Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel vastavalt TsMS § 632 lõikele 1 õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsuse peale esitatud kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. I Hageja nõue ja seisukohad Flagito OÜ esitas 10.06.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 451.57 euro saamiseks. Kohus tegi 21.06.2018 võlgnikule makseettepaneku. Võlgnik esitas nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu 17.07.2018 kohtumäärusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 24.08.2018 määrusega jättis maakohus hagi käiguta ja kohustas hagejat esitama oma nõude hagiavaldusele ettenähtud vormis. 01.09.2018 esitas Flagito OÜ kohtule hagiavalduse SmartLynx Airlines Estonia OÜ vastu, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla 400 eurot, võla sissenõudmiskulud 40 eurot, sissenõutavaks muutnud viivise 11.66 eurot ja täiendava viivise. Hagiavalduse kohaselt oli M N ́l kinnitatud broneering nr 5267233 SmartLynx Estonia OÜ lennule MYX549 lähtepunktiga Eesti (Tallinn) sihtpunktiga Kreeka (Corfu), mis pidi toimuma 13.09.2017 väljumisajaga kell 06.15 ja saabumisajaga kell 09.45. Nimetatud lend hilines rohkem kui 4 tundi. 29.01.2018 loovutas M N nõude loovutamise lepingu alusel oma nõude kostja vastu hagejale. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 261/2004 järgi on hüvitist väljamaksma kohustatud isikuks tegutsev lennuettevõtja. Määruse artikkel 2 punkti b järgi on tegutsev lennuettevõtja lennuettevõtja, kes teostab või kavatseb teostada lennu reisijaga sõlmitud lepingu alusel või sellise teise füüsilise või juriidilise isiku nimel, kes on sõlminud reisijaga lepingu. Määrus ei näe expressis verbis ette hüvitise maksmise kohustust lennu hilinemise tõttu. Samas on Euroopa Kohus korduvalt oma erinevates lahendites (nt liidetud kohtuasjades C-402/07 ja C432/07; CC-549/07 ning C-257/14) leidnud, et määruse artikleid 5, 6 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et hüvitise saamise õiguse kohaldamise eesmärki arvestades võib hilinenud lendude reisijaid võrdsustada tühistatud lendude reisijatega. Seega võivad reisijad tugineda õigusele saada hüvitist, mis on ette nähtud määruse artiklis 7, kui hilinenud lennu tõttu reisijad kaotavad kolm tundi või rohkem. Määruse artikli 6 lõige 1 p-st b tulenevalt on reisijal õigus hüvitisele kõikide üle 1500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ning kõikide muude 1500–3500 kilomeetri pikkuste lendude puhul, kui lennu kavandatud väljumisaeg hilineb kolm tundi või rohkem. Määruse artikli 7 lg 1 punkt b kohaselt on kõikide üle 1500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ning kõikide muude 1500–3500 kilomeetri pikkuste lendude puhul õigus hüvitisele 400

2-18-112160 euro ulatuses. Eeltoodud artikli lg 4 kohaselt vahemaid mõõdetakse vahemaa mõõtmise suurringjoone meetodil. Lennu MYX549 Tallinn – Corfu mõõdetud vahemaaks on 2231 kilomeetrit. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt lennu MYX549 hilinemise tõttu hüvitist 400 eurot, kui ei esine määruse artikli 5 lõikes 3 sätestatud aluseid. Määruse artikkel 5 lõige 3 näeb ette õiguse lennuettevõttel keelduda hüvitise maksmisest, kui on üheaegselt täidetud järgmised kaks eeldust: hilinemise põhjustasid erakorralised asjaolud ja lennuettevõtja võttis kasutusele kõik vajalikud meetmed, et vältida hilinemist. Hagejale teadaolevat tingis lennu MYX549 hilinemise tehniline rike. Euroopa Kohus on lahendites C-549/07, C-402/07 ja uuemas lahendis C-257/14 leidnud, et tehniline rike ei ole määruse alusel käsitletav erakorralise asjaoluna. Seega ei ole ka lennul MYX549 esinenud tehniline rike käsitletav erakorralise asjaoluna, mis vabastaks kostja kohustusest maksta määruse alusel hüvitist lennu hilinemise eest. 29.01.2018 saatis hageja kostjale elektronkirja teele lennunõude kirja, milles nõudis Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 261/2004 alusel hüvitist summas 400 eurot. Kostja ei ole lennunõude kirjale vastanud. 10.06.2018 esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt 451.57 euro saamiseks. Maksekäsu kiirmenetluses esitas kostja vastuväite. Hageja leiab, et käesoleval juhul ei esine aluseid, mis annaksid kostjale õiguse hüvitise väljamaksmisest keeldumiseks. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista hüvitise 400 eurot, võla sissenõudmiskulud 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 11.66 eurot ja täiendava viivise. II Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 261/2004 kohaselt tuleb lennuettevõtjale esitada kompensatsiooni nõude õigust tõendavad dokumendid. Hageja ei ole nõude esitamise ajal kõiki vajalikke andmeid reisija ja nõude osas esitanud. Kuni kõigi vajalike andmete esitamiseni ei ole lennuettevõtjal võimalik riskivabalt makseid teostada. Seega ei ole nõue enne vajalike dokumentide esitamist põhjendatud ja õigustatud ei ole ka viivise nõudmine enne seda, kui kõik nõuetekohased dokumendid on esitatud. Hüvitise saamise eelduseks on eespool nimetatud määrusest tulenev alus ja õigustatud taotleja kirjalik avaldus ning nõutud dokumendid: lennupileti koopia vastavalt SmartLynx Airlines Estonia OÜ reisijate vedamisele kohaldatavate reeglite punktile 14.1 (C), isikut tõendava dokumendi koopia tõendamaks isikusamasust ja arveldusandmed pangas võimaldamaks turvalist ja tõendatavat hüvitise väljamakset ning nõude loovutamise juhtumi puhul autentne nõude loovutamise leping. Lisaks tuleb kinnitada, et reisija tõepoolest õigeaegselt lennule registreerus. Kostja puhul on tegu operaatoriga, mis ei teosta regulaarseid lende ja piletite müüki, seega ei ole kostja käsutuses reisijate andmeid, mis on vajalikud hüvitise väljamaksmiseks. Seetõttu puudub kostjal võimalus nõude põhjendatuse ja kõigi vajalike asjaolude tuvastamiseks. Et tagada reisijate poolt vastavate andmete esitamine, on Euroopa Liit välja töötanud vormi, millega reisijad hüvitise nõudeid esitada saavad. Viidatud vormi käesoleval juhul kostjale esitatud ei ole. Hageja poolt esitatud leping tekitab kahtlusi lepingu autentsuse suhtes. Hageja on esitanud allkirjastatud nõude loovutamise lepingu hageja ja reisija vahel, kuid sellel puudub mõlemapoolne vastav allkiri, mis annaks võimaluse veenduda selle autentsuses – lepingupoolte digiallkirjad või omakäelised allkirjad. Nõude loovutamise leping ühes mõlema poole allkirjadega on esitatud skanneerituna elektrooniliselt ja sellelt ei ole selgelt eristatav, et allkirjad oleksid kirjutatud omakäeliselt, mitte kopeeritud arvuti abil. See annab alust kahtlusteks, et

2-18-112160 tegemist on võltsitud dokumendiga. Seega puudub kostjal võimalus kontrollida, kas reisija on tõepoolest loovutanud oma nõuded hagejale. III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja palub kostjalt välja mõista hüvitise Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 261/2004 alusel summas 400 eurot, sissenõudmisega seotud kulud 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 11.66 eurot ja täiendava viivise. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt puudub hagejal nõudeõigus. Kostja ei tunnista mehaanilisel teel allkirjastatud dokumente. Kostjal puudub võimalus veenduda hageja ka reisija vahelise nõude loovutamise lepingu kehtivuses. Samuti pole hageja esitanud kõiki hüvitise taotlusele lisatavaid dokumente, mis kinnitaksid reisija õigust saada hüvitist. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et M N ́l oli kinnitatud broneering nr 5267233 (digitoimikus hagiavalduse lisa 1) kostja lennule MYX549 lähtepunktiga Eesti (Tallinn) sihtpunktiga Kreeka (Corfu), mis pidi toimuma 13.09.2017 väljumisajaga kell 06.15 ja saabumisajaga kell 09.45. Samuti pole poolte vahel vaidlust selle üle, et antud lend sihtkohta hilines rohkem kui 4 tundi. Pooled vaidlevad selle üle, kas M N on nõude hagejale loovutanud või mitte ja kas hageja on esitanud kostjale kõik hüvitise saamiseks vajalikud dokumendid.

2-18-112160 VÕS § 824 lg 1 kohaselt reisijaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu). Vastavalt VÕS § 827 peab vedaja vedama nii reisija kui ka tema pagasi veo sihtkohta lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul, kokkuleppe puudumisel aga tähtaja jooksul, mida hoolikalt vedajalt võib tavalistel tingimustel oodata (veotähtaeg). Vastavalt VÕS § 830 p 3 peab vedaja hüvitama kahju, mis tekib veotähtaja ületamisest. VÕS § 824 lg 3 kohaselt reisijate vedamisele õhus või merel kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut üksnes ulatuses, milles seda valdkonda ei ole seaduse või Eestile siduva rahvusvahelise konventsiooniga reguleeritud teisiti. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 261/2004 artikkel 6 punkt 1 alapunkt b kohaselt o reisijal õigus hüvitisele kõikide üle 1500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ja kõikide muude 1500 – 3500 kilomeetri pikkuste lendude puhul, kui lennu kavandatud väljumisaeg hilineb kolm tundi või rohkem. Artikli 7 punkt 1 alapunkti b kohaselt kui osutatakse käesolevale artiklile, saavad reisijad hüvitist kuni 400 euro ulatuses kõikide üle 1500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ning kõikide muude 1500 – 3500 kilomeetri pikkuste lendude puhul. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõude esitamise ajal kõiki vajalikke andmeid reisija ja nõude osas esitanud. Hageja oleks pidanud kostjale esitama lennupileti koopia, isikut tõendava dokumendi koopia, arveldusandmed pangas ja autentse nõude loovutamise lepingu. Kostja kasutuses ei ole andmeid, mis on vajalikud hüvitise väljamaksmiseks. Hageja ei esitanud Euroopa Liidu väljatöötatud vormi, millega reisijad hüvitise nõudeid esitada saavad. Kohtu hinnangul on kostja väited asjakohatud. Hageja on kohtule esitanud 29.01.2018 lennunõude kirja (digitoimikus hagiavalduse lisa 4), millest nähtub, et hageja on enne hagiavalduse esitamist esitanud kostjale nõudekirja. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ei ole hageja nõudekirjale vastanud. Nõudekirjas on välja toodud andmed reisija ja konkreetse lennu kohta, s.h broneeringu number, samuti andmed hageja pangaandmete kohta. Nõudekirjale on lisatud dokumendid nõude loovutamise kohta. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 261/2004 artikkel 2 punkti g kohaselt on broneering tõsiasi et reisijal on pilet või muu tõend, mis tõendab, et lennuettevõtja või reisikorraldaja on broneeringut tunnustanud ja selle registreerinud. Kostja, kes on lennuettevõtja, omab informatsiooni enda reisijate andmete kohta, mis on hüvitise maksmiseks vajalikud. Seega ei olnud hagejal vaja eraldi esitada lennupileti koopiat, kuivõrd kostjale olid esitatud andmed broneeringu kohta ja tal oli endal võimalus hageja välja toodud informatsiooni põhjal andmeid kontrollida. Seega ei ole kostja väide, et reisijad peavad hüvitise saamiseks esitama hulgaliselt tõendeid, piisav põhjus hüvitise maksmata jätmiseks. Kostja ei ole vaidlustanud, et M N lennukis ei viibinud või et vaidlusalust lendu ei toimunud või et see toimus plaanipäraselt. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et kostjal puuduvad reisijate andmed, mistõttu ta ei saa hüvitist maksta. Kostja ei saaks hüvitise makseid teostada, kui tal poleks andmeid reisijate ja hilinenud lendude kohta. Isegi juhul, kui kostjal vajalikud andmed puuduksid, on hageja käesolevas menetluses esitanud tõenditena piisavalt vajalikke dokumente hüvitise maksmiseks. Hageja on käesolevas menetluses esitanud tõenditena piisavalt vajalikke dokumente hüvitise maksmiseks, milleks on nõudekiri (digitoimikus hagiavalduse lisa 4), nõude loovutamise lepingu (digitoimikus hagiavalduse lisa 3), lennupiletite broneeringud (digitoimikus hagiavalduse lisa 1), millest nähtuvad reisijate andmed, konkreetse lennu andmed ja hageja arveldusarve andmed. Seega puudub kostjal kohtu hinnangul takistus hüvitise tasumiseks. Asjaolu, et hageja ei kasutanud Euroopa Liidu välja töötatud vormi, millega reisijad saavad hüvitise nõudeid esitada, ei saa olla aluseks hüvitise väljamaksmisest keeldumiseks. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et Euroopa Liidu välja töötatud vorm, millega reisijad hüvitise nõudeid esitada saavad, ei ole hüvitise saamise taotluse esitamisel kohustuslik. Euroopa Liidu poolt välja töötatud „Lennureisija õigused EL kaebuse vorm“ on oma olemuselt abistav vahend, mitte kohustuslik kaebusevorm.

2-18-112160 Kostja väited, et nõude loovutamise leping ei ole autentne, on kohtu hinnangul alusetud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on kostjale esitanud allkirjastatud nõude loovutamise lepingu hageja ja reisija vahel. Kostja on oma vastuses möönnud, et nõude loovutamise leping ühes mõlema poole allkirjadega esitati talle skanneerituna elektrooniliselt, kuid sellisel viisil allkirjastatud dokumenti kostja ei aktsepteeri. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 79 kohaselt kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Kohus leiab, et mehhaaniliselt tehtud allkiri vastab allkirja osas seaduses sätestatud nõuetele. VÕS 9. peatükis sätestatud nõude loovutamise regulatsioon ei sea nõude loovutamisele vorminõudeid. Nõude loovutamise vorminõuet ei ole sätestatud ka teistes õigusaktides. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud nõude loovutamise leping ja allkiri lepingul vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Hageja on koos hagiavaldusega esitanud kohtule ka digitaalselt allkirjastatud nõude loovutamise lepingu (digitoimikus hagiavalduse lisa 3). Nõude loovutamise lepingust nähtub, et M N on 25.07.2018 loovutanud oma nõuded hagejale. TsÜS § 80 kohaselt tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Elektroonilise vormi järgimiseks peab tehing olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Seega on kostja väide, et tal puudub võimalus veenduda nõude loovutamise lepingu kehtivuses seoses selle allkirjastamise viisiga, alusetu. Isegi kui kostjal oli nõudekirja esitamise ajal kahtlusi nõude loovutamise lepingu osas, siis pärast hagimaterjalide kättesaamist oli tal võimalik veenduda, et M N on soovinud oma nõude kostja vastu loovutada hagejale. Kostja ei ole vaidlustanud M. N poolt digitaalselt allkirjastatud nõude loovutamise lepingut. Vastavalt VÕS § 164 lg 2 tuleb nõude loovutamise korral kohustus täita uuele võlausaldajale. Kohtule ei ole esitatud dokumente, millest nähtuvalt oleks nõude loovutamine keelatud või et kohustust ei saaks ühelegi teisele isikule kui reisija täita. Ka kostja ei ole oma vastuväidetes tuginenud asjaolule, et M. N ei oleks saanud oma nõuet loovutada. Eeltoodust tulenevalt puuduvad kostjal seaduslikud alused hüvitise väljamaksmisest keeldumiseks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis summas 400 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista perioodi 29.01.2018 kuni 10.06.2018 sissenõutavaks muutunud viivise summas 11.66 eurot ja lisanduva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 11.06.2018. a kuni kohustuse kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja on põhjendamatult keeldunud hüvitise väljamaksmisest ja on seega kohustuse täitmisega viivitanud, siis leiab kohus, et hageja viivisenõue kostja vastu summas 11.66 eurot on põhjendatud. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist alates 11.06.2018 kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 alusel kohus rahuldab taotluse. Hageja on palunud kostjalt välja mõista võlgnevuse sissenõudmiskulu summas 40 eurot. Vastavalt VÕS § 1131 lg 1 kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja taotlus kuulub

2-18-112160 rahuldamisele. Kostjal ei olnud takistusi kohustuse kohtuväliseks täitmiseks. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et kostjal ei puudunud hüvitise väljamaksmiseks vajalikud andmed. Kostja sellesisulised vastuväited on otsitud ja paljasõnalised. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). TsMS § 177 lg 1 p 1 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kuna kohus rahuldas hagi, siis jätab kohus hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks kostja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 100 eurot ja esindajakulu summas 1280 eurot. Hageja palub tulenevalt TsMS § 177 lg 4 märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et kostja on kohustatud tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist. Kostja vaidleb hageja esindajakulule vastu, kuivõrd hageja poolt esitatud menetluskulud on ülepaisutatud ja suurel määral põhjendamatud ega tohiks ületada hagihinda. Hageja tasus maksekäsu kiiremenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 45 eurot ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt 55 eurot, kokku 100 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 483.66 eurot tasumisele riigilõiv 100 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 100 eurot.

2-18-112160 Järgnevalt kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Hageja kasutas esindaja teenust maksekäsu kiirmenetluse avalduse, hagiavalduse ja kostja vastusele seisukoha koostamiseks. Hageja esindaja toimingud on kohtu hinnangul osaliselt põhjendatud. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale õigusteenust kokku 9 tundi tunnitasu määraga 140 eurot tund. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindajal kulunud kliendiga kohtumiseks, materjalide kokku kogumiseks ja edastamiseks lepingulisele esindajale 2 tundi; hagiga seotud materjalide läbitöötamiseks ja tõendite analüüsimiseks ning seisukoha kujundamiseks, täiendavaks konsultatsiooniks kliendiga ning suhtlemiseks täiendavate tõendite osas 2 tundi; kostjaga seotud andmete läbitöötamiseks seoses ülepiirilise vaidlusega 1 tund; maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamiseks ja esitamiseks 1 tund; hagiavalduse koostamiseks, materjalide kokku panemiseks, tõlkimiseks ja kohtule edastamiseks lepingulise esindaja poolt 4 tundi. Asja materjalidest nähtub, et kohtule esitatud hagiavaldus on koostatud sisuliselt 5 leheküljel, vastused kostja seisukohtadele kokku 9 leheküljel. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagiavalduse koostamisele ja kohtule esitamisele kulunud kokku 9 tundi. Kohtule ei ole esitatud menetluskulude nimekirja, millest nähtuks, kui palju aega kulus kostja vastustega tutvumiseks ja kostja seisukohtadele vastuväidete esitamiseks. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamiseks kulus hageja esindajal 1 tund ja sisuliselt 5-leheküljelise hagiavalduse koostamine võttis hageja esindajal aega 8 tundi. Kohus peab maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse koostamisega seotud põhjendatud ajakuluks kokku 5 tundi. Kuivõrd hageja ei ole kostja vastustega tutvumise ja järgnevate seisukohtade koostamise ajakulu osas menetluskulude nimekirja esitanud ega palunud vastavat esindaja kulu vastaspoolelt välja mõista, siis puudub kohtul alus nimetatud kulude kostjalt väljamõistmiseks. Riigikohus on lahendis 3-2-1-143-11 asunud seisukohale, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esindaja osutanud hagejale õigusabiteenust keskmise tunnihinnaga 140 eurot. Kohus on seisukohal, et keskmine tasu õigusteenuse eest summas 140 eurot ületab õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-66-12 tulenevalt võib mõistliku suurusega õigusabi tunnihinnaks lugeda 110 eurot (lisandub käibemaks). Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eeltoodust tulenevalt arvestab kohus hageja esindaja tasu tunnihinnaga 110 eurot. Seega arvestades esindaja tegelikku töömahtu ja tema töö madalat keerukust, peab kohus põhjendatuks kostjalt välja mõista esindaja kulu summas 550 eurot.

2-18-112160 Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 650 eurot (s.o riigilõiv summas 100 eurot ja lepingulise esindaja kulu summas 550 eurot). Nimetatud summa tuleb kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.