Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

EDASIKAEBAMISE KORD

2-17-130305 Menetlusosalistel on kohtuotsust õigus apellatsiooni korras edasi kaevata (apellatsioonkaebuse esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavaldus ja hageja seisukohad Hagiavaldusse kohaselt osutas hageja kostjale teenust, mille alusel esitas kostjale arve. Kostja tasus arve osaliselt. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata arve osa. 24.01.2019 esitas hageja selgituse, mille kohaselt on pärast arve väljastamist kostjaga suhelnud ja selgitanud, milliste tööde eest arve on koostatud. Kuna kostjal puudus kohe tasumiseks raha, sõlmisid pooled kokkulepe võlgnevuse tasumiseks. Kostja väide, et tööd tehti garantii korras ei vasta tõele. Nimelt tehti uusi töid, mis millele garantii ei laienenud. Auto üleandmise juures viibis ka kostja abikaasa, mõlemale sai selgitatud kõiki asjaolusid. Hageja lõplike seisukohtade kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse 325,03 eurot, millele lisandub viivis 17,08 eurot ning menetluskulud, milles on riigilõiv 120 eurot.

Kostja seisukohad Kostja leiab, et hagi ei ole tõendatud. Vastuse kohaselt remontis hageja kostja auto mootorit, mille eest maksis kostja hagejale 510 eurot. Kuid kohe pärast auto remontimist selgus, et viga ei olnud lahendatud. 17.03.2017 teatas kostja probleemist hagejale ja viis auto uuesti parandusse. Hageja oli andnud auto parandusele garantii kuus kuud. Vaatamata sellele helistas hageja töötaja kostjale samal päeval ja pakkus CR pihusteid kontrollida, öeldes, et iga pihusti kontrollimine maksab 17 eurot ja kogu töö võtab aega kaks tundi kokku. Kostja täpsustavale küsimusele, kui palju maksab pihustite kontrollimine koos seibide vahetusega, sai ta vastuse, et umbes 200 eurot. 20.03.2017 helistas sama töötaja veel kord ja ütles, et pakub veel kütusepumba kontrollimist. Tema sõnul maksab kontrollimine 86 eurot. Niisiis remondi uus summa oli 200+86=286 eurot. 29.03.2017 arvest 17324 sai kostja teada, et arvele (286 eurot) lisati 12 tundi lukksepatöid summas 339,96 eurot (+käibemaks) ja 26 seibi 6 asemel (kuigi pihusteid oli kokku 6 tükki) summas 8,32 (+käibemaks). Kostja leiab, et koostatud arve on ebakorrektne ja palus 01.04.2017 e-kirjas hagejale see ümber teha, arvates sellest välja üleliigsed 20 seibi lukksepatöödes summas 339,96 eurot (+käibemaks), kuna töö pidi olema tehtud garantii raames.

2-17-130305 04.04.2017 saatis kostja hagejale teate, et kuna seni ei saanud ta korrigeeritud arvet ega põhjendatud vastust, miks kokkulepitud summa on muudetud, siis kostja on tasunud arve nr 17324 (29.03.2017) summas 286 eurot, lähtudes L. M. Servis OÜ töötaja telefonikõne käigus öeldud (ehk kokkulepitud) hinnast. Hageja ei esitanud ühtegi dokumenti, mille alusel võiks näha, miks peaks hageja veel maksma hagiavalduses nõutavat summat. Sellest lähtudes, kostja esitatud nõuet ei tunnista ning palub jätta hagi rahuldamata ja jätta menetluskulud jätta hageja kanda. 18.02.2019 täpsustas kostja oma vastust, milles leiab, et hagi on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Täpsustuse kohaselt pärast esimest remonti selgitas hageja, et probleem, millega hageja poole pöörduti, on likvideeritud. Hageja kinnitas, et kui sama probleem ilmneb jälle, siis kehtiv garantii. Kuid nädal peale remonti selgus, et probleem ei ole lahendatud. See tähendab, et rike tuli kõrvaldada garantii korras. Vaatamata sellele, hageja töötajad arvestasid uue summa oma töö eest, millega kostja oli nõus maksma. Kuid lõplik arve sisaldas lisasummasid, millest enne seda polnud öeldud. Ning isegi pärast seda korduvat remonti probleem jäi likvideerimata, kuid mina ei pöördunud enam hageja poole, sest sain aru, et see on asjata, kuna need töötajad ei oska seda tööd teha. Tööde eest lisasummasid arvestades ei tõestanud hageja, kui palju aega võttis konkreetne töö, ei selgitanud, miks tekkis lisadetailide vajadus, ega esitanud arveldusi. Kui hageja nõuab lisasummasid, peab ta tõestama, et need on õigustatud. Mina ei saa leppida sellega, et hageja nõuab lisaraha tegemata töö eest. Kostja leiab oma lõplikes seisukohtades, et ei ole nõus maksma tööde eest, mida tuli teostada garantii korras. Hageja on rikkunud tarbijakaitseseadust, mille kohaselt tuleb teenuse pakkujal teavitada lõplikust hinnas enne tööde teostamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi on osaliselt põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus, et:    

hageja remontis kostja autot; hageja esitas arve nr 17324 summas 593,95 eurot, pooled sõlmisid kokkuleppe võlgnevuse tasumiseks; kostja poolt on 28.03.2017 arvest 286 eurot tasunud.

Poolte vahel on vaidlus, kas kostja oli kohustatud ülejäänut summat tasuma või mitte. Kostja leiab, et töid tuli teha garantii korras. Hageja leiab, et nendele töödele garantii nendele töödele ei kehtinud ning poolte vahel on sõlmitud võlatunnistus. Esmalt annab kohus hinnangu, kas ja millise võlatunnistusega on tegemist. VÕS § 30 lg 1 ja 2 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

2-17-130305 Antud juhul puudub vaidlus, et poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe võlgnevuse tasumiseks (tl. 23, 140). Kokkuleppe kohaselt tunnistab J T tunnistab võlgnevust L.M.Servis OÜ ees summas 593,95 eurot ning kohustub selle tasuma 04.04.2017. Kokkuleppe kohaselt, kui võlgnik ei tasu võlgnevust õigeaegselt kohustub ta tasuma viivist 0,15% päevas tähtaegselt tasumata võla summalt. Kokkulepe on sõlmitud 29.03.2017. Seega on tegemist kostja poolt võlgnevuse tunnistamisega ning selle maksmise kohustusega, ehk kostja on tunnistanud kohustuste olemasolu. Võlatunnistuse üks pool tunnistab, et ta võlgneb teisele poolele teatud summa ning on nõus seda teatud tähtpäevaks tasuma. Seega loeb kohus, et tegemist on võlatunnistusega. Kohus selgitab, et seaduseandja mõttes saab võlatunnistusi liigitada kas konstitutiivseks või deklaratiivseteks võlatunnistusteks. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-103-16, et lisaks konstitutiivsele võlatunnistusele võib olla poolte vahel muid õigussuhteid, aga nende tahe on luua iseseisev kohustus. /.../ Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). /.../ Kui võlatunnistuse tekstis on väljendatud poolte tahe luua algest kohustusest sõltumatu kohustus kõrvuti alge kohustusega või viidatud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis on need olulised asjaolud, mida kohus ei saa VÕS § 29 kohaselt võlatunnistuse tõlgendamisel põhjenduseta arvestamata jätta. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul on tegemist juhul, kui sellega luuakse poolte vahel uus iseseisev lepinguline võlasuhe. Seega sellisel juhul rajab võlatunnistus uue, alustehingust sõltumatu kohustuse, luues sellega võlausaldajale iseseisva nõudealuse. Kohtule esitatud võlatunnistuses tunnistab kostja oma võlgnevust hageja ees ning võlgnevus tuleneb arvest nr 17324. Arvest nähtub, et kostja tegi järgmisi töid: CR pihusti kontroll stendis II, kütusepumba kontroll STF, seib ja lukksepatööd, kokku 494,96, millele lisandub käibemaks 98,99, kokku 593,95 eurot. Seega võlatunnistuses tunnistatakse arve alusel tekkinud kohustust, mitte ei looda uut kohustust, vaid sellega tunnistatakse olemasolevat kohustust. Samuti ei ole tõendatud, et pooled soovisid luua iseseisvat kohustust. Seega leiab kohus, et tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega ning eeldab, et tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohus on korduvalt märkinud, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17). Kohus selgitab, et deklaratiivsel võlatunnistusel on kaks tagajärge. Sellise võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik (osaliselt või täielikult) tunnistatud võlale vastuväidete esitamisest. See tähendab, et võlgnikul on võimalus piiratud osas võimalik esitada võlale vastuväiteid. Teiseks tagajärjeks on asjaolu, et muutub tõendamiskoormus. Sellise võlatunnistusega eeldatakse, et võlgnikul on võlausaldaja ees kohustus ning sellest vabanemiseks peab võlausaldaja tõendama, et tal on võlg juba tasutud või tal puudub tunnustatud nõue.

2-17-130305 Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Riigikohus selgitas 11.02.2016 lahendis nr 3-2-1-101-16, et juhul kui kostja kinnituskirjad olid käsitatavad deklaratiivse võlatunnistusena, ei saa sellest vähemalt eelduslikult järeldada, et võlgnik oleks loobunud aluskohustuse puudumise vastuväitest. /.../ Kostja ei vaidle vastu tehtud töödele, kuid leiab, et kuna need olid teostatud garantii korras, siis hagejal puudub õigus nende tööde tegemise eest raha võtta. Seega ei ole kostjal vastuväited võlatunnistuse andmise aluseks olevate asjaolude suhtes, kuid vastuväites tugineb kostja asjaolule, et teatud teenuse eest ei olnud hagejal õigus tasu küsida. Kohus selgitab, et kuna on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, siis on muutunud ka tõendamiskoormis, ehk kostjal tuleb tõendada, et tal puudub võlg või võlg on juba tasutud. Kostja ei ole eitanud talle esitatud arvet, milles kajastus tasumiseks olev summa, samuti ei ole kostja esitanud vastuväiteid, et võlg oleks tasutud. Kostja leiab, et lukksepatööde eest ei olnud ta kohustatud tasuma. . Kohtule esitatud arve kohaselt moodustub arvest lukksepatööde eest 339,96 eurot. Üldsumma on 593,95 eurot, millest kostja on tasunud 289 eurot. Seega, kui arvestada kostja väidet, et tööde eest puudus hagejal õigus arvet esitada, siis makstud summat arvestades järeldab kohus, et kostja on tunnistanud ka tööde eest esitatud arvet. Kui kostja ei oleks tunnistanud tööde tegemise eest esitatud summat, siis oleks ta pidama tasuma koos käibemaksuga 186 eurot (85,02+61,66+8,32 x20%). Kostja aga on tasunud 289 eurot, millest järeldub, et on tasunud osaliselt lukksepatööde eest. Samas ei kostja ka osaliselt lukksepatööde eest tasutud kui ekslikult tasutud summat hagejalt tagasi nõudnud. Sisuliselt on kostja oma tegevusega võlatunnistuses toodud summaga nõustunud. Samuti ei ole kostja esitanud vastuväited selles osas, et tal puuduks võlg või võlg on juba tasutud. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et põhivõlg on põhjendatud ning kostjalt tuleb välja mõista summa 307,95 (593,95-286) eurot. Viivise nõue Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 17,08 eurot VÕS § 113 lg 1 alusel. Kohus leiab, et viivisenõue tuleb jätta rahuldamata. Hagiavalduses hageja viivisenõuet ei esitanud, mistõttu võttis kohus menetlusse ainult võlgnevuse nõude. Hageja on oma lõplikus seisukohas esitanud viivisenõude 17,08 eurot. Kostja oma lõplikus seisukohas kogu nõuet ei tunnista. Kohus selgitab, et viivisenõuet on õigus esitada kõrvalnõudena, kuid seda koos hagiavaldusega, et kohus saaks selle menetlusse võtta ning teisel poolele tekiks võimalus omapoolseid vastuväiteid esitada. Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus viivise nõude rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menet5

2-17-130305 luskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, seega jäävad kostja menetluskulud tema enda kanda. Kohus lähtudes hagi rahuldatud ulatusest jätab hageja menetluskulud 90% ulatuses kostja kanda ning 10% ulatuses hageja enda kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 järgi menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohutule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja tasunud 120 eurot riigilõivu. Kohus selgitab, et haginõudelt kuni 350 eurot kohustub hageja tasuma 75 eurot riigilõivu. Seega antud juhul saab kohus lähtuda 75 eurost riigilõivust mitte 120 eurost. Hagejal on õigus TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel taotleda enam tasutud osas riigilõivu tagastamist. Seega leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 67,50 eurot riigilõivu.

(digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.