Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): XX (isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper (e-post:XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): YY, isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Urmas Arumäe (e-post: XXX)
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 12.04.2019 otsus osaliselt, osas, mille kostjalt jäi hageja kasuks välja mõistmata põhivõlg 2 988 eurot ja sellelt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Kehtiva kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
3.1.Rahuldada osaliselt hagi.
3.2.Välja mõista YY-lt (Y) XX kasuks põhivõlg 2 988 eurot.
3.3.Välja mõista YY-lt (Y XX kasuks viivis 63,85 eurot.
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-107394
3.4.Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus, sealhulgas kostjale riigi arvel määratud lepingulise esindaja tasu ja kulud jätta 70 % ulatuses kostja kanda ja 30 % ulatuses hageja kanda.
4.Keelduda asja materjalide juurde lisamast apellatsioonkaebusele lisatud tõendit – BB seletust.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hageja nõue ja hagiavalduse aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva võlgnevuse seisuga 31.05.2017 - põhivõlg 3509,62 eurot ja viivis 2639,82 eurot (tl 26-31). 20.09.2017 kohtuistungil avaldas hageja, et istungi päeva seisuga on põhivõlg 3509,62 eurot ning viivise võlgnevus 2439,82 eurot (tl 63). 29.01.2018 lõplikus nõudes palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlg 2988 eurot ja viivised 1752,05 eurot perioodi 11.12.2016-11.04.2017 eest. Hagiavalduse asjaolude kohaselt XX (hageja) ja YY (kostja) sõlmisid 23.09.2016 laenulepingu (Leping), mille p 1 alusel sai kostja hagejalt laenu summas 3888 eurot. Lepingu p-de 3 ja 4 kohaselt kohustus kostja tagastama laenu ülekandega hageja arveldusarvele kahes osas – 1944 eurot hiljemalt 10.12.2016 ja 1944 eurot hiljemalt 10.02.2017. Kostja on saadud laenust hagejale tasunud 650 eurot, sellest 600 eurot 29.12.2016 ja 50 eurot 05.05.2017. Hageja elukaaslane BB helistas kostjale korduvalt ja tuletas meelde võlgnevuse tasumist. Samuti saadeti kostjale SMS võla tasumise meeldetuletusega 17.02.2016, 17.02.2017 ja 08.03.2017. Telefonivestlustes lubas kostja võla tasuda, kuid ei teinud seda. SMS teel saadetud meeldetuletustele kostja ei reageerinud ja raha ei maksnud. 29.01.2018 esindaja kaudu esitatud vastuses leidis hageja, et kuna kostja 04.05.2017 vastuväites maksekäsule tunnustas hageja nõuet osaliselt summas 3228 eurot, on tegemist hagi osalise õigeksvõtuga, mille osas tuleb kohtul TsMS § 440 lg 1 alusel hagi osaliselt rahuldada. Hageja selgitas, et tema nõue rajaneb VÕS § 396 lg-tel 1 ja 2. Kostja soovis osta hagejalt küüslauku, kuid tal ei olnud piisavalt raha, et tasuda koheselt 3888 euro suurust müügihinda. Seetõttu müüs hageja küll kostjale küüslauku ja andis müüdud kauba kostjale üle, kuid müügihinna tasumise kohustuse osas leppisid pooled kokku, et see vormistatakse VÕS § 396 lg 2 kohaselt kostja laenukohustusena. Kostjal tuleb täita laenu tagastamise kohustus, mitte enam müügihinna tasumise kohustust. Lepingu tühisuse vastuväitega hageja ei nõustunud põhjusel, et kostja ei ole menetlusdokumentides eitanud hagejalt küüslaugu ostmist ega selle eest tasumise kohustust, samuti ei vaidlusta kostja müügihinna ega laenusumma suurust. Asjaolu, et müügilepingu sõlmimisel pidas kostjaga läbirääkimisi hageja elukaaslane, ei muuda tühiseks hageja ja kostja vahelist laenulepingut. Kostja väide, et ta on ostnud küüslaugu hageja elukaaslase BB’i käest ei vasta tõele ning on tõendamata. Kostja on sõlminud hagejaga laenulepingu küüslaugu müügihinna tasumiskohustuse täitmiseks,
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-107394 see laenuleping on kehtiv ja kuulub täitmisele. Kuna kostja on rikkunud raha maksmise kohustust, tuleb kostjalt tagastamata jäänud laenujääk välja mõista. Kostja vastus
2.Vastuses hagile tunnistas YY hagi osaliselt, täpsustamata, millises osas. 17.01.2018 vastuse kohaselt ei ole kostja 23.09.2016 poolte vahel sõlmitud laenulepinguga hagejalt laenu (sularahas 3888 eurot) saanud. Hageja on BB’i elukaaslane ja variisik. Kostjal puudub hagejaga igasugune õigussuhe, küll aga peaks kostjal olema müügilepingust tulenev õigussuhe BB’iga. Laenulepingu puhul on tegemist TsÜS § 89 järgse näiliku tehinguga, seega tühisega, sest BB soovis varjata küüslauguseemne müügitehingut ja nõudis, et kostja sõlmiks ca 700 kg küüslauguseemne müügitehingu asemel laenulepingu BB’i elukaaslase XX-ga. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Seega peaks BB esitama kostja vastu nõude küüslauguseemne eest tasu sissenõudmiseks. Kuna sellist nõuet esitatud ei ole, ei saa seda ka menetleda. Kostja tasus hagejale kokku 650 eurot, mis tegelikult on osaline tasu BB’i kostjale üle antud küüslauguseemne eest. BB’i aktiivne roll kostjaga suhtlemisel kinnitab seda, et tema oli seemneküüslaugu müüja ja muretses müüdud kauba eest tasu saamise üle, mis mingitel põhjustel vormistati laenusuhtena hageja ja kostja vahel (ilmselt maksudest kõrvalehiilimiseks vms). Kostja ei ole kunagi väitnud, et ta oma kohustust küüslaugu ostu-müügilepingu järgi ei täida. Kostja on viivitanud kohustuse täitmisega põhjusel, et talle müüdi praakkaupa ning saagi hävimine on pannud kostja halba majanduslikku seisu.
3.Kostja palus menetluse TsMS § 428 lg 2 järgi lõpetada, kuna laenuleping kui näilik on tühine, hagejal puudub nõue kostja vastu ning käesolevas asjas ei saa arutada ega lahendada tegelikku võlaõiguslikku suhet (BB müüs kostjale seemneküüslauku), sest selle kohta pole kohtusse hagi esitatud.
4.12.02.2018 seisukohas kostja selgitas lisaks, et makseettepanekule 04.05.2017 esitatud vastuväites, kus ta märkis, et tunnustab nõuet osaliselt, 3228 euro suuruses summas, tunnustas ta võlga küüslaugu ostu-müügitehingu järgi küüslaugu müüja ees. Kostja ei ole hagi õigeks võtnud ega saagi seda sisuliselt teha, kuna mingit tehingut hageja ja kostja vahel tegelikult toimunud ei ole. Maakohtu otsus
5.Pooled vaidlevad selle üle kas ja kui, siis millised lepingulised suhted poolte vahel on. Hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja hagiavalduses nõudnud kostjalt tähtaegselt tasumata laenusumma ja viivise väljamõistmist 23.09.2016 laenulepingu alusel. 29.01.2018 seisukohas märkis aga hageja, et tegelikult müüs ta kostjale küüslauku ja andis müüdud kauba kostjale üle ning et müügihinna tasumise kohustuse osas leppisid pooled kokku, et see vormistatakse kostja laenukohustusena nagu seda võimaldab VÕS § 396 lg 2. Küüslaugu müügi-lepinguga samal päeval, so 23.09.2016 sõlmisid pooled laenulepingu, mille kohaselt laenas hageja kostjale 3888 eurot ning kostja kohustus selle tagastama kahe 1944 euro suuruse osamaksena.
6.Kostja on seisukohal, et tema ja hageja vahel puuduvad lepingulised suhted. Kostja ei ole hagejalt raha saanud ega temalt midagi ostnud. Kostjale müüs seemneküüslauku hageja elukaaslane BB, kes pidas kostjaga läbirääkimisi, ütles hinna ja andis küüslaugu kostjale üle. Asjakohased ei ole hageja viited VÕS § 396 lg-le 1, kuna kostjal on küüslaugu eest võlg kolmandale isikule.
7.18.03.2019 menetlusdokumendis avaldas ka hageja, et tema pole kordagi väitnud, et ta on laenanud kostjale raha. Kuna pooled kinnitasid, et hageja ei ole kostjale 23.09.2016 Laenulepingu alusel raha üle andnud, puudub alus hagi rahuldamiseks VÕS § 396 lg 1
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-107394 alusel. Kohus nõustub kostjaga, et antud asjas ei ole VÕS § 396 lg 2 kohaldamine asjakohane.
8.Kostja esitatud ja hageja poolt vaidlustamata asjaolud kogumis hageja enda kohtuistungil avaldatud asjaoludega annavad tunnistust, et küüslauguseemne ostmiseks pidas kostjaga läbirääkimisi BB, et tema leppis kostjaga kokku ka müügitehingu olulistes tingimustes, samuti andis tema 23.09.2016 kostjale küüslauguseemne üle. Hageja hilisemas menetluses esitatud väited, et tema müüs kostjale küüslauguseemet, on asjaoludega sisustamata ja ka tõendamata. Eeltoodut kogumis hinnates on kohus seisukohal, et 23.09.2016 küüslauguseemne müügitehingu pooleks (müüjaks) ei olnud hageja XX.
9.Kuna hageja 23.09.2016 küüslauguseemne müügitehingu pool ei ole, ei saa temal olla kostja vastu nõuet VÕS § 396 lg 2 alusel. Hageja ei ole oma nõudes tuginenud asjaoludele, millest nähtuks, et tal on müügitehingust tulenevalt kolmanda isikuna õigustatud nõue kostja vastu. Kohus ei saa hagi alusena käsitleda asjaolusid, millele hageja ise tuginenud ei ole, kuna TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Apellatsioonkaebus
10.Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda, alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule.
11.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus arvestamata selle, et kostja võttis hagi omaks. Maksekäsu kiirmenetluses tunnustas kostja nõuet 3 228 euro suuruses summas. Asjaolu, et kostja hagimenetluses vaidles vastu hageja nõudele täies ulatuses, ei muuda kehtetuks tema poolt varem tehtud avaldust. Tähelepanuta ei saa jätta, et pärast 11.04.2017 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist hageja poolt tegi kostja igakuiseid 50 euro suuruseid laenu tagasimakseid. Pooled sõlmisid müügilepingu suuliselt ja laenulepingu kirjalikult. Maakohus ei võtnud seisukoha, kellega kostja müügilepingu sõlmis, kuid asus seisukohale, et hagejaga ta seda ei teinud. Pooled samas ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis annaks põhjuse selliseks järelduseks. Vastus apellatsioonkaebusele
12.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
13.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, osas, mille kostjalt jäi hageja kasuks välja mõistmata põhivõlg 2 988 eurot ja sellelt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
14.Asja materjalidest nähtub, et: -kostja soovis osta küüslauguseemet ja pidas küüslauguseemne saamiseks läbirääkimisi mh hageja elukaaslase BB’iga, kes kostjale 23.09.2016 küüslauguseemne ka üle andis; -küüslauguseemne saamisel kostja selle eest rahapuudusel ei tasunud; -küüslauguseemne eest tasumiseks vormistas hageja 23.09.2016 dateeringuga „Laenulepingu“, milles XX (laenuandja) ja YY (laenusaaja) leppisid kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 3888 eurot (p 1) ja et laenusumma üleandmine laenusaajale toimub sularahas lepingu allakirjutamise päeval (p 2) ning et lepingu punktide 3 ja 4 kohaselt
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-107394 kohustub laenusaaja tagastama laenusumma kahes osas - hiljemalt 10.12.2016 1944 eurot ja 10.02.2017 1944 eurot laenuandja Swedbanki arveldusarvele (tl 32-33); - hageja ei ole kostjale laenulepingu alusel 3888 eurot sularahas üle andnud; - kostja on lepingus märgitud arveldusarvele teinud 29.12.2016 makse summas 600 eurot ning pärast hageja poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist (perioodil 05.05.201706.10.2017) teinud makseid kokku 300 euro suuruses summas (tl 34; 149).
15.Asja lahendamisel tuleb kohaldada VÕS § 396 lg-t 1 ja lg-t 2, nagu maakohus õigesti leidis, sest poolte vahel puudub vaidlus, et laenulepingus märgitud laenusummat hageja kostjale üle ei andnud. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.
16.Kuna VÕS § 396 lg 2 alusel on õigustatud muul alusel võlgnetava rahasumma laenuna võlgnemises kokku leppima võlgnik ja võlausaldaja, st antud juhul küüslauguseeme müügitehingu pooled (müüja ja ostja) ning poolte vahel on vaidlus müügilepingu poolte üle, siis tuleb tuvastada müügilepingujärgne müüja. Asjas on kostja tuginenud sellele, et laenuleping on näilik tehing ja seetõttu tühine, kuid kostja väidetest võib aru saada, et tegelikult tugineb ta sellele, et algselt laenuks ümberkujundatud kohustust temal hageja ees ei eksisteerinud. Kostja väidete järgi oli küüslauguseemne müüjaks BB.
17.Oluline on käesolevas asjas see, et VÕS § 396 lg 2 järgi selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15), mis käesoleval juhul tähendab seda, et kostja vabaneb laenulepingus märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15;
6.septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). Seega oli kostja kohustus tõendada, et müügilepingu pooleks ei olnud hageja. Hageja tõi asjas esile kostja vastava tõendamiskoormuse oma 29.01.2018 menetlusdokumendis (I kd, tlk 140). Kohaldatav õigusnorm ja tõendamiskoormus seega pooltele üllatuslikult tulla ei saanud, sest pooled on vaidluses neile viidanud. Pooli esindasid ka lepinguliste esindajatena vandeadvokaadid.
18.Kuigi lõpptulemusena sõltus asja lahendamine sellest, kas küüslauguseemne müügilepingu pooleks oli hageja, ei esitanud kumbki pool maakohtus oma väite tõendamiseks, st hageja selle kohta, et tema oli küüslauguseemne müügilepingu pool ja kostja selle kohta, et BB või mõni äriühing, mis kuulub hagejale, oli küüslauguseemne müügilepingu pool, otseseid tõendeid.
19.Nii hageja kui ka kostja on käesoleva menetluse jooksul avaldanud müüja isiku kohta erinevaid seisukohti. Hageja on alates ajast, kui poolte vahel tekkis vaidlus, kes oli küüslauguseemne müüja väitnud, et müüjaks oli hageja, samas maakohtus toimunud istungil, st enne seda kui müüja isikus tekkis poolte vahel vaidlus, on hageja andnud istungi protokolli järgi seletuse, et müüjaks oli tema elukaaslane. Kostja seletustest samal maakohtu istungil nähtub, et müüjaks oli hageja.
20.Müügileping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-107394 kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Müügilepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Kostja on väljendanud, et ta soovis osta küüslauguseemet ja ostiski selle. Asjas puudub vaidlus, et küüslauguseemne müügitingimusi arutas kostja mh BB-ga, kes müügilepingu eseme kostjale üle andis, kuid see ei tähenda, et müügilepingu pooleks oli tingimata BB. Hageja on asjas avaldanud, et BB tegutses tema volitusel.
21.TsMS § 229 lg 1 järgi on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hagimenetluses võib sama paragrahvi teise lõike kohaselt tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus.
22.Ringkonnakohus leiab, arvestades, et kostja avaldas vastuses maksekäsu kiirmenetluse avaldusele, et tunnistab osaliselt hageja nõuet summas 3 228 eurot ja soovib tasumiseks maksegraafikut (I kd, tlk 14) ning vastuses hagiavaldusele avaldas, et tunnistab osaliselt hageja nõuet, et maakohus jättis avaldatu ekslikult tähelepanuta. Kuigi kostja poolt avaldatut ei saa käsitleda õigeksvõtuna TsMS § 440 lg 1 mõttes st selliselt, et kohus oleks saanud hagi osaliselt rahuldada kostja avalduse alusel, ilma, et täiendavalt oleks vaja kontrollida nõude põhjendatust materiaalõiguse järgi, nagu leiab hageja, tulnuks olukorras kus pooled otseseid tõendeid müügilepingu poolte kohta ei esitanud, kostja poolt avaldatuga arvestada. Ringkonnakohus leiab, et koosmõjus sellega, et osaliselt täitis hageja oma laenulepingujärgse kohustuse sh ajal, kui vaidlus oli jõudnud kohtusse ning sellega, et ka varasemalt oli poolte vahel sõlmitud laenuleping sarnastel asjaoludel st et kostja ostis küüslauguseemet ja selle eest tasumine vormistati laenuna, mille kostja täitis nõuetekohaselt on tõendatud see, et küüslauguseemne müügilepingu pooleks 2016.a oli hageja.
23.Kostja tugines asjas ka sellele, et ostetud küüslauguseeme oli ebakvaliteetne. Kostja on kirjalikult esitanud 17.01.2018 avaldusega müügilepingust taganemise avalduse BB suhtes (I kd, tlk 133), kuid varasemalt kirjalikult ja suuliselt istungil avaldatust nähtuvalt on kostja nimetatud vastuväite esitanud ka selliselt, et kohus saab hinnata, kas kostja vastuväide välistab täielikult või osaliselt hagi rahuldamise, sest müügilepingu eseme ebakvaliteetsusele on kostja tuginenud ka siis, kui poolte vahel ei olnud veel vaidlust müügilepingu poole suhtes. Taganemisavalduse vorminõuet seadus ei sätesta, seega saab taganemisavalduse tuvastada ka järelduslikult. VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Menetluses on kostja 20.09.2017 istungil (I kd tlk 63-64) avaldanud, et:“ Temale müüdud küüslauguseeme oli haige, sest ei andnud statistilist keskmist saaki. See, et seeme on haige, sai kostja teada kui hakkas seemet maha panema, mis toimus nädal-poolteist peale seemne ostu. Müüjale kostja seemne ebakvaliteetsusest ei teatanud.“ Kuivõrd seda, et ostetud küüslauguseeme ei olnud hea kvaliteediga avaldas kostja hagejale alles 04.07.2017 menetlusdokumendis (I kd, tlk 49), siis tuleb ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et hageja müügilepingust taganemise avaldus on tagajärjetu, kuna kostja ei ole ostetud asja ebakvaliteetsusele tuginenud mõistliku aja jooksul.
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-107394
24.Kostja on asjas tuginenud ka selle, et hagi rahuldamise välistab asjaolu, et tal on ebakvaliteetse seemne tõttu hageja vastu kahju nõue 30 000 eurot saamata jäänud tulu tõttu. Ringkonnakohtu arvates on asjas tõendamata, et hageja müüs kostjale ebakvaliteetset küüslauguseemet. Kostja on asjas esitanud Põllumajandusuuringute Keskuse 14.02.2018 katseprotokolli (I kd, tlk 176), millest nähtub, et kostjale kuuluval küüslaugul on kontrollitud ühe taimekahjustaja esinemist, kuid tulemus on negatiivne. Samas on avaldatud, et võetud proovis avastati seenhaigused, eluvõimelised lestad ning proovis esinevad bakterid. Asjas on tõendamata, et proovis avastatu muudab küüslaugu ebakvaliteetseks, mistõttu ei ole võimalik seda müüa. Tõendamata on ka seos hageja poolt 2016.a müüdud küüslauguseemne ja kostja omandis 2018.a oleva küüslaugu vahel. Kokkuvõtvalt on tõendamata, et kostjal on hageja vastu 30 000 euro suurune kahju hüvitamise nõue.
25.Kostja esitas asjas väite, et viivis on ülemäära suur. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 5 sätestab, et juhul, kui laenusaaja ei tagasta laenusummat käesolevas lepingus ettenähtud tähtajaks, tasub laenusaaja viivist 0,6 % laenusummast päevas. Riigikohus on leidnud, et tühine on kokkulepitud viivisemäär, mis ületab seaduslikku viivisemäära üle 20 korra (Riigikohtu lahend 3-2-1-25-16 p 13). Kuivõrd käesoleval juhul on laenulepingus märgitud viivisemäär suurem kui kahekümnekordne seaduslik viivisemäär, siis on nimetatud viivisemäära kokkulepe tühine. Hagejal on õigus laenusumma tagastamise viivitamise tõttu õigus nõuda viivist seadusjärgses määras vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule.
26.Lepingu p-de 3 ja 4 kohaselt kohustus kostja tagastama laenu ülekandega hageja arveldusarvele kahes osas – 1944 eurot hiljemalt 10.12.2016 ja 1944 eurot hiljemalt 10.02.2017. Kostja palus viivise välja mõista perioodi 11.12.2016-11.04.2017 eest. Kostja on saadud laenust hagejale tasunud 600 eurot 29.12.2016. Ülejäänud osaline laenusumma tasumine on toimunud peale viivise arvestuse perioodi. Seega on hageja põhjendatud viivisenõue perioodi 11.12.2016-28.12.2016 eest summalt 1944 eurot kokku 7,65 eurot, perioodi 29.12.2016-10.02.2017 eest summalt 1 344 eurot kokku 12,26 eurot ning perioodi 11.02.2017-11.04.2017 eest summalt 3 288 eurot kokku 43,24 eurot. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud osaliselt, summas 63,85 eurot.
27.Hageja esitas apellatsioonkaebusele täiendava tõendi – seletuse BB-lt, et tema ei ole küüslauguseemne müügilepingut sõlminud. Hageja väidete järgi sai tõendi esitamise vajadus talle teatavaks alles maakohtu otsusest. Ringkonnakohus hageja väitega ei nõustu. Juba maakohtus oli poolte vahel vaidlus selles, kes oli müügilepingu järgi küüslauguseemne müüjaks. Asjaolu tõttu, et maakohus hindas asjas esitatud väiteid ja tõendeid hageja kahjuks, ei anna alust apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamiseks. Kuna tõend on esitatud hilinenult, tuleb selle asja materjalide juurde võtmisest keelduda. Menetluskulude jaotus
28.Kuna lõpptulemusena rahuldatakse hagi ja apellatsioonkaebus osaliselt, siis arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust ja vaidluse asjaolusid, tuleb poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus, sealhulgas kostjale riigi arvel määratud lepingulise esindaja tasu ja kulud jätta 70 % ulatuses kostja kanda ja 30 % ulatuses hageja kanda.
29.Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks, sh mõistab RÕA tasu ja kulud rahaliselt riigituludesse välja maakohus, vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-s 2 ja § 179 lg-tes 1 ja 2 sätestatule.
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-107394
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik