustus selle vastuvõtmisel ja tegu ei olnud tarbijalemüügi lepinguga, võisid pooled kokku leppida asja ülevaatamise kohustuses. Samas ei nähtunud viidatud punktist, et hagejal oli kohustus kontrollida sõiduk üle spetsialisti abil. Ostja ei pea eeldama, et talle antakse üle lepingutingimustele mittevastav asi ning rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama asjatundja. Seega sõiduki ebaõiget läbisõitu kostja sõiduki ülevaatamisel tuvastama ei pidanud.

Hageja teatas kostjale sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul. Läbisõidumõõdiku näidu ebaõigus tuvastati 12.05.2017 ja hageja esitas kostjale müügilepingust taganemise avalduse 13.07.2017. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et hageja teavitas kostjat sõidukil esinevast puudusest varem kui taganemisavalduse tegemisega. Kahekuuline aeg ei olnud ebamõistlikult pikk lepingutingimustele mittevastavusest teatamiseks. VÕS § 188 lg-s 1 sätestatud taganemise formaalsed eeldused olid täidetud. Tulenevalt VÕS § 365 lg-st 1 ja liisinguvõtja nõusolekust lepingust taganemiseks, oli hagejal õigus esitada kostjale müügilepingust taganemise avaldus, mille hageja 13.07.2018 kostjale ka esitas. Esinesid ka taganemise materiaalsed eeldused (VÕS § 116 lg 1). Kostja rikkus müügilepingut, kui müüs sõiduki, mille läbisõidumõõdiku näit ei vastanud tegelikkusele ja oli lubatust ligi kaks korda suurem. Läbisõit on üks olulisemaid parameetreid kasutatud auto ostmisel ja selle hinna kujunemisel. Üldteada on asjaolu, et auto kulumine on otseses seoses selle läbisõiduga. Sellist puudust ei ole võimalik kõrvaldada täiendava tähtaja andmisega. Samuti vaidlesid pooled selle üle, kas hageja kahjunõue oli põhjendatud. a. Maakohus oli seisukohal, et hageja nõue autole tehtud kulutuste hüvitamiseks 659,49 euro ulatuses ei olnud põhjendatud nii kahju hüvitamise sätete (VÕS § 101 lg 1 p 3, § 127 lg 1, § 128 lg-d 1- 3) kui ka VÕS § 191 lg 2 kohaselt ja tuli jätta rahuldamata. Tuvastatav ei olnud põhjuslik seos hageja kantud väidetava kahju ja kostja lepingurikkumise vahel. Kahju tekkimist oleks olnud võimalik jaatada olukorras, kus hageja oleks kandnud kulutusi selliste puuduste tuvastamiseks ja kõrvaldamiseks, mis ei olnud tavapärased autol, mis oli läbinud 188 900 km. Praegusel juhul esitas hageja kohtule kulu kandmist tõendavad dokumendid ja selgitused selle kohta, milliseid töid tehti, kuid tõendamist ei leidnud asjaolu, et tegemist oli sellise kuluga, mida hageja kandis kostja lepingurikkumise tõttu, s.t tegemist oli selliste puuduste tuvastamise ja likvideerimisega, mida 188 900 km läbinud autodel tavapäraselt ei esine. Ka ei olnud võimalik rahuldada nõuet VÕS § 191 lg 2 alusel, sest selle eelduseks oleks olnud eseme tagastamine või selle väärtuse hüvitamine. Lepingust taganemisega muutus kehtetuks küll auto müügileping, kuid mitte asjaõigusleping. Hageja ja liisinguandja ei tagastanud kohtule teadaolevalt sõiduki valdust ja omandit kostjale. b. Kostja vastu esitatud 360 euro suurune kahjunõue oli põhjendatud ja kuulus rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 128 lg 3 alusel. Hageja kandis kulusid õigusabile enne hagi esitamist kohtule kolme tunni ulatuses tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandus käibemaks. Professionaalse õigusabi kasutamine kohtueelses staadiumis oli mõistlik. Juhuks kui kohus rahuldab hagi osaliselt või täielikult, esitas kostja protsessuaalse tasaarvestuse avalduse, milles kostja palus tasaarvestada kostja kasutuseelise nõue hageja vastu. Kohtu hinnangul tuli see osaliselt rahuldada. Varasem kohtupraktika pidas kohaseks arvestada kasutuseelist vahemikus 0,4-1% auto müügihinnast iga 1 000 km kohta, kusjuures arvesse tuli võtta ka sõidukil esinenud puudusi. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus kohaseks arvestada kasutuseelise arvutamisel mitte 1% auto hinnast vaid 0,6%. Hageja läbis autoga 25 586 km ning kostja võttis kasutuseelise arvutamisel aluseks 25 000 km, mis oli kohtu hinnangul lubatav. Auto müügihind oli 5 000 eurot. Järelikult moodustasid kasutuseelised 750 eurot. Tasaarvestuse avaldus ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Sõidukil esinevaid puudusi oli võimalik kasutuseelise arvutamisel arvestada, mida kohus ka tegi. Hageja kulutusi rendiautole ei tõendanud. Kostja kasutuseelise nõue muutus sissenõutavaks 20.07.2017. Tasaarvestuse tulemusena oli hageja nõude jäägiks 4 610 eurot (5 000+360-750).

Hageja viivisenõue tuli rahuldada osaliselt. Hageja arvestas viivist õigesti alates 21.07.2017. Kuni 07.09.2017 oli viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kogunenud tasaarvestuse jäägilt 4 610 eurolt 49,51 eurot. Hageja oli õigustatud nõudma tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel ka lisanduvat viivist pärast hagi esitamist kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud tuli TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi rahuldamise ulatust arvestades jätta 76,62% ulatuses kostja kanda ja 23,38% ulatuses hageja kanda. Hageja põhjendatud menetluskulude suurus oli 3 630 eurot, millest 76,62% oli 2 781,31 eurot. Kostja põhjendatud menetluskulude suurus oli 2911 eurot, millest 23,38% oli 680,59 eurot. Vastastikuste nõuete tasaarvestamise tulemusena kuulus kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulude hüvitis 2 100,72 eurot. Sellelt tuli välja mõista ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja apellatsioonkaebus

tegelikku läbisõitu müümise hetkel. Sõiduk oli sõidukõlbulik. Müügilepingu järgi oli kostjal kohustus sõiduk üle vaadata ning kostja ei pidanud teadma, et läbisõidumõõdiku näit ei vastanud tegelikkusele. Kostjalt kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmine ei olnud põhjendatud. Kostjale ei toimetatud kätte hageja esindaja koostatud taganemisavaldust. Ka hageja põhinõuete rahuldamise korral ei saanud hagejal olla kostja vastu viivisenõuet, sest raha tagasimaksmise kohustus lepingust taganemise korral tekkis sõiduki tagastamisest. Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja tasaarvestuse avalduse 500 euro ulatuses. Põhjendatud ei olnud kasutuseelise arvutamisel lähtuda koefitsiendist 0,6% sõiduki müügihinnast 1 000 kilomeetri kohta. Sõiduki läbisõit ei mõjutanud sõiduki kasutamist selliselt, et vajalik oleks olnud kasutuseelise väärtuse vähendamine 0,4% võrra. Sõiduk oli tehniliselt korras. Vastused apellatsioonkaebustele

Asjaolu, et liisinguandja allkirjastas müügilepingust taganemise nõusoleku 29.08.2017, kuid hageja edastas kostjale taganemise avalduse 13.07.2017, ei muutnud taganemise avaldust tühiseks. Iseenesest on õige, et vastavalt VÕS § 365 lg-le 2 on liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul. Samas on TsÜS § 111 lg 1 teises lauses sätestatud, et nõusolek võib olla tehingu tegemisele eelnev või antud tagantjärele (heakskiit). Praegusel juhul toimus liisinguandja poolt nõusoleku andmine tagantjärele heakskiidu vormis. Seega oli kostjale 13.07.2017 esitatud taganemise avaldus kehtiv. Sõidukil esines oluline puudus, kuivõrd selle tegelik läbisõit oli oluliselt suurem kui kajastus sõiduki müügikuulutusel. Nimelt nähtus müügikuulutuselt, et sõiduki läbisõidumõõdiku näit oli 188 900 km, kuid pärast u 6 200 km läbimist tuvastati, et sõiduki tegelik läbisõit oli 372 659 km (I kd lk 30). Seda, et sõiduki tegelik läbisõit oli oluliselt suurem, kui nähtus sõiduki läbisõidumõõdikult, kinnitas ka ekspert RP, kelle väitel oli sõiduki tegelik läbisõit pärast 25 586 km läbimist vähemalt 372 659 km (II kd lk 18-45). Kostja küll väitis, et spetsialistide tuvastatud sõiduki tegelik läbisõit ei pruukinud olla tõene, sest kui panna teiselt kasutatud sõidukilt immobilaiser, siis on võimalik, et näit on teise sõiduki oma, kuid selle kohta, et sõidukil oli teise kasutatud sõiduki immobilaiser, tõendeid ei esitanud. Menetluses ei tuvastatud küll sõiduki täpset läbisõitu müügitehingu toimumise ajal, kuid see ei vääranud seisukohta, et läbisõidumõõdiku näit ja sõiduki tegelik läbisõit erinesid üksteisest olulisel määral, s.o ca 46% võrra. Kostja väide, et tema kajastas müügikuulutusel läbisõidumõõdiku näidu väitmata, et see on sõiduki tegelik läbisõit, ei andnud alust järeldada, et kostja ei müünud olulise puudusega asja. Hagejal oli õigus tugineda sõiduki läbisõidu hindamisel müügikuulutusel märgitud läbisõidumõõdiku näidule. Kui kostja ei oleks soovinud reklaamida sõidukit ja muuta see ostjatele atraktiivsemaks läbisõidu kaudu, oleks kostja võinud läbisõidumõõdiku näidu müügikuulutuses märkimata jätta või müügilepingus kajastada, et läbisõidumõõdiku näit ei pruugi tõele vastata. Kuivõrd kostja seda ei teinud ja tõendatud oli, et sõiduki läbisõit erines kokkulepitust ca 46% võrra, samas kui on üldteada, et sõiduki läbisõit on üheks määravamaks komponendiks ostuotsustuse tegemisel, kuna sellest sõltub nii sõiduauto müügihind kui ka selle võimalik tehniline olukord, asus maakohus õigesti seisukohale, et sõidukil esines oluline puudus. Siinkohal ei olnud oluline, et sõidukit oli võimalik eesmärgipäraselt kasutada. Samuti ei mõjutanud eelnevat järeldust asjaolu, et müügilepingus oli kokku lepitud liisinguvõtja kohustuses sõiduki vastuvõtmisel see täielikult üle kontrollida ja veenduda selle komplektsuses ja seisukorras (I kd lk 8). Kõnealune sõiduki oluline puudus ei olnud tuvastatav pelgalt ülevaatamise käigus; ebakõla läbisõidumõõdiku näidu ja tegeliku läbisõidu vahel sai kindlaks teha üksnes asjatundja abil ning spetsiaalseid seadmeid kasutades. Sellise ülevaatuse teostamise kohustuses pooled omavahel kokku ei leppinud, s.t hageja ei pidanud otsima varjatud puudusi, mida ei olnud võimalik tuvastada visuaalse vaatluse käigus ega rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks. Iseenesest on usutav, et kuna tegu oli veaga, mille tuvastamine nõudis eriteadmisi ja -vahendeid ning kostja ei olnud sõiduki algupärane omanik, ei pruukinud ka kostja vea olemasolust teada. Samas ei näe VÕS § 218 ega ka üldine võlaõigusseaduse lepingulise vastutuse süsteem vastutuse eeldusena ette kohustuse rikkuja teadmist oma kohustuse rikkumisest ega asja puudusest (vt ka Riigikohtu 25.10.2004 otsust asjas nr 3-2-1-115-04, p 24).

Kostja ei nõustunud ka 360 euro suuruse kahjunõude hüvitamisega, kuid seda üksnes põhjusel, et ta ei saanud kohtueelselt saadetud taganemise avaldust kätte. Ringkonnakohus leidis ülal, et selle väitega tuli jätta arvestamata selle hilinenult esitamise tõttu. Seega ei toonud kostja esile ühtegi veenvalt põhjust, miks tuleks maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt tagasitäitmise võlasuhte raames välja sõiduki ostuhinna 5 000 eurot ja kahju 360 eurot.

sõiduki valdust ja omandit kostjale, ei saanud VÕS § 191 lg 2 alusel hageja kulutuste hüvitamise nõuet rahuldada. Ringkonnakohus on seisukohal, et kirjeldatud nõude esitamiseks ei pea auto olema tingimata tagastatud. Nõuet ei saa viidatud sätte alusel rahuldada juhul, kui ostja on keeldunud sõiduki tagastamisest. Praegusel juhul ei olnud hagejal vastuväiteid sõiduki tagastamisele. Nii on ta juba 13.07.2017 taganemisavalduses avaldanud, et tagastab sõiduki pärast ostuhinna tagastamist (I kd lk 35 pöördel) ja seda tahet korranud apellatsioonkaebuses (III kd lk 2). Seisukoht, et sõidukile tehtud kulutusi on võimalik nõuda alles pärast sõiduki tagastamist, on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kuivõrd poolte vaheline vaidlus jääks ammendavalt lahendamata ja lõpliku selguse saamiseks tuleks taas pärast ostuhinna ning sõiduki vastastikust tagastamist kohtu poole pöörduda kulutuste hüvitamiseks. Kusjuures nõude esitamise võimalikkus jääks prognoosimatusse tulevikku, kuivõrd sõltuks lõppastmes sellest, millal müüja tagastab tervikuna ostuhinna. Nimelt on VÕS § 189 lg-st 1 ja § 111 lg-st 1 tulenevalt ostjal võimalik viivitada müüdud eseme tagastamisega, kuni selle eest tasutud ostuhind on temale tagastatud. Muude summade (v.a intressi) tasumisega viivitamisel ei ole ostjal õigust müüdud ese tagastamata jätta. Hageja kandis sõidukile kulutusi 656,49 euro ulatuses, mis olid tõendatud kuludokumentidega (I kd lk 20-24 pöördel). Viidatud summa ulatuses teostati sõidukil erinevaid defekteerimisi ja vahetati mitmeid sõiduki osi (nt esisilla õõtshoob, tagumised stabilisaatori puksid, piduriklotsid, kütuse tagasivoolu voolik, vabajooksu sidur, õlifilter, erinevad padjad, termostaat, juhtrullik, esirattalaager, soonrihm jms), samuti teostati lukksepatöid, remonditi pihustit ning mootori- ja toiteseadmeid. Kõik viidatud kulutused olid seostatavad vaidlusaluse sõidukiga ning olid vajalikud, mistõttu tuleb need kostjalt välja mõista.

- Hageja tasus riigilõivu 200 eurot ja maksis õigusabi osutajale 750 eurot (6 tundi 15 minutit tunnihinnaga 100 eurot + km). Õigusabi osutaja koostas apellatsioonkaebust 2 tundi 30 minutit ja vastas vastaspoole apellatsioonkaebusele 3 tundi 45 minutit. Riigilõivu tasumine apellatsioonkaebuse esitamisel oli vältimatu ja vajalik kulutus. Arvestades vaidluse sisu ja mahtu, erinevate väidete ja vastuväidete rohkust ning samas dokumentide kontsentreeritust, on menetluskulude nimekirjas märgitud hageja esindaja ajakulu toimingute tegemisel täiel määral põhjendatud. Samuti on mõistlik ja kooskõlas turusituatsiooniga hageja esindaja tunnitasumäära. - Kostja tasus riigilõivu 425 eurot ja maksis õigusabi osutajale 960 eurot (8 tundi tunnihinnaga 100 eurot + km). Õigusabi osutaja tutvus kohtuotsusega 1 tunni, vastaspoole apellatsioonkaebusega 1 tunni, koostas apellatsioonkaebust ja vastas hageja apellatsioonkaebusele 5 tundi 30 minutit ning tutvus hageja vastusega 30 minutit. Hageja oli seisukohal, et viidatud ulatuses õigusabi osutamine oli põhjendamatu, kuid ei toonud välja, mis oli tema hinnangul ülemäärane. Arvestades kohtuotsuse mahukust, vastaspoole apellatsioonkaebuse asjakohasust, vastaspoole apellatsioonkaebusele esitatud vastuse sisukust ja suurt kaalu ning kostja apellatsioonkaebusele esitatud vastuse mahtu, on menetluskulude nimekirjas märgitud kostja esindaja ajakulu toimingute tegemisel täiel määral põhjendatud. Samuti on mõistlik ja kooskõlas turusituatsiooniga kostja esindaja tunnitasumäära. Kuivõrd kohus jättis hageja menetluskulud 87,5% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 4 007,5 euro suurune menetluskulude hüvitis ((3 630+950)x0,875). Kostja menetluskulud jättis kohus 12,5% ulatuses hageja kanda, mistõttu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 533,9 euro suurune menetluskulude hüvitis ((2 911+1 360)x0,125). Kooskõlas TsMS § 445 lg-ga 1 tasaarvestab ringkonnakohus poolte vastastikused menetluskulu hüvitise nõuded, mille tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3 473,6 euro suurune menetluskulude hüvitis (4 007,5-533,9). Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 määrab kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.