VarenaMetall osaühingu hagi XX ja YY vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 3. detsembri 2018. a hagi menetlusse võtmisest keeldumise määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VarenaMetall osaühingu määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
VarenaMetall osaühing (registrikood nende Hageja 11247778), lepinguline esindaja Jüri Asari Kostja I XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 3. detsembri 2018. a määrus ja saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Hagi menetlusse võtmisest keeldumise määruse tühistamise peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (TsMS § 696 lg 1). Asjaolud ja menetluse käik
1.VarenaMetall osaühing (hageja) esitas 6. novembril 2018 Pärnu Maakohtule hagi XX ja YY (kostjad) vastu kahju hüvitamiseks ning hagi tagamise avalduse. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevus 11 401 eurot 20 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 764 eurot 65 senti ja alates hagi esitamisest võlgnetavalt põhivõlalt viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt tellis OÜ Polleo Ehitus (võlgnik) hagejalt väravad ja nende paigaldustööd maksumusega 11 401 eurot 20 senti. Võlgnik jättis teostatud tööde eest tasumata. Hageja selgitusel muudeti 12. jaanuaril 2018 võlgniku ärinime (uus ärinimi
1(6)
Borellos Alcazare OÜ), kutsuti juhatusest tagasi kostjad ning valiti uueks juhatuse liikmeks HH. Võlgniku osa võõrandati 11. detsembril 2017 Autobella OÜ-le. Hageja väidab, et võlgades äriühing Borellos Alcazare OÜ on tuntud variisiku juhtida ja võla kustutamiseks ei ole väljavaateid.
3.Hageja nõue põhineb väitel, et kostjad kui võlgniku endised juhatuse liikmed tegutsesid pahausklikult, jättes tasumata hagejale tegelikult teostatud tööde eest ja vastutuse vältimiseks võõrandasid äriühingu ning määrasid juhatusse isiku, kellega ühenduse pidamine on võimatu ja kohustuse täitmise nõue perspektiivitu.
4.Hageja arvates oleksid kostjad, kui nende juhitud äriühing ei olnud suuteline arveid tasuma, pidanud esitama pankrotiavalduse (äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 51). Juhul kui juhatuse liikmed oleksid esitanud võlgniku pankrotiavalduse õigeaegselt, siis ei oleks hagejal tekkinud kahju tasumata jäänud arvetest. Hageja hinnangul toimisid juhatuse liikmed, vaatamata eeldatavale pankrotiolukorrale, ebaausalt, võõrandades osaühingu ning tekitades seeläbi hagejale kahju. Hageja on seisukohal, et endised juhatuse liikmed on rikkunud ÄS § 187 lg 1 toodud hoolsuskohustust, jättes tasumata oma ettevõtte võlad ja andes juhtimise üle, muutes seeläbi võlanõude esitamise ja/või rahuldamise perspektiivituks.
5.Maakohus kohustas 8. novembri 2018. a määrusega hagejat kõrvaldama hagiavalduses ja hagi tagamise avalduses esinevad olulised puudused. Maakohtu hinnangul ei toonud hageja piisava selgusega esile hagi alust ja hagiavaldusest ei nähtu hagi esitamise eeldused. Samuti oli tasumata hagi tagamise avalduselt riigilõiv. Maakohtu määrus
6.Maakohus keeldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel hagiavaldust menetlusse võtmast.
7.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei kõrvaldanud hageja tähtaegselt hagiavalduse puudusi ega tasunud hagi tagamiselt riigilõivu.
8.Maakohtu hinnangul põhineb hageja esitatud võlanõue ÄS §-s 180 toodud alustel, alternatiivne võimalus on deliktiõiguslik kahjunõue. Maakohus pidas hagi esitamise otseseks eelduseks asjaolu, et võlausaldaja võib esitada nõude juhatuse liikmete vastu kahju hüvitamiseks üksnes pärast seda, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada äriühingu arvelt. Hagi esitamise eelduseks on juhatuse liikme vastutuskohustuse olemasolu äriühingu ees, mis laieneb äriühingu võlausaldajale. Tõendamiskoormis sellise hagi esitamisel kuulub hagejale ning hageja peab tõendama nii juhatuse liikme käitumise kui ka äriühingule kahju tekkimise asjaolusid. Analoogne tõendamiskoormis on ka juhul, kui hageja nõue juhatuse liikme vastu põhineb deliktiõigusel. Kohtule esitatud hagiavaldusest ja selle täpsustusest nähtub, et hageja ei ole faktiliselt üritanud oma nõuet varasemalt osaühingu suhtes maksma panna, mistõttu on ÄS § 187 lg 4 toodud hagi esitamise nõude eeldused täies ulatuses täitmata. Hageja ei ole üritanud enne juhatuse liikmete vastu nõude esitamist äriühingult kohustuse täitmist nõuda, äriühingut ei ole tunnistatud maksejõuetuks ning hageja poolt välja toodud omanikuvahetus ei kõrvalda hageja kohustust üritada esmalt oma nõue lepingupoole (äriühing) suhtes maksma panna ning alles pärast seda pöörduda nõudega juhatuse liikme vastu.
9.Maakohus leidis kokkuvõtvalt, et isegi eeldades hagis esitatud asjaolude õigsust, ei ole kohtul võimalik esitatud asjaolude alusel hagi rahuldada. Määruskaebus
10.Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega hagi menetlusse võtta. Alternatiivselt palub hageja saata asi tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
2(6)
11.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik. Hageja on tuginenud muu hulgas ka sellele, et kuigi juhtorgani liige esindab äriühingut ja tema tegevuse tulemusena tekib võlasuhe äriühingu ning võlausaldaja vahel, võib teatud juhtudel tekkida võlasuhe ka otse juhtorgani liikme ja äriühingu võlausaldaja vahel. Kui juhtorgani liikmed väljuvad oma otsuste tegemisel oluliselt normaalse majandusriski raamest ehk nende tegevus ei lähtu enam ettevõtlusega seotud eesmärkidest, vastutavad juhtorgani liikmed oma tegevusega deliktikoosseisu täitmise korral võlausaldaja ees isiklikult.
12.Ei vasta tegelikkusele kohtu väide, mille kohaselt hageja ei ole üritanud enne juhatuse liikmete vastu nõude esitamist äriühingult kohustuse täitmist nõuda, äriühingut ei ole tunnistatud maksejõuetuks ning hageja poolt välja toodud omanikuvahetus ei kõrvalda hageja kohustust üritada esmalt oma nõue lepingupoole (äriühing) suhtes maksma panna ning alles pärast seda pöörduda nõudega juhatuse liikme vastu. Hageja ei olnud passiivne ning tegi kõik endast sõltuva nõude maksmapanekuks äriühingu vastu.
13.Hageja on seisukohal, et äri ajamine äriühingu kaudu ei anna siiski täielikku immuunsust inimestele, kes kasutavad äriühingut kilbina isikliku vastutuse vältimiseks ja kuritarvitavad oma äripartnerite usaldust. Ehkki täna suhtuvad kohtud veel tõrjuvalt hagidesse, mille äriühingu võlausaldajad on esitanud otse äriühingu juhatuse liikme vastu, on Riigikohus andnud mitmes otsuses mõista, et see on siiski võimalik.
14.Hinnates, kas hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes hagi rahuldamine on üldse võimalik, peab arvestama asjaolude kogumiga. Nendeks on äriühingu võõrandamine "tankistile", arvete tasumata jätmine, võlgniku pankrotiavalduse mitte esitamine, kostjate keeldumine suhtlemast hagejaga, nende poolt põhjendamata kuriteokaebuse esitamist politseile, osaühingu võõrandamisest mitte teatamist hagejale jms. Menetluse edasine käik
15.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
16.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et vaidlustatud kohtumäärus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning asi saata tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada alternatiivse nõude osas. Kolleegium selgitab esmalt hagi menetlemisest keeldumise üldisi eeldusi (I) ning võtab seejärel seisukoha maakohtu põhjenduste osas hagi mitte menetlusse võtta ning lahendab määruskaebuse (II, III ja IV). I
17.Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus jätta hagi menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust.
18.TsMS § 371 lg 2 sätete peamiseks eesmärgiks on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Hagi menetlemisest keeldumine on viidatud sätte kohaselt kohtu õigus, mitte kohustus. Seejuures lasub kohtul keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus. Kohus ei ole hagi perspektiivi hindamisel seotud hageja esitatud õiguslike põhjendustega. Hagis märgitud faktiliste asjaolude õigsust eeldades, tuleb kohtul
3(6)
analüüsida, kas on olemas faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse nõude rahuldamiseks. Seejuures ei hinda kohus asjas esitatud nõude põhjendatust ega tõendatust asjas esitatud põhistuste ja tõendite alusel, vaid lähtub hagi õiguslikust perspektiivikusest. TsMS § 371 lg 2 p 1 järgi võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13; 9. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12; 18. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12; 1. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-17, p 11). Vaidlustatud kohtumääruses ei ole maakohus eelmärgitut TsMS § 371 lg 2 p 1 kohaldamisel piisavas ulatuses arvestanud. II
19.Hageja on esitanud kostjate vastu kahju hüvitamise nõude. Hageja palub hagiavalduses kostjatelt kui võlgniku endistelt juhatuse liikmetelt välja mõista võlg ja viivis, mis on tekkinud seetõttu, et võlgnik ei tasunud hagejale võlgniku tellitud ja hageja poolt tehtud tööde eest. Hageja on esile toonud, et tõenäoliselt on võlgnik maksejõuetu. Hagi alusena esitatud asjaolude põhjal heidab hageja kostjatele ette ÄS § 180 lg 51 järgse pankrotiavalduse esitamise kohustuse ja ÄS § 187 lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist.
20.Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast seetõttu, et eeltoodud rikkumistest tuleneva kahju hüvitamise nõude saab esitada üksnes siis, kui hageja on üritanud esmalt oma nõuet lepingupoole suhtes maksma panna ning alles pärast seda saab pöörata nõude juhatuse liikmete vastu.
21.Seoses juhatuse liikmete vastutusega selgitab ringkonnakohus, et üldjuhul ei ole osaühingu võlausaldaja õigustatud juhatuse liikme vastutuse korral osaühingu ees esitama juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõuet ja selle esitamise õigus kuulub reeglina vaid osaühingule enesele (pankroti korral pankrotihaldurile). Erandina vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed siiski ka otse kolmandate isikute ees. Näiteks on osaühingu võlausaldajal õigus esitada oma nimel osaühingule kuuluv kahju hüvitamise nõue ametisuhtest tulenevat kohustust rikkunud juhatuse liikme vastu (derivatiivnõue). Sellise nõude eelduseks on esmalt see, et juhatuse liige on täitnud oma käitumisega juhatuse liikme vastutuse kogu koosseisu osaühingu ees; teiseks see, et osaühingu võlausaldajal on täitedokument osaühingu vastu ning kolmandaks peab olema täitedokumendi järgne täitmine osaühingu vastu ebaõnnestunud osaühingul vara puudumise tõttu.
22.Teise erandi üldreeglist moodustavad need juhud, kui juhatuse liikme otsevastutus osaühingu võlausaldaja ees seondub juhatuse liikme poolt lepinguvälise õigusvastase kahju tekitamisega osaühingu võlausaldajale. See tähendab, et võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt nt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika; 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). Selliseks kohustuseks saab olla eeskätt ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11;
25.veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetsemalt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus n-ö isiklike deliktide järgi ka muul deliktiõiguslikul alusel, mh võib äriühingu juhtorgani liige vastutada
4(6)
võlausaldajate ees ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega (vt nr 3-2-1-69-15, p 11).
23.Heade kommete tahtlikust rikkumisest on põhjust rääkida juhtudel, kui juhatuse liikme tegevuse eesmärgiks on olnud võlausaldajale kahju tekitamine, mh nt võlausaldajat petta (vt selle kohta nt nr 3-2-1-69-15, p 20). Kannatanul on õigus nõuda kahju hüvitamist, mille ärahoidmine on hõlmatud heade kommete vastase käitumise keelu kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2; vt nt Riigikohtu 2. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 13; 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17; nr 3-2-1-7-10, p 39;). Tõendamiskoormise täitmiseks peab kannatanu tõendama juhatuse liikme käitumise vastuolu heade kommetega ning ka tema moraalitu kavatsuse võlausaldajat kahjustada (vt nr 3-2-1-62-13, p 17 ja 3-2-1-69-15, p 20).
24.Hageja on hagi alusena tuginenud asjaoludele, et kostjad on võlgniku juhatuse liikmetena tegutsenud pahatahtlikult, jättes tasumata hageja tehtud tööde eest ning on vastutuse vältimiseks võõrandanud äriühingu osaluse ning määranud juhatusse variisiku, kellega ühenduse pidamine on võimatu ning on muutnud seeläbi sihilikult kohustuse täitmise perspektiivituks. Sellisel väitel põhineva nõude edulootusele ei ole maakohus hagi menetlemisest keeldumisel hinnangut andnud. Seejuures on maakohus jätnud tähelepanuta, et juhatuse liikme vastu tema isikliku delikti alusel nõude esitamisel ei oma esmast tähtsust asjaolu, kas nõude maksmapanemine oleks võimalik ka äriühingu vastu. Lisaks sellele on tähtis, et lahendis nr 3-2-1-18-15, p-s 10 on Riigikohus möönnud, et VÕS § 1045 lg 1 p-l 8 põhineva delikti koosseisu täitmiseks piisab ka sellest, kui õnnestub tõendada vähemalt seda, et juhatuse liige mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib võlausaldajale kahju põhjustada.
25.Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus keeldus vaidlustatud määruses toodud põhjendustel ennatlikult hagi menetlusse võtmisest, pööramata tähelepanu asjaoludele, millele hageja nõuet esitades tugineb. Asja uuel läbivaatamisel tuleb nimetatud menetluslik puudus kõrvaldada ning hinnata hageja nõude perspektiivi, lähtudes hagis esile toodud asjaoludest. III
26.Maakohus märkis määruse punktis 3, et hageja ei kõrvaldanud hiljemalt 22. novembriks 2018 puudusi ega tasunud riigilõivu hagi tagamise taotluselt. Samas nähtub toimikust, et hageja esitas 20. novembril 2018 menetlusdokumendi puuduste kõrvaldamiseks. Määrusest jääb arusaamatuks, kas maakohtu hinnangul ei olnud hageja täiendavad selgitused hagi menetlusse võtmiseks piisavad või jäi esitatud menetlusdokument kohtul tähelepanuta. Maakohtul tuleb hagi menetlusse võtmise uuel otsustamisel võtta arvesse ka hageja 20. novembril 2018 esitatud menetlusdokumenti. IV
27.Hageja on palunud ringkonnakohtul hagi menetlusse võtta või alternatiivselt saata tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kolleegium selgitab, et hagiavalduse menetlusse võtmine ei ole ringkonnakohtu pädevuses. Hagi menetlusse võtmiseks on vajalik kontrollida hagi menetlusse võtmise muude eelduste täidetust ning hagi menetlusse võtmine eeldab täiendavaid menetlustoiminguid, mida ringkonnakohtul ei ole võimalik teha. Vajadusel saab maakohus TsMS § 3401 lg 1 järgi anda hagejale tähtaja avalduse või nõude täpsustamiseks, kui ei ole esitatud piisavalt andmeid nõude kvalifitseerimiseks. Seega tuleb asi saata maakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse alternatiivse taotlus.
5(6)
V
28.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja lahendamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak Ande Tänav
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.