Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
23.mai 2019, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu Pärnu linna (linnavalitsuse kaudu) hagiavaldus XX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3265,10 eurot €
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu, asukoht SuurSepa 16, 80098 Pärnu; e-post [email protected]) Kostja: XX (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xxxx, xxxxx; e-post xxx)
Kohtuistung
05.03.2019, osalesid T. Käärid ja XX
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu Pärnu linna (linnavalitsuse kaudu) 17.08.2017 avaldusega osaline loobumine hagist summas 844,61 eurot, s.o osas, milles kostja on nõude pärast hagi esitamist tasunud. Lõpetada selles osas tsiviilasjas nr 2-16-108985 menetlus.
2.Jätta läbi vaatamata Pärnu linna (linnavalitsuse kaudu) hagi XX vastu summas 1058,07 eurot, s.o osas, milles hageja 04.10.2018 avaldusega võttis hagi osaliselt tagasi.
3.Jätta rahuldamata Pärnu linna hagi kostjalt põhivõlgnevuse 1055,64 eurot väljamõistmiseks.
4.Rahuldada osaliselt Pärnu linna viivisenõue. Mõista XXlt Pärnu linna kasuks välja viivis 81,72 eurot.
5.Menetluskuludest jätta Pärnu linna poolt tasutud riigilõivust 175 eurot kostja XX kanda, ülejäänud kulud jäävad iga kulu kandnud menetlusosalise enda kanda.
6.Mõista XXlt Pärnu linna kasuks menetluskulude katteks välja 175 eurot.
7.Välja mõistetud menetluskuludelt on XX kohustatud tasuma Pärnu linnale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
8.Jätta rahuldamata Pärnu linna avaldus riigilõivu osaliseks tagastamiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.
2-16-108985 Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
Pärnu linn esitas 29.04.2016 Pärnu Maakohtu maksekäsu osakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 2958,32 euro saamiseks. Kohus rahuldas avalduse ning edastas võlgnikule makseettepaneku. Võlgniku poolt makseettepanekule esitatud vastuväite tõttu maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ning nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Kohus määras hagejale tähtaja põhjendatud nõude esitamiseks hagiavalduse vormis. 10.06.2016 Pärnu linn esitas kohtule hagiavalduse XX vastu põhivõlgnevuse 2958,32 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 68,94 eurot ja alates hagi esitamisest lisanduva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses. Menetluskulud taotles hageja jätta kostja kanda ja nõuda kostjalt välja viivise menetluskuludelt. Kostja esitas 07.07.2016 kirjaliku vastusega samas menetlusdokumendis kohtule vastuhagi Pärnu linna vastu alusetu rikastumisega tekitatud kahju summas 3039,97 euro, alates 13.04.2016 kuni vastuhagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis 56,95 eurot ja alates vastuhagi esitamisest lisanduva viivise väljamõistmiseks Kohus jättis hagi ja vastuhagi puuduste kõrvaldamiseks käiguta. Menetlusosalised teatasid kohtule, et peavad kompromissläbirääkimisi ja taotlesid puuduste kõrvaldamiseks määratud tähtaja muutmist. 18.04.2017 määrusega kohus peatas menetluse poolte kompromissläbirääkimiste ajaks. Kohus 22.06.2017 määrusega uuendas menetluse, kuna pooled teatasid kohtule kokkuleppele mittejõudmisest. 25.07.2017 XX esitas kohtule avalduse vastuhagist loobumiseks. Kohus 24.04.2018 määrusega jättis vastuhagi menetlusse võtmata. Pärnu linn 25.07.2017, 03.08.2018, 04.10.2018 ja 15.02.2019 täpsustas hagi. Hageja kahel korral vähendas nõuet: esmalt loobus hagist osas, milles kostja menetluse ajal nõude osaliselt tasus, teiseks hageja tegi küttekulude ümberarvestuse vastavalt kostja vastuväidetele ja arvestas kostjalt nõutavad küttekulud, lähtudes korteriomandite reaalosade suurustest. Selliselt vähendatud nõude osas võttis hageja hagi tagasi. Kostja hagi osaliselt tagasivõtmisele vastu ei vaidle.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
Hagiavalduse kohaselt asub kinnistul xxxxxx xx xx xxxxx hoone, milles asuvad järgmised korteriomandid:
1.Korter nr x – omanik H.T.; suurus 63,0 m2;
2.Korter nr xx – omanik Pärnu linn; suurus 185,5 m2;
3.Korter nr xx – omanik XX (al. 2011), suurus 281,3 m2;
4.Korter nr xx – omanik xx xxxxxxx xxxx (al. 2014); suurus 238,2 m2. Korteriomand xx, mis hagi esitamise seisuga kuulub ühisomanikele R. T. ja H. T., on kinnistul asuv eraldiseisev garaaž. Korteromanikud ei ole korteriühistut moodustanud. Alates oktoobrist 2009 kuni 31.12.2013 jagas ühise soojasõlmega hoones küttekulusid kaasomanike vahel AS ISS Eesti. Muude kõrvalkulud (nt vesi, elekter jmt), jaotas kaasomanike vahel ja esitas arveid Pärnu linnavalitsus.
2-16-108985 Alates 01.01.2014 võttis Pärnu linnavalitsuse raamatupidamine hoone küttekulude kaasomanike vahel jagamise AS-ile ISS Eesti üle. Sellest hetkest hakkas Pärnu linnavalitsus ehk hageja arvestama kõiki kõrvalkulusid ja jagama neid kaasomanike vahel vastavalt kaasomanike üldkoosoleku otsusele. Alates 01.04.2016 läks elektri ja soojusenergia arvestamise kohustus üle OÜ-le Eametsa Vara. Hageja on kostjale kui ühele kaasomanikule esitanud alates 2014. aastast stabiilselt arveid, milles on kajastatud ka soojusenergia. Alates detsembrist 2015 on kostja jäänud võlgnevusse ega ole arveid ettenähtud ulatuses tasunud, sh on tasumata jäetud nii vee, elektri kui ka muude tarbekulude eest. 13.04.2016 esitas kostja hagejale tasaarvestamisavalduse, mille kohaselt kostja oma võlgnevust Pärnu linna ees tunnistab, kuid lisab, et kostjal on hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue summas 3485,27 eurot. Oma nõudes kostja selgitab, et hageja on arveid esitanud ebaproportsionaalselt omanike osadele, kostja on esitanud omapoolse arvutuse ja tasaarveldanud vastastikused nõuded. Kostja on arvutanud väidetava nõude tekkimise aluseks olevaid arveid alates märtsist 2011. 18.04.2016 hageja vastas kostja nõudele ning tasaarvestusavaldusele, et kostja nõue on põhjendamata ning tasaarvestuslikku olukorda ei ole tekkinud. 02.05.2016 kostja vastuses hageja 18.04.2016 kirjale jäi oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kostjal on hageja ees tekkinud võlgnevus, mida kostja keeldub tasumast. Kuna kostja on esitanud hagejale põhjendamata tasaarvestusavalduse, millega hageja ei nõustu, on hageja sunnitud võlgnevuse sissenõudmiseks pöörduma kohtu poole. Hageja algse hagiavalduse kohaselt kostja on jätnud arved tasumata summas 2958,32 eurot. Kuna poolte vahel ei ole sõlmitud leping, vaid arvete esitamine toimus muu kokkuleppe alusel (kaasomanike üldkoosoleku otsus), siis on hagejal õigus nõuda lisaks ka seadusjärgset viivist, viivis on sissenõutav summas 68,94 eurot; kokku põhi- ja kõrvalnõudeid 3027,26 eurot. 17.05.2017 kostja tasus nõudest 844,61 eurot. 04.10.2018 nõude täpsustamise avalduses hageja märgib, et vaidlus taandub sellele, mis põhimõttest tulnuks korteriomanike soojusenergia jagamisel lähtuda. Lähtuvalt kaasomanike koosoleku protokollilisest otsusest ei ole küsimust selles, et hagejal on õigus soojusenergia kulusid kaasomanike vahel jaotada, see tähendab kanda esmalt soojusettevõtte nõuded ning arvestada soojusenergia kulud teiste korteriomanike vahel. 12.04.2012 toimunud kõikide korteriomandite omanike koosolekul leppisid korteriomandite omanikud kokku, et kuni „soojasõlme vahetamiseni saadetakse sooja(energia) arved xxxxxx xx asuvas hoones kulutatud soojusenergia eest majandusosakonnale ning majandusosakond esitab arved kaasomanikele. Hageja on esitanud kokkulepitud perioodil jaotanud soojusettevõtte arveid alljärgnevalt: Hageja arve Kostjale (number) 33400373 33400648 33400920 33401224 33401611 33401952 33402307 33402590 33402931 33403270 33403513 33403757 33500246 33500625
Eelnevast tulenevalt ja lähtudes asjaõigusseaduse § 75 lg-st 1 ja korteriomandiseaduse § 15 lgst 1 lähtuvalt arvestas hageja eelnevalt esitatud arved ümber ning vähendas kütte osas esitatud arveid nii, et kostja kanda jääb soojusenergia arvetest vastavalt tema kaasomandi mõttelise osa suurusele ehk ligikaudu 36,63% (arvutuskäik: soojusettevõtte arvel olev summa koos käibemaksuga jagatud köetava ühise asja pindalaga 768 m2 ning korrutatud kostja korteriomandi suurusega 281,30 m2): Hageja arve Kostjale (number) 33400373 33400648 33400920 33401224 33401611 33401952 33402307 33402590 33402931
Ümberarvestuse tulemusel hageja võttis hagi tagasi põhivõlgnevusest summas 1058,07 eurot ning loeb võlgnetavaks summaks 1055,64 eurot. Hageja arvestas ümber ka viivitusintressid. Kuivõrd kostja on esitanud 13. aprillil 2016 vastuväite hageja esitatud arvetele ning tasus osa võlgnevusest (844,61 eurot) alles 15. mail 2017, peab hageja mõistlikuks arvestada viivist alljärgnevalt: Periood 01. aprill 2016 – 13. aprill 2016
Summa 2695,28 eurot
Viivitatud päevi
Viivis 7,71 eurot
2-16-108985 14. aprill 2016 – 14. mai 2017 15. mai 2017 – 04. oktoober 2018
1900,25 eurot 1055,64 eurot Kokku
164,84 eurot 117,54 eurot 290,09 eurot
Seega on hageja vähendanud sissenõutavaks muutunud nõudesummat (võlgnevus ja viivitusintressid) kogusummani 1345,73 eurot. Kostja on esitanud 14. aprillil 2016 hagejale alusetust rikastumisest tuleneva nõude hüvitamise ja tasaarvestuse avalduse ehk vastuväite, milles on kostja nõudnud hagejalt võlaõigusseaduse §-s 1041 sisalduva alusetust rikastumisest tuleneva teise isiku kohustuse täitmisest tuleneva nõude. Nõue on esitatud perioodi eest alates 2011. aasta algusest. Kuivõrd hageja on esitatud arvetel kajastatud soojusenergia osa ümber arvestanud vastavalt kostja kaasomandi mõttelise osas suurusele, on ära langenud kostja tasaarvestuse aluseks olev nõue perioodil jaanuar 2014 kuni aprill 2016. Kostja esitatud tasaarvestusavaldusest ei nähtu ning kostja on jätnud tõendamata, mis osas on (a) kostja täitnud hageja kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, ning (b) mis osas on hageja perioodil 2011. aastast kuni 2014. aastani väidetava kohustuse täitmisel rikastunud. Esitatud väidetest ei ole järeldatav, et hageja on kostja arvel rikastunud, hageja ei nõustu kostja esitatud seisukohtade ning väidetega ja leiab, et hageja nõue ei ole tasaarvestusega võlaõigusseaduse § 197 lg 1 alusel lõppenud. Lisaks hageja leiab, et kostja tasaarvestuse aluseks olev alusetu rikastumise nõue on aegunud. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 151 lg-le 1 on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt kostja omandas kõnealuse korteriomandi xx 2011. aasta veebruaris. Korteriomand on omandatud pankroti- või täitemenetluse järgselt või selle käigus, korteriomandi omandamisel oleks pidanud kostja ka teada saama või vähemasti võtma samme teada saamiseks, et väidetavalt arvestatakse küttekulusid erinevalt seaduses sätestatust, st vastavalt reaalselt tarbitud soojusenergiale. Seega kostja oleks pidanud väidetavast seadusest erineva arvestuspõhimõttest teada saama juba 2011. aasta alguses, mistõttu tuleks TsÜS § 151 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaja kulgemise alguseks lugeda 2011. aasta veebruarikuud. Sellest tulenevalt on ühtlasi kostja tasaarvestuse aluseks olevad nõuded aegunud. Hageja palub rahuldada Pärnu linna hagi XX vastu ja välja mõista XXlt Pärnu linna kasuks põhivõlgnevus 1055,64 eurot; sissenõutavaks muutunud viiviseid summas 290,09 eurot ja viivis võlaõigusseaduse §-s 113 sätestatud ulatuses alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning kostjalt Pärnu linna kasuks välja mõista tasutud riigilõiv summas 300 eurot ning hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
KOSTJA VASTUS
Kostja vaidleb hagile vastu. XX ja Pärnu linna kaasomandis on xxxxxx xx xxxxx asuv kinnistu. Pärnu linnale kuulub korteriomand nr xxxxxxx, s.o. kaasomandi osa suurusega 24,15% ja XX-le kuulub korteriomand nr xxxxxxx, s.o. kaasomandi osa suurusega 36,63%. XX on korteriomandi asukohaga xxxxxx xx-xx, xxxxx omanik alates 07.02.2011. Kinnisasjal asuvas hoones on kaugküte, mille osas esitas soojusenergia arveid Fortum Eesti AS kuni 2013 detsember kasutatud teenuse eest ISS Eesti AS-le ja alates 2014 jaanuar kasutatud teenuse eest Pärnu linnale. ISS Eesti AS ja Pärnu linn esitasid omakorda arveid kõigile kaasomanikele. Kaasomanikuna on Pärnu linn andnud ISS Pärnu AS-le korralduse jagada Fortum Eesti AS soojusenergia teenusarveid ebaproportsionaalselt ja edaspidi jätkanud ise kaasomanike vahel arvete jagamist ebaproportsionaalselt, mis ei ole kooskõlas kaasomandi osa suurustega. Korteriomanike vahel ei ole sõlmitud ühtegi kokkulepet, mis võimaldaks kalduda kõrvale KOS § 13 lg-s 1 sätestatust.
2-16-108985 Asjaolust, et küttearvete jaotamist ei toimu õiguspäraselt, sai kostja teada 17.12.2015 kell 10:00 toimunud kohtumisel Pärnu linna esindajaga K.T ́ga. Meelevaldne on hageja väide, et kostja tasaarvestuse aluseks olev alusetu rikastumise nõue on aegunud, kuna korteriomand xx on omandatud pankroti- või täitemenetluse järgselt või selle käigus. Hageja väide on üllatuslik, olenemata omandamise vormist, justkui peaks ostja alati arvestama asjaoluga, et eksisteerib oht küttekulude arvestamisel seaduses sätestatut eirates. Kostja on vastupidisel seisukohal, eeldada saab ikka õiguspärast käitumist (ja seda veel eriti KOV poolt). Kostja leiab, et hageja väide tuleb jätta tähelepanuta. Peale korduvat tähelepanu juhtimist, et küttearvete jaotamine ei toimu õiguspäraselt, tunnistas hageja enda viga ning 29.02.2016 arvega nr 33503547 tegi kreediti arvele nr 33503547 (nov 2015 küte) ja arvele 33503825 (dets 2015 küte). 13.04.2016 kostja esitas hagejale alusetust rikastumisest tuleneva nõude hüvitamise ja tasaarvestusavalduse, milles on arvestanud ümber alates 10.03.2011 arvel nr 20125635 kuni 29.02.2016 arvel nr 33600652 näidatud küttekulude summa, leides, et Pärnu linn on kostja arvel rikastunud 3485,27 euro ulatuses. XX sama avaldusega teostas Pärnu linna nõude summas 2772,27 eurot osa tasaarvestuse XX nõuetega Pärnu linna vastu summas 3485,27 eurot. Pärast tasaarvestust Pärnu linna nõue XX vastu lõpeb ning XX nõue Pärnu linna vastu jääb kehtima 713 euro ulatuses. Pärnu linn on asunud enda õigusi realiseerima hea usu põhimõtte vastaselt, vaatamata asjaolule, et osapoolte vahel alles käis kohtuvälise lahenduse leidmiseks diskussioon, esitas Pärnu linn teist osapoolt teavitamata hagi kohtusse. Pärnu linn ei ole XX poolt 02.05.2016 edastatud kirjale vastanud ning seega on vastaspool pahatahtlikult lõpetanud kohtuvälise lahenduse leidmise. Kostja leiab, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust; kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millel riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada ning TsMS § 423 lg 2 kohaselt ei kuulu hagi läbi vaatamisele. Menetluse kestel kostja täpsustas oma tasaarvestust, leides, et tasaarvestatav nõue on kostjal hageja vastu summas 2113,71 eurot, vahe 844,61 eurot tasus kostja hagejale 15.05.2017.
KOHTU PÕHJENDUSED
1.Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu) on korteriomandi omanikuna kohtule 23.05.2016 esitanud hagi XX kui teise korteriomandi omaniku vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Võlgnevuse on tekkinud perioodil 01.01.2014 – 30.04.2016 tarbitud teenuste eest.
2.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse (VÕSRS) § 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodu alusel tuleb hagiavalduse lahendamisel lähtuda võlgnevuse tekkimise ja kohtule hagiavalduse esitamise ajal kehtinud korteriomandi seadusest (KOS). KOS § 1 sätestatud korteriomandi mõiste kohaselt korteriomand on omand ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Reguleerimata küsimustes kohaldatakse korteriomandile asjaõigusseaduse kinnisomandi sätteid. KOS § 13 lg –tes 1 – 3 nähti ette, et korteriomanik tasub kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel. Korteriomanik on kohustatud kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulutused teistele korteriomanikele hüvitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud suuruses. Korteriomanik ei ole kohustatud hüvitama kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremaid kulutusi, millega ta ei ole nõustunud.
2-16-108985 Asjaõigusseadus (AÕS) § 72 lõige 1 sätestab, et kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppel. Kaasomanike häälteenamusega tehtava otsusega võib otsustada küsimusi, mis jäävad ühise asja tavapärase valdamise ja kasutamise piiridesse. Häälte arv otsuse tegemisel sõltub omandi osa suurusest. Sama sätte lõike 5 kohaselt, kaasomanikul on õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. AÕS § 75 lg 1 sätestab, kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Riigikohus on asjas 3-2-1-116-11 punktis 23 märkinud: „Korteriomanike ühisusest tuleneb (olenemata korteriühistu olemasolust) eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes, millele kohaldub VÕS § 1 lg 1 järgi erisätetega reguleerimata ulatuses ka võlaõigusseaduses võlasuhte, mh võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmise ja rikkumise kohta sätestatu (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-11, p 13). Muu hulgas on selle suhte sisuks kaasomaniku AÕS § 72 lg 5 esimese lause järgne õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides. Samuti sisustab seda võlasuhet AÕS § 72 lg 5 teine lause, mille järgi peavad kaasomanikud üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest.“
3.Selles asjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et hagejale ja kostjale kuulusid xxxxxx, xxxxxx x xx asuvas elamus korteriomandid: hageja korteriomandi koosnes reaalosana korterist nr xx, suurusega 185,5 m2, alates 2011.a kostjale kuuluva korteriomandi reaalosa koosseisus on korter xx suurusega 281,3 m2. Lisaks oli hoones veel kaks korteriomandit: H.T-le kuuluv korter nr 1 reaalosa pinnaga 63,0 m2 ja korter nr xx reaalosa pinnaga 238,2 m2, mille omanik on alates 2014.a xx xxxxxxx xxxxx. Kinnisasjal asuv korteriomand xx oli mitteköetav garaaž, mille ühisomanikud hagi esitamise ajal olid R. T. ja H. T.. Korteriühistut ei olnud korteriomandite omanikud moodustanud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et oktoobrist 2009 kuni 31.12.2013 jagas küttearveid korteriomanike vahel AS ISS Eesti, muude kõrvalkulude(vesi, elekter jmt) osas esitas arveid korteriomanikele Pärnu linn. Alates 01.01.2014 – 31.03.2016 jaotas ka küttekulusid korteriomandite omanike vahel ja esitas neile arveid Pärnu linn. 01.04.2016 võttis elektri ja soojusenergia arvestamise kohustuse üle OÜ Eametsa Varad.
4.Kohtule esitatud Xxxxxx xx xx asuva hoone korteriomandite omanike 12.02.2014üldkoosoleku protokolli (I kd, lk 33-34) kohaselt on korteriomandite omanikud kokku leppinud, et kuni soojasõlme vahetamiseni saadetakse sooja arved xxxxxx xx xx hoones kulutatud soojusenergia eest majandusosakonnale ja majandusosakond esitab arved kaasomanikele. Kuigi kokkulepet ei ole sõnaselgelt vormistatud otsusena, ei vaidle pooled selle üle, et korteriomanike volitus soojusenergia kulude korteriomanike vahel jagamiseks ja korteriomanikele arvete esitamiseks oli Pärnu linnal olemas. Hageja esitas kohtuistungil kohtule vaatlemiseks M. T., XX ja H. T. poolt digitaalselt allkirjastatud üldkoosoleku protokolli ning kostja kohtuistungil võttis tagasi oma vastuväite, et linnal ei olnud õigust esitada korteriomanikele soojusenergia arveid. Samuti ei ole asjas vaidlust selle üle, et nii AS ISS Eesti kui ka hageja jaotasid soojusenergia kulusid korteriomandite omanike vahel seaduses sätestatust erinevalt: hagejale kuulunud korteriomandi küttekulusid vähendati nii, et hageja pidi tasuma tema kaasomandi osa suurusele vastavast küttekulust 15% ning ülejäänud 85% jagati teiste korteriomandite omanike vahel, suurendades vastavalt nendelt nõutava küttekulu ruutmeetri hinda. Hageja kinnitas, et korteriomanike üldkoosoleku kirjalikku otsust soojakulu sellise jaotamise kohta ei ole, kokkulepe olevat olnud suuline. Kohus on pooltele selgitanud, et korteriomanike üldkoosoleku otsus (sh kulude seaduses sätestatust erineval viisil jaotamise kohta) ei saa olla suuline. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 järgi tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud
2-16-108985 teisiti. TsÜS § 77 lg 1 kohaselt tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Kohus leiab, et korteriomanike üldkoosoleku otsuste kohta on seaduses vorminõue ette nähtud. KOS § 17 lg 1 sätestas, et seaduses või korteriomanike kokkuleppe kohaselt häälteenamusega tehtavad otsused võetakse vastu korteriomanike üldkoosolekul. KOS § 17 lg 3 kohaselt võib otsuse teha ka ilma üldkoosolekut kokku kutsumata, kui otsuse kohta on kõigi korteriomanike kirjalik seisukoht. KOS § 18 lg 6 nägi ette üldkoosoleku otsuste protokollimise kohustuse. Protokollile kirjutavad alla valitseja ja üks korteriomanik. Kui on moodustatud majanõukogu, kirjutab protokollile alla ka majanõukogu esimees või selle liige. Korteriomanikel on õigus protokollidega tutvuda. Eelnevast järelduvalt peab üldkoosoleku otsus olema TsÜS § 78 ja 79 mõttes kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja, mööndes, et tal ei ole võimalik tõendada korteriomanike suulist kokkulepet kulude jaotamise kohta, nõustus kostja vastuväitega kulude kaasomanike vahel jaotamise metoodika osas. Hageja arvestas kostjale esitatud arvetel soojusenergia kulud ümber, vähendas nõuet ning võttis vähendatud nõude osas summas 1058,07 eurot hagi tagasi.
5.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 424 lg 1 teise lause kohaselt võib hageja kostja nõusolekul hagi tagasi võtta hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Kostja on hagi tagasivõtmisega nõustunud. TsMS § 425 lg 1 ja § 442 lg 5 alusel kohus käesoleva otsusega jätab hagi summas 1058,07 eurot läbi vaatamata.
6.Pärast hagiavalduse menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist tasus kostja 15.05.2017 hagejale 844,61 eurot. Selle summa võrra hageja 25.07.2017 avaldusega vähendas nõuet, 17.08.2017 hageja täpsustas, et selles osas loobub nõudest. Kohus on pooltele selgitanud, et 844,61 euro osas nõuet enam ei menetle, kuid ei ole vormistanud menetluse osaliselt lõpetamise kohta määrust. TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1 ja § 442 lg 5 alusel kohus käesoleva otsusega võtab vastu hageja osaliselt loobumise hagist summas 844,61 eurot ja lõpetab selles osas menetluse.
7.Poolte vahel on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas kostjal oli hageja nõudega tasaarvestatav rahaline nõue hageja vastu. Sisuliselt hageja kostja tasaarvestuse vastuväitega osaliselt nõustus, kui 04.10.2018 hagi täpsustuses arvestas ümber kõik perioodil 01.01.2014 – 31.03.2016 kostjale esitatud soojusenergia arved. Kostja tasaarvestusavalduses on arvesse võetud ka AS ISS Eesti poolt esitatud soojusenergia arvete alusel enamtasutud summad ning ka need on kostja hageja nõudega tasaarvestanud. Kokku on kostja tasaarvestanud hageja nõuded summas 2113,71 eurot.
8.Kohus leiab, et kostjal on alusetul rikastumisel põhinev nõue hageja vastu. VÕS § 1027 sätestatu alusetu rikastumise üldreegli kohaselt isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1041 kohaselt on isikul, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, õigus nõuda isikult, kelle kohustuse ta täitis, täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Hagiavaldusele lisatud, Pärnu linna poolt XXle esitatud arvetest (I kd, lk 35 – 39) nähtuvalt oli küttekulu arvestusühikuks m2, kostjale on Xxxxxx xx-xx korteriomandi eest arvestatud küttekulu 281,30 m2 eest, mis vastab tema korteriomandi koosseisu kuuluva reaalosa pinnale. Korteriomandi reaalosa pinna suuruse järgi määrati ka kaasomandi osa suurus. Kinnistusraamatu väljavõtte (I kd, lk 27-28) kohaselt kostja korteriomand koosnes 2813/7833 mõttelisest osast maatükist ja selle oluliseks osaks oleva ehitise osast, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosaks, ning reaalosana mitteeluruum xx, üldpinnaga 281,30 m2. Hageja korteriomandi koosnes 1855/7833 mõttelisest osast kaasomandiosana ja reaalosana mitteeluruumist nr xx üldpinnaga
2-16-108985 185,50 m2 (registriosa väljavõte I kd, lk 29). Arvetelt ei selgu aga, kuidas kujunes ruutmeetri hind.
9.Kostja alusetu rikastumise nõue hõlmab perioodi, mil tarbitud teenuste eest on kostjale esitatud arved 10.03.2011 – 29.02.2016. Kuni 31.12.2013 arvestas küttekulusid ISS Eesti AS ning alates 01.01.2014 – 31.03.2016 Pärnu linn. Asjas ei ole vaidlust, et nii AS ISS Eesti kui alates 01.01.2014 Pärnu linn jaotasid soojusenergia kulusid korteriomanike vahel KOS § 13 lg-s 1 sätestatust erinevalt: soojusenergia kulusid ei jaotatud korteriomanike vahel proportsionaalselt vastavalt kaasomandi osa suurustele, vaid Pärnu linn tasus talle kuuluva korteriomandi eest 15% kulust, mida tal tulnuks tasuda kaasomandi osa suurusel põhineva kulude proportsionaalse jaotamise korral, ning selle võrra suurenes teiste korteriomanike jaoks soojusenergia hind ühe ruutmeetri kohta. Muude kulude jaotamise/arvestamise osas asjas vaidlust ei ole, kuid tulenevalt kostja 13.04.2016 tasaarvestusavaldusest, mida hageja ei tunnistanud, on kostjal juhul, kui tasaarvestus ei kehti, 31.01.2016, 29.02.2016 ja 31.03.2016 arvetel näidatud muude kulude võlgnevus (elekter, vesi- ja kanalisatsioon ning välikoristus).
10.ISS Eesti AS töötaja S.R. 20.02.2013 e-kiri Pärnu linna töötajatele K.T-le ja T. M.le (I kd, lk 30) tõendab, et ISS Eesti AS poolt kulude jaotamisel arvestati hagejale 108,5 m2 osas küttekulusid 15%-lise osakaaluga ehk 16,275 m2 eest. Ei saa olla vaidlust selle üle, et kuivõrd hageja küttekulust 85% jaotati teiste kaasomanike vahel, on Pärnu linn samas ulatuses kuludelt säästnud ehk kaasomanike arvelt alusetult rikastunud. Nagu märgitud, ei ole üldkoosoleku otsust selle kohta, et kulusid jaotatakse teisiti kui kaasomandiosa suurusest lähtuvalt. Sisuliselt on XX tasunud hageja eest osa tema küttekulusid, olemata selleks õigustatud või kohustatud. Asja lahendamisel ei oma tähtsust hageja väide, et Pärnu linna korteriomandis oli kütteradiaatoreid paigaldatud ainult osaliselt, ühise küttesüsteemi kaudu hageja korterit ei köetud ning et teised korteriomanikud ongi tasunud reaalselt tarbitud kütte eest. Küttekulude reaalse tarbimise mõõtmist ei ole toimunud ja selle alusel ei ole arveid korteriomanikele esitatud. Viimasel kohtuistungil hageja loobus Fortum Eesti AS-i poolt tehtud, ruumide kubatuuril põhinevast küttekulude tegeliku tarbimise arvestusest (II kd, lk 16 – 28). Hageja kinnitas, et Pärnu linnale kuuluva korteriomandi soojusenergia tasu vähendati ja selle võrra suurendati teiste korterite kulu juba siis, kui kulusid jaotas ISS Eesti AS. Kostja sai xxxxxx tn xx-xx korteriomandi omanikuks xxxx.a. Kuni 31.12.2013 jaotas kulusid ISS Eesti AS, korteriomanikud tasusid küttekulusid ISS Eesti AS-i kaudu. Alates 01.01.2014 esitas soojatootja igakuised arved Pärnu linna majandusosakonnale, kes arved tasus. Pärnu linn omakorda jaotas soojatootja arve summa korteriomanike vahel ning esitas neile arved, korteriomanikud tasusid küttekulusid neile esitatud arvete alusel Pärnu linnale. Kuna puudus korteriomanike üldkoosoleku otsus Pärnu linnale kuuluva korteriomandi küttekulude vähendamiseks ja selle võrra teiste korteriomandite küttekulude suurendamiseks, on Pärnu linn alusetult enda kulusid kokku hoidnud ja sellega teiste kaasomanike arvelt igakuuliselt rikastunud. Kuivõrd rakendatud kulude jaotuse tulemusel sai Pärnu linn enda korteriomandi eest tasuda 15% summast, mida tal tulnuks tasuda kulude vastavalt kaasomandi osa suurusele jaotamise korral, ei sõltunud Pärnu linna alusetu rikastumine sellest, kes kulusid jaotas.
11.Hageja leiab, et kostja alusetu rikastumise nõue on aegunud, aegumistähtaeg hakkas kulgema kostja poolt korteriomandi 2011.aastal omandamisest, sest korteriomandi omandamisel sai kostja teada või pidi teada saama, kuidas kulusid korteriomanike vahel jaotatakse. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). TsÜS § 147 lg 1 järgi algab nõude aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise kohta on seaduses erisäte. TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse
2-16-108985 rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
12.TsÜS § 151 lg 2 sätestab, et alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Õiguskirjanduses (vt P. Varul, I. Kull, P. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne – Kirjastus Juura, Tallinn 2010, lk 151 - 152) märgitakse, et alusetust rikastumisest tulenevatele nõuetele on ette nähtu n-ö topeltaegumistähtaeg, esmalt õigustatud isiku teadmisega seonduv lühem tähtaeg, ja teisalt rikastumise toimumisest arvestatav maksimaalne (objektiivne) tähtaeg. TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud alusetust rikastumisest tulenevate nõuete subjektiivne aegumistähtaeg on sätte järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Selleks peab kohustatud isik olema teadlik nõude aluseks olevatest asjaoludest, esmajoones rikastumise toimumisest tema arvel ja rikastuja isikust. TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud teadma pidamine tähendab, et nõude aegumiseks ei ole vajalik õigustatud isiku positiivne teadmine asjaoludest, mis võimaldavad tal hagi esitada. Aegumise kulgema hakkamiseks on piisav, kui isik pidi neist asjaoludest teadlik olema. VÕS § 15 lg-st 4 tulenevalt isik loetakse õiguslikku tähendust omavast asjaolust teadma pidanuks, kui ta ei teadnud asjaolu raske hooletuse tõttu. Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. Õigustatud isikut saab pidada raskelt hooletuks, kui ta oleks võinud asjaolust teada saada käibes vajalikku hoolt järgides suuremate pingutuste ja kulutusteta, mh ei kasuta tema käsutuses selgelt olevat võimalust ennast asjaolust informeerida või lausa hoidub sellest. Võimalik eksimus õiguslikus hinnangus asjaoludele ei mõjuta asjaoludest teadma pidamist.
13.Kostja väidab, et sai kulude ebaõigest arvestusest teada 17.12.2015 kohtumisel linnavalitsuse töötajaga. Kulude ebaõige arvestuse tõttu kostja on tasunud soojusenergia eest seaduses ettenähtust enam ning Pärnu linn vähem, kostja ei saanud temal Pärnu linna vastu alusetu rikastumise nõude olemasolust teada saada enne seda, kui sai teada, et keegi üldse on tema arvelt rikastunud. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja pidi juba korteriomanikuks saamisel teada saama, et tal on korteriomanike vahelisest kulude jaotamise korrast tulenev alusetu rikastumise nõue hageja vastu, ning et pankroti- või täitemenetluse teel korteri omandamisel kostja võttis või vähemasti pidi võtma samme, tuvastamaks kõikide korteriomandiga seotud kohustuste jagunemise põhimõtted, sh selle, et soojusenergiat jagatakse erinevalt seaduses sätestatust vastavalt tegelikult tarbitud soojusenergiale. Kohus leiab, et kostja alusetu rikastumise nõude aegumistähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kostja korteriomandi omandamisel kontrollis, kas selles elamus korteriomanike vahel kulude konkreetsel viisil jaotamiseks on olemas õiguslik alus. Ka korteriomandi omandamisel pankroti- või täitemenetluses ei ole ostjal kohustust kindlaks teha, millisel alusel kulusid jaotatakse. Kohus nõustub kostjaga, et kostja oli õigustatud eeldama, et kulusid jaotatakse korteriomanike vahel kooskõlas seadusega. Sundenampakkumisel korteriomandi omandajal ei pea tekkima kahtlusi kulude jaotamise õiguspärasuses. Kõigi korteriomanike vahel kulude jaotamine ja selle õiguspärasus ei ole seotud sellega, kas sundvõõrandatud korteri endine omanik korteri võõrandamisega nõustus või mitte. Hageja ei ole tõendanud, et kostja reaalselt sai xxxxxx xx korteriomanike vahel kulude jaotamise metoodikast teada 2011.a korteriomandi omandamisel.
14.Kohus leiab aga, et kostja pidi kulude jaotamise asjaoludest ja kostjal sellega seotud alusetu rikastumise nõude olemasolust teada saama hiljemalt 31.01.2014, mil küttekulude korteriomanike vahel jaotamise ISS-ilt üle võtnud Pärnu linn esitas kostjale esimese arve. Siis pidanuks kostjal käibes tavalise hoolsuse rakendamise korral tekkima küsimus, mille alusel on soojusenergia kulude jaotamise aluspõhimõte muutunud. Nimelt ISS Eesti AS poolt kostjale
2-16-108985 esitatud küttearvetel on soojakulu arvestusühikuks MWh (megavatt-tund). Kohtu hinnangul kostja võis eeldada, et selleks on olemas korteriomanike kokkulepe, sellest, et küttekulusid arvestatakse soojusenergia hulga järgi ei pidanud kostjal tekkima kahtlusi, et kulude sellise jaotusega keegi tema arvelt alusetult rikastub. Pärnu linna poolt kostjale esitatud arvetel (I kd, lk 35 – 39) oli küttekulu arvestusühikuks aga ruutmeetri hind. Kostja oli korteriomanik alates 2011.aastast, korteriomanik teostab oma õigusi üldkoosolekutel osalemise kaudu ning seega kostja pidi olema teadlik, et korteriomanikud ei ole vastu võtnud otsuseid küttekulude jaotamise põhimõtte muutmise kohta. Seega olukorras, kus Pärnu linna esitatud arvetel muutus soojusenergia arvestusühik, pidi kostjal tekkima küsimus, millest lähtudes hageja soojusenergia kulusid korteriomanike vahel jaotab.
15.Eeltoodu alusel kohus leiab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude 3-aastane aegumistähtaeg kostja jaoks hakkas TsÜS § 151 lg-s 1 kohaselt kulgema alates 31.01.2014 ning kostja 13.04.2016 tasaarvestusavalduse esitamise ajaks ei olnud 3-aastane aegumistähtaeg möödunud.
16.Kostja leiab, et TsÜS § 151 lg 2 annab talle õiguse 3-aastase aegumistähtaja jooksul nõuda kuni 10 aastat varem toimunud alusetu rikastumise hüvitamist. TsÜS § 151 lg-s 2 sätestatud objektiivne aegumistähtaeg tähendab kohtu hinnangul seda, et alusetu rikastumise nõue aegub alusetu rikastumise toimumisest kümne aasta möödumisel sõltumata sellest, kas õigustatud isik selle aja jooksul oma nõudest üldse teada saab. Kohus leidis, et kostja ei teadnud ega pidanud teadma kulude ebaõigest jaotamisest enne 31.01.2014 ning ei ole alust pidada teda raskelt hooletuks seetõttu, et ta enne 31.01.2014 teadasaamiseks midagi ette ei võtnud. 31.01.2014 algas kostja jaoks kulgema alusetust rikastumisest tuleneva nõude subjektiivne 3-aastane aegumistähtaeg. Kohus leiab, et selle tähtaja jooksul on kostjal õigus esitada kõik selleks hetkeks tekkinud alusetust rikastumisest tulenevad nõuded, mille objektiivne 10-aastane aegumistähtaeg ei olnud nõudest teadasaamise ja nõude esitamise ajaks möödunud. Kostja esitas hagejale alusetu rikastumise nõude ja tasaarvestusavalduse 13.04.2016. Kostjal alusetu rikastumise nõue ja tasaarvestus tuginevad kostjale esitatud ebaõige suurusega soojaarvete tasumise tulemusel hageja alusetule rikastumisele alates 10.03.2011 arvest nr 20125635. Hageja ei saanud kostja arvel rikastuda enne arve tasumist. Kostja vastusele/vastuhagile lisatud arvele tehtud käsikirjalise märkuse kohaselt (I kd, lk 64) tasus kostja selle arve 13.04.2011. Seega nii 31.04.2014 alusetust rikastumisest teadasaamise kui 13.04.2016 nõude/tasaarvestusavalduse esitamise ajaks ei olnud alusetu rikastumise esimesest episoodist veel 10 aastat möödunud. Eeltoodu alusel kohus nõustub kostjaga, et tema alusetust rikastumisest tulenev nõue hageja vastu ei olnud nõude/tasaarvestusavalduse esitamise ajal üheski osas aegunud.
17.Eelnevast tulenevalt hõlmab kostjal hageja vastu olev tasaarvestatav nõue pikemat perioodi, võrreldes perioodiga, mille eest hageja on kostja vastuväidete alusel ise nõuet vähendanud. Hageja on ümber arvestanud kõik arved, mis esitati kostjale alates jaanuarist 2014, kui küttekulusid jaotas hageja. Kostja 13.04.2017 esitas koos kompromissettepanekuga täpsustatud tasaarvestuse (I kd, lk 144 145). Kostja täpsustas, et varasem tasaarvestusavaldus on osaliselt ekslik, sest kostja arvutas oma kaasomandiosa suuruse protsendi küttearve summalt, mis on talle Pärnu linna poolt esitatud. Kostja leiab, et õige on arvestada nimetatud protsent Fortum Eesti AS poolt kogu majale esitatud küttearvelt. Eeltoodust tulenevalt kostja tegi ettepaneku, et vastastikused nõuded tasaarvestatakse, s.t 2985,32 eurost arvestatakse maha kostja poolt alates 2011.aastast enamtasutud küttekulu 2113,71 eurot ning tasaarvelduse tulemusena jääks XX linnale võlgu veel 844,61 eurot. Selle summa XX tasus 15.05.2017 ning selles osas on Pärnu linn nõudest loobunud.
18.Lisaks kostja poolt nõude osalise tasumise järel selles osas hagist osalisele loobumisele on hageja on nõuet vähendanud, arvestades alates 31.01.2014 kostjale esitatud arvest nr 33400373 kuni 29.02.2016 arveni nr 33600652 (kaasa arvatud) soojusenergia kulud ümber: hageja jagas ühe ruutmeetri hinna leidmiseks Fortumi küttekulu summa kõigi korteriomandite reaalosade
2-16-108985 pindade summaga ning kostja küttekulu leidmiseks korrutas ruutmeetri hinna kostja korteri reaalosa pinna suurusega. Hageja vähendas nõuet kostjale esitatud arvetel nõutud ja ümberarvestuse tulemusel saadud küttekulu summade vahe võrra ning leiab, et selles osas on kostja tasaarvestuse alus ära langenud.
19.Kostja täpsustatud tasaarvestuse kohaselt oli tal hageja nõudega tasaarvestatav nõue hageja vastu summas 2113,71 eurot. Kohus möönab, et kostja tasaarvestus kattub osaliselt hageja nõude vähendamisega, kuid see ei tähenda, et kostja tasaarvestuse alus oleks sellega ära langenud, et hageja nõuet vähendas. VÕS § 197 lg 2 kohaselt hageja nõue kostja vastu oli kostja tasaarvestusega lõppenud enne hageja nõude kohtusse esitamist. Kostja alusetust rikastumisest tulenev nõue hõlmab pikemat ajaperioodi, hageja tegi ümberarvestused üksnes nende arvete kohta, mida väljastas Pärnu linn alates 01.01.2014. Lisaks hageja poolt tehtud ümberarvestuste summale on kostjal hageja nõudega tasaarvestatav alusetust rikastumisest tulenev nõue perioodil 10.03.2011 – 13.01.2014 ISS Eesti AS-i poolt esitatud arvete alusel enam tasutud summas 1058,20 eurot, mille võrra hageja samuti on kostja arvel alusetult rikastunud. See summa ületab hageja 1055,64 euro suurust põhivõla nõuet, mis pärast hagist osalist loobumist ja hagi osaliselt tagasivõtmise järel veel menetluses on.
20.VÕS § 197 lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusel lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Asjas ei ole vaidlust, et hageja on nii kostja 13.04.2016 tasaarvestusavalduse kätte saanud. Seda tõendab hageja 18.04.2016 vastus kostja tasaarvestusavaldusele. Samuti on hageja kätte saanud kostja poolt kohtumenetluse ajal kompromissettepanekuga koos esitatud täpsustatud summadega tasaarvestuse. Seega on tasaarvestusavaldus formaalselt kehtiv. Kohus on tuvastanud ka kostja tasaarvestusavalduse materiaalõigusliku kehtivuse – kostjal oli hageja vastu tasaarvestusavalduses näidatud nõue alusetust rikastumisest, nõue ei ole aegunud. VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud tasaarvestuse mõiste kohaselt juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega on kostja avalduse alusel tasaarvestus toimunud ning poolte vastastikused nõuded on kattuvas osas lõppenud alates ajast, mil neid nõudeid võis tasaarvestada, kuigi esialgses tasaarvestusavalduses kostja arvutused lähtusid ekslikest algandmetest. VÕS § 197 lg 2 alusel oli tasaarvestuse tulemusel hageja nõue lõppenud summas 2113,71 eurot kõige hiljem 13.04.2016 kostja alusetust rikastumisest tuleneva hüvistise nõude ja tasaarvestusavalduse hagejale esitamisest, s.o enne 23.05.2016 kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist.
21.Hageja nõuab kostjalt põhivõlana talle 30.11.2015, 31.12.2015, 31.01.2016, 29.02.2016 ja 31.03.2016 esitatud arvete osaliselt või täies ulatuses tasumata jätmisest tulenevat võlgnevust. Maksekäsu kiirmenetluse avalduses oli hageja nõudesummaks 2958,32 eurot 26.12.2015 – 25.04.2016 tasumata arvete eest. Menetluse jätkumisel hagimenetluses hageja esialgses hagis palus kostjalt välja mõista samuti perioodil 30.11.2015 – 11.03.2016 esitatud arvete tasumata osa 2958,32 eurot põhivõlga ja sellelt arvutatud viivise. 03.08.2017 nõude täpsustuses hageja jätkuvalt tasaarvestust ei tunnistanud, selle seisuga nõudis hageja põhinõudena 2113,71 eurot ja viivist 475,17 eurot, kuna 15.05.2017 kostja tasus 844,61 eurot. 04.10.2018 nõude taaskord täpsustamisel hageja arvestas alates 01.01.2014 kostjale esitatud arvetel küttekulu osa ümber ning selle tulemusel vähendas nõuet 1058,07 euro võrra. Sellega hageja sisuliselt osaliselt tunnistas kostja tasaarvestuse vastuväidet. Nõude lõpliku täpsustuse kohaselt hageja taotleb kostjalt välja mõista 1055,64 eurot põhivõlga, seisuga 04.10.2018 sissenõutavaks muutunud viivised 290,09 eurot ning alates hagi esitamisest (hagi all peetakse ilmselt silmas 04.10.2018 nõude täpsustust) viivise protsendina põhivõlast VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
2-16-108985 Kuna kohus tuvastas, et kostja 13.04.2016 esitatud tasaarvestusavaldus on kehtiv ning summas 2113,71 eurot on hageja ja kostja nõuded tasaarvestusega lõppenud 13.04.2016, oli hagejal maksekäsu kiirmenetluse kohtusse esitamise ajal kostja vastu nõue summas 844,61 eurot (esialgses hagis esitatud põhivõlg 2958,32 eurot – kostja tasaarvestus 2113,71 eurot = 844,61 eurot). Kostja tasus selle summa hagejale 15.05.2017 ning hageja loobus 844,61 euro osas hagist. Hagist loobumise võtab kohus vastu ja lõpetab selles osas menetluse. Kohus jätab hageja nõude 1055,64 euro põhivõla väljamõistmiseks rahuldamata, kuna nõue oli tasaarvestusega lõppenud enne hagi esitamist.
22.Hageja taotleb kostjalt ka viivise väljamõistmist. Võlaõigusseaduse § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktide 1 ja 6 kohaselt võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 04.10.2018 nõude täpsustamise avalduses hageja nõuab kostjalt viivist järgmiselt: 01.04.2016 – 13.04.2016 arvestatuna seaduses ettenähtus ulatuses protsendina summalt 2695,28 eurot; 14.04.2016 – 14.05.2014 summalt 1900,25 eurot ja 15.05.2017 – 04.10.2018 summalt 1055,64 eurot, kokku viivis 290,09 eurot. Hageja nõude täpsustusest ei selgu, kuidas hageja on leidnud summad, millelt viivist arvestab.
23.Kuivõrd maksekäsu kiirmenetluse avalduse 25.05.20216 esitamise ajaks oli hageja nõue kostaja vastu summas 2113,71 eurot lõppenud tasaarvestusega ning kostja võlgnes hagejale üksnes 844,61 eurot, on ka hageja viivisenõue põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist perioodi 01.04.2016 – 13.04.2016 eest summalt 2958,32 eurot (s.o summa, mille kostja hagejale võlgnes enne tasaarvestust), 13 päeva eest kokku summas 8,46 eurot (VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär sel ajal oli 8,05% aastas (0.021995% päevas). 13.04.2016 kostja tasaarvestas nõuded summas 2113,71 eurot ning jäi hagejale võlgu veel 844,61 eurot, mille tasus 15.05.2017. Seega summalt 844,61 eurot on hagejal õigus nõuda kostjalt perioodil 14.04.2016 – 14.mai 2017 kokku 396 päeva eest viivist summa 73,26 eurot järgmise arvestuse järgi: 14.04.2016 - 30.06.2016, perioodis 78 päeva, viivisemäär 8,05% aastas (0.021995% päevas) = 14,489904 eurot 01.07.2016 - 31.12.2016, perioodis 184 päeva, viivisemäär 8% aastas (0.021858% päevas) = 33,968976 eurot 01.01.2017 – 14.05.2017, perioodis 134 päeva, viivisemäär 8% aastas (0.021918% päevas) = 24,80608 eurot. Seega kokku viivis 81,72 eurot. Selles osas kohus rahuldab hageja viivisenõude.
24.Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud (TsMS § 139). Kohtuväliste kulude hulka kuuluvad muu hulgas menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (TsMS § 144 p 1). TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 2 järgi hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Kui hageja loobub hagist või võtab selle
2-16-108985 tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud (TsMS § 168 lg 4). Kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud (TsMS § 168 lg 5). TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 kohaselt kohus määrab otsuses koos kulude jaotusega kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse menetlusosaliste esitatud menetluskulude nimekirjade ja toimiku materjalide alusel. Pooled ei ole menetluskulude nimekirjasid esitanud. Teadaolevaks menetluskuluks selles asjas on hageja poolt tasutud riigilõiv 300 eurot (sellest maksekäsu kiirmenetluses 88,75 eurot ja hagimenetluses 211,25 eurot).
25.Selles asjas kohus rahuldas hagi 2,7% ulatuses esialgselt esitatud nõudest. Hageja nõuet (sisuliselt kostja vastuväidete alusel) võttis hagi tagasi 1058,07 euro ulatuses, mis moodustab esialgselt esitatud nõuetest ca 35%. Kostja poolt menetluse ajal tasutud summa moodustab algsest nõudest ca 28%. Koos rahuldatud viivisenõudega moodustab nõue, millega kohtu poole pöördumine oli põhjendatud, umbes 30,6%. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, hageja osalist loobumist hagist ja hagi osalist tagasivõtmist, peab kohus õigeks jätta kostja kanda hageja tasutud riigilõivust osa, mis tulnuks hagejal tasuda siis, kui ta oleks esitanud hagiavalduses põhinõudeks ainult kostja poolt menetluse ajal tasutud 844,61 eurot ja viivist nõudnud kostjalt väljamõistetud summas 81,72 eurot (ehk hagi tsiviilasja hinnaga 926,33 eurot). Kohus arvestab, et selles osas oli kohtusse pöördumine ilmselt põhjendatud, sest kostja tasus võlgnevuse ligi aasta hiljem, riigilõivu suurus ei sõltu sellest, et hageja nõuet vähendas ja osaliselt tagasi võttis. Riigilõivu seaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt on tsiviilasja hinnaga kuni 1000 eurot hagi esitamisel riigilõivu suuruseks 175 eurot. Selle summa mõistab kohus kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel kohus märgib hageja kohtuotsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
26.Hageja esitas kohtule 04.04.2019 taotluse riigilõivu osaliseks tagastamiseks. Taotlust põhjendatakse sellega, et 25.07.2017 hageja osaliselt loobus hagist ning sellisel juhul TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel tagastatakse pool riigilõivust. Hagiavalduse menetlusse võtmisel lähtuti tsiviilasja hinnast 3265,10 eurot, mille eest hageja tasus riigilõivu 300 eurot. Hageja on loobunud hagist 844,61 euro ulatuses, mistõttu on riigilõivu tasutud enam 50 euro võrra. Hageja palub pool enamtasutud riigilõivust TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel tagastada.
27.Kohus leiab, et taotlus riigilõivu osaliseks tagastamiseks ei ole põhjendatud. Tsiviilasja hind ja sellelt nõutav riigilõivu suurus määratakse kindlaks hagiavalduse menetlusse võtmise seisuga. Hiljem hagist osaliselt loobumine seetõttu, et kostja on pärast hagiavalduse saamist nõude osaliselt rahuldanud, ei muuda tsiviilasja hinda ega hagi esitamisel nõutava riigilõivu suurust. Sellisel juhul hagist osalise loobumise korral ei saa hageja väita, et riigilõivu on tasutud ettenähtust enam. Juhul, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on menetluse ajal nõude täielikult või osaliselt rahuldanud, jäävad TsMS § 168 lg 4 kohaselt menetluskulud, sh hageja tasutud riigilõiv, kostja kanda. Kohus on ka praeguses asjas vastavas osas mõistnud riigilõivu kostjalt hageja kasuks välja. Kohus jätab hageja taotluse riigilõivu osaliseks tagastamiseks rahuldamata. /Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 19.02.2020 kohtuotsuse resolutiivosa:
2-16-108985
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata XX taotlus tsiviilasja menetluse lõpetamiseks.
2.Pärnu Maakohtu 23.05.2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.