Võlaõigus › Kommunaalteenuste osutamise lepingud (sh soojusenergia, elektrienergia ja veevarustuse lepingud)

ärajuhtimise teenuse tarbimise. Kinnistu on kaasomandis ning 1⁄2 kaasomandi omanikuks on I S. Kinnistul asub kaksikelamu, mille on kaks liitumispunkti ühisveevärgi torustikuga (st kaks ühendustorustikku ühisveevärgiga mõlemale elamuosale). Kinnistu omanikul puudus veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse tarbimiseks hagejaga kui piirkonna vee-ettevõtjaga, leping ning toimus teenuse kasutamine selle eest tasu maksmata. Seadusest tulenev kohustus on sõlmida vee-ettevõtjaga teenuse saamiseks leping, mis annab õigusliku aluse veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse saamiseks. Kinnistu omanikud, ei avaldanud enne hageja poolt omavolilise tarbimise tuvastamist soovi sõlmida lepingut teenuste saamiseks ega tasuda saadud teenuse eest. Omavolilisest tarbimisest teavitas hageja kostjat 25.04.2016 kirjaga. Hageja on väljastanud kostjale 18.05.2016 arve nr A2016068183 summas 4050,72 eurot, mis on 1⁄4 maksimum hüvituse määrast, ehk on vähendanud hüvitusarvet 4 korda, kuigi puuduvad otsesed asjaolud, mis annaksid alust eeltooduks. Omavolilise tarbimise hüvitamise regulatsioon eeskirjas on sätestatud muuhulgas selleks, et kiirendada omavolilise tarbimise eest hüvitise saamist. Vee-ettevõtja arvel teenuse omavoliline tarbimine ei tohi olla kasuliku, kui teenuselepingu alusel igakuiselt teenuse eest tasumine. Kostja poolt toodud ettepanek, arvestada omavolilise tarbimise hüvituse arvestamisel 26.09.2016 paigaldatud arvesti näite ja kuukoguseid, ei ole hageja hinnangul eelneval perioodil tarbimise tõendamise aluseks. Muid tõendeid tarbimise algusaja ja koguste kohta kostja ei ole esitanud. Hageja andmetel on kostja sõlminud 08.09.2011 liitumislepingu ühisveevärgi ja kanalisatsiooni torustikuga ühendamiseks piirkonna torustikuga ühendamiseks piirkonna torustiku omanikuga. Lepingu kohaselt tulid liitmiseks tehtavad ühendustööd lõpetada 31.05.2012. Seega võib eeldada, et omavolilise tarbimise algusajaks on vähemalt 31.05.2012. Samas puuduvad hagejal tõendid tarbimise mahu kohta. Vaatamata tarbimise koguste kohta asjakohaste tõendite puudumisele on hageja siiski juba vähendanud võimalikku maksimaalset hüvitussummat 4 korda ning leiab, et nimetatu vastab tarvitatud teenuse harilikule väärtusele. Hageja on seisukohal, et omavolilise tarbimise ja selle eest hüvituse saamiseks aluseks on fakt, et omavoliline tarbimine kostja poolt reaalset toimus ja mitte 15.04.2016 akt ja see, kas aktis oli märgitud peakraanide asemel peakraan. s kinnistul on kaks ühendust ja peakraani ning mõlemad peakraanid olid kontrollimise hetkel avatud. Aktis ei ole viidatud konkreetsele kinnistu osale (elamuosale), vaid puudutab kogu kinnistut. Piirkonna vee-ettevõtjaks on hageja ja asjaolu, et kinnistud on liitunud ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniga ei tähenda, et hageja oleks pidanud kinnistute osas tegema piirkonna kinnistute omanikele ettepaneku teenuslepingute sõlmimiseks. Harku valla ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 29 lg 3 kohaselt tuleb eeskirjaga ettenähtud tähtajalise või tähtajatu teenuslepingu sõlmimiseks kliendil esitada vee-ettevõtjale vormikohane avaldus, kinnistu omandiõigust tõendavad dokumendid ning eeskirjast ja muudest õigusaktidest tulenevad lepingu sõlmimiseks vajalikud dokumendid. Asjakohane ei ole, et kinnistu 1⁄2 kinnistu omaniku M. L poolne hüvitamine kataks ka kostjapoolse tarbimise. Kostja läbi M. L kuuluva elamuosa ühendustoru ja peakraani teenust tarbida ei saa ning kohustub hagejale tasuma hüvituse eraldiseisvalt. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 4050,72 eurot; välja mõista kostjalt hageja kasuks alates 29.05.2016 kuni 30.03.2017 viivis summas 270,79 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras; menetluskulud (riigilõiv 400 eurot) jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda. 27.04.2016 saabus Omniva postiga 25.04.2016 hage poolt saadetud paberkandjal teavitus nr 2 (6)

2/1617333 omavolilise ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuste tarbimise kohta koos aktiga objekti ülevaatuse kohta 15.04.2016. Objekti ülevaatusaktis selgub, et peakraan on avatud, mitte peakraanid (paariselamul on kaks peakraani, üks oli avatud ja teine oli suletud). Selle esimese originaalakti jättis hageja teadlikult hagile lisamata. Hageja esitatud akt oli muudetud (võltsitud) hagejale vajalikku informatsiooni sisaldava versiooniga, seal oli kirjas, et mõlemad peakraanid olid avatud. Hageja ei saa viidata asjaolule, et teist peakraani ei leitud, antud kraanid asuvad teineteisest 20 cm kaugusel. Hageja väide, et kinnistu omanikud, ka kostja, ei avaldanud enne omavolilise tarbimise teatise saamist soovi sõlmida lepingut teenuse kasutamiseks, ei vasta tõele. Trasside ehitaja s OÜ edastas kõik liitumislepingud 18.02.2014 e-posti teel AS-ile Tallinna Vesi (M. K ), kuid teadmata põhjusel nendega edasi ei tegeletud. Teatavasti paigaldab kõik veemõõtjad klientidele AS Tallinna Vesi, mitte trasside ehitaja. Ka ei vasta tõele, et hagejal puudusid liitujate kontaktid, need edastas trasside ehitaja. Jaanuar 2017a. sõlmis kinnistu 1⁄2 kaasomanik M. L hagejaga kokkuleppe ja maksegraafiku hüvitusarve tasumiseks, seega avatud maakraani eest on hageja oma hüvitise saanud ja edasistel nõuetel antud kinnistu ja kostja puhul puudub alus. Kostja nõustus, et vee-ettevõttele esitab avalduse klient teenuselepingu sõlmimiseks, kuid tavaliselt tuli objekti esmalt üle vaatama kohalik veeinspektor, kes kontrollis liitumispunkti vastavust nõuetele. Konkreetse piirkonna inspektori lahkumisega töölt tekkisidki probleemid – piirkond unustati ära. Hageja väide, et kostja tarbis pikka aega teenust, ei vasta tõele. Peale trasside valmimist käisid aastaid läbirääkimised hageja ja Harku valla vahel trasside üleandmiseks-vastuvõtmiseks, sel ajal puudus konkreetne vee-ettevõtja, ka ei elatud majas sees. Kohtu põhjendused 17.05.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja hüvitise 4050.72 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 270.79 eurot ning viivise protsendina hüvitiselt alates 31.03.2017 kuni hüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte enam kui 3779.93 euro ulatuses. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale välja menetluskuluna riigilõivu 400 eurot. Tallinna Ringkonnakohus 07.07.2017 otsusega tühistas Harju Maakohtu 17.05.2017 otsuse ning saatis asja tagasi uueks menetlemiseks esimese astme kohtule ning märkis, et menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et:  kostjale kuulub 1⁄2 kaasomandist kinnistust registriosa numbriga s, asukohaga Harjumaa, s;  hageja on nimetatud piirkonnas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg 21 ja lg 3 alusel vee-ettevõtjaks;  hageja ja kostja vahel ei olnud vaidlusalusel perioodil sõlmitud vee- ja kanalisatsiooni tarbimiseks lepingut aadressil s, kinnistu registriosa numbriga s;  kostja kaasomandis olev kinnistu nr s on ühendatud veevõrku ja kinnistul on kaks liitumispunkti ühisveevärgi torustikuga (st kaks ühendustorustikku ühisveevärgiga mõlemale elamuosale);  veearvesti paigaldati hageja poolt 26.09.2016 (t/lk 61)  veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste eest tasumise kokkulepe sõlmiti 24.11.2016 (t/lk 59), millest nähtuvalt arvestusperioodi alguseks on 26.09.2016. Pooled vaidlevad selle üle, kas kontrollimise hetkel olid kinnistul mõlemad peakraanid avatud ning kas kostja on tarbinud vett enda peakraanist, sj kas kostja on hageja teenuseid tarbinud omavoliliselt ÜVVKS § 8 lg 42 p 1, p 7 ning Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni 3 (6)

kasutamise eeskirja § 13 lg 1 p 1 tähenduses ning kohustatud selle eest tasuma hüvitist. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 8 lg 3 alusel toimub ühisveevärgist vee võtmine ning reovee juhtumine vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel ning ÜVVKS § 8 lg 4 alusel sõlmitakse leping kohaliku omavalituse eeskirja alusel. ÜVVKS § 8 lg 4 2 p 1 kohaselt on ühisveevärgist veevõtt ja ühiskanalisatsiooni abil reo-, sademe- ja drenaaživee või muu pinnase- ja pinnavee ära juhtimine omavoliline, kui selleks puudub õiguslik alus või kui tegu on mh järgmiste rikkumistega: (i) puudub vee-ettevõtjaga vastav leping, välja arvatud juhul, kui vee-ettevõte esitab regulaarselt tarbitud vee või ärijuhitud reovee eest kliendile arveid ning klient on arved õigeaegselt tasunud; (ii) toimub muu tegevus, mis on suunatud teenuse tarbimisele selle eest määratud hinda maksmata. Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 13 lg 1 p 1 järgi omavoliliseks veevõtuks või reo- ning sademevee ärajuhtimiseks loetakse juhtumit, mil puudub vee-ettevõtjaga vastav leping. ÜVVKS § 15.1 lg 3 p1 sätestab, et lg 1 märgitud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga omavoliliseks liitumiseks või ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omavoliliseks kasutamiseks loetakse juhtumeid, kui puudub vee-ettevõtjaga vastav leping. Sama sätestab ka § 8 lg 4.2, mille kohaselt on ühisveevärgist veevõtt ja ühiskanalisatsiooni abil reo-, sademe- ja drenaaživee või muu pinnase- ja pinnavee ära juhtimine omavoliline, kui selleks puudub õiguslik alus või kui tegu on järgmiste rikkumistega: 1) puudub vee-ettevõtjaga vastav leping, välja arvatud juhul, kui vee-ettevõte esitab regulaarselt tarbitud vee või ärajuhitud reovee eest kliendile arveid ning klient on arved õigeaegselt tasunud; 2) torustikule, sulguritele, tuletõrjesüsteemile ning veevõi reoveemõõdusõlmele vee-ettevõtja pandud plommid on eemaldatud või rikutud, välja arvatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni eeskirjaga lubatud eemaldamised; 3) vee- või reoveearvesti taatlusmärgis on eemaldatud või rikutud; 4) kinnistu veevärgile on enne veearvestit monteeritud veevõttu võimaldav ühendus; 5) vee-ettevõtja loata toimub vaatlusvõi muu kaevu kaudu reovee purgimine ühiskanalisatsiooni; 6) näitusid on moonutatud; 7) toimub muu tegevus, mis on suunatud teenuse tarbimisele selle eest määratud hinda maksmata. Kuna vaidlus on asjaolu üle, kas kostja sai kasutada ühisveevärgist vett ning kas ta seda ka tegi, tuleb kohtul hinnata hageja esitatud 15.04.2016 akti objekti ülevaatuse kohta (t/lk 24, lk-l 27), milles on märgitud, et ülevaatusel selgus, et „peakraanid“ olid avatud ning kostja esitatud 15.04.2016 objekti ülevaatamise akti, millest nähtub, et samal ülevaatusel selgus, et „peakraan“ oli avatud. Asjaolu, et konkreetsel kinnistul on kaks peakraani, kummalgi kaasomanikul oma, vaidluse all ei ole, seega tuleb tuvastada, kas kinnistu mõlemad peakraanid olid avatud ja kostjal oli võimalik oma peakraanist vett tarbida või oli avatud üksnes kinnistu üks (kaasomaniku) peakraan. Vaidlus puudub asjaolu üle, et kostja kinnistu kaasomanik (M. L) tarbis oma peakraanist vett ning et tema kinnistuosa peakraan oli avatud. Kostja on mh esile toonud, et vaidlusalusel perioodil ta vett ei kasutanud, kuna elamu oli ehitusjärgus ja selles puudusid saun, vannituba ja segistid, samuti ei elatud majas sees (t/lk 11 jj, t/lk 42). Ühtlasi on kostja märkinud, et ehituslikku vett sai ta naabri käest, kes on nüüdseks sõlminud hagejaga hüvitise tasumiseks maksegraafiku. Nimetatud asjaolude tõendamiseks on kostja esitanud santehniku/ehitaja M: A selgituse (t/lk 119), millest nähtuvalt septembris 2016 puudusid kostja kinnistuosal tarbevee kollektorid, kuulkraanid kui ka segistid. Olemas oli majasisene veetorustik ja trassivee sisendtoru seina peal rullis. Maja oli ehitusjärgus ning torutööd tegemata. Eelnimetatud asjaolusid, et maja oli ehitusjärgus, kinnitab ka santehnik/ehitaja J. T selgitus (t/lk 94). Kostja on esitanud ühtlasi x kinnistu 1⁄2 paarismaja teise kaasomanik M. L selgituse (t/lk 96), millest nähtuvalt suulise kokkuleppe alusel 2015-2016 sai kostja omale ehituseks vajaliku vee läbi naabri paarismaja boksi torustiku (veekraan asub maja välisotsaseinas ja on mõeldud kastmiseks). 4 (6)

Asjaolu, et 26.09.2016 esitatud aktis on märgitud, et enne veearvesti paigaldust oli vesi avatud (t/lk 61) ei tõenda seda, kas kostja veekraan oli avatud ka 15.04.2016 objekti ülevaatuse ajal, kuna kostja on väitnud (11.02.2019 istung, t/lk 123 jj), et vahetult enne avariibrigaadi käimist kinnistul pandi kuulkraan torule ette, et vett ei purskaks ning hageja ise avas 05.05.2016 kuulkraanid. Ühtlasi see, et hageja on kostjale 25.04.2016 edastanud kirja (kutse teenuselepingu sõlmimiseks hiljemalt 28.04.2016; t/lk 36 jj), ei tõenda asjaolu, et kostja kinnistuosal oli peakraan objekti ülevaatuse ajal avatud, kuna 25.04.2016 kirjale on lisatud 15.04.2016 akt, milles on märgitud, et „Ülevaatusel selgus, et peakraan on avatud“. Hageja muid tõendeid kostja vee (omavolilise) tarbimise osas ei ole esitanud ning arvestades asjaolu, et hageja puhul on tegemist äriühinguga, kes igapäevaselt pakub veega varustamise ning kinnistute reovee, sademevee, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise korraldamist ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni, siis kohtu hinnangul peaks veeettevõtjana tegutsev äriühing korrektselt vormistama oma dokumentatsiooni, et vältida arusaamatusi tõlgendamisel. Kuna kohtule on esitatud kaks erisugust 15.04.2016 objekti ülevaatuse akti ning kuna kostja on toonud esile elulised asjaolud, millest nähtuvalt ei saa välistada, et kostja elamuosa puudutav peakraan võis samal ajal olla ka kinni ning kuna kostja on tõendanud, et kinnistul püsivalt ei elatud ning ehituse tarbeks vee sai kostja kinnistu kaasomaniku kraanist ning hageja ei ole veenvalt tõendanud, et kostja tarbis hageja teenuseid omavoliliselt ÜVVKS § 8 lg 42 p 1, p 7 ning Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 13 lg 1 p 1 tähenduses ning kohustatud selle eest tasuma hüvitist, eeltoodud asjaolusid hinnates jätab kohus hagi rahuldamata. Kuna tõendamata on kostja poolt vee tarbimine, sj omavoliline vee tarbimine vaidlusalusel perioodil ning kohus jätab hagi rahuldamata, siis ei anna kohus hinnangut hüvitise suurusele, sh selle arvestamise metoodikale. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1, 2 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1, 2 järgi hageja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Kostja menetluskuludeks on apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu summas 400 eurot väljamõistmist hagejalt. Hageja menetluskulude osas vastuväidet ei esitanud (t/lk 124 jj). Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 400 eurot, seega leiab kohus, et kostja riigilõivu kulu on vajalik ja põhjendatud. Kohus määrab kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 400 eurot. Kostja menetluskulud, s.o riigilõiv summas 400 eurot, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 5 (6)

/digitaalne allkiri/ Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.