2-17-107394/48 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Pärnu Maakohus Paide kohtumaja - lahend.ee

Tsiviilasi nr 2-17-107394 12.2016 -29.12.2016 eest ja 05.05.2017 tasutud 50 eurot täielikult viivise perioodi 10.02.201705.05.2017 eest osaliseks katmiseks; - hageja elukaaslane WW helistas kostjale korduvalt ja tuletas meelde võlgnevuse tasumist. Samuti saadeti kostjale SMS võla tasumise meeldetuletusega 17.02.2016, 17.02,2017 ja 08.03.2017. Telefonivestlustes lubas kostja võla tasuda, kuid ei teinud seda. SMS teel saadetud meeldetuletustele kostja ei regeerinud ja raha ei maksnud (tl 26-29). Kohtuistungil avaldas XX, et „...seemne müüja oli minu elukaaslane WW. 23.09.2016 mind müügitehingu juures ei olnud. Mina vormistasin selle lepingu, aga küüslaugu üleandmisel ma ei viibinud. Kuna kostjal ei olnud raha küüslaugu ostmiseks, siis saigi laenuleping vormistatud. Kostja tahtis osta küüslauguseemet. Meil on osaühing ja mina olen osaühingu omanik. Me anname ka järelmaksu läbi ettevõtte. Antud juhul ma võtsin kohustused ise oma ettevõtte ees. Ma ei saanud seda teha läbi firma...“ (tl 63). 29.01.2018 esindaja kaudu esitatud vastuses leidis hageja, et kuna kostja 04.05.2017 vastuväites maksekäsule tunnustas hageja nõuet osaliselt summas 3228 eurot, on tegemist hagi osalise õigeksvõtuga, mille osas tuleb kohtul TsMS § 440 lg 1 alusel hagi osaliselt rahuldada. Hageja selgitas, et tema nõue rajaneb VÕS § 396 lg-tel 1 ja 2. Kostja soovis osta hagejalt küüslauku, kuid tal ei olnud piisavalt raha, et tasuda koheselt 3888 euro suurust müügihinda. Seetõttu müüs hageja küll kostjale küüslauku ja andis müüdud kauba kostjale üle, kuid müügihinna tasumise kohustuse osas leppisid pooled kokku, et see vormistatakse VÕS § 396 lg 2 kohaselt kostja laenukohustusena. Kostjal tuleb täita laenu tagastamise kohustus, mitte enam müügihinna tasumise kohustust. Lepingu tühisuse vastuväitega hageja ei nõustunud põhjusel, et kostja ei ole menetlusdokumentides eitanud hagejalt küüslaugu ostmist ega selle eest tasumise kohustust, samuti ei vaidlusta kostja müügihinna ega laenusumma suurust. Asjaolu, et müügilepingu sõlmimisel pidas kostjaga läbirääkimisi hageja elukaaslane, ei muuda tühiseks hageja ja kostja vahelist laenulepingut. Hageja ei nõustu ka kostja seisukohaga, et pooltevaheline laenuleping on näilik. Kostja enda menetlusdokumentidest tuleneb, et temal ei olnud vähimatki tahet varjata hagejaga sõlmitud laenulepinguga mingit muud tehingut (tl 138-146). 18.03.2019 avalduses (lõplikud seisukohad) jäi hageja varem esitatud seisukohtade juurde. Hageja pole kordagi väitnud, et ta on laenanud kostjale raha. Hageja ja kostja sõlmisid küüslaugutaimede müügilepingu, kuid vormistasid kostjapoolse müügihinna tasumise kohustuse laenukohustusena, nagu seda võimaldab VÕS § 396 lg 2. Kostja väide, et ta on ostnud küüslaugu hageja elukaaslase WW käest ei vasta tõele ning on tõendamata. Kostja on sõlminud hagejaga laenulepingu küüslaugu müügihinna tasumiskohustuse täitmiseks, see laenuleping on kehtiv ja kuulub täitmisele. Kuna kostja on rikkunud raha maksmise kohustust, tuleb kostjalt tagastamata jäänud laenujääk välja mõista (tl 199-203).

Vastuses hagile tunnistas YY hagi osaliselt, täpsustamata, millises osas. Samas märkis YY, et „...osaliselt on vastuväiteid, sest hagi esitaja on XX, kuid suhtlemine telefoni teel on olnud XX elukaaslase W“; et „... ei laenanud raha vaid ostsin küüslaugu seemet“ ning et „... küüslaugu seeme ei olnud hea kvaliteediga...“ (tl 48-50). YY kohtuistungil avaldatu kohaselt sai ta reklaami kaudu infot, et xxxxxx on müüa küüslauguseemet. Ta helistas xxxxx telefonile ja rääkis mehega küüslauguseemne ostmisest. Mees lubas talle müüa küüslauguseemet ca 700 kg hinnaga 6 eurot kilo. See mees ütles ka hinna, mis seeme kokku maksab ning temaga lepiti kokku, millal ta seemnele järgi läheb. Seemet läks ta ostma 2016 septembris, sai ca 700 kg küüslauguseemet ning vormistati see leping, mis kohtuasja juures on. Nimi on Laenuleping. Lepingu teksti kirjutas XX. Kostja väitel ta lepingut enne all-kirjastamist ei lugenud ega küsinud midagi lepingu kohta. See mees ega X kostjale mingit laenu ei andnud. Sularahas ta 23.09.2016 mingit raha ei saanud. Tema tahtis osta küüslauguseemet ja maksma pidi ta seemne eest kahes osas - detsembris 2016 ja veebruaris 2017, mõlemal korral 1944 eurot. Seeme oli haige, seda nägi ta siis, kui hakkas seemet maha panema. Kohapeal seemet ostes ta seemet üle ei vaadanud, sest see oli pakitud võrku ning tal oli kojuminekuga kiire. Müüjale ta seemne ebakvaliteetsusest sellest teadasaamisel (nädalpoolteist pärast ostmist) ei teatanud. Kostja väitel lootis ta ainult PRIA toetusele, kuid kuna sai toetust loodetust vähem, ei saanud küüslaugu eest tähtaegselt tasuda, tasus detsembris vaid 600 eurot (tl 6263). 17.01.2018 vastuse kohaselt ei ole kostja 23.09.2016 poolte vahel sõlmitud laenulepinguga hagejalt laenu (sularahas 3888 eurot) saanud. Hageja on WW (ik XXXXXXXXXXX) elukaaslane ja variisik. Kostjal puudub hagejaga igasugune õigussuhe, küll aga peaks kostjal olema müügilepingust tulenev õgussuhe WW. Laenulepingu puhul on tegemist TsÜS § 89 järgse näiliku tehinguga, seega tü-hisega, sest WW soovis varjata küüslauguseemne müügitehingut ja nõudis, et kostja sõlmiks ca 700 kg küüslauguseemne müügitehingu asemel laenulepingu WW elukaaslase XX Tsiviilasi nr 2-17-107394

. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Seega peaks WW esitama kostja vastu nõude küüslauguseemne eest tasu sissenõudmiseks. Kuna sellist nõuet esitatud ei ole, ei saa seda ka menetleda. Kostja tasus hagejale kokku 650 eurot, mis tegelikult on osaline tasu ww kostjale üle antud küüslauguseemne eest. WW aktiivne roll kostjaga suhtlemisel kinnitab seda, et tema oli seemneküüslaugu müüja ja mu-retses müüdud kauba eest tasu saamise üle, mis mingitel põhjustel vormistati laenusuhtena hageja ja kostja vahel (ilmselt maksudest kõrvalehiilimiseks vms). Kostja ei ole kunagi väitnud, et ta oma kohustust küüslaugu ostu-müügilepingu järgi ei täida. Kostja on viivitanud kohustuse täitmisega põh-jusel, et talle müüdi praakkaupa ning saagi hävimine on pannud kostja halba majanduslikku seisu. Kostja palus menetlus TsMS § 428 lg 2 järgi lõpetada, kuna laenuleping kui näilik on tühine, hagejal puudub nõue kostja vastu ning käesolevas asjas ei saa arutada ega lahendada tegelikku võlaõiguslikku suhet (WW müüs kostjale seemneküüslauku), sest selle kohta pole kohtusse hagi esitatud (tl 129131). 12.02.2018 seisukohas kostja selgitas lisaks, et makseettepanekule 04.05.2017 esitatud vastuväites, kus ta märkis, et tunnustab nõuet osaliselt, 3228 euro suuruses summas, tunnustas ta võlga küüslaugu ostu-müügitehingu järgi küüslaugu müüja ees. Kostja ei ole hagi õigeks võtnud ega saagi seda sisuliselt teha, kuna mingit tehingut hageja ja kostja vahel tegelikult toimunud ei ole (tl 159). Samas väitis kostja, et küüslaugu müük on tegelikult toimunud ostja FIE XX xxxxxx xxxx, reg kood x) ja müüja WW vahel. Kostja kirjeldas, et ta sõitis müüja aadressile xxxxxx xxx, kus WW koos poja ja kostjaga tõstsid kauba kostja auto järelhaagisesse. Kauba tõstmise protsessis aeti ka juttu ja müüja rääkis, et müügi vormistamiseks kirjutab juhatuse liige toas lepingut. Peale kauba laadimise lõppemist läks WW tuppa ja tõi (ilmselt) hageja koostatud ja allkirjastatud laenulepingu, millele kostja alla kirjutas. Kuna varem oli toimitud sama skeemi järgi, siis ei osanud kostja midagi kahtlustada. Kindlasti ei olnud müüjaks hageja ja sellisest võimalusest, et müüjaks oleks hageja, ei olnud poole sõnagagi juttu. Laenuleping ise ei seosta väidetavat laenu ja võlga küüslaugu eest mingilgi moel. Hageja ei ole tõendanud, et hageja ja kostja vahel eksisteeriks küüslaugu müügisuhe ega seda, et ta eraisikuna tegeleb küüslaugu müügiga. Asjakohased ei ole hageja viited VÕS § 396 lg-le 2, kuna kostjal on küüslaugu eest võlg kolmandale isikule. Tegelikkuses on tegemist küüslaugu müügitehinguga ja “laenuleping” on näilik. Kolmas isik (hageja elukaaslane WW) teatas kostjale, et kuna kostja kogu summat kohe ära ei maksa, on müüjal tavaks vormistada laenusuhe. Müüja (kolmas isik) soovis, et laenusuhe sõlmitakse mitte müüja ja ostja vaid kolmanda isiku (hageja “juhatuse liige kirjutab lepingut”) ja ostja (kostja) vahel. Seda tuleb võtta kui kokkulepet näiliku tehingu tegemises (TsÜS § 89 lg 1). Kostja palus juhul, kui kohus hagi edasi menetleb, jätta hagi rahuldamata (tl 158-161).