Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
15.04.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-9764
Tsiviilasi
XX (X) avaldus Loodesystem OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.09.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja/võlausaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tanel Riivits Võlgnik/puudutatud isik Loodesystem OÜ (registrikood 10808097), juhatuse liige LL
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 24.09.2018 määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta lahendi põhjendusi.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta kaebuse esitaja XX kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puudutatud isikul puuduvad.
4.Määrus ei ole edasi kaevatav (pankrotiseaduse § 5 lõige 2, § 15 lõige 5). Asjaolud ja avaldus
26.06.2018 esitas avaldaja maakohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Töövaidluskomisjoni (TVK) 14.11.2017 otsusega mõisteti võlgnikult avaldajale välja 2017.a saamata jäänud töötasu 1908.27 eurot, kasutamata jäänud puhkusehüvitis 298.20 eurot ja hüvitisena kolme kuu keskmine töötasu 1935.54 eurot. TVK otsus jõustus edasikaebamata, võlgnik otsust ei täitnud. 16.02.2018 algatas kohtutäitur avaldaja täitmisavalduse alusel täiteasja. 06.06.2018 esitas avaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse.11.06.2018 esitas täitur teate täitmise võimatuse kohta. On selge, et võlgnik nõuet vabatahtlikult ei täida.
Pankrotiavalduse esitamine on mõistlik ja põhjendatud, sest võlgnikul puudub vara ja rahalised vahendid võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Avaldaja palus kuulutada välja võlgniku pankroti ajutist haldurit nimetamata.
2.Võlgniku vastuväidetele vaidles avaldaja vastu. Avaldaja sai 12.06.2015 ülekandega võlgnikult laenu, kuid tegemist ei ole täitmata rahalise kohustusega, kuna laen on tasaarveldatud hilisemate palkadega. Seda kinnitab võlgniku endise juhatuse liikme YY 09.05.2017 allkiri laenulepingul. Töötaja allkiri lepingul küll puudub, aga ta nõustub lepinguga ja kiidab selle heaks. Lepingu punktis 2 on kirjaviga raha saamise aasta osas – tegelikkuses toimus raha saamine 12.06.2015, mitte 12.06.2016. Lepingu punkti 4 järgi on lepingu allkirjastamise hetkeks (mai 2017) tagasi makstud tasaarvestuste teel 2700 eurot, tasuda jääb 300 eurot laenu põhiosa ning 3 eurot intressi, mis lepiti kokku tasaarvestada juunis väljamaksmisele kuuluva töötasuga. Võlgnik ei ole varem laenuga seonduvalt ühtegi nõudeavaldust esitanud. Samuti ei eksisteeri võlgniku väidetava nõude osas ühtegi jõustunud kohtulahendit, võlatunnistust või avaldaja suhtes toimuvat täitemenetlust. Võlgniku poolt eelistungil esitatud väide, et ta ei ole maksejõuetu, on tõendamata. Võlgniku seisukoht
3.Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Avaldajal ei eksiteeri väidetud nõuet võlgniku vastu, kuna võlgnikul esineb nõue avaldaja vastu, mille suurus ületab avaldaja väidetavat nõuet ning nõuete tasaarveldamise tulemusel jääb kehtima võlgniku nõue avaldaja suhtes tasaarveldatud summasid ületavas osas. Võlgnik andis avaldajale laenu 3000 eurot, mis on tagastamata nii põhiosas kui intressides. Laenu suhtes ei ole sõlmitud lepingut. Seega tuleb laenule kohandada sarnaste tehingute suhtes ametlikult avaldatud intressimäära, antud juhul Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude keskmise krediidi kulukuse määra. Seega on avaldajal võlg võlgniku ees 4917.84 eurot ja kui võlgniku võlg avaldaja ees oleks 4142.01 eurot, oleks tasaarvelduse järgselt avaldaja netovõlgnevus võlgniku ees 775.83 eurot.
4.Avaldaja nõue tugineb TVK otsusel, mille aluseks on väärad nõuded ning mille jõustumine on saavutatud ebaõigetel alustel ehk toimepandud kelmusega. TVK poolt võlgnikule elektroonselt saadetud kirjad on lähetatud valele e-posti aadressile ning juhatuse liige HH ei ole neid kätte saanud. Avaldaja on võlgniku endise juhatuse liikme ja jätkuvalt 50% osaniku YY lähisugulane. YY on läbi temale kuuluva äriühingu Loode Vara OÜ aadressil Katusepapi t 10A, Tallinnas asuva äripinna omanik. Nimetatud äripind on võlgniku ametlikuks aadressiks. TVK poolt võlgnikule saadetud paberil kirjad on YY poolt kõrvaldatud ega olnud võlgniku juhatuse liikmele HH-le kättesaadavad. Tulenevalt eeltoodust on avaldaja ja YY tekitanud olukorra, kus võlgnik ei ole saanud reageerida TVK kirjadele ning komisjoni otsus on tehtud ja jõustunud ilma, et võlgnikul oleks olnud võimalik sellele vastu vaielda. Avaldaja oli tööl tükitöö alusel ning juhul, kui võlgnik ei oleks varustanud avaldajat tööga, oleks tööandjal tulnud tasuda miinimumpalka, mitte möödunud perioodide keskmist töötasu (alternatiivselt oleks võlgnik võinud pakkuda tööd üheks tunniks kuus ning tasuda selle eest, arvestades miinimumpalga nõuet). Seega on avaldaja töötasunõue kunstlikult paisutatud.
5.Tulenevalt nõude puudumisest ei oma tähtsust asjaolud, kas võlgnikul on hetkel toimuv majandustegevus või ei, samuti, kas esinevad kolmandate isikute nõuded. Esimese astme kohtu määrus
6.Harju Maakohus jättis 24.09.2018 määrusega avalduse rahuldamata ja lõpetas tsiviilasja menetluse. Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda. Kohus leidis, et võlgnikule ajutise halduri nimetamine ei ole põhjendatud, kuivõrd esineb pankrotimenetluse alustamist välistav asjaolu – võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ning võlausaldaja ei ole oma nõude olemasolu tõendanud.
7.Võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks on asjaolu, et TVK 14.11.2017 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/2132/17 mõisteti võlgnikult avaldajale välja 2017.a töötasu 1908.27 eurot, kasutamata jäänud puhkusehüvitis 298.20 eurot ja hüvitisena kolme kuu keskmine töötasu 1935.54 eurot (t lk 10-11). YY sai TVK poolt 23.10.2017 saadetud kutse kätte, kuid TVK-le sisuliselt ei vastanud, teatades, et alates 18.10.2017 on ta teinud juhatuse liikmest tagasiastumise avalduse (t lk 6-7).
8.Kohus viitas pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lõigetele 4 ja 5 ning 14.05.2018 jõustunud § 15 lõikele 41. Töötaja on esitanud täitmisavalduse kohtutäiturile (t lk 13). Kohtutäituri hinnangul ettevõte ei tegutse. Krediidiinfo kohaselt ei ole äriühing 2018.a tasunud tööjõu ega muid riiklikke makse.
9.Kohus viitas PankrS § 10 lõike 2 punktile 1. 06.06.2018 esitas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse (t lk 9-10). Võlgnik ei tunnistanud nõuet (t lk 10). Kohus viitas PankrS § 15 lõike 3 punktidele 1 ja 4. Võlgniku esitatud vastuväite kohaselt avaldajal puuduvad nõuded võlgniku vastu. Avaldajal on täitmata laenukohustus võlgniku ees. Oma väidete tõendamiseks esitas võlgnik maksekorralduse, millest nähtub, et võlgnik on avaldajale andnud 12.06.2015 laenu 3000 eurot (t lk 42). Koos intressidega moodustab võlgnevus hetkel 4917.84 eurot. Võlgnik tasaarveldas oma kohustuse avaldaja ees avaldaja kohustusega võlgniku ees (t lk 40-41). Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole ta ka maksejõuetu, kuna muid täitmata kohustusi kolmandate isikute ees ei ole (t lk 47).
10.Kohus peab andma hinnangu, kas antud asjaoludel on võimalik ajutine haldur nimetada. Avaldaja on kohtule väitnud, et saadud laen on ajavahemikul 2016-2017 maikuu töötasuga tasaarvelduse teel võlgnikule tagastatud 2700 euro ulatuses võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 lõike 2 tähenduses ja 303 eurot on tasaarveldatud järgmisel (s.o juuni) kuul saadud palga arvelt (t lk 49-50). Väidete tõendamiseks on avaldaja esitanud YY poolt 09.05.2017 allkirjastatud laenulepingu (t lk 50). Kohus nõustus võlgnikuga selles, et YY 09.05.2017 allkirjastatud laenuleping ei ole usaldusväärne dokument, mis tõendaks tegelikkuses laenu tagastamist. Võlgniku vastuväite kohaselt on võlausaldaja saanud võlgnikult 2016.a ja 2017.a palka ning tasutud on seadusega ettenähtud maksud. Kohus nõustus võlgnikuga, et äriühing ei saaks teostada tasaarveldust töötaja töötasuga selliselt, et raamatupidamine jätab selle kajastamata. Võlgnik on esile toonud, et tasaarveldus töötasu arvelt ei saa eluliselt usutav olla ka seetõttu, et laen kajastub raamatupidamises püsivalt 3000 eurot ega ole vähenenud.
11.PankrS § 15 lõike 41 14.05.2018 jõustunud redaktsioon on vastu võetud eesmärgiga, et töötajal oleks võimalik saada maksejõuetushüvitist
ebaproportsionaalsete piiranguteta. Kohtul puudub veendumus, et avaldaja oleks selliseks isikuks. TVK otsusest nähtub, et võlausaldaja esitas 02.07.2017 tööandjale e-kirjaga töölepingu ülesütlemise avalduse. Avalduse kohaselt on töötajal saamata töötasu aprillist kuni 03.07.2017. Perioodil 10.01.2001– 02.11.2017 oli võlgniku juhatuse liikmeks võlausaldaja lähikondne YY (t lk 2122). TVK saatis tööandjale 23.10.2017 kutse selle kohta, et töövaidlusasja läbivaatamine toimub 14.11.2017. YY sai kutse kätte, sisulisi vastuväited töötaja avaldusele ei esitanud. TVK otsusest nähtub, et ka töölepinguseaduse (TLS) § 100 lõikes 4 sätestatud töötaja hüvitisele tööandja hüvitise vähendamiseks põhjendusi ei esitatud (t lk 6-7). Asjas kogutud tõenditest nähtub, et vaatamata töötaja väitele, et tal on saamata töötasu alates 2017.a aprillist, pidi YYle olema teada, et töötaja töötasu igakuiselt tasaarveldatakse, kuivõrd YY ise oli vastava lepingu 09.05.2017 allkirjastanud. Neid asjaolusid oleks YY saanud TVK-le avaldada, kuna oli vaidlusalusel perioodil ise äriühingu juhatuse liige ning äriseadustiku (ÄS) § 183 kohaselt korraldab juhatus osaühingu raamatupidamist.
12.Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge. Pankrotimenetluses ei ole võimalik võrreldes hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine, see ei ole kooskõlas pankrotimenetluse eesmärgiga. Praeguses menetluses on võlgnik nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks. Kohus leidis, et antud asjaoludel ei ole võimalik võlgnikule ajutist haldurit nimetada.
13.PankrS § 15 lõike 6 alusel jäid menetluskulud avaldaja kanda. Võlgnik ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Määruskaebus
14.09.10.2018 kaebuses palub võlausaldaja tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega avaldus rahuldada. Samuti palub võlausaldaja kaebuse rahuldamisel tagastada sellelt tasutud riigilõiv ja jätta kaebuse menetlemisega seotud kulud võlgniku kanda.
15.Kohus on vääralt kohaldanud PankrS § 15 lõike 3 punkti 4 ja hinnanud valesti tõendeid. Jääb arusaamatuks, miks on kohus asunud analüüsima jõustunud TVK 14.11.2017 otsust. Tööandja ei ole otsust vaidlustanud. Esimese vastuväite esitas tööandja alles pankrotiavalduse esitamise järgselt. Kohus ületab volituse piire, andes jõustunud TVK otsusele vastupidise tähenduse ja sisu. Kohtul olnuks võimalik hinnata ainult seda, kas võlgnik on või ei ole TVK otsusest tulenevat rahalist kohustust avaldaja ees täitnud. Seega ei nõustu kaebaja, et võlausaldaja jõustunud TVK otsusel põhinev nõue ei ole selge. Kohus ei ole selgitanud ega õiguslikult põhistanud, mis põhjusel tuli asuda nõude aluseks olevaid asjaolusid välja selgitama või mis täpsemalt teeb jõustunud täitedokumendist ebaselge nõude.
16.Kohus ei ole selgitanud, millisel määral on ta õigusliku hinnangu andmisel arvesse võtnud võlgniku poolt tõendina esitatud maksekorraldust ega ka seda, millest järeldab, et laen on kohtu ette toodud tõendite kogumis tagastamata. Jääb
arusaamatuks, miks kohus leiab, et 09.05.2017 allkirjastatud laenuleping on ebausaldusväärne ega tõenda laenu tagastamist. Ebausaldusväärsust ei saa järeldada üksnes asjaolust, et endise juhatuse näol oli tegemist avaldaja sugulasega. Jääb mõistetamatuks, mil moel oleks töötaja saanud kontrollida või mõjutada tööandja raamatupidamist. Formaalne ebakorrektsus ei saa üle kaaluda faktiliselt tõestatud asjaolu nõude puudumisest. Ka ei ole asjas ühtegi jõustunud kohtuotsust vms avaldaja väidetava laenuvõla osas. Kohus eelistas võlgniku tõendamata väidet täitmata kohustuste kohta dokumentaalselt tõendatud väitele, et laenuvõlgnevus on tasutud.
17.Maakohus on põhjendamatult arvestanud tööandja tõendamata väidet maksejõuetuse olukorra puudumisest. Avaldaja esitas tõendid, milles võlgniku tänane juhatus kinnitab kolmel korral maksejõuetust. Vastustaja seisukoht
18.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
19.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni muutmiseks alus puudub, kuid muuta tuleb lahendi põhjendusi (TsMS § 659, § 657 lõike 1 punkt 21). Määruskaebus jääb rahuldamata ja kaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Võlgnik ei ole menetluskulude nimekirja esitanud.
21.Käesolevas asjas esitas töötaja pankrotiavalduse endise tööandja vastu, paludes jätta ajutine haldur määramata määrusega, mis võimaldab avaldajal pöörduda töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) sätete alusel hüvitise taotlemiseks Töötukassasse. Vaidlustatud määruses asus maakohus seisukohale, et ajutist haldurit ei ole võimalik nimetada, kuna töötaja nõue ei ole selge ja võlgnik on sellele põhjendatult vastu vaielnud ning nõude olemasolu tuvastamine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis töötaja avalduse lõppjärelduses õigesti rahuldamata, kuid kohaldas seejuures ebatäpselt PankrS-i sätteid. Järgnevalt kõrvaldab kolleegium nimetatud rikkumise.
22.Esmalt märgib kolleegium, et kuigi maakohus selgitas PankrS § 15 lõike 41 regulatsiooni eesmärki asjakohaselt, lähtus ta avalduse põhjendamisel siiski sama sätte lõike 3 punktist 1, mille kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata mh juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lõike 41 kohaselt saab kohus teha ajutise halduri määramata jätmise kohta määruse, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud; 2) töötaja on tõendanud tööõigussuhtest tuleneva nõude olemasolu; 3) kohus on nõudnud töötajalt deposiidi tasumist ajutise
halduri tasu ja kulutuste katteks, kuid töötaja on jätnud deposiidi tasumata; 4) pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtub, et maakohus leidis sisuliselt, et töötaja ei ole tõendanud oma tööõigussuhtest tuleneva nõude olemasolu endise tööandja vastu. Ühe eelpool esiletoodud eelduse tuvastamata jäämisel ei saa kohus PankrS § 15 lõike 41 alusel töötajale ajutise halduri määramata jätmise määrust anda.
23.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töötaja ei suutnud käesolevas asjas tõendada nõude olemasolu endise tööandja vastu, kuigi tema suhtes on jõustunud töövaidlusorgani lahend, millega on tööandjalt välja mõistetud saamata töötasu aastal 2017 1908.27 eurot, puhkusehüvitis 298.20 eurot ja hüvitis töölepingu ülesütlemisel 1935.54 eurot, kokku 4142.01 eurot. Kolleegium nõustub kaebajaga selles, et käesolevas pankrotiasjas ei saanud maakohus jõustunud töövaidluskomisjoni otsusega lahendatud töövaidluse asja uuesti lahendada. TVK otsuse tegemise ajal kehtis individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS), mille § 25 lõigetest 1 ja 2 ning § 24 lõikest 1 tulenevalt jõustus otsus pärast ühe kuu möödumist otsuse saamise päevast, kui kumbki pool ei pöördunud sama vaidluse lahendamiseks maakohtusse ning jõustunud töövaidluskomisjoni otsus on pooltele täitmiseks kohustuslik. Käesolevas asjas maakohtusse ei pöördutud, seega on TVK otsus jõustunud ja pooltele täitmiseks kohustuslik. Nimetatud tagajärge ei väära ka võimalikud minetused TVK menetluses ega töötaja ja tööandja tolleaegse esindaja lähikondsus.
24.Küll aga omab asja lahendamisel olulist tähtsust võlgniku poolt kohtumenetluses 12.09.2018 esitatud tasaarvestusavaldus (t lk 40-41), millega endine tööandja arvestas tasa töötaja nõude enda nõudega töötaja vastu, mis tuleneb pooltevahelisest laenulepingust. VÕS § 186 punkti 2 kohaselt lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. VÕS § 197 lõike 1 kohaselt, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 197 lõike 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas osas eelduslikult ajast, mil neid võis tasaarvestada. Seega selleks, et tuvastada, kas avaldajal on nõue võlgniku vastu, mille alusel saaks kohus anda välja PankrS § 15 lõike 41 kohase määruse, tuleb eelnevalt tuvastada, kas võlgniku tasaarvestus on kehtiv, st kas võlgnikul oli tasaarvestatav nõue võlausaldaja vastu ja kas tal oli õigus konkreetses menetluslikus olukorras tasaarvestusavaldust esitada.
25.Pankrotiasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus, et töötaja sai tööandjalt 2015.a suulise laenulepingu alusel laenu 3000 eurot, kuid poolte vahel on vaidlus, kas töötaja oli laenusumma enne tööandja 12.09.2018 tahteavalduse kättesaamist tagastanud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lõige 1). Sellises menetluslikus olukorras tuli laenusaajast töötajal tõendada laenu tagastamist (TsMS § 230 lõige 1). Kolleegium nõustub kaebajaga, et laenu tagastamise tuvastamist ei välista asjaolu, et laenusaaja raamatupidamises on laenusumma senini märgitud avaldaja kohustusena. Tööandja raamatupidamine ei
ole mingilgi ajal olnud avaldaja mõju all. Küll aga esitas avaldaja käesolevas menetluses selliseid vastandlikke elulisi asjaolusid tõendavate tõendite kogumi, mis annab kohtule aluse tõsisteks kahtlusteks laenu väidetud tegelikus tagastamises ning mille tõttu ei saa kohus pankrotiasjas piisava veenvusega lükata tagasi võlgniku tasaarvestusavaldust ega lugeda tõendatuks avaldajal nõude olemasolu võlgniku vastu. Maakohus tõi asjakohaselt välja, et ühelt poolt esitas avaldaja TVK otsuse, mille põhjendustest nähtub, et ta pöördus 2017.a III kvartalis (täpne avalduse esitamise aeg asja materjalidest ei nähtu, kuid see sai olla peale 03.07.2017 ja enne 23.10.2017) töövaidlusorgani poole saamaks tööandjalt töölepinguseaduse (TLS) § 35 alusel keskmist töötasu aprilli, mai ja juuni 2017 eest põhjendusega, et teda ei kindlustatud sel perioodil tööga ja ta ei ole saanud töötasu. Samas esitas avaldaja vastuväitena tasaarvestusavaldusele tööandja tolleaegse teise juhatuse liikme poolt 09.05.2017 digiallkirjastatud dokumendi pealkirjaga „Laenuleping“, mille kohaselt toimub laenu tagastamine töötasu tasaarvestamisega 300 eurot kuus alates 2016.a septembrist ja maikuuks 2017 on tagasi makstud tasaarvestuse teel 2700 eurot ning tasuda jääb veel 300 eurot laenu põhiosa ja 3 eurot intress, mis tasaarvestatakse juunis väljamaksmisele kuuluva töötasuga (t lk 50-51). Avaldaja kinnitas käesolevas menetluses täielikku heakskiitu sellele dokumendile (t lk 49 menetlusdokumendi 1.-l lehel viimases lauses). Avaldaja esitatud tõenditest ja heakskiidust järeldub seega, et avaldaja kinnitab selgelt vastuoluliselt, et maksis mh aprillis, mais ja juunis 2017 laenu tagasi tasaarvestuse teel töötasuga, mida ta ei saanud, kuna teda ei kindlustatud tööga. Selliselt ei saa kohus pankrotiasjas piisava veenvusega tuvastada, kas üldse ja kui, siis millises ulatuses on avaldaja laenu tagastanud ega saa võtta veenvat seisukohta tasaarvestuse kehtetuse kohta, mistõttu ei ole võimalik ka tuvastada avaldaja nõude tõendatust. Käesolevas asjas on tegemist erandliku olukorraga, kus sõltumata sellest, et avaldajal on jõustunud TVK otsus, tuleb tal selle pankrotimenetluses maksmapanekuks pöörduda eelnevalt võlgniku vastu kohtusse võlgniku poolt tasaarvestuseks kasutatud laenulepingust tuleneva võlgnevuse puudumise tuvastamiseks (TsMS § 368 lõige 1).
26.Asjaolu, et juhatuse liige on korduvalt tunnistanud võlgniku maksejõuetust, ei anna võlausaldaja tõendamata nõudeta käesoleval juhul alust võlgniku pankroti väljakuulutamiseks (PankrS § 31 lõige 1, § 1 lõige 3), kuna see eeldaks ajutise halduri määramist, mille kuludeks aga pankrotivaras vahendid puuduvad ja mille katteks avaldaja deposiiti tasuda ei soovinud (PankrS § 15 lõike 3 punkt 5).
27.Ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata, kuivõrd see ei ole PankrS-s ette nähtud (PankrS § 5 lõige 2, § 15 lõige 5).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.