Kostja: T K (isikukood: XXX, elukoht: XXX); Kostja lepinguline esindaja: Vladimir Kolga (Eesti Õigusbüroo OÜ, e-post: [email protected]). Asja läbivaatamine
Välja mõista hagejalt osaühing Aktiva Finants kostja T K kasuks viivis menetluskuludelt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
1 (6)
2-18-19123 Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid T K (edaspidi kostja) ja B F OÜ (endine ärinimi R OÜ) 06.01.2015 laenulepingu nr 2101556360, millega kostja sai laenu summas 2500 eurot. Kostja kohustus laenusumma tagastama vastavalt maksegraafikule. B F OÜ on loovutanud 23.02.2018 kostja vastase nõude Osaühingule Aktiva Finants (edaspidi hageja) koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. B F OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõistes. Sõlmitud lepingu tingimuste kohaselt on lepingujärgne krediidikulukuse määr 153,9% aastas. Laenu taotlemise ja laenu väljastamise ajal kuupäeval 06.01.2015.a oli Eesti Panga kodulehel avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 26,68%. Seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 tähenduses on tegemist tühise tehinguga. Hageja on seisukohal, et kuivõrd tegemist oli tühise tehinguga TsÜS § 84 lg 1 kohaselt, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt tagasi alusetu rikastumise sätete alusel õigusliku aluseta saadu. Hageja palub kostjalt välja mõista alusetult saadud 2500 eurot ning nimetatud summalt viivised alates hagi esitamisest kuni põhinõude summas 2500 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.Vastusena kostja vastuväidetele hageja ei nõustu sellega, et nõue on aegunud. Hageja viitab, et tulenevalt TsÜS § 151 lg-st 2 aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue kümne aasta (10) möödumisel alusetu rikastumise toimumisest, st aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik sai teada, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Käesoleval juhul on õigustatud isik (hageja) saanud teada rikastumise toimumisest peale nõude loovutamist 23.02.1018.a. Hageja on tuvastanud alusdokumentide kontrollimise käigus alusetu rikastumise alused. Objektiivne aegumistähtaeg on kümme aastat, mida kohaldatakse vaid maksimaalse aegumistähtajana ega oma tähendust, kui isiku nõue on juba aegunud. Hageja leiab, et poolte vahel puudub vaidlus hagi aluseks oleva eseme üle ning kostja tunnistab hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja tunnistab, et sõlmis hagis viidatud laenulepingu ning sai selle alusel laenu summas 2500 eurot. Laenu tagasimaksmise kohustus oli hiljemalt 05.02.2015. Kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud ning alates 06.02.2015 on võlgnevus muutunud sissenõutavaks. Kostja ei nõustu, et hagejal on õigus nõuda kostjalt tagasi alusetu rikastumise sätete alusel õigusliku aluseta saadu. Kuna kostja oli kohustatud täitma laenulepingust tulenevad kohustused hiljemalt 05.02.2015, siis lõppes hageja nõude esitamise tähtaeg 05.02.2018, hagiavaldus on aga esitatud kohtule 18.12.2018. Kostja leiab, et tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 tuleb kohaldada kolme aastast aegumistähtaega. Kostja palub kohtul hageja nõude osas kohaldada aegumist ning jätta hagi nii põhinõude kui viivisenõude osas rahuldamata.
2 (6)
2-18-19123 Kohtuotsuse põhjendused
4.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega, samuti olles uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
5.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus loeb asjas tuvastatuks järgmised asjaolud: kostja ja B F OÜ sõlmisid 06.01.2015 laenulepingu nr 2101556360, millega kostja sai laenu summas 2500 eurot; kostja kohustus laenu koos intressi ja kuludega tagastama hiljemalt 05.02.2015 (tl 4-7); B F OÜ loovutas laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu 23.02.2018 hagejale (tl 8-9); kostja ei ole laenulepingust tulenevalt kohustust täitnud.
6.Pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõistes, mille kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 164 lg 1 näeb ette, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lõige 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 171 lõikest 1 tulenevalt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.
7.Käesoleval juhul on kostja esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.
8.Hageja on seisukohal, et laenulepingu näol on tegemist tühise tehinguga. TsÜS § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 näeb ette, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 3 ütleb, et tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingust nähtuvalt leppisid pooled kokku, et krediidi kulukuse määr aasta kohta on 153,9%. Eesti Panga kodulehel avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 06.01.2015 seisuga oli 26,68%, mida lepingus kokku lepitud määr ületab ligikaudu 5,77 korda. Seega võib järeldada, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu puhul oli vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 alusel tehingu tühisuse tuvastamisel peavad olema täidetud eeldused, et laenuandja teadis, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ning et tehing oli tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuivõrd lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 3 (6)
2-18-19123 3 ütleb, et kui vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas (mida kohus on käesoleval juhul tuvastanud), siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Seega on kohtu hinnangul täidetud eeldused laenulepingu tühiseks tunnistamiseks selle sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg- 1 alusel koostoimes TsÜS § 86 lg-tega 2 ja 3.
9.TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 151 lg 1 näeb ette, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Lg 2 kohaselt alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.
10.Kostja on oma aegumise vastuväites tuginenud sellele, et kuivõrd esialgne võlausaldaja tegi kostjale ülekande summas 2500 eurot 06.01.2015 ning kostjal oli laenu tagastamise kohustus 05.02.2015, siis pidi algne võlausaldaja hiljemalt 06.02.2015 teadma, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sellest tulenevalt oleks algne võlausaldaja pidanud esitama hagi kostja vastu hiljemalt kolme aasta jooksul alates 06.02.2015 kuupäevast. Kostja on seisukohal, et hageja nõude esitamise tähtaeg lõppes 05.02.2018 ning kuna hagi on esitatud 18.12.2018, siis on hageja nõue aegunud. Hageja ise on aga seisukohal, et TsÜS § 151 lg 2 alusel algas aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik, antud juhul hageja, sai teada, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja on saanud teada rikastumise toimumisest peale nõude loovutamist 23.02.2018.
11.Kohus on seisukohal, et asjaolu, et hageja sai nõude omanikuks 23.02.2018, ei tähenda, et nõude aegumise tähtaega saab hakata arvestama alles sellest ajast alates. See, et hageja sai alles nõude loovutamise järgselt teada, et laenuleping on TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine, ei tähenda, et algne võlausaldaja ei teadnud ega pidanud alusetu rikastumise nõude olemasolust teadma. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS 151 lg 1 alusel algab aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (RKTKo 18.03.2015, nr 3-2-1-180-14, p. 12). Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda, et B F OÜ sai kostjaga 06.01.2015 lepingut sõlmides ja lepingu alusel raha üle kandes teada rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust. Kui tegemist on tühise tehinguga, siis tekib alusetu rikastumise väljaandmise nõue kohe pärast lepingu (alusetut) täitmist, st näiteks alusetult makse tegemist (Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaanne 2010, lk 487 p. 3.2.1). Seega tekkis algsel võlausaldajal kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue juba 06.01.2015.
12.TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Lg 2 ütleb, et tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 näeb ette, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kuna käesoleval juhul tekkis hagiavalduse aluseks olev nõue 06.01.2015, siis algab aegumise tähtaja arvestamine sellele järgnevast päevast ehk 07.01.2015. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tähtaeg on kolm aastat sai täis seega 07.01.2018. Kuna tegemist oli pühapäevase päevaga, siis TsÜS § 136 lg-st 8 tulenevalt loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval ehk antud juhul siis 08.01.2018. Käesolev hagi on esitatud kohtusse alles 19.12.2018 ning seega kohaldab kohus hageja nõude suhtes vastavalt kostja taotlusele aegumist, mistõttu hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. 4 (6)
2-18-19123 Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
13.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
14.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Vastavalt TsMS § 139 lg-le 1 on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
15.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Riigikohtu 11.02.2015 määruse nr 3-2-1-115-14 p-des 11 ja 12 on selgitatud, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.
16.Kostja on esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuluks lepingulise esindaja kulud summas 265 eurot, mille kostja palub hagejalt enda kasuks välja mõista. Menetluskulude nimekirja selgituste kohaselt on kostja kasutanud Eesti Õigusbüroo OÜ teenuseid ning õigusabi on osutatud selliselt, et kaks esimest tundi on kliendile tasuta, kolm järgmist tundi tuleb kliendil tasuda 50 % tunnihinnast ehk 20 eurot ning 10 järgmist tundi tasub klient 100% tunnihinnast ehk 40 eurot. Kokku on õigusabi osutatud 9,5 tunni ulatuses.
17.Hinnates kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud toimingute ajakulu, leiab kohus, et need on põhjendatud ja vajalikud järgmises ulatuses: 30.01.2019 – 31.01.2019 kliendi nõustamine telefoni teel ning asja materjalidega tutvumine – kokku 2 tundi (tasuta); 15.02.2019 – esialgse vastuse koostamine (taotlus) – taotluse sisu ja mahtu arvestades ei saa olla põhjendatud ajakulu rohkem kui 20 minutit ehk 0,33 tundi (arvestusega 20 eurot tunnis ehk kokku 6,6 eurot); 26.02.2019 – kostja vastuse koostamine ja esitamine – põhjendatud 2 tundi (arvestusega 20 eurot tunnis ehk kokku 40 eurot); 09.04.2019 – hageja seisukohaga tutvumine ja vastulause esitamine – põhjendatud 1,2 tundi (arvestusega 40 eurot tunnis ehk kokku 48 eurot); 04.03.2019 – kostja lõplik seisukoht ja menetluskulud – asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja menetluskulude nimekirjaga koos esitanud lõppseisukohta – põhjendatud 0,25 tundi (arvestusega 40 eurot tunnis ehk kokku 10 eurot).
18.Seega on kostja lepingulise esindaja kulu põhjendatud kokku 5,78 tunni ning 104,60 euro ulatuses (võttes arvesse kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud tunnihinna arvestamise aluseks olevat põhimõtet).
19.TsMS § 174 lg 10 ütleb, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud 5 (6)
2-18-19123 kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja palub menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga, sest kostja ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
20.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 104,60 eurot, mis kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele.
21.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on vastavasisulise taotluse esitanud.
22.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.