Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2-18-4884

2-18-4884 vahetanud vaidlusaluse sõiduki omanikud, poleks iga järgmine omanik saanud mõistlikult loota, et tegemist on tehniliselt täiesti korras sõidukiga. Kostja märgib, et enne müügilepingu sõlmimist on hageja teinud proovisõidu, jääb arusaamatuks, kuidas ta ei märganud, et seisupidur ei toimi, udutulede klaaside katkisust või et parem küljekarp on roostes ning vasaku küljekarbi tõstekohad on sisse vajunud. Küsitavaks jääb hageja väide, et tema soovis sõiduauto ilma roosteta, samas juhtis ise hageja tähelepanu sellele, et sõiduki tagaosas esineb rooste. Kui sõiduki tagaosa on roostetunud, siis igale mõistlikule inimesele peab olema selge, et sõidukil võib roostet esineda ka teistes kohtades. Kostja selgitas hagejale väga põhjalikult sõiduki tehnilise seisundiga seotut, mille tõttu vähendas oluliselt algset müügihinda. Algne müügihind oli 4500 eurot, hagejale müüdi sõiduk 3200 euro eest. Kostja lisab, et LS § 72 lg 1 ja § 73 lg 1 järgi peavad sõidukiomanik ja vastutav kasutaja tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. Mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema nõuetekohaselt varustatud. Maanteeameti 26.12.2018 vastusest nähtub, et sõiduautole tehti viimane korraline ülevaatus 13.04.2017, kehtis kuni 31.05.2018. Kostja osundab avalikult kättesaadavas portaalis Vrooom.ee avaldatud Tallinna Tehnikaülikooli doktor Hans Rämmali arvamusele ja leiab, et võib eeldada, et 18-aastase sõiduauto amortiseerumise rikkeprotsent on ca 60-80. Kostja arvates ilmneb tema poolt toodud andmetest absoluutselt, et 18-aastasel sõiduautol peab esinema erinevaid tehnilisi puudusi, mis peaks olema selge ka tehniliselt vähe haritud inimesele. Kostja arvates viib hageja kohut eksitusse eesmärgiga remontida auto kostja kulul. Hageja käitumisest jääb kindel mulje, et olles hästi teadlik, millises tehnilises seisundis võivad olla 18 aastat vanad sõiduautod, otsustas hageja teha vaidlusalusele sõiduautole remondi kostja arvel. Siinjuures viitab kostja, et hageja vaatas korduvalt sõiduauto üle ning tegi ka proovisõidu. Hageja ise viitas silmaga nähtavale puudusele, mille tõttu kostja alandas müügihinda. 07.02.2018 tehingu tegemisel ei tekkinud kostjal arvamust, nagu oleks hagejale jäänud midagi sõiduauto tehnilise seisundi osas arusaamatuks. Kostja oli kindel, et hageja soovib tõesti vaidlusaluse sõiduauto soetada. Lisaks leiab kostja, et hageja käitumises sõiduauto ostu-müügilepingu vaidlustamisel võivad esineda TsÜS § 94 lg 1 tunnused. Veel märgib kostja, et tema arvamus on rajatud Riigikohtu mitmes lahendis avaldatud seisukohale, et ostu-müügilepingute sõlmimise eesmärk seisneb siiski selles sisalduvate tingimuste täitmises, aga mitte lepingust taganemises. Sõiduauto on hageja valduses/kasutuses ning viimane nõuab üksnes raha sõiduauto parandamiseks. Kohtu põhjendused

2-18-4884 sõiduki paak lekib ning 20.02.2018, et sõiduki küljekarbid on tugevalt roostetanud. Hageja tegi 20.02.2018 taganemisavalduse, millega kostja ei nõustunud. Hageja lasi teostada sõidukile tehnokontrolli 05.03.2018, millest ilmnes sõiduki 12 olulist riket ja puudust, mille kõrvaldamise kontrollimiseks on vajalik korduvülevaatus (I kd, tl 24). Hageja tegi 06.03.2018 uue taganemisavalduse ja edastas selle kostjale suhtluskanali FB kaudu. Kohus selgitab, et lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (vt selle kohta ka Riigikohtu lahend 3-2-157-11 p 28). Seega tuleb kohtul hinnata, kas käesoleval juhul on formaalsed ja materiaalsed alused täidetud.

Hagimaterjalide kohaselt taganes hageja lepingust, kuna üleantud sõiduk ei ole väga mitmete varjatud puuduste tõttu lepingutingimustele vastav. Kostja on kinnitanud, et sõidukil „muud

2-18-4884 hetkelist viga pole“ kui need, mida kostja on konkreetselt eelnevalt nimetanud (käigukast, tagaamordid, airbag tuli ning veojõu kontrolli tuli) (I kd, tl 12). Hageja sõnul põhineb taganemisavaldus aga puudustel, mis tuvastati 05.03.2018 tehnokontrolli käigus, millest suuremad on hoopiski kandevkonstruktsiooni (küljekarbi) läbiv rooste paremal küljel, roostest tulenev vasaku küljekarbi tõstekoha sisse vajumine, kütusepaagi leke ning summuti püttide puudumine, leides, et neid puudusi on kostja hageja eest pahatahtlikult enne ostutehingu teostamist varjanud. Hageja leiab, et sõidukit, millel ilmneb nii mitmeid olulisi puudusi nagu tehnokontrollis tuvastati, ei saa kuidagi lugeda samaväärseks võrreldavate kasutatud asjadega, mistõttu on kostja rikkunud oma kohustusi ning andnud üle lepingutingimustele mittevastava asja. Kostja on leidnud vastuväidetes, et hageja oli sõiduki ostu-müügilepingu sõlmimisel väga hästi teadlik sõidukil esinevatest puudustest ning et võib esineda ka varjatud puudusi. Kostja leiab, et igale mõistlikule inimesele on VÕS § 7 lg 1 tähenduses (RK lahendid nr 3-2-1-15-08, 32-1-44-09) selge, et 18-aastane sõiduauto ei saa olla tehniliselt absoluutses korras. Samuti viidates n-ö elupraktikale, et reeglina xxx-sõidukite omanikud kasutavad neid jõuliseid sõidukeid väga karmilt. Arvestades aga seda, kui tihti olid vahetanud vaidlusaluse sõiduki omanikud (vt Maanteeameti tõendis kajastatut), poleks iga järgmine omanik saanud mõistlikult loota, et tegemist on tehniliselt täiesti korras sõidukiga. Seega vaidlevad pooled sisuliselt selle üle, kas vaidlusalune auto vastab lepingutingimustele või mitte. Kohus peab vajalikuks selgitada, et kuigi kostja leiab oma vastuväidetes läbivalt, et hageja nõuab kahju hüvitamist, eksides kahju hüvitamise nõude aluste osas ning viidates VÕS § 127 lg 4 sättele, ei ole hageja esitanud ometi nõuet üksnes kahju hüvitamiseks, kuna hageja nõudest tekkinud kahju on vaid 84,37 eurot. Hageja poolt esitatud hagiavaldusest, sellele lisatud taganemisavaldusest ning hageja poolt antud selgitustest nähtuvalt tuleneb hageja nõue siiski lepingust taganemisest ning lepingu alusel üleantu tagastamisest, nõudes kostjalt sõiduki ostuhinda 3200 eurot, lisaks ostuga kaasnenud kahjud summas 84,37 eurot. Kahju on tekkinud hagejale vaid sõiduki koju xxxxxxxxxxx viimisest ja omanikuvahetuse registreerimisest Maanteeametis kokku summas 84,37 eurot. 4.3

VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 217 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele muuhulgas siis, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Lisaks näeb VÕS § 77 lg 1 ette, et võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Seega tuleneb seadusest, et kui pooled ei lepi lepingus kokku lepingulise kohustuse täitmise kvaliteeti, peab kvaliteet vastama vähemalt keskmisele eeldatavale kvaliteedile sama liiki esemete puhul. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-23-10 p 12 osundanud, et kui ostetakse kasutatud asi, ei saa asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida uutel asjadel ei esine, endast kujutada lepingutingimustele mittevastavusi. Kasutatud asjade puhul võib puudustega tegemist olla siis, kui müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt selliseid puudusi ei esine. Samuti on Riigikohus nimetatud lahendis märkinud, et kasutatud asjade puhul võib asja puudus olla tekkinud ka mittenõuetekohase hoolduse tagajärjel.

2-18-4884 4.4

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki. Kohtule esitatud müügilepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud, millistele tehnilistele tingimustele täpselt pidi müüdud sõiduk vastama. Kostja on enne müügilepingu sõlmimist teavitanud hagejat vaid juba eelpool nimetatud puudustest ning kinnitanud, et „muud hetkelist viga pole“ (I kd, tl 12) ja 15.01.2018 „kõik asjad toimivad“ (I kd, tl 159). Veel on hageja poolt kohtule esitatud müügikuulutuses sõiduki kohta märgitud, et „teostatud palju töid ning paigaldatud omal käel ka lisavarustust juurde“. Kohus nõustub hagejaga, et auto juures kostja poolt teostatud tööde reklaamimine annab põhjust ostjal eeldada, et müüja on hästi teadlik müüdava sõiduki seisukorrast ning müüja on sõidukit regulaarselt hooldanud. Samuti on hageja korduvalt suhtlusportaali FB kaudu uurinud kostja käest sõiduki kohta käivaid andmeid ning tehnilist seisukorda. Rooste osas on kostja veel vastanud, et „talvel tulid mõnest kohast välja roostet“ ja saatnud pildi väites, et „see ainuke koht autol“. Kuid hageja ei saanud ka sõiduki ostmisel eeldada, et mitte ükski selle detail ei ole kulunud ning sõiduk ei või vajada tulevikus remonti. Samas aga kõike eeltoodut kogumis arvesse võttes võis hageja kohtu hinnangul eeldada, et sõiduk on kõlbulik kasutamiseks, so et sõidukil puuduvad sellised varjatud rikked, mis sõidukit kasutada ei võimalda. Nimetatut võib järeldada müügikuulutustes olnud märkest (teostatud palju töid ning paigaldatud omal käel ka lisavarustust juurde) (II kd tl 30-31), samuti viitest, et sõiduauto korraline ülevaatus kehtis kuni 31.05.2018 ning kostjalt saadud infost sõiduauto tehnilise seisukorra kohta. Ainuüksi tunnistajate K.G, K.Ti ja H.-K.K poolt antud ütlused selle kohta, et hageja tutvus põhjalikult autoga ning tegi ka proovisõitu, ei tõenda hageja teadlikkust puudustest, mis ei olnud auto ülevaatamisel või proovisõidul tuvastatavad, mida ei olnud kostja nimetanud.

4.5

Kostja on esitanud Maanteeameti 26.12.2018 vastuse, mille kohaselt on vaidlusalusele sõiduautole tehtud viimane korraline ülevaatus 13.04.2017 kehtivusega kuni 31.05.2018 (I kd, tl 22-23). Lisaks viitab kostja Tallinna Tehnikaülikooli doktor Hans Rämmali arvamusele, mille kohaselt sõiduauto konstrueeritaksegi umbes 200 000 kilomeetri läbimiseks ning portaali „Autopass.ee“ andmetele (II kd tl 17-20): P-s 44 moodustab sõiduauto vanusega 10-11 aastat rikkeprotsent 27,6. Sõiduautodel vanusega 18 aastat amortiseerumise näidud puuduvad. Kostja leiab, et eeltoodud andmetest ilmneb absoluutselt, et 18-aastasel sõiduautol peab esinema erinevaid tehnilisi puudusi, mis peaks olema selge ka tehniliselt vähe haritud inimesele. Arvestades aga sõidukile 05.03.2018 teostatud tehnokontrolli tulemusi ei saa praegusel juhul kohtu hinnangul väita, et hageja oleks pidanud eeldama, arvestades auto vanust, et väljareklaamitud müüdaval kehtiva ülevaatusega sõidukil võiks esineda niivõrd ohtlikke puudusi, mille kõrvaldamiseks on vajalik läbida korduvülevaatus. Viidatut kinnitab ka xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxx AS autotehnik arvamus, et korraliselt hooldatud sõidukitel ei esine puudusi, mis esinesid müüdud sõidukil. Korrektselt hooldatud autol ei ole kindlasti eemaldatud summutipütid ning on regulaarselt teostatud kerekorrosiooni kontrollid (I kd, tl 155). Kohtul puudub alus viimatinimetatud menetlusdokumenti tõendina mitte arvestada. Ka tunnistaja R.Si ütluste alusel võivad vanad sõidukid olla erineva tehnilise seisundiga. Kohtu hinnangul on kostja väited, et reeglina xxx omanikud ei hoolitse eriti sõidukite eest või kasutavad neid väga karmilt, antud juhul asjakohatud.

4.6

Kohus ei saa ka nõustuda kostja vastuväidetega selles osas, et müügihinna alandamine on leidnud aset seetõttu, et kostja väga põhjalikult selgitas hagejale sõiduki tehnilist seisukorda ning et see on seotud müüdava eseme kvaliteediga, kuna 15.01.2018 on hageja FB kaudu kostjale teatanud, et tal jääb müügihinnast 1000 eurot puudu ning 27.01.2018 on poolte kokkuleppel

2-18-4884 sõidukil oleva käigukasti probleemi tõttu kostja valmis müüma sõiduki hagejale 3200 euro eest (I kd, tl 159, 160). Seega tuleb toodust järeldada, et kostja alandas müügihinda üksnes käigukasti probleemi tõttu. Väärib märkimist, et kostja viidatud käigukasti puudust iseseisvalt hagejale (tuvastati esimese proovisõidu ajal hageja poolt) ei maininud. 4.7

Lisaks on kostja seisukohad menetluse vältel on olnud vastuolulised väites oma esialgses vastuses, et ta ei ole muudest puudustest teadlik olnud. Samas on pärast müüki kostja ise välja toonud, et ta oli teadlik mitmetest olulistest asjaoludest, ent jättis need hagejale enne müügilepingu sõlmimist mainimata – kütusepaagi leke ja küljekarpide probleem (I kd, tl 16, 18, 20). Praegusel juhul on seega kostja teavitanud hagejat vaid eelpool juba nimetatud puudustest (veojõukontrolli, airbagi ohutuli, käigukastirike, soovitus tegeleda tagaamortidega) enne müügilepingu sõlmimist, kuid jätnud teavitamata ülejäänud tehnokontrollil tuvastatud puudustest. Oluline on mainida, et ilmnevad erinevused ka auto läbisõidu km-tel, 05.03.2018 tehnokontrollis tuvastatud läbisõit 324 909 km (I kd, tl 24) on oluliselt madalam viimasel ülevaatusel 13.04.2017 kirja pandust 364 148 km (Lisa 17). Toodust võib aga omakorda järeldada, et kostja on läbisõidumõõdikut iseseisvalt tagasi kerinud, tahes luua sellega ostjale ebaõiget muljet sõiduki seisukorrast.

4.8

Kohtu hinnangul nähtub seega esitatud tõendist (05.03.2018 Tehnokontrolli kaart), et enamuses 05.03.2018 tuvastatud puudustest (sh kütusepaagi leke) kostja hagejat ka ei teavitanud, mistõttu on ka sõiduk kasutuskõlbmatu. Kohtul puudub alus kahelda hageja poolt esitatud tõendi usaldusväärsuses. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et sõiduk ei vastanud suures osas kokkulepitud tingimustele ega ka sellistele kvaliteedi nõuetele, millistele peaks vastama kasutatud sõiduk, kuna hagejal ei olnud sõidukit võimalik kasutada sõitmiseks. Samuti on kohus seisukohal, et tegemist on puudustega, mida pooltel ei olnud võimalik avastada autot väliselt üle vaadates (s.o varjatud puudustega).

4.9

Käesoleval juhul on tõendatud, et kostja teatas enne lepingu sõlmimist hagejat veojõukontrollitule, airbagi ohutule, käigukastirikke ning tagaamortidega seotud puudustest. Kohus peab vajalikuks märkida, et üksnes viidatud puudused iseenesest ei ole ka sellisteks olulisteks puudusteks, mille tõttu oleks hageja eraldiseisvalt õigustatud lepingust taganema.

4.10 Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et ostetud sõiduautol esinesid sellised puudused, mis on takistuseks auto kasutamisel ning hageja on jäänud ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis ehk sõidukorras autost. Kostja poolt on esitatud tõendid selle kohta, milline on kõneluse sõiduki kordategemise kulu (II kd tl 2-7), kuid hageja lepingu ülesütlemisest ei taganenud ning seega ei oma need ka asjas tähtsust. Samuti ei ole asjakohased muud kohtu poolt eraldi nimetamata tõendid. 4.11 Puuduvad tõendid, et hageja oleks sõiduauto ostu-müügilepingu sõlminud vastaspoole eksimusse viimise teel, st TsÜS § 94 lg 1 tunnustel, mil hageja eesmärgiks oleks olnud lepingust taganemine ja kahju nõudmine.

Müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (§ 218 lg 1); puudus ei tulenenud ostjast (§ 101 lg 3); ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki

2-18-4884 teadma (§ 218 lg 4); sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (§ 221 lg 2); ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (§ 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (§ 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (§ 221 lg 1 p 1 p 2). Müüja vastutusest vabanemise alused käesoleval juhul tõendamist leidnud ei ole. Praegusel juhul on ostja teatanud 20.02.2018 ja 05.03.2018 tehnokontrollis tuvastatud muudest puudustest taganemisavaldusega (§ 220 lg 3) ning müüja jätnud ostjat teavitamata enne müügilepingu sõlmimist teada olevatest puudustest - kütusepaagi leke ja küljekarpide probleem (§ 221 lg 1 p 1 p 2). Kohus selgitab täiendavalt, et müüjal ei ole küll kohustust kontrollida, kas ja millised puudused müügiesemel on, kui aga puudused ilmnevad, siis tuleb müüjal arvestada sellega, et eelkõige vastutab puuduste eest VÕS § 218 lg 1 järgi tema, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti või müüja ei ole sõnaselgelt avalikustanud, et tal puudub informatsioon asja seisundi kohta (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-46-17, p 28).

VÕS § 116 lg 4 sätestab, et lepingust taganemine kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on andnud kostjale võimaluse puuduste kõrvaldamiseks, kuid kostja ei ole sellega nõustunud (I kd, tl 22). Seega on hageja andnud kostjale enne lepingust taganemist täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hageja oli õigustatud lepingust taganema. VÕS § 189 lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Riigikohus on selgitanud, et taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks, st lepingu pooled peavad saadu vastastikku välja andma või hüvitama (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-29-06 p 27; nr 3-2-1-129-07 p 17). Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi täitma ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt ka Riigikohtu lahend 32-1-57-11, p 31). Sellest tulenevalt tuleb kostjal tagastada hagejale 3200 eurot ja hagejal tuleb kostjale tagastada sõiduauto. Taganemisega kaasnevad tagastamiskohustused on VÕS §189 lg 1 teise lause kohaselt mõlemapoolsed ja vastastikused.

Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad VÕS §-de 115, 127 ja 128 alusel olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: - kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

2-18-4884 -

kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3); - hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); - kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); - kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); - rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kohus leiab, et hageja on kõik eelnimetatud eeldused kahju hüvitamise nõude edukaks esitamiseks täitnud. Asjas leidis tõendamist, et kostja müüs hagejale sõiduki, millel esinesid sellised puudused, mille olemasolus ei olnud pooled kokku leppinud. Seega on kostja poolt lepingu rikkumine tõendamist leidnud. Kahju tekkimine on hagejal tõendatud sõiduki koju xxxxxxxxxx viimisest ja omanikuvahetuse registreerimisest Maanteeametis kokku summas 84,37 eurot (I kd tl 33, 35, 37, 39). Põhjusliku seose olemasolu kostja lepingu rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel on samuti tõendamist leidnud, kuna kahju ei oleks tekkinud, kui müüja oleks teavitanud ostjat müügieelselt kõigist sõidukiga seotud asjaoludest, mille järgselt oleks saanud teha hageja objektiivse otsuse, kas sellises seisukorras sõidukit osta. Eeltoodu alusel tuleb hageja kahju hüvitamise nõue rahuldada.

Hageja taotleb viivise väljamõistmist kohtult selliselt, et kohus mõistaks viivise välja kindla summana alates (hiliseim tagasitäitmise kuupäevaks andis hageja 20.03.2018) 21.03.2018 kuni hagi esitamiseni 29.03.2018 ja edasi protsendina põhinõudest TsMS § 367 tähenduses. Seega tuleb hageja kasuks välja mõista viivis summalt 3284,37 eurot alates 21.03.2018 kuni 29.03.2018 summas 6,48 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja TsMS § 367 alusel viivise summalt 3284,37 eurot alates 30.03.2018 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.

Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hageja hagi kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 3200 eurot. Kohtuotsuse täitmine 3200 euro väljamõistmise osas peab toimuma üheaegselt sõiduauto xxx xxx registreerimismärgiga xxxxxx tagastamisega hagejalt kostjale. Samuti kuulub kostjalt väljamõistmisele kahju summas 84,37 eurot ja viivis summas 6,48 eurot, lisaks tulevikus sissenõutav viivis.

Menetluskulud

TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

2-18-4884

Hageja menetluskulude nimekirja järgi koosnes tema menetluskulu maakohtus õigusabikulust 15 tunni ulatuses (menetlusdokumentidega tutvumine - 4 t; kohtu dokumentide koostamine ja esitamine – 6 t; 19.11.2018 kohtuistung 1,5 t; 04.03.2018 kohtuistung – 3,5 t ) tunnihinnaga 80 eurot. Lisaks nähtub toimiku materjalidest riigilõiv 325 eurot. Hageja menetluskulu on kokku seega 1525 eurot. Hinnates nimetatud toimingute põhjendatust ja vajalikkust, sh esitatud menetlusdokumentide sisu ja kvaliteeti, loeb kohus märgitud toimingute ajakulu põhjendatud ja vajalikuks märgitud ulatuses so 15 tundi. Vajadus riigilõivu kandmiseks tuleneb seadusest, st on põhjendatud ja vajalik riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud määras (325 eurot). Hageja esindaja õigusabi tunnihind vastab asja keerukusele ega ole vastuolus Riigikohtu poolt aktsepteeritud põhjendatud ja mõistlike tunnihindadega. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud hageja õigusabi ajakulu 15 töötunni ulatuses (1200 eurot). Kostjalt väljamõistmisele kuulub ka riigilõiv 325 eurot. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kohtus kokku 1525 (1200+325) eurot ning kohus mõistab selle kostjalt välja hageja kasuks.

Tunnistaja AL esitas kohtule taotluse sõidukulu hüvitamiseks, mille kohus rahuldas 180,73 euro ulatuses. Tunnistaja sõidukulu on menetluskulu tulenevalt TsMS § 138 lg 1 ja 2 ning § 143 p 1. Lähtudes TsMS § 162 lg 1 mõistab kohus EG riigi kasuks välja tunnistajatasu 180,73 eurot.

Kuivõrd kostja EG menetluskulud jäävad tema enda kanda, ei hinda kohus tema menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.