Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

1(16)

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 järelevalvemenetluses toimunud istungil kinnitanud, et kostja talle füüsiliselt raamatupidamisdokumente üle ei ole andnud. Pooled on formaalselt akti allkirjastanud, kuid kelle käes on raamatupidamisdokumendid, ei ole pankrotihaldurile teada. Kostja ei ilmunud pankrotimenetluses vande andmiseks kohtusse ning keeldus selgituste andmisest ja dokumentide üleandmisest. Äriregistri andmetel on MC poolt äriregistrile esitatud viimane aruanne 2014. a majandusaasta aruanne. Hageja leiab, et kostja on rikkunud sularaha väljavõtmise ja kuludokumentide esitamata jätmisega juhatuse liikme hoolsuskohustust ja lojaalsuskohustust, sest ta kasutas rahalisi vahendeid enda ja kolmandate isikute huvides. Sularaha väljavõtmiseks puudus õiguslik alus ja toimingud olid äriühingule kahjulikud. MC vara vähenes kostja tegevuse tõttu 3 839 447 euro 60 sendi võrra. MC kontodelt ei saa järeldada, et rahalisi vahendeid oleks kasutatud sissemaksetena teistele äriühingu kontodele. Hageja pidas võimalikuks, et äriühingu raamatupidamises sularaha väljavõtmisi ei kajastatud. Tavapäraselt väljastas MC tarbijalaene summas 50 eurot kuni 1000 eurot ning äriühingu igapäevase majandustegevuse hulka ei kuulunud sularahas suurtes summades laenude andmine. Pankrotihalduri valduses olevas laenude andmebaasis kostja väidetud laenude andmised ei kajastu. Kostja poolt juhatuse liikmena tehtud tehingute tagajärjena on MC vara vähenenud vähemalt 3 839 447 euro 60 sendi võrra. MC-le on tekkinud seeläbi otsene varaline kahju. Äriühingule tekitatud kahju ja juhatuse liikme poolt oma kohustuste rikkumise vahel esineb põhjuslik seos. Seega tuleb tekitatud kahju kostjal hüvitada.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

Kostja ei vaidlusta hagis nimetatud rahasummade väljavõtmist, kuid leidis, et kõiki hagis märgitud summasid kasutati MC majandustegevuses. Esimeses hagile esitatud vastuses leidis kostja, et kõik summad anti üle MC klientidele DK-le ja Gofard Group S.A.-le. Kostja väited on tõendatavad raamatupidamise dokumentatsiooniga, kuid kostja andis kogu dokumentatsiooni üle uuele juhatuse liikmele HH-le ja see võeti ära kriminaalasja nr 16730000499 käigus. MC 2011. a, 2012. a ja 2013. a majandusaasta aruannete kohaselt oli äriühingul aasta lõpul raha kokku (ehk raha kassas ja kontodel) vastavalt 27 743 eurot, 15 579 eurot ja 162 922 eurot. Kõik need aruanded olid auditeeritud, mistõttu oli välistatud, et kostja oleks raha kassasse võtnud ja seejärel enda kasuks pööranud. Raha ei jäetud kassasse, vaid anti üle äriühingu klientidele. Hiljem, 4. detsembril 2017 maakohtule esitatud vastuses väitis kostja, et sularaha võidi anda laenuna veel ka teistele isikutele lisaks eespool nimetatute. Samas kostja ei mäleta kõiki isikuid, kellele laenu anti. Samuti ei mäleta kostja, mis kulutusi veel tehti MC majandustegevuses.

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 aprilli 2018 seisukohtades viitas kostja sellele, et DK ja Gofard Group S.A. tagastasid neile antud laenud, mis nähtub hageja esitatud kontoväljavõttest. Kuna laenud tagastati koos intressimaksetega, ei ole äriühingule kahju tekkinud. Raha kasutamine on kajastatud sularaha väljamineku orderites ja äriühingu pearaamatus. Kui kriminaalasja menetleval Politsei- ja Piirivalveametil (PPA) ei ole kõiki MC sõlmitud laenulepinguid, ei tähenda see, et neid ei ole sõlmitud või neid ei ole kolmandate isikute valduses. Kostja leiab, et hageja oleks pidanud läbi viima äriühingu erikontrolli. Halduri valduses olev andmebaas kajastas ainult tarbijatele antud laene Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja ei ole käitunud juhatuse liikmena äriühingu huvides. MC-le ei saabunud kostja tegevusest tulenevalt negatiivset tagajärge, kuivõrd sularahas laenude väljastamine toimus õiguslikul alusel ega olnud äriühingule kahjumlik. Juhatuse liige tuleb lugeda korraliku ettevõtja hoolsuskohustust järginuks, kui ta on täitnud ärilise kaalutluse reegli nõudeid. Neid nõudeid saab lugeda täidetuks, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, ei oma tähtsust, milline oli tegelik tagajärg. Kostja leidis, et sularahas pigem lühikeseks perioodiks väljastatud laenude ja krediidi eest makstava intressi teenimine on äriühingule majanduslikult kasulik ning kooskõlas äriühingu tegevusvaldkonnaga. Kostjal puudus sularaha tehingute tegemiseks isiklik huvi.

MAAKOHTU OTSUS

4(16)

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 Pooled vaidlesid maakohtu hinnangul selle üle, kas kostja rikkus juhatuse liikmena hoolsuskohustust, kui ta võttis äriühingu kontolt aastatel 2012 ja 2013 sularaha välja ning kas ta peab hüvitama hagejale kahju välja võetud sularahale vastavas ulatuses ehk summas 3 839 447 eurot 60 senti. Äriseadustiku (ÄS) § 306 lg 1 kohaselt on juhatus aktsiaseltsi juhtorgan, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi. ÄS § 306 lg 2 näeb muuhulgas ette, et juhatus on kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kooskõlas ÄS § 306 lõikega 4 korraldab juhatus aktsiaseltsi raamatupidamist. ÄS § 315 lg 1 sätestab, et juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 315 lg 2 näeb ette, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 315 lg 4 sätestab mh, et aktsiaseltsi pankroti väljakuulutamisel võib lõikes 2 märgitud nõude aktsiaseltsi nimel esitada üksnes pankrotihaldur. Käesolevas asjas ongi MC pankrotihaldur kostja kui äriühingu endise juhatuse liikme vastu vastava nõude esitanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 näeb ette, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Maakohus märkis, et juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt tehinguline. Kohtupraktika kohaselt on juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks see, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi, äriühingule on tekkinud või tekib varaline kahju, rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos ning juhatuse liige vastutab omakohustuste rikkumise eest ehk ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit. Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et äriühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja kahju äriühingule on tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel võimalik tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse ÄS § 315 lg 1 järgi. Äriühingu vara vähenemine juhatuse liikme tegevuse tulemusena kujutab endast kahju, mida kohustuse rikkumise korral peab juhatuse liige hüvitama. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents võlaõigusseaduse § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist ehk äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kui juhatuse liige jätab mõne tehingu raamatupidamises dokumenteerimata, rikub ta seadusest tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust. See aga ei ole veel piisav kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks, sest dokumenteerimata jätmise ja kahju tekkimise vahel ei pruugi olla põhjuslikku seost. Tehingu toimumist saab tõendada ka muul viisil. Kui hageja nõuab kostjalt raha, mida viimane kasutas väidetavalt oma isiklikes huvides, saab kostja esitada asjas tõenditena ka äriühingu raamatupidamises kirjendamata arveid, milliseid tõendeid hinnates peab kohus kindlaks tegema, kas tõendid tõendavad raha

5(16)

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 tegelikku kasutamist äriühingu huvides. Seda, et majandustehing tehti vaatamata selle dokumenteerimisele, peab tõendama pool, kes tehingu toimumisele tugineb. Kohus leidis, et hageja on käesolevas asjas osaliselt tõendanud, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi ning selle rikkumise tulemusena vähenes MC vara. Hageja on tõendanud põhjusliku seoses olemasolu kostja rikkumise ja äriühingule tekitatud kahju vahel. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegutses kogu sularaha väljavõtmisel korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostjal oli maakohtu hinnangul kohustus tõendada, et ta kasutas kogu välja võetud sularaha MC huvides ja viimase majandustegevuses. Kostja seda tõendanud ei ole. Kostja ei ole tõendanud, et eksisteerisid kõik tema väidetud toimingud ja tehingud, milliste tegemiseks oli vaja kasutada äriühingule kuuluvat sularaha. Kostja ei ole tõendanud, et tema väidetud tehingud ja toimingud olid kajastatud äriühingu raamatupidamises ning tema väiteid ei tõenda majandusaasta aruannetes puuduvad viited sularaha olemasolu kohta. Maakohus leidis, et tõendamiskoormus ei olnud käesolevas asjas ümber pöördunud. Kostjal lasus äriühingu juhatuse liikmena kohustus korraldada äriühingu raamatupidamist. Kostja ei olnud maakohtu hinnangul usutavalt tõendanud, et tema valduses ei ole MC raamatupidamise dokumente. Arvestades välja võetud sularaha suuri koguseid, ei pidanud kohus usutavaks kostja väiteid, et ta isegi üldiselt ei mäleta, millise toimingu tegemiseks või tehingu tegemiseks oli sularaha väljavõtmine vajalik. Maakohus märkis samuti, et kostja väited selle kohta, milleks kasutati MC kontolt välja võetud sularaha, on menetluse kestel korduvalt muutunud, mistõttu ei ole väited usutavad. Kuigi kostja on asjas väitnud, et MC väljastas igapäevases majandustegevuses laene ka sularahas, ei ole kostja selle väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Laenu tavapärast väljastamist sularahas ei saa kohtu hinnangul järeldada üksnes ettevõtte tegevusalast. Kostja on menetluses esmalt väitnud, et ta andis MC raamatupidamisdokumendid üle uuele juhatuse liikmele HH-le, mille kohta esitas kohtule ärakirja aktist, milles antud allkirjaga kinnitas HH 1. septembril 2016, et ta on saanud kostjalt kõik MC dokumendid, sh raamatupidamise dokumendid. Samas asus kostja menetluse käigus väitma, et MC raamatupidamise dokumendid on üle antud kriminaalmenetluses PPA-le, toomata siiski välja, kes, millal ja millised dokumendid politseile üle andis. Maakohtu hinnangul tõendasid HH poolt MC pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-1611518) antud ütlused, et kostja talle MC raamatupidamise dokumente üle ei andnud. Maakohus pidas võimalikuks, et akt raamatupidamisdokumentide üleandmise kohta koostati formaalselt selleks, et välistada kostja vastutust ettevõttes toimunu eest. Seda, kas või milliseid dokumente on kostja kriminaalmenetluse raames üle andnud politseile, ei ole kostja ise välja toonud ega tõendanud. Eeltoodud asjaolude pinnalt ei olnud sularaha kasutamise tõendamine äriühingu huvides kohtu arvates selline asjaolu, mille tõendamine ei olnud objektiivselt kostja kontrolli all. Maakohus hindas kogumis MC pangakonto väljavõtet koos PPA-lt välja nõutud tõenditega ning luges tõendatuks, et MC ja Gofard Group S.A. vahel oli sõlmitud laenuleping ning MC ja MV vahel oli sõlmitud laenuleping. Hageja ei olnud kohtu hinnangul põhistanud ega tõendanud oma väiteid, milliste kohaselt ei olnud DK-l õigust esindada Gofard Group S.A.-d. Kohtu hinnangul ei omanud esindusõiguse olemasolu või puudumine asjas sisulist tähtsust, sest Gofard Group S.A. on saadud laenu tagastanud koos intressiga. Samuti oli MV tagastanud laenuna 10 026 eurot 30 senti. Järelikult ei 6(16)

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 vähenenud selles osas MC vara väärtus, sest sularahana välja võetud raha tagastati. Ühtlasi tagastas ka DK sularahana välja võetud raha, viidates sõlmitud laenulepingule. Seega luges kohus tõendatuks, et MC ja DK vahel oli sõlmitud laenuleping, millest tulenevad kohustused DK täitis ning mille tulemusema MC vara väärtus ei vähenenud. Samas leidis kohus, et mistahes muudele isikutele sularahas laenude andmine või raha kasutamine lähetuskulude katmiseks või muudel eesmärkidel kostja poolt tõendatud ei ole. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et kostja võttis MC kontolt 2012. a-l ja 2013 a-l kokku välja 122 421 eurot 30 senti, kuid ei ole tõendanud, et nimetatud summat kasutati MC majandustegevuses ja viimase huvides. Sularaha väljavõtmisel olukorras, kus raha väljavõtmisel ei olnud aluseks äriühingu majandustegevuses vajalik tehing või toiming, oli kohtu hinnangu tegemist juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega. Kui kostja andis enda väidete kohaselt välja võetud sularaha lihtsalt üle kolmandatele isikutele, oli tegemist ka lojaalsuskohustuse rikkumisega. Kohus leidis samuti, et kostja kohutuse rikkumise ehk sularaha ilma õigusliku aluseta äriühingu kontolt väljavõtmise ja hagejal kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest MC vara väärtus vähenes 122 421 eurot 30 sendi võrra. Süü puudumist ei olnud kostja maakohtu hinnangul tõendanud. Ülejäänud osas hageja nõue maakohtu arvates rahuldamisele ei kuulunud, sest MC vara väärtus ei olnud vähenenud. Maakohus jättis TsMS § 163 lg-le 1 viidates kummagi poole menetluskulud poolte endi kanda. Kohus märkis, et kuigi rahuldab hageja nõude esitatud summast oluliselt väiksemas ulatuses, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kostja on vaidlnud hagile vastu täies ulatuses ning asjas kogutud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks mistahes osas olnud valmis sõlmima hagejaga kompromissi.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 hinnangul põhjuslikkuses seoses äriühingule kahju tekkimisega. Raha kassasse võtmine ei tähenda iseenesest, et kostja on rahalisi vahendeid enda ja kolmandate isikute kasuks pööranud. Asjaolu, et kogu kassasse võetud raha ei ole kantud tagasi MC pangakontole, ei tähenda ja ei ole põhjuslikkuses seoses sellega, et selle summa ulatuses pööras kostja raha enda või kolmandate isikute kasuks. Kuivõrd hageja ei ole kindlaks teinud MC varalist seisu, MC varade kohta puuduvad adekvaatsed tõendid ja maakohus ei täitnud TsMS § 236 lg 3 teises lauses sätestatud kohustust, siis ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi ning selle rikkumise tulemusena vähenes MC vara. Hageja ei ole tõendanud, milline konkreetne kostja tegevus või tegevusetus viis kahju tekkimiseni või millist juhatuse liikme kohustust kostja rikkus. Maakohus on küll viidanud, et kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu, kuid hageja ei ole tõendanud, et MC varaline olukord halvenes raha kassasse võtmisel, kuivõrd hagejal puudub adekvaatne ülevaade äriühingu varalisest seisundist. Kostja on seisukohal, et ei ole õige ega õiglane sundida kostjat vastutama äriühingu ees olukorras, kus hagejal pankrotihaldurina puudub selge ülevaade äriühingu raamatupidamisest ning kohustada kostjat kandma äriühingu majandustegevusega seotud kulusid ja tasuma võimalikke äriühingule tagastamata krediidisummasid. Raha kassasse võtmine ei halvenda äriühingu varalist olukorda. Kostja ei nõustu ka maakohtu otsuse punktides 112–115 esitatud maakohtu seisukohtadega. Maakohtu arvates ei saanud pidada usutavaks, et 2012. a-l sularahana välja võetud summa 31 245 eurot 60 senti kasutati lähetuskulude kandmiseks ja 2013. al sularahana välja võetud 91 175 eurot 70 senti kasutati lähetuskulude katmiseks. Kostja ei ole väitnud, et kogu sularaha kasutati lähetuskulude tasumiseks. Kostja on selgitanud, et sularaha võidi kasutati muuhulgas ka lähetuskulude tasumiseks. Seetõttu on arusaamatu maakohtu seisukoht, et kui äriühing ei kasutanud kogu ülejäänud sularaha lähetuskulude tasumiseks, siis äriühing ei tasunud ühelgi korral lähetuskulusid sularahas. Kostja ei nõustu ka maakohtu otsuse punktis 114 toodud seisukohaga, et tegevuskulude hulgas ei ole kohtu hinnangul loetletud kulusid, mida peaks vältimatult teostama sularahas. Sularahas kulude katmine ei ole õigusvastane ja arusaamatu on maakohtu seisukoht, et kui mitmesuguseid tegevuskulusid (nt mitmesugused bürookulud) ei pea ilmtingimata teostama sularahas, siis on välistatud tegevuskulude sularahas kandmine. Majandusaasta aruande kohaselt olid nt mitmesugused bürookulud 2012. a-l 22 566 eurot ja 2013. a-l 13 137 eurot. Majandusaasta aruandeid on kontrollinud vandeaudiitor, kes on leidnud, et raamatupidamine äriühingus on õigesti kajastatud ja vastavuses Eesti hea raamatupidamistavaga. Maakohus kohustas kostjat ebaõigesti tõendama, et kostja ei ole kassasse võetud raha kasutatud enda või kolmandate isikute huvides. Selline tõendamiskoormuse asetamine kostjale ei tulene seadusest ega kohtupraktikast. Kostja leiab, et käesoleval juhul ei ole negatiivse asjaolu tõendamine ka kostja tõendamisulatuses, sest kostja valduses ei ole selleks vajalikke dokumente. MC raamatupidamise dokumendid on PPA, Kriminaalpolitsei ning Majanduskuritegude büroo valduses. Arvestades, et kostjale heidetakse ette aastatel 2012 ja 2013 kassasse võetud sularaha kasutust (millest oli möödunud hagi esitamise seisuga 3–4 aastat ning käesolevaks ajaks 5–6 aastat) ning et kostja ei ole MC juhatuse liige ning kostja valduses 8(16)

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 ei ole MC raamatupidamisdokumente ja lepinguid (sh lepingute põhjasid), on kostjal äärmiselt raske võrreldes hagejaga oma positsiooni kaitsta ja nõudele vastu vaielda. Kostjalt ei saa eeldada, et ta mäletaks täpselt ja detailselt kõiki ettevõttes toimunud sularahatehinguid raamatupidamisliku dokumentatsiooniga tutvumise võimaluseta. Maakohus on jätnud tähelepanuta ka kostja väite (kostja 12. aprilli 2018 menetlusdokumendi p 3.11), et hageja ei ole tervikuna kursis MC majandustegevusega ning on jätnud ühe osa MC majandustegevusest arvestamata. Olukorras, kus hagejale ei ole teada, milliste tegevusaladega MC tegeles ning hageja ei ole tutvunud MC pearaamatuga, on põhjendamatu hagi esitamine kostja vastu seoses nõudega, mis üksnes kajastab MC ühe tegevusvaldkonna käivet. Maakohus jagas tõendamiskoormuse valesti ning rikkus sellega TsMS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Maakohus rikkus ka TsMS § 236 lg 3, kuivõrd ei võimaldanud PPA-lt välja nõuda poolte hinnangul asjas tähtsust omavat dokumentatsiooni. Ebaõige on maakohtu 9. mai 2018 määruses väljendatud seisukoht, et kostja täpsustatud ja täiendav taotlus tõendite kogumiseks oli esitatud hilinenult. Maakohus ei oleks ilmselgelt tohtinud eelmenetlust lõpetada, sest kohus oli jätnud põhjendamatult rahuldamata ja osaliselt lahendamata kostja 12. veebruari 2018 tõendite kogumise taotluse ning ei võimaldanud menetlusosalistel esitada täiendavad taotlusi seoses 2. märtsi 2018 PPA vastusega kohtule. Täiendavate taotluste esitamine oleks olnud põhjendatud, kuivõrd PPA 2. märtsi 2018 vastusest selgus, et PPA valduses on MC pearaamat. Kohus määras 11. detsembri 2017 eelistungil lugeda eelmenetlus lõppenuks 12. aprillil 2018, kui ei esine selleks uusi takistusi, ning määras kostjale täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamise ajaks kuni 12. veebruar 2018. Eeltoodule tuginedes oli ilmselge, et eelmenetluse lõpetamine ei olnud võimalik. Kohus ei teavitanud pooli ka sellest, pooled kaotavad tõendite esitamise õiguse pärast 12. veebruari 2018, rikkudes sellega kohtu selgitamiskohustust. Kostja leiab, et kohus ei tohiks üldjuhul jätta menetlusosalise taotlust tõendite kogumise korraldamiseks rahuldamata olukorras, kus menetlusosalisel ei ole võimalik ise tõendeid esitada ning olukorras kus menetlusosalisele on võrreldes vastaspoolega halvemal positsioonil, kui taotluse esitanud menetlusosalise kahjuks tehakse lõpuks otsus. Praegusel juhul rahuldas maakohus hagi just selles osas ja nende tõendite puudumise valguses, mille kogumise korraldamisest maakohus keeldus. Kohus rikkus ka TsMS § 3111 lg-st 7 tulenevat kohustust ja ei võimaldanud kostjal kõigi menetlusesse esitatud menetlusdokumentidega tutvuda. Kostjale sai alles pärast 28. veebruari 2018 kohtumääruse kättesaamist teadlikuks, et kohus ei ole kõiki menetlusse esitatud dokumente kostjale ja kostja esindajale nähtavaks teinud. Kohus teavitas menetlusosalisi 19. veebruaril 2018, et prokurör hageja taotletud lepinguid ei esitanud ning märkis, et PPA valduses on vaid kostja esitatud lepingute allkirjastatud koopiad. Kohus tegi prokuröri vastuse kostjale ja tema esindajale kättesaadavaks alles 30. aprilli 2018, mistõttu ei olnud võimalik kostjal kohtupoolt määratud tähtajaks (12. aprilliks 2018) ka nimetatud dokumendi osas seisukohta võtta. Prokuröri esitatud vastusest nähtub, et PPA käes olid dokumendi põhjad, mis võiksid koos kassaväljamineku orderitega olla piisavateks tõenditeks tõendamaks äriühingu sularaha tehinguid vähemalt osaliselt nende summade osas, mille osas see maakohtu hinnangul tõendatud ei ole.

9(16)

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 Kostja ei ole nõus kohtu seisukohaga, et MC tegevusalaks oli ainult lühiajaliste laenude andmine (vaidlustatud otsuse p 112). Majandusaasta aruannetes kajastati laenuandmist eristamata sularahas laenuandmist ning laenuandmist pangaülekandega. Kostja ei ole nõus kohtu seisukohaga, et järelduse sularahas laenuandmise kohta saab teha üksnes siis kui sularahas laenuandmine on kajastatud muust laenuandmisest eraldi. Tegemist on siiski ühe ja sama tegevusega – laenu ja krediidi andmisega, olenemata, milliseid vahendeid selleks kasutatakse (pankaülekanne või sularaha). Kostja ei ole nõus maakohtu seisukohaga, et kostja väited selle kohta, milleks kasutati MC kontolt välja võetud sularaha, on menetluse kestel korduvalt muutunud, mistõttu ei ole väited usutavad (vaidlustatud otsuse p-d 71 ja 73). Kostja ei ole nõus maakohtu seisukohaga, et kuigi kohus rahuldas hageja nõude esitatud summast oluliselt väiksemas ulatuses, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda, sest kostja vaidles hagile vastu täies ulatuses ning asjas kogutud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks mistahes osas olnud valmis sõlmima hagejaga kompromissi. Asjaolu, et pooled menetluses kompromissi ei sõlminud, ei tulenenud kostja tegevusest vaid sellest, et maakohus ei võimaldanud pooltel asjas tähtsust omavat dokumentatsiooni uurida ja ei teinud seega ka omalt poolt kõike võimalikku selleks, et pooled jõuaksid kokkuleppele. Kompromiss jäi sõlmimata pigem hageja kui kostja tõttu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 osaliselt poolte endi kanda. Sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. TsMS § 163 lg 1 annab seega erinevaid alternatiivseid võimalusi menetluskulude jaotamiseks hagi osalise rahuldamise korral. Nende võimaluste vahel valimine on kohtu kaalutlusotsustus.

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 kahju hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud ÄS § 315 lg 2 teises lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kõige üldisema kohustuse näeb juriidilise isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35, mille kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p-d 13 ja 14 koos seal viidatud praktikaga). Maakohus on jõudnud kolleegiumi hinnangul õigele järeldusele, et aktsiaseltsi pangakontolt välja võetud sularaha õigusliku aluseta kolmandale isikule üleandmisega (st olukorras, kus sellise üleandmise aluseks ei olnud äriühingu majandustegevuses vajalik tehing või toiming) on kostja (kui MC endine juhatuse liige) rikkunud eelkõige loojaalsuskohustust. Lisaks ei ole juhatuse liikme sellised teod äriühingu huvides, millest saab järeldada hoolsuskohustuse rikkumist. Kostja rikkumise tagajärjel on MC vara väärtus vähenenud 122 421 euro 30 sendi võrra. Vastavaid järeldusi on maakohus ringkonnakohtu hinnangul nõuetekohaselt (TsMS § 436; § 442 lg 8) põhjendanud. Süü puudumist ei olnud kostja maakohtu hinnangul tõendanud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda ka selles osas maakohtust erinevale seisukohale.

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 taotlused tõendite kogumiseks on maakohus rahuldanud. Maakohus on tõepoolest jätnud rahuldamata ka selliseid kostja taotlusi tõendite kogumiseks, mille rahuldamisele hageja vastuväiteid ei esitanud. Samas ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul sellega menetlusõiguse norme rikkunud. TsMS §-st 2 lähtudes tuleb tsiviilasi lahendada õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. TsMS § 238 lg 1 järgi saab kohus vastu võtta ainult sellise tõendi ja korraldada selliste tõendite kogumise ning arvestada asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Asjakohatu tõendi kogumisest peab kohus keelduma (vt ka TsMS § 238 lg 2) ning seejuures ei ole määravat tähtust menetluse vastaspoole seisukohal. Menetlusosaline peab TsMS § 236 lg 3 järgi tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. TsMS § 238 lg 3 p 4 järgi võib kohus keelduda tõendite kogumisest mh juhul, kui tõendite esitamise või kogumise vajadust ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt menetluses korduvalt (nt 11. detsembri 2017 eelistungil ja 28. veebruari 2018 määruses, III kd, tl-d 21–24; 75–78) väljendatud seisukohaga, et kostja pidi menetluses ise formuleerima oma vastuväited hagile ega saanud hakata alles kohtu abil kogutud tõenditest tuletama vastuväiteid. Teistsugune lähenemine oleks vastuolus kostja enda poolt viidatud TsMS § 5 lg-tega 1 ja 2. Põhjendatud on ka maakohtu märgitu, et kohus ei saanud rahuldada tõendite kogumise taotlust osas, milles pole võimalik kindlaks teha ja konkretiseerida, milliseid tõendeid (dokumente) on taotluses üldse silmas peetud. Tõendite kogumise taotlusi, mille rahuldamata jätmist kostja maakohtule ette heidab, ei ole kostja formuleerinud piisavalt täpselt. Samuti ei ole kostja selgitanud, milliseid oma vastuväidete aluseks olevaid konkreetseid asjaolusid soovis kotja nendega tõendada. Seda vaatamata maakohtu selgitustele 11. detsembri 2017 eelistungil (III kd, tl-d 22 ja 22 pöördel ning 23 pöördel). Maakohus on jätnud rahuldamata kostja korduvad taotlused MC sularaha kassa väljamineku orderite väljanõudmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selles osas menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on tõendite kogumisest keeldumist nii

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kostja ei ole teinud kolleegiumi hinnangul usutavaks, et PPA asutuste valduses võiks olla käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt olulisi dokumente. Kostja sellesisulised väited on olnud äärmiselt üldsõnalised. Asja materjalide hulgas olevatest prokuratuuri ja politseiasutuste vastustest maakohtule võib küll järeldada, et osad MC dokumendid on PPA käes, kuid puudub info selle kohta, kelle käest PPA asutused on dokumendid saanud ning millises mahus. Dokumente, mille väljanõudmist PPA asutustelt on kostja taotlenud, ei pruugi üldse eksisteerida.

Tsiviilasi nr: 2-16-17680 taotlusi. 2. märtsi 2018 vastusega edastas PPA maakohtule kohtu poolt välja nõutud tõendid (III kd, tl-d 27, 44 ja 75–78). Tõendid oli kohus välja nõudnud kostja enda taotluste alusel. See, et PPA vastusest ilmnes kostja jaoks väidetavalt uusi asjaolusid, ei kohustanud maakohut varasemaid menetluslikke korraldusi muutma. Kostja jätab ka tähelepanuta, et PPA 2. märtsi 2018 vastuse järgi on MC pearaamatus kajastatud vaid ühe laenu väljastamine MV-le ja laenu tagastamine summas 10 000 eurot. Muus osas puuduvad PPA vastuse kohaselt PPA valduses olevas MC raamatupidamises, järelikult ka pearaamatus, mistahes kanded laenulepingute sõlmimise kohta kostja nimetatud isikutega. Kostjat on esindanud menetluses professionaalne õigusnõustaja (advokaat), kellele pidi olema teada, et TsMS §-dest 329 ja 330 tulenevalt võib kohus määrata pooltele menetluses tähtaegu tõendite, taotluste jms esitamiseks ning et hiljem esitatu võib kohus jätta arvestamata, kui hilinemisemaks esitamiseks ei esine mõjuvat põhjust. Seega ei pidanud maakohus kolleegiumi hinnangul vähemalt kostjale eraldi selgitama, et pärast

15(16)

Tsiviilasi nr: 2-16-17680

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak

Ele Liiv

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.