Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kaardi kehtivusaeg sai läbi 31.07.2015. L B AS teavitas lepingu lõpetamisest ning kuulutas krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks 26.02.2018. 23.07.2018 loovutas L B AS oma nõuded kostja vastu AS-ile PlusPlus Capital. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Hageja on üritanud kostjaga kontakteeruda nii telefoni teel kui e-posti teel ning on saatnud kostjale võlateatisi. Kostja vastuväide hagile Kostja nõuet ei tunnista. Hageja poolt ei ole tõendatud, et kostjal oleks võlgnevust ning selle olemasolul nõue anti üle hagejale. Kostja arvelduskontod on kohtutäituri poolt arestitud alates 2014 aastast ja Nordea Bank kontol olevaid vahendeid ei ole alates sellest perioodist olnud võimalik kostjal kasutada. Kostja pöördus mitmeid kordi probleemiga panga poole, et saada ligi enda konto andmetele internetipangas. Internetipangast oleks saanud kontrollida ka kontojääki ja tasumisele kuuluvaid summasid kuna ülevaade kostjal puudus. Viimati sai kostja ise info võlgnevuse kohta summas 75 eurot pangast ja see tasuti 2016 jaanuaris. 19.01.2016 kinnitas pank, et võlgnevus puudub. Pank ei ole kostjale saatnud mitte ühtegi meeldetuletust võlgnevuse olemasolu kohta ega nõudnud üle kolme aasta jooksul seda teisiti. Kostja pangakaarti ei pikendatud panga poolt kuna konto oli arestitud, sellest teavitas ka pank kostjat. Nõue on aegunud. Väljastatud pangakaardi kehtivus lõppes 31.07.2015 ja nõue muutus sissenõutavaks. Aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue aegus 31.07.2018. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 26.09.2018. Lepingu kehtivus on seotud kaardi kehtivusega. Kostjal oli mõistuspärane eeldada, et kaardi lõppemisega lõppeb ka leping. Olukord, kus pank krediiditeenust enam ei osuta, aga leping endiselt kehtib kolm aastat, et aegumist venitada ja koguda intresse on vastuolus hea usu põhimõttega. Kui tarbija pole krediidivõimeline ja tal kaarti pole, siis tuleb leping temaga lõpetada koheselt kaardi kehtivusaja lõppemisel. Hageja seisukoht kostja vastuväidete osas 02.06.2016 on pank edastanud kostjale e-kirja võlateatisega, mille peale kostja on reageerinud 07.06.2016 ning täpsustanud võla suurust ning avaldanud soovi võlgnevuse likvideerimiseks. Ühtegi laekumist ei järgnenud. 19.02.2018 edastas esialgne võlausaldaja lepingu ülesütlemise teate kostjale, milles on nõudnud ka lepingust tuleneva nõude tasumist. Peale nõude loovutamist hagejale, on hageja suhelnud kostjaga telefoni teel ja saatnud kostjale nõude loovutamise teatise ja võlateatise. Seega pidi kostja teadma võlgnevuse olemasolust ja vaatamata sellele, ei ole kostja kohustust täitnud ei uuele ega ka esialgsele võlausaldajale. Nõue ei ole aegunud. Kostja on teostanud jaanuaris 2016 makse võlgnevuse katteks, millega tunnustas nõuet ja aegumine katkes makse teostamise ajal ja algas uuesti makse teostamisest. Seetõttu ei ole nõue kostja vastu aegunud. Kohtu põhjendused

Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Pooled ei ole taotlenud ärakuulamist. Kohus lahendab asja lihtmenetluses istungit pidamata. Asjas puudub vaidlus järgnevates asjaoludes. Kostja ja L Bank AS sõlmisid 06.08.2009 S MasterCardi lepingu (07.12.2018 hagiavalduse lisa 1), millega pank andis kostjale krediiti. Kaardi kehtivusaeg sai läbi 31.07.2015. Kostja on tagastanud krediiti, viimati 19.01.2016 summas 75 eurot (07.12.2018 hagiavalduse lisa 2 lk 1). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Kostja ja L B AS vahel sõlmitud lepingu näol on tegu tarbijakrediidilepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 kohaselt (lepingu sõlmimise ajal kehtinud sõnastuses) on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lepingu sisuks oli krediidilimiidi kasutamise võimaldamine kostjale summas kuni 10 000 krooni, mida kostja kohustus tagastama igakuiselt 10% ulatuses ning tasuma intressi. Selline leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Kostja hinnangul on tõendamata, et nõue (kui see üldse eksisteerib) on loovutatud hagejale – puudub sellekohane mõlema poole allkirjastatud kokkulepe või L B AS poolt allkirjastatud kiri nõude üleandmise kohta. Kohtu hinnangul on nõue loovutatud ja hagejal oli õigus hagi esitada, selle kohta on esitatud L B AS-i volitatud esindaja poolt allkirjastatud teade nõude loovutamise kohta (hageja 12.02.2019 seisukoha lisa 1). Kohus märgib, et nõude loovutamisele ei ole ette nähtud kohustuslikku vorminõuet, seega ei pea loovutamine olema tingimata tehtud allkirjastatud kokkuleppega. Võlgniku teavitamisel nõude loovutamisest on võlgniku kaitsmise funktsioon – kui võlgnikku pole teavitatud nõude loovutamisest ja võlgnik täidab kohustuse algsele võlausaldajale, siis loetakse kohustus täidetuks õigele isikule (VÕS § 169 lg 1); kui võlgnikku teavitatakse loovutamisest, kuid loovutus ei kehti, siis loetakse loovutus ikkagi võlgniku suhtes toimunuks (VÕS § 170). Kostja on tuginenud ka sellele, et tal on õigus keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta. Kohus selgitab, et see ei tähenda, et kostja ei peaks kohustust üldse täitma – sellises olukorras tuleks kohustus ikkagi täita ning seda senisele võlausaldajale. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ega väiteid selle kohta, et kostja oleks kellelegi (esialgsele võlausaldajale või hagejale) vaidlusaluse lepingu alusel midagi tasunud pärast 19.01.2016. Kohtu hinnangul tuleb hagi jätta rahuldamata. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hagiavalduses tõi hageja esile võlgnevuse suuruse 274,29 eurot seisuga 2016.a jaanuar. 26.02.2019 kirjaga tegi kohus hagejale ettepaneku selgitada ja tõendada varasema võlgnevuse kujunemist ehk millal ja millises ulatuses kostja krediiti kasutas ning millal ja kui palju on kasutatud krediiti tagastatud. Kohus märkis, et kohtul ja kostjal peab olema võimalik jälgida võla kujunemist ning

võla tekkimise aeg on oluline ka kostja aegumise vastuväite lahendamiseks. 18.03.2019 esitas hageja täiendava selgituse ning tõi välja, et 2014.a detsembri lõpuks oli kasutatud krediidi jääk 649,98 eurot, millele lisandus intress. Lisaks esitas hageja tabeli võla kujunemise ja kostja maksete kohta perioodil jaanuar 2015-jaanuar 2018. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 sätestab: „Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.“ Kasutatud krediidi tagastamine pidi toimuma vastavalt lepingule selliselt, et iga kuu tuleb tagastada 10% kasutatud krediidist ehk krediidi tagastamise nõue muutus teatavas ulatuses sissenõutavaks igakuiselt. Seda arvestades on krediidi kasutamise ja tagastamise aegade teadmine olulise tähtsusega nõude lahendamisel ning eriti aegumise vastuväite puhul. Hageja ei toonud välja kogu võlgnevuse kujunemist, vaid nentis vaid kindla aja seisuga võlgnevuse suurust – ei ole aga teada, millistel aegadel ja millistes summades see nõue sissenõutavaks muutus ja seega ka aegus. Teada on see, et viimati kasutas kostja krediiti 2014.a detsembris (18.03.2019 seisukoha lisa 1) summas 87,87 eurot, kuid ei ole teada, millal kujunes ülejäänud võlgnevus 641,11 eurot, mis kajastub 2014.a detsembri arvel. Ei ole välistatud, et nõue on teatud ulatuses aegunud. Lepingu ülesütlemine ei mõjuta juba sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaja kulgemist. Kostja poolt osaline võlgnevuse tasumine võis katkestada nõude aegumise (TsÜS § 159), kuid see eeldab, et nõue ei olnud selleks ajaks aegunud. Perioodil jaanuar 2015-jaanuar 2018 võlgnevuse kujunemist kajastavast tabelist nähtub, et kostja laekumisi on arvestanud valesti võlgnevuse katteks. VÕS § 415 lg 2 sätestab: „Kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks.“ Hageja tabelist nähtub, et kostja laekumised on esmalt arvestatud sissenõutavaks muutunud intressi katteks ja seejärel krediidi katteks (nii näiteks oli 2015.a mais krediidijääk 530,45 eurot, juunis tasus kostja 100 eurot ja juulis oli krediidijääk 455,37 eurot, kuigi kostja krediiti kasutanud ei olnud). Selline arvestus ei ole kooskõlas VÕS § 415 lg 2 nimetatud järjestusega. On usutav, et selliselt on arvestatud laekumisi kogu lepingu kehtivuse aja. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud võlgnevuste arvestust alates lepingu sõlmimise ajast, siis ei saa kohus arvestada ümber võlgnevuse suurust vastavalt laekumiste kasutamise järjekorrale. Kohus juhib tähelepanu, et kui arvestada 2014.a detsembri põhivõlgnevuse jääki (hageja väitel 649,98 eurot) ning jaanuar 2015-jaanuar 2016 kostja poolt makstud summasid (kokku 538 eurot), kujuneks põhivõla suuruseks 111,98 eurot (hagis nõutud 199,29 eurot). Kohtu arvates on eluliselt usutav, et kostja on ka lepingu kehtimise esimese viie aasta jooksul krediiti kasutanud ja ka vähemalt osaliselt tagastanud, mistõttu oli tõenäoliselt juba 2014.a detsembris põhivõlgnevuse jääk oluliselt väiksem kui 649,98 eurot. Põhivõlgnevuse suurusest oleneb ka intressinõude suurus. Lisaks viitab kostja poolt esitatud panga e-kiri sellele, et krediitkaardivõlgnevus puudus (kostja 05.02.2019 vastuse lisa 1). Kuigi hageja väitel on 2016.a juunis toimunud e-kirjavahetus võlgnevuse teemadel, siis ei ole hageja sellekohaseid tõendeid esitanud, kuigi kohus selleks ettepaneku tegi (hageja väitel ei ole kirjavahetus säilinud). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, ei käsitle kohus lepingu lõppemisega seonduvaid küsimusi. Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus tähelepanuta, kuna need ei mõjuta asja lahendust.

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtu hinnangul on põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 näevad ette menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis. Antud juhul on kostja menetluskuludena märkinud õigusabikulu summas 600 eurot. Hageja kostja menetluskuludega ei nõustu – õigusabi on kasutatud vaid viimase seisukoha esitamiseks (seejuures ei ole kostja esindaja tutvunud eelnevalt esitatud dokumentidega), volikiri on allkirjastatud 22.03.2019 ehk vahetult enne viimase seisukoha esitamist, viimase seisukoha koostamisele kuluks maksimaalselt 1,5 tundi ning kulud on tõendamata. Kohtu hinnangul tuleb jätta kostja menetluskulud kindlaks määramata, kuivõrd kulud ei ole tõendatud. Kohus märkis menetlusse võtmise määruses, et menetluskulude nimekirjad ja tõendid tuleb esitada koos oma menetlusdokumentidega ning hoiatas, et tõendamata menetluskulud jäävad välja mõistmata. Kostja ei saa taotleda menetluskulude kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.