21. detsember 2018. a Pärnu Maakohtu Rüütli kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-17-13275
Tsiviilasi
Anneli Suuderi hagi Rode Ree vastu tehingu alusel saadu tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
6565,80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Anneli Suuder, isikukood 48211106023, elukoht Akadeemia tee 22 – 18, Tallinn, 12611 Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Rainer Kuulme, Advokaadibüroo Lillo ja Partnerid, Pärnu mnt 10, 10148, Tallinn, e-post: [email protected] Kostja: Rode Ree, isikukood 39105204234, elukoht Kasemetsa 6 – 2, Kilksamaa, Tori vald Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Margo Põbo, Advokaadibüroo Sempes, Vanapargi 6, Pärnu 80019, e-post: [email protected]
Kohtuistungite toimumise ajad
RESOLUTSIOON
14.06.2018 ja 27.11.2018
1.Rahuldada Anneli Suuderi 48211106023) hagi Rode Ree 39105204234) vastu osaliselt.
(isikukood (isikukood
2.Mõista Rode Reelt Anneli Suuderi kasuks välja 5360 eurot, mis koosneb 06.02.2017 müügilepingu nr PML70206-2 alusel saadud 5000 euro tagastamise nõudest ja kahjuhüvitisest 360 eurot.
Tsiviilasi nr 2-17-13275 Suuderi vastu kasutuseelise tasaarvestamiseks summas 750 eurot.
nõude
4.Tasaarvestada vastastikused nõuded, mille tulemusena mõista Rode Reelt Anneli Suuderi kasuks välja 4610 eurot.
5.Mõista Rode Reelt Anneli Suuderi kasuks välja viivis 49,51 eurot perioodi 21.07.2017 – 07.09.2017 eest p-s 2 nimetatud võlgnevuse tasumisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Mõista Rode Reelt Anneli Suuderi kasuks välja viivis p-s 2 nimetatud summalt (4610 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 07.09.2017 kuni võlgnevuse täieliku täitmiseni.
7.Jätta rahuldamata Anneli Suuderi hagi Rode Ree vastu 659,49 euro väljamõistmiseks.
9.Menetluskulud jätta 76,62 % ulatuses kostja kanda ja 23,38 % ulatuses hageja kanda.
10.Määrata kindlaks hageja Anneli Suuderi menetluskulud summas 3630 eurot (kolm tuhat kuussada kolmkümmend eurot), millest kostja Rode Ree kanda jääb 2781,31 eurot (kaks tuhat seitsesada kaheksakümmend üks eurot ja 31 senti).
11.Määrata kindlaks kostja Rode Ree menetluskulud summas 2911 eurot (kaks tuhat üheksasada üksteist eurot), millest hageja Anneli Suuderi kanda jääb 680,59 eurot (kuussada kaheksakümmend eurot ja 59 senti).
12.Välja mõista lõplikult vastastikuste nõuete tasaarveldamise korras Rode Reelt Anneli Suuderi kasuks menetluskulud summas 2100,72 eurot (kaks tuhat ükssada eurot ja 72 senti).
13.Menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Tsiviilasi nr 2-17-13275
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
KIRJELDAV OSA
Hageja seisukohad:
1.Pärnu Maakohtu menetluses on hageja hagi kostja vastu tehingu alusel saadu tagastamise, kahju hüvitamise ja viivise nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja müüjana, Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu ostjana ja liisinguandjana ning hageja liisinguvõtjana 06.02.2017 müügilepingu nr PML70206-2. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitas hageja kohtule müügilepingu nr PML70206-2, I kd, tl 8 – 9). Nimetatud lepingu alusel müüs kostja liisinguandjale sõiduauto MercedesBenz C220 (edaspidi auto) hinnaga 5000 eurot. Liisinguandja ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingu alusel anti auto hageja kasutusse. Nimetatud asjaolu kohta esitas hagejakohtule tõendina liisingulepingu nr PL70206-2, I kd tl 11 – 18. Hageja sai auto otsese valduse 06.02.2017. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitas hageja tõendina liisingulepingu nr PL70206-2 lisa nr 2 (I kd, tl 7).
3.Kostja teavitas hagejat enne p-s 2 nimetatud tehingute tegemist, et sõidukil on vaja vahetada üks õõtshoob, kuid ülejäänud osas pidi sõiduk olema korras. Nimetatud asjaolu kohta esitas hageja Margit Aasla ja Silver Kiviselja seletuskirjad (I kd, tl 144 ja 146) ja seletuskirjade täpsustuse (I kd, tl 180). Samuti taotles hageja Margit Aasla ja Silver Kiviselja tunnistajana ülekuulamist. Silver Kiviselja ülekuulamisest loobus hageja kostja nõusolekul 27.11.2018 istungil. Kohus kuulas tunnistaja üle 27.11.2018 toimunud kohtuistungil (II kd tl 99 – 99 pöördel). Vastavalt müügikuulutusele pidi auto läbisõit olema 188 900 km. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitas hageja tõendina auto müügikuulutuse väljatrüki (I kd, tl 19).
4.Pärast p-s 2 nimetatud tehingute tegemist ilmnesid autol erinevad varjatud puudused. Puudused hakkasid ilmnema vahetult pärast auto otsese valduse saamist hageja poolt. Puuduste kõrvaldamiseks ja tuvastamiseks tasus hageja 656,49 eurot. Nimetatud asjaolude tõendamiseks esitas hageja kuluarved erinevatelt äriühingutelt, I kd, tl 20 – 24 pöördel), samuti Karla Auto O. K. OÜ selgituse arve kohta (I kd, tl 147), RemAuto OÜ selgituse arve kohta (I kd, tl 148), Lesven OÜ selgituse arve kohta (I kd, tl 149), 12.06.2017 tuvastas Silberauto Eesti AS, et auto tegelik läbisõit on 372 659 eurot. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitas hageja 12.06.2017 teavituskirja ja selle lisad (I kd,
Tsiviilasi nr 2-17-13275 tl 27 – 30). Samuti esineb Silberauto Eesti AS hinnangul autol veel puudusi, mille kõrvaldamise hind on 6747,57 eurot ja mille kõrvaldamiseta ei ole auto sõidukõlbulik. Hageja esitas nimetatud asjaolu kohta Silberauto Eesti AS pakkumise nr 302MP060966, I kd tl 25 – 45). Täiendavalt esitas hageja riiklikult tunnustatud eksperdi Raul Põdersalu arvamuse (II kd, tl 18 – 23). Täiendavalt kuulas kohus Raul Põdersalu tunnistajana üle 27.11.2018 toimunud kohtuistungil. Hageja pöördus õigusabi saamiseks advokaadibüroo Lillo & Partnerid poole, millega seoses tekkisid hagejal kulutused õigusabile summas 360 eurot. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitas hageja kohtule OÜ Advokaadibüroo Lillo & Partnerid arve nr 513 – 2017 (I kd, tl 32). Õigusabi oli vajalik, kuna kostja keeldus autol esinevate puuduste parandamisest.
5.13.07.2017 esitas hageja kostjale taganemisavalduse, millega hageja taganes liisinguandja nimel müügilepingust ja nõudis kostjalt auto müügihinna tagastamist ja kahju hüvitamist, s.t auto remondiks ja puuduste tuvastamiseks tehtud kulutuste ja õigusabikulude hüvitamist. Hageja ei oleks autot liisida soovinud, kui ta oleks teadnud, et auto läbisõit on müügikuulutuses avaldatust suurem. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitas hageja kohtule 13.07.2017 taganemisavalduse (I kd, tl 33 – 36). Liisinguandja on andnud hagejale omapoolse nõusoleku müügilepingust taganemiseks. Nimetatud asjaolu kohta esitas hageja liisinguandja 29.08.2017 nõusoleku (I kd, tl 38). Kostja ei ole hageja nõudeid täitnud.
6.Hageja on seisukohal, et kostja on rikkunud VÕS § 217 lg-t 1, s.t müüdud auto ei vastanud lepingutingimustele. Autol on varjatud puudused ja need on olulised. Puuduste kõrvaldamiseta ei ole autot võimalik kasutada. Auto läbisõiduga seotud puudust ei ole võimalik kõrvaldada. Hagejal ei olnud kohustust vaadata auto üle spetsialisti kaasabil ja selle tegemata jätmine ei vabasta kostjat vastutusest. Kostja vastutab autol esinevate puuduste eest VÕS § 218 lg 1 ja 2 alusel. Kostja sõlmis auto müügilepingu, tegutsedes oma majandus- ja kutsetegevuses, millest tulenevalt tuleb eeldada, et autol esinesid puudused juba müügilepingu sõlmimise ajal VÕS § 218 lg-s 2 sätestatu kohaselt. Kostja tegeleb sõidukite müügiga ja tegemist on tema tavapärase majandustegevusega. Oma väite tõendamiseks esitas hageja portaali www.auto24.ee 19.03.2018 vastuse kostja poolt avaldatud müügikuulutuste sageduse kohta koos kuulutustega (I kd, tl 109 – 113 pöördel), Maanteeameti poolt edastatud registriväljavõtted kostja nimele liiklusregistris registreeritud sõidukitest, registreeritud olnud ja võõrandatud sõidukitest (I kd, tl 116 – 122), kostja pangakonto väljavõtte (I kd tl 195 – 197 pöördel) ja Maanteeameti 25.06.2018 vastuse koos lisadega (I kd tl 200 – 207).
7.Hageja nõue müügihinna tagastamiseks on esitatud VÕS § 189 lg 1 alusel. Hageja kahju, mis seisneb sõidukile tehtud kulutustes summas 656,49 eurot tugineb VÕS § 101 lg 1p-le 3, VÕS § 127 lg-le 1 ja VÕS § 191 lg-le 2.
8.Hageja on esitanud viivise nõude nii müügihinna tagastamise kui ka kahju nõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates taganemisavalduse esitamisest, s.o 13.07.2017 kuni kohustuste täieliku täitmiseni vastavalt TsMS § 367.
9.Hageja vaidles vastu kostja kasutuseelise nõudele ja tasaarvestusavaldusele (vt käesoleva kohtuotsuse p 16), asudes seisukohale, et tasaarvestus on tehtud vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti on põhjendamatu, et kostja lähtus kasutuseelise arvutamisel 5000 eurost (auto müügihind), sest arvestades autol olnud puudusi, pidi auto väärtus olema väiksem. Samuti on põhjendamatu võtta kasutuseelise arvutamisel aluseks 1%
Tsiviilasi nr 2-17-13275 müügihinnast. Riigikohus on pidanud põhjendatuks võtta arvesse vahemikku 0,4 – 1%, mitte konkreetselt 1%. Kostja seisukohad:
10.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see täies ulatuses rahuldamata. Kostja on seisukohal, et autol ei olnud selliseid varjatud puudusi, mis oleksid õigustanud lepingust taganemist.
11.Hageja ei ole tõendanud, et varjatud puudused oleksid esinenud auto müügi hetkel. Tarbijalemüügi sätted ei kohaldu, kuna kostja ei müünud autot oma majandus- ega kutsetegevuses. Hageja poolt esitatud tõendid ei tõenda kostja tegutsemist majandus- või kutsetegevuses. Kostja müüs oma isiklikus kasutuses olnud sõiduki.
12.Kostja ei saa vastutada auto ebaõige läbisõidunäidu eest, kuna kostja ei olnud auto ebaõigest läbisõidust teadlik. Kostja lähtus läbisõidu osas auto odomeetri näidust.
13.Hageja poolt esile toodud muud puudused on tingitud auto kasutamisest tema poolt, mille eest kostja ei vastuta. Hageja on autot kasutanud rohkem kui 6200 km ja kõik kulutused on seotud tavapäraste kuluosade vahetusega. Hageja liisis kasutatud auto mitte uue auto. Riigikohus on selgitanud, et kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine (RKTKo 2-15-18987). Kostja ei kinnitanud hagejale, et sõidukil ei ole muid puudusi peale vajaduse vahetada üks õõtshoob. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitas kostja kohtule taotluse kuulata tunnistajana üle Urmas Hübbe. Kohus kuulas Urmas Hübbe üle 27.11.2018 kohtuistungil (II kd, tl99 pöördel – 100).
14.Hageja väide, et auto ei ole kasutuskõlblik, on ebaõige, sest auto läbis novembris 2017 kohustusliku tehnokontrolli. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitas kostja kohtule väljatrüki sõiduki taustakontrollist (II kd, tl 10 – 11 pöördel) Samuti on hageja järjepidevalt autot kasutanud. Nimetatud asjaolu kohta esitas kostja kohtule tõendina hageja poolt esitatud foto sõiduki odomeetri näidust (I kd, tl 152)
15.Juhul, kui asuda seisukohale, et autol esinesid varjatud puudused, siis on hageja rikkunud auto ülevaatamise kohustust müügilepingu sõlmimisel. Hageja kohustus vaadata auto spetsialisti kaasabil üle tulenes poolte vahel sõlmitud müügilepingu p-st 2.3.
16.Juhuks, kui kohus hagi rahuldab, esitas kostja tasaarvestusavalduse hageja rahaliste nõuetega summas 1250 eurot, mis seisneb hageja poolt saadud kasutuseelisest. Kostja arvutas kasutuseelise, tuginedes Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-29-17 p-des 15 – 18 esitatud seisukohtadele. Kostja arvutas kasutuseelised järgmiselt: 5000 eurot (auto müügihind)* 25 (läbitud kilometraaž rohkem kui 25 0000) * 0,01=1250,00 eurot.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS
17.Kohus, tutvunud asja materjalidega, on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
Tsiviilasi nr 2-17-13275
18.Kohus tuvastab, et 06.02.2017 sõlmisid Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu ja hageja kapitalirendi tüüpi liisingulepingu (edaspidi nimetatud liisinguleping) vastavalt VÕS §
361.Vastavalt lepingu p-le 1.2 oli liisinguesemeks Mercedes-Benz C 220, VIN kood WDB2032081F672141. Kohus tuvastab nimetatud asjaolud liisingulepingu nr PL70206-2 alusel (I kd tl 11 - 18). Kohus tuvastab, et 06.02.2017 sõlmisid kostja müüjana ja PõhjaEesti Hoiu-laenuühistu müügilepingu (edaspidi nimetatud müügileping) vastavalt VÕS § 208 lg-le 1. Lepingu p 1.1 kohaselt müüs hageja Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistule auto Mercedes-Benz C 220 (VIN kood: WDB2032081F672141). Sama lepingu p-dest 1.3 ja 1.4 nähtub, et auto võõrandati hinnaga 5000 eurot. Nimetatud asjaolud nähtuvad kohtule esitatud müügilepingust nr PML70206-2 (I kd tl 7 – 9). Nii hageja kui kostja käsitasid kohtumenetluse kestel müügilepingut müügilepinguna ja liisingulepingut liisingulepinguna.
19.Hageja väitis, et kostja müüs auto oma majandus-ja kutsetegevuses. Samuti oli kostja seisukohal, et ta ei müü autosid oma majandus- ja kutsetegevuses, vaid ta on müünud enda kasutuses olnud vanu autosid. Kohus ei nõustu hageja väitega, et kostja müüs auto, tegutsedes oma majandus- ja kutsetegevuses. Kohus on seisukohal, et tarbijamüügilepingu sätted ei ole seetõttu kohaldatavad. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis 06.02.2017 müügilepingu füüsilise isikuna, mis nähtub müügilepingu tekstist. Kuigi Riigikohus on oma 30.09.2014 lahendis nr 3-2-1-66-14 pidanud võimalikuks, et ka füüsiline isik võib tehingu teha tegutsedes oma majandus-või kutsetegevuses, tuleb vastavalt sama lahendi p-s 16 esitatu kohaselt võtta majandus-või kutsetegevuse tuvastamisel arvesse mitmeid kriteeriume, nagu müügilepingute sõlmimise püsivus ja maht. Samuti tuleb hinnata lepingute põhitingimusi, tehingupoolte vahelisi suhteid ja lepingu sõlmimise asjaolusid. Hageja esitas oma väite sisustamiseks järgmised asjaolud: kostja ei müünud tema isiklikus kasutuses olnud sõidukit, sest sõiduki võttis Eesti liiklusregistris esimest kord arvele hageja, kostja selgitas hagejale, et tal on remonditöökoda ja ta on auto täielikult korda teinud, kostja müüb tavapäraselt sõidukeid. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja portaali www.auto24.ee 19.03.2018 vastuse kostja poolt avaldatud müügikuulutuste sageduse kohta koos kuulutustega (I kd, tl 109 – 113 pöördel), Maanteeameti poolt edastatud registriväljavõtted kostja nimele liiklusregistris registreeritud sõidukitest, registreeritud olnud ja võõrandatud sõidukitest (I kd, tl 116 – 122), kostja pangakonto väljavõtte (I kd tl 195 – 197 pöördel) ja Maanteeameti 25.06.2018 vastuse koos lisadega (I kd tl 200 – 207). Kohus tuvastab eeltoodud dokumentide alusel, et perioodil 2015 – 2018 on kostja võõrandanud 2 autot, tema nimele on registreeritud 2 autot ja ajutiselt on registrist kustutatud 2 autot. Kostja on avaldanud sama perioodi jooksul ühe auto müügikuulutuse, kuid auto omand ei ole muutunud ning see on ajutiselt registrist kustutatud ning ühe müügikuulutuse auto kohta, mis ei ole talle kuulunud, kuivõrd Maanteeameti vastusest ei nähtu, et müügikuulutuses pakutud Opel Astra oleks olnud kunagi kostja nimele registreeritud. Maanteeameti poolt 25.06.2018 kohtule esitatud taotluse sõiduki registreerimiseks alusel tuvastab kohus, et auto Eestis registreerimist taotleti Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu nimele. Seega on tõendatud hageja väide, et auto registreeriti Eestis Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu nimele ega ole olnud kostja nimele registreeritud. Kostja
Tsiviilasi nr 2-17-13275 pangakonto väljavõttest perioodi 2016 – 2018 kohta ei nähtu peale vaidlusaluse tehingu ühtegi makset, mis viitaks autode müügist saadud tulule. Kohus on seisukohal, et tuvastatud autode müümise sagedusest, s.o kolme aasta jooksul on kostja võõrandanud kaks sõidukit, lisaks on kostja proovinud müüa kahte teist autot, ei ole võimalik järeldada, et kostja müüks tavapäraselt sõidukeid. Kohtu hinnangul viitab autode müügisagedus pigem sellele, et kostja on müünud siiski enamjaolt enda kasutuses olnud vanemaid sõidukeid, nagu kostja on ka väitnud. Kohus peab usutavaks, et vanemate sõidukite ostmise ja kasutamise puhul võib nende müügisagedus olla tihedam kui uute sõidukite puhul. Kohus on seisukohal, et eelnimetatud tõendite alusel ei ole võimalik järeldada, et kostja tegutses vaidlusalust autot müües oma majandus-või kutsetegevuses. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostjal oleks auto remondi töökoda. Kuna kohus ei tuvastanud, et kostja oleks vaidlusaluse auto müünud oma majandus- ja kutsetegevuses, siis ei kohaldu antud asjas tarbijamüügi sätted.
20.Hageja väitel ei vastanud kostja poolt müüdud auto lepingutingimustele ja ta on liisinguandja nõusolekul müügilepingust kehtivalt taganenud, kuna auto ei vastanud olulisel määral lepingu tingimustele. Kostja vaidles hageja väitele vastu. Selleks, et hinnata lepingust taganemise kehtivust, tuleb tuvastada, kas täidetud taganemise materiaalsed ja formaalsed eeldused, s.t milles pooled kokku leppisid, kas asi vastab lepingus kokku lepitud tingimustele, kas kostja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest ja kas kostjale esitati liisinguandja nõusolekul taganemisavaldus.
21.Vastavalt VÕS § 217 lg-le 1 peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 77 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks võlgnetakse liigitunnustega asi ja sellesse liiki kuuluvad asjad on erineva kvaliteediga, peab võlgnik kohustuse täitma vähemalt keskmise kvaliteediga asjaga. Poolte vahel on vaidlus selle üle, millistele tingimustele müüdud auto vastama pidi, samuti, kas autol esinesid varjatud puudused või mitte. Esmalt tuvastab kohus, millistele tingimuste vastava auto müümises pooled kokku leppisid. Vastavalt müügilepingu p-le 1.1 on müügilepingu pooled fikseerinud müüdava auto mudeli ja VIN koodi, s.o Mercedes-Benz C 220 ja WDB2032081F67241. Muid tingimusi, millele auto vastama peab, müügilepingus ega selle lisades kokku lepitud ei ole. Müügilepingu lisa nr 1 (I kd tl 9) kohaselt on tegemist 2005.a väljalaskeaasta autoga. Eeltoodust järeldub, et pooled ei leppinud müügilepingus kokku tingimusi, millele müüdav auto vastama peaks. Hageja on kohtumenetluses tuginenud väitele, et auto müügikuulutuses oli avaldatud müüdava auto läbisõiduks 188 900 km. Autot vaatama minnes avaldati talle, et autol on vaja vahetada ainult üks õõtshoob ja kostja on muus osas auto korda teinud. Hageja on seisukohal, et tal on õigus nimetatule tugineda. Kostja vaidles hageja väidetele vastu. Kohus nõustub hagejaga selles, et tal on õigus tugineda lepingueelsetel läbirääkimistel talle avaldatud teabele auto omaduste kohta. Kohtu arvamust kinnitab Riigikohtu 30.05.2017 otsuses nr 3-2-1-46-17 avaldatud seisukoht, et müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või
Tsiviilasi nr 2-17-13275 vähemalt sellest selgelt teatada (p 19). Kohus tuvastab, et auto müügikuulutusest nähtub teave selle kohta, et müüdava auto läbisõidumõõdiku näit pidi olema 188 900 km (I kd tl 19). Seega oli tegemist kasutatud autoga. Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu, et kostja oleks juhtinud tähelepanu sellele, et kuulutuses avaldatud auto odomeetri näit ei pruugi olla õige. Kostja ei ole vastavaid asjaolusid kohtule esitanud. Kohus on seisukohal, et kui auto müügikuulutuses on viidatud odomeetri näidule, siis saab mõistlikult eeldada, et odomeetri näidu all on mõeldud auto tegelikku läbisõitu mitte lihtsalt mõõdiku näitu, mis võib või mitte olla õige. Vastasel korral ei oleks odomeetri näidu avaldamisel müügikuulutuses mingit mõtet. Hageja väitel pidi müüdud auto olema täielikult korda tehtud, v.a ühe õõtshoova osas. Kohtule on esitatud Silver Kiviselg 09.04.2018 kirjalik selgitus selle kohta, et ta käis hagejaga 06.02.2017 Pärnus Papiniidu tn AmerEst automüügi platsil üle vaatamas sõiduautot Mercedes-Benz C220 ja kostja selgitas tema juuresolekul, et ta on sõiduki ise eelnevalt üle kontrollinud ning kõik vead kõrvaldanud, v.a üks õõtshoob, mis vajab kõrvaldamist. Samuti mäletab Silver Kiviselg, et kostja kinnitas auto läbisõidu kohta, et tegemist on originaalläbisõiduga (I kd tl 146). Sõnastuselt identse kirjaliku selgituse on andnud Margit Aasla (I kd tl 144). Hilisemalt on mõlemad isikud oma selgitust kirjalikult täpsustanud ja asunud väitma, et nad viibisid auto ülevaatamisel mitte 06.02.2017 vaid 04.02.2017 (I kd tl 180). Samuti lisati, et automüügi platsil viibis ka Urmase nimeline isik. 27.11.2018 kohtuistungil andis Margit Aasla tunnistajana ütlusi selle kohta, et 04.02.2017 oli ta hagejaga kaasas Pärnus, Papiniidu tänaval automüügi platsil. Juures viibisid hageja, tunnistaja, Silver ja kaks müügiplatsi töötajat. Margit Aasla mäletas, et küsiti auto läbisõidu kohta ja vastuseks ütles müügiinimene, et tal on see auto üle vaadatud ja vahetamist vajab ainult õõtshoob. Läbisõidu kohta öeldi, et see on õige. Margit Aasla tunnistas, et kumbki kohal viibinud isikutest ei olnud kostja. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja esitatud eelkirjeldatud tõendid on vastuolulised. Kui kirjalikes selgitustes on nii Silver Kiviselg kui Margit Aasla olnud algul mõlemad seisukohal, et nad viibisid hagejaga Pärnus auto ülevaatamisel 06.02.2017, siis alles pärast kostja-poolsete omapoolsete tõendite esitamist, on mõlemad isikud kuupäevaga seotud väidetavat viga märganud ja seda kohtule selgitada püüdnud. Samuti on mõlemad isikud olnud kirjalikes seletustes arvamusel, et nad kohtusid auto müügiplatsil kostjaga, kes avaldas müüdava auto kohta andmeid selle korrashoiu ja läbisõidu kohta, kuid hilisemalt avaldas Margit Aasla kohtus tunnistust andes, et kumbki auto müügiplatsil kohal olnud isikutest ei olnud kostja ja oma kirjalikus selgituses ta eeldas, et auto kohta jagas selgitusi kostja. Kohtule ei ole usutav, et nii Silver Kiviselg kui ka Margit Aasla eksisid täpselt samades faktides, sh et nad mõlemad oleksid eeldanud, et andmeid auto omaduste kohta andis kostja, olemata selles veendunud. Kohus on seisukohal, et Silver Kiviselgi ja Margit Aasla kirjalikud selgitused ning selgituste täpsustused, samuti Margit Aasla tunnistajana antud ütlused ei ole piisavalt veenvad selleks, et kohus saaks tuvastada, millistele konkreetsetele omadustele väitis kostja või müügiplatsi töötaja müüdava auto vastavat. Silver Kiviselgi ja Margit Aasla kirjalik selgitus ning kohtus antud tunnistus (kui mitte arvestada Pärnus käimise kuupäeva küsimust) on vastuolus Urmas Hübbe antud kirjaliku selgituse ja kohtus antud tunnistusega. Urmas Hübbe väitis kirjalikus selgituses, et hageja käis Pärnus 06.02.2017 autot vaatamas üksinda. Kohtuistungil andis Urmas Hübbe ütlusi selle kohta, et hageja käis Pärnus autot vaatamas ühe korra ja samal päeval sõlmiti ka auto müügileping. Urmas Hübbe selgitus ja ütlus on kooskõlas Kristjan Kasti kirjaliku selgitusega, millest nähtub, et tema viis 06.02.2017 kostja automüügi platsile, kuhu saabus ka Urmas koos hagejaga. Kristjan Kast avaldas, et hageja oli üksi. Muid tõendeid ei ole pooled auto müügieelse ülevaatamise kohta esitanud. Kohus peab usutavaks, et
Tsiviilasi nr 2-17-13275 hageja käis autot üle vaatamas 06.02.2017, sest sama kuupäevaga on sõlmitud nii müügileping kui ka liisinguleping. Kohus on seisukohal, et eeltoodud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, et pooled oleksid kokku leppinud muudes müüdava auto tingimustes peale müüdava auto läbisõidu. Seega pidi müüja andma üle 2005.a väljalaskeaastaga auto Mercedez-Benz C 220, mille läbisõit on 188 900 km ja muus osas pidi auto vastama eelkirjeldatud parameetritega auto keskmisele kvaliteedile (VÕS § 77 lg 2). Kohtu arvates saab siinjuures arvestada Riigikohtu 07.04.2010 otsuses nr 3-2-1-23-10 avaldatud seisukohaga, mille kohaselt kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavust. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine.
22.Järgnevalt tuvastab kohus, kas autol esinesid varjatud puudused. Vastavalt VÕS 217 lg 2 p-dele 1 – 2 ei vasta asja muu hulgas lepingu tingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi ning kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. TsMS § 218 lg 1 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem.
23.Hageja väitel ei vasta müüdud auto tegelik läbisõit müügikuulutuses avaldatud odomeetri näidule, s.t 188 900 km asemel on auto läbisõit ligi kaks korda suurem. Nimetatu kohta esitas hageja tõendina 12.06.2017 Silberauto Eesti AS teavituskirja (I kd tl 30), millest nähtub, et 12.05.2017 visuaalse kontrolli tulemusena fikseeriti sõiduki odomeetri näiduks näidikute plokis 195 145 km ja samal päeval teostatud elektrikomponentide testi tulemusena fikseeriti süütelukus odomeetri näiduks 372 659 km. Kohus järeldab, et 12.05.2017 seisuga oli hageja autoga läbinud 195 145 – 188 900=6245 km. Seega sai auto süütelukus fikseeritav odomeetri näit olla auto müügi hetkel, s.o 06.02.2017 372 659 – 6245=366 414 km. Samuti esitas hageja nimetatud väite kohta tõendina riiklikult tunnustatud eksperdi Raul Põdersalu arvamuse (II kd tl 18 – 23). Kohus käsitab nimetatud arvamust dokumentaalse tõendina TsMS § 272 tähenduses kuivõrd kohus ei ole asjas määranud ekspertiisi. Raul Põdersalu arvamusest nähtub, et odomeetri näit oli 214 486 km 05.09.2018 seisuga. Raul Põdersalule on mh esitatud küsimus, milline oli sõiduki tegelik läbisõit müügilepingu sõlmimise ajal, s.o 06.02.2017. Arvamuses on Raul Põdersalu jõudnud järeldusele, et lähtudes sõiduki juhtmoodulitesse salvestatud andmete lugemise tulemustest on arvamuse avaldamise hetkel sõiduki tegelik läbisõit vähemalt 372 659 km. Seega 06.02.2017, s.o enne eksperdile sõiduki esitamist ja 25 586 km läbimist, oli sõiduki tegelik läbisõit ca 350 000 km. Täpset läbisõitu pole võimalik 1,5 aastat hiljem ja ca 25 000 km läbimise järel võimalik tuvastada. Kohus on seisukohal, et Silberauto Eesti AS ja riiklikult tunnustatud eksperdi Raul Põdersalu arvamus on auto tegeliku läbisõidu osas omavahel kooskõlas ja kohtule usutavad. Kohus tuvastab eelnimetatud dokumentide alusel, et müüdud auto läbisõit 06.02.2017 seisuga ei vastanud müügikuulutuses avaldatule, vaid oli oluliselt suurem, s.o 188 900 km asemel ca 350 000 km. Seega ei vastanud sõiduki läbisõit kokkulepitud
Tsiviilasi nr 2-17-13275 tingimustele ja müüja on selles osas müügilepingut rikkunud. VÕS § 218 ei näe vastutuse eeldusena ette kohustuse rikkuja teadmist oma kohustuse rikkumisest ega asja puudusest. Seega ei välista kostja vastutust ebaõige odomeetri näidu eest asjaolu, kas ta teadis või ei teadnud sellest. Muid kohustuse rikkumise eest vastutust välistavaid asjaolusid kostja ei esitanud.
24.Hagiavalduse kohaselt esines autol peale ebaõige odomeetri näidu muid varjatud puudusi, s.t vedelike lekked mootorist, mis vajavad täpsemat tuvastamist, tagumised šarniirid (silikoonpuksid) vajavad vahetust, roolilatt vajab vahetust, turbo vajab vahetust, parempoolne esiamortisaator vajab vahetust. Kohus tuvastab, et nimetatud vigade olemasolu nähtub Silberauto Eesti AS 04.05.2017 pakkumisest, s.t 04.05.2017 seisuga pidid need vead esinema. Raul Põdersalu on oma spetsialisti arvamuses hinnanud, et eelduslikult pidid nimetatud vead esinema juba enne 06.02.2017 tehingute tegemist. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et tegemist oli varjatud puudustega. Raul Põdersalu seisukoht ei ole antud sellise kategoorilisusega, et kohtu jaoks oleks usutav nende vigade esinemine juba müügilepingu sõlmimise ajal. Nimetatud seisukoht on vastuolus kostja esitatud väitega, et auto läbis nii 07.02.2017 kui ka 28.11.2017 tehnoülevaatuse. Kohus tuvastab eelnimetatud asjaolud sõiduki taustakontrolli väljavõtte alusel (II kd tl 24). Majandus- ja kommunikatsiooniministri 18.07.2011 määruse nr 77 lisa 4 kohaselt kontrollitakse tehnoülevaatusel juhtimisseadeid, sh roolilatti, lekkeid, amortisaatoreid, pukse. Kuna sõiduk läbis 07.02.2017 tehnoülevaatuse, siis on kohtu jaoks usutav, et hageja poolt väidetud vead võisid tekkida hiljem ja kindlasti esineda 04.05.2017, kui Silberauto Eesti AS tegi oma pakkumise nende vigade likvideerimiseks. Kohus siiski möönab, et tulenevalt asjaolust, et kostja müüs lubatust oluliselt suurema läbisõiduga autoga, siis võisid hageja poolt esile toodud vead tekkida ja olla seotud auto suurema kulumisega. Nimetatut kinnitab Karla Auto O.K. OÜ 09.04.2018 selgitus (I kd tl 147), millest nähtub, et Silberauto Eesti AS 04.05.2017 pakkumises toodud vead on tavapärased juhul, kui sõiduki läbisõit on ca 350 000 – 450 000 km või kui sõiduk on korrapäraselt hooldamata. Antud juhul ei ole pooled tuginenud väitele, et auto oleks olnud korrapäraselt hooldamata. Seega on võimalik järeldada, et hageja etteheidetud vead on iseloomulikud suurema kulumisega sõidukile, milleks on ka kostja poolt müüdud auto. Nõustuda ei saa hageja väitega selle kohta, et eelnimetatud puuduste tõttu oleks auto sõidukõlbmatu, kuna auto on tehnilise kontrolli läbinud ja hageja on autoga läbinud ligikaudu 25 000 km (vt ka kohtuotsuse p 23 ja 31).
25.Kostja väitis, et hageja pidi auto üle vaatama ja veenduma selle seisukorras ning hagejal oleks olnud võimalik puudused tuvastada. Nimetatud kohustus tulenes kostja arvates müügilepingu p-st 2.3, mille kohaselt on liisinguvõtja (hageja) kohustatud sõiduki vastuvõtmisel sõiduki täielikult üle kontrollima ning veenduma selle komplektsuses ja seisukorras. Kohus on seisukohal, et müügilepingu p-st 2.3 tulenes hagejale kohustus auto ülevaatamise kohustus selle vastuvõtmisel. Kuna tegemist ei ole tarbijalepinguga, siis ei kohaldu VÕS § 237 ja pooled võisid müügilepingus kokku leppida asja ülevaatamise kohustuses. Samas ei nähtu müügilepingu p-st 2.3, et hagejal oleks olnud kohustus kontrollida auto selle vastuvõtmisel üle spetsialisti abil. VÕS § 220 lg 3 puhul tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Ostja ei pea eeldama, et talle antakse üle lepingutingimustele mittevastav asi ning rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama asjatundja. Antud juhul näitas autosse paigaldatud odomeeter üht näitu, kuid auto juhtsüsteemides teist näitu,
Tsiviilasi nr 2-17-13275 mida on võimalik kontrollida spetsiaalsete seadmete abil ja mida visuaalselt ei ole võimalik tuvastada.
26.Kohus on seisukohal, et hageja ei ole rikkunud kohustust teatada kostjale auto lepingutingimustele mittevastavusest. VÕS § 220 lg 1 esimene lause sätestab, et ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Hageja on väitnud, et auto odomeetri näidu ebaõigsus tuvastati 12.05.2017. Hageja esitas kostjale müügilepingust taganemise avalduse 13.07.2017. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostjat teavitanud autol esinevast puudusest varem kui taganemisavalduse tegemisega. Kohus on seisukohal, et ligikaudu 2-kuuline aeg ei ole ebamõistlik müüjale müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamiseks.
27.VÕS § 116 lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). VÕS § 116 lg 2 p 1 sätestab, et olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. VÕS § 188 lg 1 kohaselt toimub lepingust taganemine taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 365 lg 1 sätestab, et liisinguvõtja võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul. Kohus tuvastab, et liisinguandja on hagejale kui liisinguvõtjale andnud nõusoleku müügilepingust taganemiseks (I kd tl 38). Kohus tuvastab, et hageja esitas kostjale müügilepingust taganemise avalduse 13.07.2018 (I kd tl 33 – 36). Seega on lepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud. Kohus on seisukohal, et taganemine on tehtud ka sisuliselt kehtivalt. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja rikkus müügilepingut, müües auto, mille odomeetri näit ei vastanud tegelikkusele ja oli lubatust ligi 2 korda suurem. Kohus on seisukohal, et läbisõit on üks olulisemaid parameetreid kasutatud auto ostmisel ja selle hinna kujunemisel. Seda kinnitab mh asjaolu, et autot reklaamiti müügikuulutuses läbisõidu kaudu (avaldades selle). Kohtu hinnangul on üldteadaolev asjaolu, et auto kulumine on otseses seoses selle läbisõiduga. Tegemist on olemuslikult sellise puudusega, mida ei ole võimalik kõrvaldada, millest tulenevalt ei olnud kohtu hinnangul vajalik anda kostjale täiendavat tähtaega puuduse kõrvaldamiseks. Seega on kohus seisukohal, et autol esines varjatud puudus ja see oli olemuslikult oluline puudus.
Tsiviilasi nr 2-17-13275
28.VÕS § 189 lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Riigikohus on oma 19.04.2006 otsuses nr 3-2-1-29-06 p-s 27 asunud seisukohale, et VÕS § 189 lg 1 kohane tagastusnõue müüja suhtes kuulub mõlemale liisingulepingu poolele solidaarselt, s.t tegemist on solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 tähenduses, mis sätestab, et kui sama kohustus tuleb seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täita mitmele isikule selliselt, et igaüks neist võib nõuda kohustuse täielikku täitmist, on need isikud solidaarvõlausaldajad. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kui liisinguvõtjal õigus esitada VÕS § 189 lg 1 kohane tagastusnõue. Kuna kohus on tuvastanud, et hageja taganes müügilepingust kehtivalt, siis on hageja nõue kostja vastu auto eest tasutud 5000 euro tagastamiseks põhjendatud. Kostja ei ole menetluses esitanud VÕS § 111 kohast vastuväidet ega esitanud taotlust kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramist (TsMS § 445).
29.Kohus on seisukohal, et hageja nõue autole tehtud kulutuste hüvitamise nõudes summas 659,49 eurot ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja on nõude esitamisel tuginenud nii kahju hüvitamise sätetele (VÕS § 101 lg 1 p 3, VÕS § 127 lg 1 ja VÕS § 128 lg-d 1 – 3) kui ka VÕS § 191 lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt, kui lepingupool tagastab eseme, hüvitab selle väärtuse või kui väärtuse hüvitamise kohustus on vastavalt VÕS § 190 lg 1 p-le 1 või 2 välistatud, peab teine lepingupool hüvitama esemele tehtud vajalikud kulutused. Muud kulutused tuleb lepingupoolele hüvitada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui teine lepingupool on kulutuste läbi alusetult rikastunud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole tuvastatav põhjuslik seos hageja kantud väidetava kahju ja kostja lepingurikkumise vahel. Kohus on tuvastanud, et müüja müüs kasutatud auto. Seega tuleks jaatada kahju tekkimist olukorras, kus hageja on kandnud kulutusi selliste puuduste tuvastamiseks ja kõrvaldamiseks, mis ei ole tavapärased autol, mis on läbinud 188 900 km. Antud juhul on hageja esitanud kohtule kulu kandmist tõendavad dokumendid ja selgitused selle kohta, milliseid töid tehti, kuid tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et tegemist oli sellise kuluga, mida hageja kandis kostja lepingurikkumise tõttu, s.t tegemist on selliste puuduste tuvastamise ja likvideerimisega, mida 188 900 km läbinud autodel tavapäraselt ei esine. Antud juhul ei ole kohtu arvates võimalik rahuldada hageja nõuet ka VÕS § 191 lg 2 alusel. Nimelt sätestab VÕS § 191 lg 2 hüvitisenõude eeldusena, et lepingupool tagastab eseme või hüvitab selle väärtuse. Käesolevas menetluses ei ole kumbki pool taotlenud ega teinud ettepanekut auto tagastamiseks. Lepingust taganemisega muutus kehtetuks küll auto müügileping kuid mitte asjaõigusleping. Hageja ega liisinguandja ole kohtule teadaolevalt vastavalt auto valdust ja omandit kostjale tagastanud. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks hageja kulu hüvitamise nõuet VÕS § 191 lg 2 alusel. Ka erialases kirjanduses on asutud seisukohale, et VÕS § 191 lg 2 kohaldamise eeldus on, et üleantu
Tsiviilasi nr 2-17-13275 ka tõepoolest tagastatakse või hüvitatakse vastavalt VÕS § 189 lg-le 1 või 2. Tagastamiseta või väärtuse hüvitamiseta kulutuste hüvitamise nõuet esitada ei saa.1
30.Hageja on esitanud kostja vastu kahjunõude summas 360 eurot, mis seisneb kulutuses kohtueelsele õigusabiteenusele. Kohus on seisukohal, et hageja kahjunõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 128 lg 3 alusel. Riigikohus on jaatanud kohtueelselt kantud õigusabikulude kahjuna hüvitatavust nt oma 14.10.2014 otsuses nr 3-2-1-84-14. Kohus tuvastab, et hageja on kandnud kulusid õigusabile enne hagi esitamist kohtule kolme tunni ulatuses määras 100 eurot tund, millele lisandub käibemaks. Kohus tuvastab nimetatud asjaolu OÜ Advokaadibüroo Lillo ja Partnerid arve alusel (I kd tl 32). Kohus on seisukohal, et advokaadi kaasamine juba kohtueelselt aitab valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.
31.Kostja esitas kohtumenetluse käigus hageja vastu tasaarvestusavalduse (sisaldub kostja 08.10.2018 menetlusdokumendis, II kd tl 51 – 54). VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale (nt Riigikohtu 27.04.2011 lahendis nr 3-2-1-23-11), et hagimenetluses tasaarvestuse avalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, on lubatud. Kostja asus seisukohale, et juhul, kui kohus hagi kas osaliselt või täielikult rahuldab, on tal hageja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 189 lg 1 järgi, mille kohaselt on lepingu poolel õigus lepingu tagasitäitmisel nõuda saadud viljade ja muu kasu väljaandmist. Kostja taotles auto kasutamisega tekkinud kasutuseeliste väljaandmist ja hindas kasutuseeliste suuruseks 1250 eurot. Kostja arvestas kasutuseeliste suuruse selliselt, et iga läbitud 1000 km kohta moodustavad kasutuseelised 1% auto müügihinnast. Varasem kohtupraktika on pidanud kohaseks arvestada kasutuseelist vahemikus 0,4 – 1% auto müügihinnast iga 1000 km kohta. Ka Riigikohus on oma 08.05.2017 määruses nr 3-2-1-29-17 p-s 18 pidanud võimalikuks kasutuseelise arvestamist läbisõidu järgi, kuid on pidanud kohaseks arvesse võtta ka autol esinenud puudusi. Ka antud juhul esinesid autol puudused, lubatud läbisõit osutus tegelikkuses ligi kaks korda suuremaks ja autol esinesid mitmed suuremast läbisõidust tingitud kulumisega seonduvad vead. Eeltoodust tulenevalt peab kohus kohaseks arvestada kasutuseelise arvutamisel mitte 1% auto hinnast vaid 0,6%. Kohus tuvastab, et hageja on läbinud autoga 25 586 km. Kohus tuvastab nimetatud asjaolu riiklikult tunnustatud spetsialisti Raul Põdersalu arvamuse aluse, millest nähtub, et auto odomeetri näit oli 214 486 km 05.09.2018 seisuga. Kuna auto odomeetri näit müügilepingu sõlmimise ajal oli 188 900 km, siis oli 05.09.2018 seisuga auto läbitud 1 P. Varul jt. Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2016, lk 948.
Tsiviilasi nr 2-17-13275 214 486 – 188 900=25 586 km. Kostja on kasutuseeliste arvutamisel aluseks võtnud 25 000 km, mida kohus peab lubatavaks. Auto müügihind oli 5000 eurot. Seega 0,6% müügihinnast on 30 eurot. Järelikult moodustavad kasutuseelised 750 eurot. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostja poolt esitatud tasaarvestusavaldus oleks vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1). VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus on seisukohal, et hea usu põhimõttega vastuolus ei ole kasutuseelise nõudmine auto kasutamise eest olukorras, kus hageja on müügilepingust taganenud asjal esinevate puuduste tõttu, kuna autol esinevaid puudusi on võimalik kasutuseelise arvutamisel arvestada ja kohus on puudusi arvesse võtnud. Antud juhul ei nõustu kohus hagejaga ka selles, et kasutuseelis oleks hea usu põhimõttega vastuolus seetõttu, et hageja on pidanud tasuma igakuiselt liisingu- ja intressi makseid. Sisuliselt seostub hageja sellekohane väide hinnanguga, et auto oli puudustega ja kohus on puuduseid kasutuseelise arvestamisel arvesse võtnud. Hageja väited selle kohta, et hageja on teinud kulutusi asendussõiduki rentimisele, ei ole kohtumenetluses tõendamist leidnud. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et kostja poolt esitatud tasaarvestusavaldus ei ole hea usu põhimõttega vastuolus ja on seetõttu lubatav, kuid kohus on seisukohal, et kostja kasutuseelise nõue on kostja esitatust väiksem. Tasaarvestuse tulemusena on hageja nõude jäägiks 5000+360-750=4610 eurot.
32.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. VÕS § 197 lg 1 järgi tekib tasaarvestusolukord siis, kui tasaarvestaval poolel on õigus teiselt poolelt tema kohustuse täitmist nõuda ning oma kohustus täita. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab olema sissenõutav ning teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav. Tasaarvestusolukord tekkis kui kostja nõuded oli muutunud sissenõutavaks ja kostjal oli õigus tema vastu suunatud hageja nõue täita. Kuna kostja kasutuseelise nõue muutus kohtu hinnangul sissenõutavaks samal päeval hageja müügihinna tagastamisnõudega, siis tasaarvestakse nõuded VÕS § 197 lg 2 järgi tagasiulatuvalt 20.07.2017 seisuga ja hagejal on õigus nõuda viivist tasaarvestuse jäägilt. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kosja õigus nõuda kasutuseelist tekkis VÕS § 189 lg 1 alusel lepingust taganemisega, s.o 13.07.2017 taganemisavaldusega. Hageja on pidanud lepingust taganemise avaldusest
Tsiviilasi nr 2-17-13275 nähtuvalt VÕS § 189 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmise mõistlikuks tähtajaks 20.07.2017. Kohus on seisukohal, et pole alust arvata, et tegemist ei oleks mõistliku tähtajaga. Eeltoodust tulenevalt muutus kohtu hinnangul ka kostja kasutuseelise nõue sissenõutavaks 20.07.2017. Kohtu hinnangul ei mõjuta kohustuse sissenõutavust asjaolu, et kasutuseelise nõue võis aja jooksul suureneda. Hageja on arvestanud viivist alates 21.07.2017, kuna hageja nõudis oma 13.07.2017 taganemisavalduses müügilepingu alusel üleantud raha tagastamist hiljemalt 20.07.2017. Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus on seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Hageja esitas hagi kohtule 07.09.2017. Perioodis 21.07.2017 – 07.09.2017 on 49 päeva. Nimetatud perioodil oli VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär 8% aastas, s.o 0,021918% päevas. Seega moodustab viivis nimetatud perioodil tasaarvestuse jäägilt 4610 eurolt 49,51 eurot. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist tagastamata võlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 08.09.2017 kuni võlgnevuse täieliku täitmiseni. Kohus on seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
33.Menetluskulud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, 76,62 % ulatuses, mistõttu kohus jätab menetluskulud 76,62 % ulatuses kostja kanda ja 23,38 % ulatuses hageja kanda.
34.TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
35.Kohus määrab hageja menetluskuluna kindlaks hageja poolt tasutud riigilõivu hagiavalduse esitamisel 450 eurot kui vältimatu ja vajalik kulutus hagiavalduse esitamisel. Samuti määrab kohus menetluskuluna kindlaks hageja poolt asja läbivaatamise kuluna tasutud eksperdi arvamuse saamise kulu summas 400 eurot. Vastavalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Vastavalt hageja 28.11.2018 menetluskulude nimekirjale koosnevad hageja menetluskulud lisaks tasutud riigilõivule ja eksperdi arvamuse saamise kulule ka kulutustest õigusabile kokku 2720 eurot koos käibemaksuga. Hageja on füüsiline isik, kes ei ole käibemaksukohustuslane. Hageja lepinguline esindaja on vandeadvokaat, kes on antud asjas osutanud õigusabi hinnaga 100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus on seisukohal, et vandeadvokaadi tunnihind 100 eurot on mõistlik ja põhjendatud
Tsiviilasi nr 2-17-13275 ega ületa õigusabituru keskmist hinda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindajal kulunud 07.09.2017 hagiavalduse koostamisele 4 tundi; 26.02.2018 tutvumisele hagi vastusega ja hageja arvamuse koostamisele 2 tundi; 10.04.2018 tutvumisele kohtu 16.03.2018 nõudega ja hageja seisukohtade koostamisele 3 tundi 30 minutit; 11.06.2018 tutvumisele kostja seisukohaga 30 minutit; 14.06.2018 ettevalmistusele kohtuistungiks ja kohtuistungil viibimisele 3 tundi; 26.09.2018 seisukoha koostamisele kohtule 1 tund; 08.10.2018 tutvumisele kostja 28.09.2018 seisukohaga ja kohtule arvamuse koostamisele 1 tund 30 minutit; 27.11.2018 ettevalmistusele kohtuistungiks ja istungil viibimisele 4 tundi 15 minutit; 28.11.2018 kohtukõnede teeside koostamisele 3 tundi. Kokku on hageja esindajal kulunud õigusabi toimingutele 22 tundi ja 45 minutit, summa koos käibemaksuga 2720 eurot. Lisaks on hageja esindajal kulunud kütusele kahele kohtuistungile sõitmiseks 60 eurot. Kokku moodustavad hageja lepingulise esindaja kulud 2780 eurot. Kohus on seisukohal, et nimetatud ulatuses, arvestades asja mahtu ja keerukust, on lepingulise esindaja kulud olnud põhjendatud ja vajalikud. Kokku määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kindlaks summas 3630 eurot. Kuivõrd kohus jättis hageja menetluskulud 76,62 % ulatuses kostja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja nõuda menetluskulud summas 2781,31 eurot.
36.Vastavalt kostja 28.11.2018 esitatud menetluskulude nimekirjale koosnevad kostja menetluskulud tunnistaja kulude katteks tasutud 151 eurost ja õigusabikulust summas 3240 eurot koos käibemaksuga. Kostja on füüsiline isik, kes ei ole käibemaksukohustuslane. Kostja lepinguline esindaja on vandeadvokaat, kes on antud asjas osutanud õigusabi hinnaga 100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus on seisukohal, et vandeadvokaadi tunnihind 100 eurot on mõistlik ja põhjendatud ega ületa õigusabituru keskmist hinda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindajal kulunud kliendiga nõupidamisele, materjalide analüüsile ja seisukohtade kujundamisele 2 tundi; kostja vastuse koostamisele hagiavaldusele 5 tundi; kompromissettepaneku ja 26.02.2018 seisukoha koostamisele ja esitamisele 1 tund; 07.03.2018 seisukoha koostamisele ja esitamisele 2 tundi; kostja 28.03.2018 vastuse koostamisele kohtunõudele ja 09.05.2018 kostja seisukoha koostamisele ja esitamisele 4 tundi; kostja 31.08.2018 kohtunõudele vastuse koostamisele ja esitamisele 2 tundi; esindamisele 14.06.2018 kohtuistungil 2 tundi; kostja 28.09.2018 seisukoha esitamisele 1,5 tundi; kostja 19.10.2018 vastuse kohtunõudele koostamisele 0,5 tundi; 27.11.2018 kohtuistungi ettevalmistamisele 1,5 tundi; kohtuistungil osalemisele 2,5 tundi; kohtuvaidluse teksti koostamisele 3 tundi. Kokku on kostja esindajal kulunud õigusabi toimingutele 27 tundi, summa koos käibemaksuga 3240 eurot. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus esindajal kulus hagimaterjalide analüüsile, seisukohtade kujundamisele ja kliendiga nõupidamisele kokku 2 tundi, siis ei ole põhjendatud ajakulu vastuse koostamisele 5 tundi, arvestades hagiavalduses esitatud kindlapiirilisi asjaolusid, nende mahtu ja asja õiguslikku keerukust, samuti vastuses esitatut – esitatud ei ole ühtegi tõendit ega mahukaid asjaolusid. Kohus peab põhjendatud ajakuluks 3 tundi. Kohus on seisukohal, et kostja 28.03.2018 vastuse koostamise kohtunõudele ja 09.05.2018 kostja seisukoha koostamise ja esitamise vajalik ja põhjendatud ajakulu on kokku 3 tundi, arvestades, et kostja ei ole esitanud mahukaid menetlusdokumente ega arvukaid tõendeid. Kohus on seisukohal, et kostja 31.08.2018 kohtunõudele vastuse koostamise ja esitamise, kostja 28.09.2018 seisukoha esitamisele ja kostja 19.10.2018 vastuse kohtunõudele koostamise ajakulu kokku 4 tundi ei ole vajalik ja põhjendatud ajakulu. Nimetatud menetlusdokumendid ei ole niivõrd mahukad ega õiguslikult keerukad ning kohus leiab, et nimetatud
Tsiviilasi nr 2-17-13275 dokumentide koostamise ajakulust tuleb maha arvata 1 tund ja menetlusdokumentide koostamisele arvestatud mõistlik ajakulu on kokku 3 tundi.
nende
Kokku on kostja lepingulise esindaja ajakulu, arvestades asja mahtu ja keerukust, põhjendatud ja vajalik 23 tunni ulatuses summas 2760 eurot. Kohus määrab kostja menetluskuluna kindlaks ka asja läbivaatamise kuluna kostja poolt tunnistaja kulude katteks tasutud 151 eurot. Kokku määrab kohus kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kindlaks summas 2911 eurot. Kuivõrd kohus jättis kostja menetluskulud 23,38 % ulatuses hageja kanda, siis tuleb hagejalt kostja kasuks välja nõuda menetluskulud summas 680,59 eurot.
37.Lõplikult vastastikuste nõuete tasaarveldamise korras kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 2100,72 eurot (s.o 2781,31 – 680,59 = 2100,72). Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava avalduse esitanud ja seega tuleb kostjal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.