Kimbutaja Inkassoteenused OÜ hagi Indrek Parise vastu leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
10 964,39 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. septembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kimbutaja Inkassoteenused OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
2. aprill 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Kimbutaja Inkassoteenused OÜ (rk: 11536979), esindaja vandeadvokaat Robert Sarv Vastustaja (kostja): Indrek Paris (ik: XXXXXXXXXXX ), esindaja vandeadvokaat Geidi Sile
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 24. septembri 2018 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Kimbutaja Inkassoteenused OÜ kanda.
3.Välja mõista Kimbutaja Inkassoteenused OÜ-lt Indrek Parise kasuks 624 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks.
Indrek Parise kasuks väljamõistetavatelt menetluskuludelt tuleb Kimbutaja Inkassoteensued OÜ-l tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kimbutaja Inkassoteenused OÜ (hageja) esitas 13.09.2017 maakohtule hagi Indrek Parise (kostja) vastu leppetrahvi 20 000 eurot ja seadusjärgse viivise tasumata põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni väljamõistmiseks. 13.12.2017 vähendas hageja nõuet ning palus kostjalt välja mõista leppetrahv summas 10 000 eurot ja viivis. Hageja täpsustas, et nõuab leppetrahvi müügilepingu p-des 2.1.11 ja 2.1.14 antud kinnituste rikkumise eest 5000 eurot ja 5000 eurot. Maakohus võttis 07.03.2018 määrusega vastu hageja avalduse hagist osaliselt loobumiseks ning lõpetas hagis menetluse osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista leppetrahv 10 000 eurot ja sellelt viivis. Maakohus jätkas menetlust kostjalt leppetrahvi 10 000 eurot ja sellelt viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja OÜ Advokaadibüroo RS MERCATORIA (ostja) 20.06.2017 BEWS Credit OÜ (osaühing) 2500 euro suuruse nimiväärtusega osa müügilepingu. Lepingu p 2.1.11 kinnituse järgi on osaühingu Nordea Bank AB Eesti arvelduskontol hiljemalt 21.06.2017. a 88 000 eurot, p 2.1.14 kinnituse kohaselt on osaühingul avatud arveldusarve üksnes Nordea Bank AB Eesti filiaalis. 28.06.2017 sai ostja teada, et osaühingul on avatud arveldusarve AS-s SEB Pank ja puudub arvelduskonto Nordea Bank AB Eesti filiaalis. Seega ei saa osaühingul Nordea panga kontol olla ka 88 000 eurot. Ostja esitas 14.07.2017 kostjale lepingu p 3.6 alusel lepingu p-des 2.1.11 ja 2.1.14 antud kinnituste rikkumise eest nõude leppetrahvi 20 000 eurot tasumiseks hiljemalt 20.07.2017. Kostja nõuet ei täitnud. Ostja loovutas 11.09.2017 kõik lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kostja müügilepingut rikkunud. Lepingu poolte jaoks oli oluline, et osaühingul oleks üks pangakonto, millel on 88 000 eurot, ja puuduksid muud kohustused. Osaühingul oli üks pangakonto AS-s SEB Pank ja sellel kontol oli 88 000 eurot. Põhileping on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 2 alusel tühine, kuna poolte vastastikuste kohustuste väärtus on ebamõistlikult ja heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 163 alusel on seega tühine ka leppetrahvikokkulepe. Kui pidada lepingut kehtivaks ja kostjat lepingut rikkunuks, on leppetrahvinõue vastuolus hea usu põhimõttega. Juhul kui kohus tuvastab lepingurikkumise, taotles kostja leppetrahvi vähendamist nullini, kuna nõutav leppetrahv on rikkumist arvestades ebamõistlikult suur. Eksimine panga nimega ei tekitanud ostjale kahju rohkem kui 0,38 eurot (pangaarve avamine ja sulgemine on tasuta, raha ülekandmine maksab 0,38 eurot).
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 24. septembri 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud summas 2808 eurot koos käibemaksuga. Hagejal tuleb menetluskuludelt tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on müügileping kehtiv. Tehingu tühisust TsÜS § 86 alusel ei saa tuvastada üksnes seetõttu, et soorituste väärtus oluliselt erineb. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, mis viitaksid, et ta sõlmis tehingu erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu sellise asjaolu tõttu. Kostjat esindas lepingu sõlmimisel vandeadvokaat ning lepingust nähtuvalt on notar pooltele selgitanud tehingu olulisi asjaolusid. Tuvastamaks leppetrahviga tagatud põhikohustuse sisu ja lepingu rikkumise fakti leppetrahvi nõude esitamise eeldusena tuleb lepingut tõlgendada vastavalt VÕS § 29 tõlgendamisreeglitele ning lähtuma peab terve lepingu eesmärgist ja olemusest. Lepingu p-des 2.1.4 ja 2.1.1–2.1.13 toodud kinnitustest võib järeldada, et ostja huvi oli omandada ainuosalus tegevuseta, kohustustest vabas osaühingus, mille arveldusarvel on 88 000 eurot. Seda kinnitab ka lepingu p 3.7. Lepingu p-des 2.1.11, 2.1.14 ja 3.8 on viidatud Nordea Bank AB Eesti filiaalis asuvale kontole, kuid puuduvad täpsemad tunnused (kontonumber, mis tavapäraselt pangakontole viitamisel lisatakse). Sellest saab järeldada, et pooled ei pööranud panga nimele erilist tähelepanu, vaid keskendusid asjaolule, et osaühingul peab olema arveldusarvel 88 000 eurot, mida kostja kohustus mitte käsutama. Sama eesmärgiga on lepingu p 3.2.1, mis seob ostuhinna ülemineku kostjale 88 000 euro olemasolu kinnitusega ostja poolt, ja p 3.7, mis seob lepingust taganemise õiguse summa olemasolu või vähenemisega, ning samuti seonduvad kõik p 2.1 kinnitused rahale ligipääsu või rahasumma terviklikkuse säilitamisega. Lisaks pidi ostja ostuhinna kostjale ülekandmiseks edastama notarile digitaalselt allkirjastatud kinnituse 88 000 euro olemasolu kohta osaühingu kontol (p 3.2). Kuna pooled ei ole toonud esile puudusi lepingu täitmisel, saab eeldada, et kinnitus notarile edastati. Kuigi hageja on maininud, et ostja planeeris oma tegevuse Nordea panga kaudu, ei nähtu lepingu p-st 2.1.14 spetsiifilist huvi Nordea panga vastu ja seda huvi ei ole ka kohtumenetluses tõendatud. Ostjal oli võimalik avada osaühingule arveldusarve sobivad pangas ning raha üle kanda. Kohus leidis, et lepingu p-dest 2.1.14 ja 2.1.11 tulenevalt oli ostjale oluline, et osaühingul on üks arveldusarve ning et 88 000 eurot oleks talle likviidsena kättesaadav ühelt arveldusarvelt. Seetõttu tuleb ka leppetrahvikokkulepet tõlgendada viisil, et see tagab 88 000 euro olemasolu osaühingu ainsal arveldusarvel, mitte konkreetses pangas. Arvestada tuleb ka võlasuhte poolte kohustust käituda teineteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6). Võlausaldaja ei tohi leppetrahvi nõudeõigust kuritarvitada, näiteks nõuda leppetrahvi maksmist väikese ja tähtsusetu rikkumise korral. Kohus leidis, et kostja ei ole lepingut rikkunud, mistõttu puudub leppetrahvi nõudmiseks alus. Kohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras kostja õigusabikulu rahaliseks suuruseks 2808 eurot (koos käibemaksuga). Kostja taotles õigusabikulu summas 3120 eurot (koos käibemaksuga), s.o vandeadvokaat Geidi Sile 20 tunni õigusabi tasu tunnihinnaga 156 eurot (koos käibemaksuga). Kohus nõustus hagejaga, et ajakulu 6 tundi istungiks ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks ei ole mõistlik. Mõistlik ajakulu on 4 tundi. Esindaja ülejäänud toimingute ajakulu luges kohus põhjendatuks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kimbutaja Inkassoteenused OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
24.septembri 2018 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada, või
alternatiivselt määrata kindlaks kostja kasuks väljamõistetavad menetluskulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) eksis kohus leppetrahvikokkuleppe sisu tõlgendamisel. Kokkuleppe p-d 2.1.11 ja 2.1.14 on nii grammatiliselt kui ka eesmärgipäraselt üheselt arusaadavad. Kuna poolte tahe on lepingus selgelt kirjas, kohaldas kohus vääralt VÕS § 29 lg-t 4, lähtuda tuli VÕS § 29 lg-st 1. Hageja tõendas poolte tahet lepinguga. Kuna kostja tõendeid ei esitanud, tuli tahte tuvastamisel võtta aluseks leping. Seadus ei nõua leppetrahvikokkuleppe ülimat detailsust (viidet kontonumbrile); 2) leidis kohus üllatuslikult, et kostja ei rikkunud lepingut. Pooltel ei olnud vaidlust, et kostja rikkus lepingut kahe kinnituse (p 2.1.11 ja 2.1.14) osas; 3) jaotas kohus ebaõigesti tõendamiskoormise, heites otsuses hagejale üllatuslikult ette tõendite esitamata jätmist Luminori (endine Nordea) panga kaudu tegutsemise huvi kohta. Hageja ei pidanud antud asjaolu tõendama, sest hageja huvi oli kokkuleppes fikseeritud; 4) hindas kohus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tõendeid valikuliselt ja kostjale soodsalt. Lepingu p 2.1.14 järgi pidi arveldusarve olema üksnes Luminori pangas. Kui see poleks olnud oluline, siis poleks lisatud kinnitusse sõna „üksnes“; 5) jättis kohus tähelepanuta leppetrahvi eesmärgi ja olemuse, s.o vabastada õigustatud pool kahju ulatuse tõendamisest. Tegemist oli majandustegevuses sõlmitud keeruka osaühingu osa müügilepinguga. Kuna kohus leidis põhjendatult, et kostja sai kõigest aru ja ei esinenud sõltuvussuhet vms, siis ei saa väita, et kokkulepe polnud arusaadav või oli ebaõiglane. Kui hageja soovis osta osaühingut üksnes Luminori pangas oleva kontoga, siis ei vasta lepingutingimustele osaühing, millel pole Luminori pangas kontot; 6) jääb hageja kostja menetluskulude osas 24.08.2018 vastuväidete juurde. Kostja esitas mitmeid asjakohatuid taotlusi, mille kulud tuleb jätta TsMS § 169 lg 3 alusel kostja kanda.
5.I. Paris vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) asus kohus õigesti seisukohale, et lepingu tõlgendamisel tuleb võtta arvesse terve lepingu olemust ja eesmärki, samuti mõistlikkuse ja hea usu põhimõtteid. Kohus tuvastas õigesti, et poolte kokkuleppe järgi pidi osaühingul olema üks pangakonto, millel on 88 000 eurot. Kuna osaühingul oli üks pangakonto ja sellel kontol oli 88 000 eurot, siis ei rikkunud kostja lepingut; 2) ei pidanud kohus täiendavalt selgitama kohustust tõendada ostja huvi selle vastu, et osaühingul oleks konto Nordea pangas, mitte SEB pangas. Kostja vaidlustas sellise huvi esimeses menetlusdokumendis. Hagejat esindas menetluses kolm advokaati. Nordea panga olulisuse väite põhjendamiseks ei ole esitatud ühtegi sisulist argumenti ega tõendit; 3) jääb kostja seisukohtade juurde, et müügileping on TsÜS § 86 alusel tühine, kuna poolte vastastikused kohustused on äärmuslikult tasakaalust väljas. Kui pidada müügilepingut kehtivaks, on see kohaselt täidetud. Kui kostja on lepingut kahe ebatäpse kinnituse tõttu täitnud mittekohaselt, siis on rikkumine leppetrahviga võrreldes sedavõrd ebaproportsionaalne, et leppetrahvinõue on ülekohtune ja hea usu põhimõtte vastane. Kui leppetrahvinõue ei ole tervikuna hea usu põhimõtte vastane, taotleb kostja selle vähendamist nullini. Kui ringkonnakohus asub lahendama leppetrahvi vähendamise taotlust, taotleb kostja jätkuvalt osaühingu pangakonto väljavõtte perioodi 01.06.2017 kuni 14.03.2018 kohta väljanõudmist; 4) ei ole maakohus menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel rikkunud diskretsiooninorme. Kostja taotlused olid ajendatud hageja esialgsest positsioonist 01.11.2017
menetlusdokumendis, kus vaidlustati kõiki kostja väiteid. Ainuüksi asjaolu, et taotlused jäävad rahuldamata, ei saa olla aluseks nendega seotud kulu kostja kanda jätmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
24.septembri 2018 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning jätnud põhjendatult hageja leppetrahvinõude rahuldamata.
7.1.Asja materjalidest nähtuvalt vaidlevad pooled lepingu p-de 2.1.11 ja 2.1.14 tähenduse üle, s.o kas nimetatud punktides sätestatu annab hagejale õiguse nõuda kostjalt leppetrahvi või mitte. Sellest tulenevalt on põhjendatud maakohtu seisukoht, et vaidluse lahendamiseks tuleb tõlgendada 20.06.2017 müügilepingut tervikuna vastavalt VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitele. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et lepingu p-des 2.1.11 ja 2.1.14 sätestatu on üheselt arusaadav ning maakohus on ekslikult poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel kohaldanud VÕS § 29 sätteid, on ebaõige.
7.2.Maakohus on õigesti leidnud (vt maakohtu otsuse põhjendava osa p-d 23-32), et kuna kostja ei ole lepingut rikkunud, siis ei ole täidetud leppetrahvi nõudeõiguse peamine eeldus ning seetõttu ei ole võimalik hagi rahuldada. Apellandi vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Vaidlusaluse müügilepingu esemeks oli kostjale (müüjale) kuuluva BEWS Credit OÜ osa, nimiväärtusega 2500 eurot, mis moodustab 100% osaühingu osakapitalist. Asja materjalidest nähtuvalt on osaühingu omand müüjalt ostjale üle läinud ning ostuhind on müüjale tasutud. Lepingu kui terviku tõlgendamise tulemusel on maakohus õigesti tuvastanud, et ostja huviks oli suunatud tegevuseta, kohustustest vaba osaühingu ainuosaluse omandamiseks, mille arveldusarvel on 88 000 eurot. Seega oli poolte tahe lepingu sõlmimisel suunatud sellele, et osaühingu arveldusarvel oleks 88 000 eurot, mitte aga sellele, millises konkreetses pangas arveldusarve asub. Kui nimetatud rahasummat osaühingu arvel ei oleks olnud, oleks tegemist ebaõige kinnitusega kostja poolt (lepingu rikkumisega) ning sel juhul oleks hagejal osaühingu osa ostjana õigus nõuda kostjale lepingu p-s 3.6 ettenähtud leppetrahvi. Eeltoodut kinnitab ka hageja seisukoht 13.08.2018 kohtuistungil (I kd, tl 178 pöördel), mille kohaselt leppetrahv sai lisatud lepingusse selleks, et leping oleks kindel. Oluline on siinjuures rõhutada veel seda, et ei maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses ei ole hageja esile toonud ühtegi asjaolu, millest nähtuks tema huvi selle vastu, et omandatud osaühingu arveldusarve oleks just Nordea Bank AB Eesti filiaalis (praegune Luminor pank), mitte SEB pangas.
7.3.Hageja alternatiivse seisukoha järgi tuleks hagi rahuldamata jätmise korral jätta menetluskulud TsMS § 169 lg 3 alusel osaliselt kostja kanda, kuna kostja esitas asjakohatuid taotlusi. Seejuures on hageja viidanud enda 24.08.2018 seisukohas nimetatud kostja taotlusele. Nimetatud seisukohas (II kd, tl 4-5) on hageja tuginenud kostja 20.12.2017 menetlusdokumendile, milles kostja taotles hagi läbivaatamata jätmist, kui hageja ei ole täitnud Tartu Maakohtu 13.11.2017 määrust ega tasunud tagatist menetluskulude katteks. Ringkonnakohus leiab, et tegemist oli selgitava iseloomuga taotlusega, mis ei ole käsitletav asjakohatuna TsMS § 169 lg 3 tähenduses.
Maakohus jättis 13.08.2018 istungil rahuldamata kostja taotluse SEB pangast tõendi väljanõudmiseks. Samas ei ole nimetatud kostja taotluse rahuldamata jätmine toonud kaasa menetluskulusid hagejale ning puudub alus TsMS § 169 lg 3 kohaldamiseks. Seoses hagi rahuldamata jätmisega on maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel jätnud menetluskulud põhjendatult hageja kanda.
8.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohus hageja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kulutanud õigusabile ringkonnakohtu menetluses kokku 10 tundi (sh suhtlus kliendiga, kahe menetluskulude tagatise taotluse ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine ja osalemine ringkonnakohtu istungil) 1560 euro ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kostja õigusabikulud on TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Tegemist ei olnud keeruka õigusvaidlusega ning vastuses apellatsioonkaebusele on korratud maakohtu menetluses esitatud õiguslikke ja faktilisi seisukohti. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kostja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud ringkonnakohus kokku koos menetluskulude tagatise taotluse esitamisega on 4 tunni ulatuses summas 624 eurot (4x156).
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.