Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt. 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt osutas hageja suulise lepingu alusel kostjale transporditeenuseid. Hageja on kostjale esitanud transporditeenuste eest alljärgnevad arved: 1) Arve nr. 228 30.09.2023.a summas 3849,60 eurot ja 2) Arve nr. 238 22.12.2023.a summas 720 eurot. Kostja on tasunud arvest nr 228 500 eurot ja arvest nr 238 600 eurot. Seega on kostjal tasumata arved summas 3469,60 eurot. Kostja ei ole enne kohtumenetluse algatamist võlgnevust vaidlustanud ja on suuliselt lubanud võlgnevust osade kaupa tasuda. Hageja on arvestanud viivist seaduslikus määras õigeaegselt tasumata summalt 0,029 % iga viivitatud päeva eest. 25.11.2024.a seisuga võlgneb kostja hagejale viiviseid 390,53 eurot. Samuti nõuab hageja vastavalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 ja eeltoodu alusel kostjalt tasumata põhivõla summalt (3469,60 eurot) viivise tasumist alates 26.11.2024.a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kuna kostja on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud ning hagejal on tekkinud viivise nõudeõigus kasutab hageja seda õigust ja nõuab kostjalt kahju summas 40 eurot (sissenõudmiskulu VÕS § 1131 lg 1).

Kostja vastuväited ja põhjendused

Kohtu seisukoht ja põhjendused

TsMS § 405 lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all (TsMS § 405 lg 1 p 5). Käesoleva asja hagihind on 4325,16 eurot. Kohus on asja lahendanud lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 alusel. Kohus selgitas pooltele 22.04.2025 istungil, et lähtuvalt TsMS § 405 lg 1 p 5 tunnustab kohus asjas tõendina ka menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all (dtl 104, 00:02:26).

Hagiavalduse kohaselt on hageja nõue tekkinud sellest, et hageja osutas kostjale suulise töövõtulepingu alusel transporditeenuseid (dtl 43, p 1). Kostja kirjalikult esitatud vastuses eitas hagejaga mingi veoteenuse lepingu sõlmimist ja mingit veoteenust ei osutatud. Kostja umbmäärase väite kohaselt võis tegemist olla mingite muude kokkulepetega (dtl 85, p 6-7). 22.04.2025 istungil kostja seaduslik esindaja selgitas, et: „Kokkulepet teenuste kohta ei olnud. Kostja vahendas hagejale tööd, aga ise ei tellinud hagejalt.“ (dtl 104, 00:07:08).

Kohus poolte poolt vaidlustamata asjaoludena tuvastab järgmised faktid:

Hageja on kostjale esitanud 30.09.2023 arve-saatelehe nr. 228 summas 3849,60 eurot, teenuse nimetus „Liiv Nord Tref“, kogus 1034,84 tonni, ühiku hind 3,10 eurot, lisaks käibemaks. Maksetähtaeg 30 päeva.

Hageja on kostjale esitanud 22.12.2023 arve-saatelehe nr. 238 summas 720 eurot, teenuse nimetus „Transpordi teenused Sõiduki nr XXX Keila“, ühik 10 tund, ühiku hind 60 eurot, lisaks käibemaks. Maksetähtaeg 21 päeva.

Kostja on tasunud hagejale 07.04.2024 500 eurot selgitusega „GVEL VEOD OU XXX 228 osamaks“.

Kostja on tasunud hagejale 22.04.2024 600 eurot selgitusega „GVEL VEOD OU XXX 238“.

Hageja on esitanud nõude töövõtulepingule tuginedes. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.

Riigikohus on 03.06.2016 kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-18-16 punktis 14 leidnud, et töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et lepingujärgne kohustus tuleb täita kohaselt ning kui tehtud tööd ei vasta lepingutingimustele, saab tellija kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.

3

VÕS § 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või kui loetakse vastuvõetuks. VÕS § 635 lg 5 järgi ei pea tellija töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust. VÕS § 638 tellija on kohustatud töö vastu võtma, kui töö üleandmine on kokku lepitud või kui see on töö omadustest tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.

Poolte vahel on vaidlus, kas kostja on hagejalt transporditeenust tellinud ehk kas poolte vahel on vastav töövõtuleping sõlmitud.

Hageja juhatuse liige andis 22.04.2025 istungil seletuse, et temalt tellis veoteenust kostja juhatuse liige (dtl 104, 00:04:44). Poolte seaduslikud esindajad leppisid arvel näidatud hindades kokku (dtl 104, 00:35:28 ja dtl 105, 00:39:47). Hageja suhtles ainult kostja juhatuse liikmega hindade ja teenuste osas, mitte kolmandate isikutega (dtl 106, 00:48:1900:48:35). Hageja ei ole palunud kostjal talle tööd otsida, kostja ise helistab hagejale ja küsib palju transport maksab. Hageja vastas ja kui see hind sobib, siis kostja tellib hagejalt transporditeenust. Seega hageja tellijaks on kostja (dtl 00:53:54). Kostja omakorda andis seletuse, et kokkulepet teenuste kohta ei olnud, kostja vahendas hagejale tööd, aga ise ei tellinud hagejalt (dtl 104, 00:07:08). Kostja seletuse kohaselt oli kokkulepe selline, et kui kostja tellija maksab, siis makstakse ka hagejale. Aga nende arvete puhul jättis kostja tellija maksmata kostjale ja siis kostja ei pidanud maksma hagejale. Kostja kompenseeris ainult otsesed kulud vastavalt kokkuleppele (dtl 106, 00:49:07). Mõlema arve puhul tasus kostja hagejale osaliselt ainult kütuse eest (dtl 105, 00:19:44, 00:20:11).

Kohtu hinnangul on hageja seadusliku esindaja seletus usaldusväärsem, kuna on kooskõlas muude tõenditega. Hageja seletus on kooskõlas hageja esitatud arvetega, kus on transporditeenuse tellijaks ja saajaks näidatud kostja. Kostja seletus on vähem usaldusväärne. Esialgses vastuses hagile kostja eitas hagejaga lepingu sõlmimist, kuid ka ei avaldanud, mis õigussuhted poolte vahel olid, et kostja hagejale esitatud arvete eest tasunud oli. Kohtuistungil väitis kostja, et ta vaid vahendas hagejale tööd või tellimusi. Samas ei esitanud kostja selle kohta mingeid tõendeid – kui kostja sellisele asjaolule tugineb, on tema ülesanne seda tõendada. Hageja kinnitas, et tema teenuste ja hindade osas mitte kellegagi peale kostja ei suhelnud ja kokkuleppeid ei teinud. Hageja on arved esitanud kostja nimele ning kostja ei ole kohtueelselt esitanud väidet, et hageja on eksinud arve saaja isikus, palunud esitada tühistada, need ringi teha vms. Kohus eelnevalt (otsuse p-d 6.3 ja 6.4) tuvastas, et kostja tasus osaliselt mõlemad talle transporditeenuse eest esitatud arved. TsÜS § 68 lg 1 alusel võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 68 lg 3 sätestab, et kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kohus asub seisukohale, et hageja arvete kostja poolt osaline tasumine on kaudne tahteavaldus ja kinnitus selle kohta, kostja arvel nimetatud tööd (teenuse) ja hinnaga hagejalt tellis ning kostja selle teenuse ka osutas. Tavapäraselt oma majandustegevuses tegutsev teenusetellija ei maksa töövõtjale ilma, et ta oleks tasumise aluseks olnud tööd (teenuse) tellinud, üle vaadanud ja need heaks kiitnud ja vastu võtnud. Kostja ei ole 4

toimikus olevate tõendite alusel esitanud ühtegi põhjendust sellele, miks ta ülejäänud arve summat ei tasu või teinud mingit reservatsiooni selles osas, et ülejäänud arve summa tasumisele ei kuulugi. Väide, et kostja pidi vastavalt kokkuleppele vaid kütusekulu kompenseerima ja muus osas arve maksmisele ei kuulunud, ei ole tõendatud ega usutav, sest maksekorralduses on viidatud konkreetsele arve numbrile. Arve nr 228 puhul on maksekorralduses ka selgitus „228 osamaks“, mis viitab sellele, et kostja oli teadlik, et ta ei makse kogu arvet ning võib teha järelduse, et kostjal jäi üles kohustus ka ülejäänud arve tasuda. Kostja seletus on vahendamise ja hagejalt teenuse mittetellimise osas ka vastuoluline – nimelt seletas ta, et „kui kostja tellija maksab, siis makstakse ka hagejale. Aga nende arvete puhul jättis kostja tellija maksmata kostjale ja siis kostja ei pidanud maksma hagejale“. Sellest seletusest teeb kohus järelduse, et hageja ja kostja vahel oli siiski kokkulepe selle kohta, et kostja kohustust hagejale ise teenuse eest maksma ning kostja omakorda pidi raha saama kostja tellijalt. Seega ei olnud kostja mitte vahendaja, vaid pigem oli hageja ja kostja vahel peatöövõtja-alltöövõtja suhe. Kohtule ei näi kooskõlas muude tõenditega ega tundu usutav selline riskide jaotus, et kostja tellib hagejalt veoteenuse, kuid tasuma kohustub selle eest vaid juhul, kui tema tellija talle maksab. Hagejal poleks sellisel juhul mingeid hoobasid oma õiguste kaitseks, kuna tal otsesuhe kostja tellijaga puudub.

Kostja ei ole esitanud vastuväidet, et ta pole neid arveid kätte saanud. Hageja kohtuistungil selgitas, et arved edastati meili teel (dtl 106, 00:38:51), kostja möönis, et umbes arvete saatmise ajal september ja detsember 2023 võis ta need kätte saada (dtl 106, 00:53:08-00:56:18). Kohus selle alusel loeb tõendatuks, et kostja sai arved kätte nende koostamise kuupäeval.

Pooled ei ole kokku leppinud, kas töövõtja tasu muutus sissenõutavaks valmimisest ehk teenuse osutamisest (VÕS § 637 lg 3) või teenuse vastuvõtmisest (VÕS § 637 lg 4). Kohtu hinnangul on äriühingute vaheliste töövõtulepingute puhul tavaline, et tööd antakse töövõtja poolt üle, võimaldatakse tellijal need üle vaadata ja tellija võtab need vastu. Samuti on praktikas tavapärane töövõtulepingute, milline on ka pooltevaheline leping, alusel valminud tööde üleandmine. Tööde üleandmise kohustuslikku vormi ega muid täpsemaid nõudeid ei ole seaduses kehtestatud, seega on pooled vabad seda tegema mistahes vormis ja viisil. Hageja väitel „tööd anti üle arvete esitamisel, nendel kuupäevadel, esimese arve puhul 30.09.2023 ja teise arve puhul 22.12.2023“ (dtl 106, 00:57:48). VÕS § 643 sätestab, et kui tellija on töövõtulepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Kohus asub seisukohale, arvete osalise tasumisega on kostja andnud kaudse tahteavaldusega kinnituse sellele, et arvetel nimetatud tööd on tehtud ja tema poolt üle vaadatud ja vastu võetud. Seega on nimetatud arvetel näidatud tasu nõuded muutunud sissenõutavaks.

Kostja ei ole esitanud muid vastuväiteid hagile kui see, et poolte vahel lepinguline suhe puudus ja hageja ei ole nõuet tõendanud. Kohus eelnevalt tuvastas, et hageja tõendas poolte vahel töövõtulepingu sõlmimise ja kostja poolt teenuse saamise ja selle eest tasumise kohustuse tekkimise. Kostja ei ole viidanud näiteks puudustele töödes või et tal oleks hageja vastu nõue, mida tasaarvestada. Kostja on küll väitnud, et kavatseb esitada vastuhagi juba tasutu tagastamiseks (dtl 85, p 6), kuid käesolevas menetluses seda teinud ei ole. 5

Kohus tuvastab, et vaidlusaluste hageja arvete nr 228 ja 238 tasumata summa 3469,60 eurot on muutunud sissenõutavaks. Isegi, kui osalist tasumist mitte lugeda kostja kaudseks tahteavalduseks arvete aktsepteerimise kohta, tuleb asuda seisukohale, et arvetel näidatud teenus tuleb lugeda kostja poolt vastuvõetuks VÕS § 638 alusel, kuna kostja ei ole arve saamisest mõistliku aja jooksul esile toonud konkreetseid puuduseid teenuses ega esitanud selgeid vastuväiteid teenuse vastuvõtmisele. Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele põhinõude osas summas 3469,60 eurot (arve nr 228 alusel 3349,60 eurot ja arve nr 238 alusel 120 eurot).

Hageja palus välja mõista kostjalt viivise põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 II lauses märgitud määras. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kostja on vaielnud vastu küll põhinõudele täielikult, kuid viivise nõude osas ei ole esitanud konkreetset vastuväidet selle arvestamise käigu või algustähtaja osas.

Hageja 30.09.2023 arve-saatelehe nr. 228 maksetähtaeg 30 päeva sai täis 30.10.2023. Hageja on arvestanud viivist summalt 3349,60 eurot (dtl 44). Viivisekalkulaator.ee arvutuse kohaselt võlasummalt 3349,60 eurot moodustab viivis perioodi 31.10.2023 03.06.2025 eest 640,34 eurot:

Hageja 22.12.2023 arve-saatelehe nr. 238 maksetähtaeg 21 päeva sai täis 12.01.2024. Hageja on arvestanud viivist summalt 120 eurot alates 22.01.2024 (dtl 44). Viivisekalkulaator.ee arvutuse kohaselt võlasummalt 120 eurot moodustab viivis perioodi 22.01.2024 - 03.06.2025 eest 19,63 eurot:

Seega kuulub kohtuotsuse kuulutamise seisuga (ehk 03.06.2025) väljamõistmisele viivis summas 659,97 eurot (640,34 + 19,63). 6

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlalt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus arvutas välja viivise summa kohtuotsuse kuulutamise seisuga (ehk seisuga 03.06.2025). Kooskõlas TsMS § 367 kuulub vastav hageja nõue rahuldamisele ja viivis edasiulatuvalt väljamõistmisele seega arvates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast, s.o. arvates 04.06.2025. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kuna kostja on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud ning hagejal on tekkinud viivise nõudeõigus ning hageja on vastava nõude hagis esitanud (dtl 44, p 4), siis kulub kostjalt väljamõistmisele 40 eurot.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 490 eurot ja esindajakulu summas 900 eurot (dtl 109-110).

Hageja on tasunud käesolevas tsiviilasjas riigilõivu summas 490 eurot. Kooskõlas TsMS § 138 lg 2 kuulub nimetatud riigilõiv kostja poolt hagejale hüvitamisele.

Hageja esindaja tunnitasu määr on 120 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja antud tunnitasu määrale vastu ei ole vaielnud ning kohus leiab, et tunnitasu määr 120 eurot (ilma käibemaksuta), ei ületa sarnase õigusteenuse turu hinda ja on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt. Riigikohtu 11.02.2015.a kohtumäärus kohtuasjas nr. 3-2-1-115-14 p. 14 ja Riigikohtu 03.03.2015.a kohtuotsus kohtuasjas nr. 3-3-1-82-14).

Hageja esindaja on ajakulu antud vaidluse lahendamisel on kokku 7,5 tundi. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on põhjendatud ning vastab esitatud menetlusdokumentide mahule ning vaidluse keerukusele. Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele esindajakulu summas 900 eurot (7,5 tundi x 120€ = 900 €).

Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele menetluskulu kogusummas 1390 eurot, s.o riigilõiv summas 490 eurot ja esindajakulu summas 900 eurot.

Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada hageja taotlus (dtl 110) menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ 7

Janek Väli Kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.