5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise
esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.31.03.2017 esitas hageja hagi kostjalt kahjuhüvitise 4050.72 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 29.05.2016-30.03.2017 eest summas 270.79 eurot ning lisanduva viivise seadusjärgses määras väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tuvastas hageja 15.04.2016 Ellerheina t 4 Tiskre külas Harku vallas asuval kinnistul omavolilise veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse tarbimise. Kinnistu on kaasomandis ning 1⁄2 mõttelise osa omanikuks on kostja. Kinnistul asub kaksikelamu, millel on kaks liitumispunkti ühisveevärgi torustikuga (st kaks ühendustorustikku ühisveevärgiga mõlemale elamuosale). Kinnistu omanikel puudus veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse tarbimiseks hagejaga kui piirkonna vee-ettevõtjaga leping ning toimus teenuse kasutamine selle eest tasu maksmata. Lähtuvalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) §-st 8 on seadusest tulenev kohustus sõlmida vee-ettevõtjaga teenuse saamiseks leping, mis annab õigusliku aluse veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse saamiseks. Kinnistu omanikud, sh kostja, ei avaldanud enne hageja poolt omavolilise tarbimise tuvastamist soovi sõlmida lepingut teenuste saamiseks ega tasuda saadud teenuse eest. Omavolilisest tarbimisest teavitas hageja kostjat 25.04.2016 kirjaga. Kostja rikastus omavolilise tarvitatud teenuse eest tasu maksmata ning on kohustatud hüvitama hagejale tarvitatud teenuse hariliku väärtuse.
3.Hageja viitas Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (edaspidi eeskiri) § 13 lõikele 3 ja § 14 lõikele 2. Hageja on väljastanud kostjale 18.05.2016 arve nr A2016068183 summas 4050.72 eurot, mis on 1⁄4 maksimumhüvitise määrast. Hageja vähendas hüvitusarvet neli korda, kuigi puuduvad otsesed asjaolud, mis annaksid selleks aluse. Omavolilise tarbimise hüvitamise regulatsioon eeskirjas on sätestatud mh selleks, et hüvitise saamist. Vee-ettevõtja arvel teenuse omavoliline tarbimine ei tohi olla kasulikum kui teenuselepingu alusel igakuiselt teenuse eest tasumine. Eeskirja § 13 lõike 3 alusel on võimalik arvutada vaid saadu maksimaalne võimalik väärtus, kui tarbimise mahu kohta ei ole muid tõendeid. Kostja ettepanek arvestada omavolilise tarbimise hüvituse arvestamisel 26.09.2016 paigaldatud arvesti näite ja kuukoguseid, ei saa olla eelneval perioodil tarbimise tõendamise aluseks. Muid tõendeid tarbimise algusaja ja koguste kohta kostja ei esitanud. Hageja andmetel on kostja sõlminud 08.09.2011 liitumislepingu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni torustikuga ühendamiseks piirkonna torustiku omanikuga. Lepingu kohaselt tulid liitmiseks tehtavad ühendustööd lõpetada 31.05.2012. Seega võib eeldada, et omavolilise tarbimise algusajaks on vähemalt 31.05.2012.
4.Hageja palus kostjalt välja mõista viivise arve tasumise kuupäevale järgnevast päevast kuni nõude rahuldamiseni. Hagi esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 305 päeva eest summas 270.79 eurot.
5.Hageja hinnangul on omavolilise tarbimise ja selle eest hüvituse saamise aluseks fakt, et omavoliline tarbimine kostja poolt reaalselt toimus. 15.04.2016 aktis on märgitud peakraanide asemel tõepoolest peakraan. Nimetatu ei muuda asjaolu, et konkreetsel kinnistul on kaks ühendust ja kaks peakraani ning mõlemad peakraanid olid kontrollimise hetkel avatud. Aktis ei ole viidatud ka konkreetsele kinnistu osale (elamuosale), vaid see puudutab kogu kinnistut. Kinnistu omanike poolt toimus omavoliline tarbimine. Kostja ei ole varasemas kirjavahetuses hagejaga viidanud asjaolule, et tema elamuosa puudutav peakraan oli suletud, vaid on tunnistanud teenuse tarbimist selleks lepingut omamata. Asjaolu, et kinnistud on liitunud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga, ei tähenda, et hageja oleks pidanud tegema piirkonna kinnistute omanikele ettepaneku teenuselepingute sõlmimiseks. Eeskirja kohaselt esitab lepingu sõlmimiseks avalduse klient. Seda enam, et kostjal tulnuks mõistlikult võttes aru saada, et tegemist ei ole tasuta teenusega, mida ta pikka aega tarbis. Kostja viide sellele, et 1⁄2 kinnistu omaniku ML poolne omavolilise tarbimise hüvitamine hagejale katab ka kostjapoolse omavolilise tarbimise hüvitise, ei ole asjakohane. Kostja läbi ML-le kuuluva elamuosa ühendustorustiku ja peakraani teenust tarbida ei saa. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata.
7.Hagi lisana esitatud dokumentude hulgas ei ole akti objekti ülevaatuse kohta, mille alusel tuvastati omavoliline tarbimine. 27.04.2016 sai kostja hageja saadetud paberkandjal teavituse omavolilise ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuste tarbimise kohta koos aktiga objekti ülevaatuse kohta 15.04.2016. Aktist selgub, et peakraan, mitte peakraanid, on avatud. Paariselamul on kaks peakraani, millest üks oli avatud, teine suletud. Selle esimese originaalakti jättis hageja teadlikult hagile lisamata. Kostja taotlusel esitas hageja muudetud akti, millelt nähtub, nagu oleksid mõlemad peakraanid olnud avatud. Hageja ei saa viidata asjaolule, et teist peakraani ei leitud, sest kraanid asuvad teineteisest 20cm kaugusel.
8.Hageja väide, et kinnistu omanikud ei avaldanud enne omavolilise tarbimise teatise saamist soovi sõlmida lepingut teenuse saamiseks, ei vasta tõele. Trasside ehitaja Pillado OÜ edastas kõik liitumislepingud 18.02.2014 e-posti teel hageja liitumistega tegelenud MK-le, kes aga teadmata põhjustel enam asjaga edasi ei tegelenud. Veemõõtjad paigaldab klientidele hageja, mitte trasside ehitaja. Ka ei vasta tõele, et hagejal puudusid liitujate kontaktid. Ei ole võimalik, et kõik 15+ kinnistuomanikku, kes omavolilise tarbimise eest nõuded said, on omakasu peal väljas kurjategijad, vaid tegemist on hageja enda tegemata tööga. Läbirääkimisteks ja kompromissi otsimiseks andis põhjust olukord, et esmase akti esitamisel aktsepteeriti fakti, et oligi üks maakraan lahti, aga siis esitati nõue selle eest mõlemale kaasomanikule. Hagejal ei saa olla õigust hüvitisarvet oma äranägemise järgi suurendada või vähendada. Jaanuaris 2017 sõlmis teine kaasomanik ML hagejaga kokkuleppe ja maksegraafiku, seega avatud maakraani eest saab hageja maksegraafiku alusel hüvitise kätte.
9.Kostja nõustus, et vee-ettevõttele esitab avalduse klient teenuselepingu sõlmimiseks, kuid tavaliselt tuli objekti esmalt üle vaatama kohalik veeinspektor, kes kontrollis liitumispunkti vastavust nõuetele. Konkreetse piirkonna inspektori lahkumisega töölt tekkisidki probleemid – piirkond unustati ära. Hageja väide, et kostja tarbis pikka aega teenust, ei vasta tõele. Peale trasside valmimist käisid aastaid läbirääkimised hageja ja Harku valla vahel trasside üleandmiseks-vastuvõtmiseks, sel ajal puudus konkreetne vee-ettevõtja, ka ei elatud majas sees. Esimese astme kohtu otsus
10.17.05.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja hüvitise 4050.72 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 270.79 eurot ning viivise protsendina hüvitiselt alates 31.03.2017 kuni hüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte enam kui 3779.93 euro ulatuses. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale välja menetluskuluna riigilõivu 400 eurot.
11.Puudub vaidlus, et (i) kostjale kuulub 1⁄2 kaasomandist kinnistust reg.osa nr 8876602, asukohaga Harjumaa, Harku vald, Tiskre küla, Ellerheina 4; (ii) hageja on nimetatud piirkonnas ÜVVKS § 7 lõigete 21 ja 3 alusel vee-ettevõtjaks; (iii) hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud vee- ja kanalisatsiooni tarbimiseks lepingut viidatud kinnistul; (iv) kostja kaasomandis olev kinnistu nr 8876602 on ühendatud veevõrku ja kinnistul on kaks liitumispunkti ühisveevärgi torustikuga (st kaks ühendustorustikku ühisveevärgiga mõlemale elamuosale); (v) hageja on esitanud kostjale vähendatud summas arve nr A2016068182 (t lk 6), mis on kostja poolt tasumata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hageja teenuseid tarbinud ning kohustatud nende eest tasuma. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kontrollimise hetkel olid kinnistul mõlemad peakraanid avatud või mitte ning milline 15.04.2016 objekti ülevaatuse akt (t lk 24, 27; lk 36 pöördel) on n-ö õige versioon.
12.Kohus viitas ÜVVKS § 8 lõigetele 3, 4, lõike 42 punktile 1 ning eeskirja § 13 lõike 1 punktile 1. Kuna poolte vahel ei olnud sõlmitud vaidlusalusel perioodil ÜVVKS 8 lõike 3 järgi lepingut ning hageja ei ole esitanud kostjale arveid vee tarbimise ja kanalisatsiooni kasutamise eest, siis leidis kohus, et vee ja kanalisatsooni tarbimist tuleb pidada kostja poolt ÜVVKS § 8 lõike 42 punktide 1 ja 7 ning eeskirja § 13 lõike 1 punkti 1 tähenduses omavoliliseks tarbimiseks. Eeskirja § 13 lõike 3 kohaselt omavolilise veekasutuse ilmnemisel tasub klient vee-ettevõtjale hüvitust toru läbilaskevõime järgi avamis-, plommi eemaldamis-, rikkumis- või ühenduskohas arvestusega, et toru töötab kogu ristlõikega 24 tundi ööpäevas. Sealjuures võetakse vee kiiruseks torudes siseläbimõõduga 15 kuni 20 mm - 0,5 m/s, torudes 25 kuni 40 mm 1,0 m/s ning torudes 50 mm ja suuremad - 1,5 m/s. Kui omavoliliselt kasutatud vett oli võimalik kanaliseerida ühiskanalisatsiooni, lisatakse hüvitusele tasu selle kanaliseerimise eest. Hüvitus arvutatakse lähtudes vastavale tarbijagrupile kehtestatud teenustasust veevarustuse ja reovee ning sademevee ärajuhtimise eest. Eeskirja § 13 lõike 3 alusel on võimalik arvutada vaid saadu maksimaalne võimalik väärtus, kui tarbimise mahu kohta ei ole muid tõendeid. Eeskirja § 14 lõikest 2 tulenevalt võib veeettevõtja eeskirja § 13 lõigetes 3 ja 4 toodud hüvituse määrasid vähendada, lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest. Kohus nõustus hagejaga, et seadusest tuleneb kostjale kohustus sõlmida vee-ettevõtjaga teenuse saamiseks leping, mis annab õigusliku aluse veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse saamiseks. Ka
kostja on nõustunud, et vee-ettevõttele esitab avalduse teenuselepingu sõlmimiseks klient (t lk 42).
13.Kohus viitas VÕS § 1037 lõikele 1, § 76 lõikele 1, § 82 lõigetele 1 ja 7, §-le 100, § 101 lõike 1 punktile 1 ning § 108 lõikele 1. Kostja on viidanud asjaolule, et talle edastatud objekti ülevaatuse aktist (t lk 36 pöördel) selgus, et peakraan on avatud, mitte peakraanid (paariselamul on kaks peakraani, üks oli avatud, teine oli suletud). Kostja leidis, et hageja esitas kohtule muudetud (võltsitud) hagejale vajalikku informatsiooni sisaldava akti versiooni (seal versioonis olid juba mõlemad (kaks) peakraani avatud). Kostja arvates ei vasta tõele hageja väide, et kontrollimise hetkel olid mõlemad peakraanid avatud. Hageja selgitas 09.05.2017 menetlusdokumendis, et omavolilise tarbimise ja selle eest hüvituse saamise aluseks on fakt, et omavoliline tarbimine kostja poolt reaalselt toimus. Kostjale edastatud 15.04.2016 aktis on märgitud peakraanide asemel peakraan, kuid see ei muuda asjaolu, et Ellerheina 4, Tiskre küla, Harku vald kinnistul on kaks ühendust ja peakraani ning mõlemad peakraanid olid kontrollimise hetkel avatud. Aktis ei ole viidatud ka konkreetsele kinnistu osale (elamuosale), vaid see puudutab kogu kinnistut. Hageja märkis, et kostja ei ole varasemas kirjavahetuses hagejaga kordagi viidanud asjaolule, et tema elamuosa puudutav peakraan oli suletud, vaid on tunnistanud teenuse tarbimist selleks vastavat teenuselepingut hagejaga omamata (vt ka t lk 11 pöördel). Kohus nõustus antud küsimuses hagejaga ja leidis, et kuna aktidelt ei selgu konkreetset kinnistu osa (elamuosa) ja esitatud mõlema akti kohaselt on peakraan/peakraanid avatud, siis ei saa järeldada, et kostja peakraan olnuks suletud. Kostja pole tõendanud oma paljasõnalist väidet, et tema peakraan olnuks suletud. Kohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõigetele 1 ja 2 ning § 230 lõikele 1.
14.Seoses 15.04.2016 objekti ülevaatuse akti kahe pisut erineva versiooniga (t lk 24, 27; lk 36 pöördel) pidas kohus võimalikuks, et ühel päeval koostati kaks pisut erinevat akti, tegemist võis olla ka mitmust või ainsust puudutava kirjaveaga. Samas kostja vastuväited ei anna alust arvata, et t lk 24 ja lk 27 asuv objekti ülevaatuse akt võiks olla võltsing. Kohtul puudub alus lugeda t lk 24 ja lk 27 pöördel esitatud akti võltsinguks mh põhjusel, et ka kostja ise kinnitab kinnistul kahe kraani olemasolu ja on esitanud kahe kraani olemasolu kohta foto (vt t lk 25, 34). 11.05.2017 menetlusdokumendis kinnitab kostja selgelt, et Ellerheina 4, Tiskre küla, Harku vald kinnistu saab teenust läbi kahe ühenduskoha, kusjuures kostja ei viita sellele, et ML sõlmitud leping hagejaga peaks katma kostjapoolse omavolilise tarbimise hüvitise (t lk 42). Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja esitatud asjaolud objekti ülevaatuse aktide kohta ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks.
15.Kohus viitas VÕS § 76 lõikele 1. Hageja on kostja ees vastavalt seadusele oma kohustusi täitnud, st osutanud veega varustamise ja kanalisatsiooni ärajuhtimise teenust kinnistule asukohaga Harjumaa, Harku vald, Tiskre küla, Ellerheina 4. Kostja on oma kohustusi rikkunud, kasutades teenust selle eest maksmata ja jättes tasumata arve nr A2016068183 (t lk 6). Seejuures pole kostja vaidlustanud hageja seisukohta, et 18.05.2016 arve nr A2016068183 summas 4050.72 eurot on 1⁄4 maksimum hüvituse määrast ehk hageja on vähendanud hüvitusarvet neli korda, kuigi puuduvad otsesed asjaolud, mis annaksid eeltooduks aluse. Kohus viitas VÕS § 103 lõikele 1 ja § 108 lõikele 1. Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustatud hagejale tasuma hüvitise 4050.72 eurot.
16.Hageja nõudis kostjalt ka viivise tasumist, s.o hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist perioodi 29.05.2016–30.03.2017 eest 270.79 eurot ja samuti viivist protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. Kohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud, sest ka hageja hüvitisenõue on täies ulatuses põhjendatud. Kohus viitas TsMS §-le 367 ning VÕS § 113 lõigetele 1 ja 2. Seega saab hageja nõuda viivist alates t lk 6 arve maksetähtajale järgnevast päevast, s.o alates 29.05.2017 ning kohus leidis, et hageja viivisenõue hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise osas kuulub rahuldamisele summas 270.79 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt hagejale välja viivise protsendina hüvitiselt 4050.72 eurot alates 31.03.2017 kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
17.Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-87-10, punkt 12). Hageja ei ole vastavat kahju tõendanud, seega mõistis kohus kostjalt hagejale välja viivise hüvitise ulatuses, st mitte üle väljamõistetud hüvitise summa. Kohus ei hinnanud eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas (TsMS § 238 lõige 5).
18.Kostja on selgitanud 24.04.2017 menetlusdokumendis, et tema 06.04.2017 taotlusel (t lk 21) nõuti hagejalt välja objekti ülevaatuse akt. Kohus märkis, et hageja esitas nimetatud akti (t lk 24) ise 06.04.2017, s.o samal päeval (t lk 23-24), mistõttu ei pidanud kohus vajalikuks t lk 21 esitatud hageja taotlust edasiselt käsitleda. Kohus märkis ühtlasi, et ei pidanud põhjendatuks kostja taotlust jätta hagi läbi vaatamata ja asja menetlus lõpetada ning jättis vastava taotluse rahuldamata.
19.Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, jäid menetluskulud kostja kanda. Hageja taotles 30.03.2017 maksekorraldusega tasutud riigilõivu 400 eurot (t lk 5) väljamõistmist kostjalt. Kohus leidis, et hageja riigilõivu kulu on vajalik ja põhjendatud. Kohus määras hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 400 eurot, mille mõistis kostjalt välja. Apellatsioonkaebus
20.Kaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei hinnanud kohus tõendeid objektiivselt. Õige ei ole kohtu seisukoht, et 15.04.2016 objekti ülevaatuse akt on kirjaveaga. 25.04.2016 saatis hageja ametnik SS akti objekti ülevaatuse kohta kirja teel. Akt tõendab, et hageja töötaja AK on koha peal 15.04.2016 tuvastanud, et kinnistu peakraan on avatud. Hageja poolt 2017.a vormistatud akt ei tähenda, et vaidlusalusel kinnistul oleks olnud 2016.a kaks peakraani avatud. Järelikult ei ole hageja tõendanud, et 2016.a ja varem oleks kostja tarbinud omavoliliselt läbi enda veesüsteemi peakraani vett. Hüpoteetilise võimaluse olemasolu avada peakraan ei tähenda, et seda tegelikult oleks avatud ja selle kaudu vett tarbitud. Samuti ei tõenda veelepingu olemasolu või puudumine seda, et vett tegelikult tarbitakse.
21.Kirjavahetuses 05.12.2016 on kostja mitmeid kordi rõhutanud, et tema elamu on ehitusjärgus ja selles puuduvad saun, vannituba ning segistid. Samuti seda, et ta on saanud ehituslikku vett naabri käest, kuid kostja ei ole kordagi väitnud, et tema veesüsteem oleks ehitatud ühiselt naabri süsteemiga ja seetõttu oleks saanud läbi enda
peakraani vett. Isegi kui eeldada, et kostja kasutas enda veesüsteemi ja tellis veeettevõttelt enda peakraani avamise, ei ole ehituslikult valmimata elamus võimalik 2016.a ja varasemalt tarbida vett sellistes kogustes nagu hageja arvestas hüvitise summaks. Asjaolu, et naaber elas perega majas ja tarbis vett, ei tähenda, et samal viisil toimis kostja. Seega puudus alus veeteenuse kasutamise eest arve esitamiseks ja ka viivise arvestamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, nagu ei sooviks kostja veeteenust tulevikus kasutada, kuid 2016.a ja varasemalt sai ta ehituseks vajaliku vee naabrilt ning see vesi tuli läbi naabri peakraani. Järelikult puudus vajadus avada talle endale kuuluvat peakraani. Majas ta ehitustööde tõttu ei elanud. Monopoolses seisundis veeettevõttel on kohatu nõuda kostjalt kui väiketarbijalt saamata jäänud teenuse eest hüvitist ja viiviseid. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
22.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja Harju Maakohtu 17.05.2017 otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb olulise rikkumise tõttu tühistada kaebuse põhjendustest olenemata, mistõttu ei tule küsida ka vastustaja seisukohta. Asi tuleb saata täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lõike 2 ja TsMS § 657 lõike 1 punkti 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Ringkonnakohus lahendab asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal TsMS § 646 korras. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
23.Kolleegium on seisukohal, et maakohus on asja lahendamisel jätnud olulises ulatuses täitmata eelmenetluse ülesanded, mille tagajärjel võis jõuda ebaõige otsuseni. TsMS § 392 lõike 1 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (punkt 3) ja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks (punkt 4). Vajadusel, eelkõige olukorras, kus menetlusosalisi ei esinda vandeadvokaadid, tuleb kohtul selgitada tõendamiskoormust ning TsMS § 230 lõike 2 kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepanekuid esitada täiendavaid tõendeid.
24.Vaidlustatud otsusest nähtub esmalt, et maakohus jaotas asja lahendamisel vääralt tõendamiskoormise, kui heitis kostjale ette, et viimane ei tõendanud, et tema elamuosa puudutav peakraan oli objekti ülevaatamise ajal tegelikult suletud. Asjaolu, et peakraan kostja majapoolel oli avatud, tuli TsMS § 230 lõike 1 järgi tõendada hagejal, ning kohtul tulnuks vastavat tõendamiskoormist hagejale TsMS § 392 lõike 1 järgi selgitada. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et viidatud asjaolu ei ole hageja usaldusväärselt tõendanud. Tsiviilasja toimikus lk-l 24 (ja lk-l 27) olev 15.04.2016 akt objekti ülevaatuse kohta, milles on märgitud, et ülevaatusel selgus, et „peakraanid“ olid avatud, nimetatut ei tõenda, kuna lk-l 36 pöördel on kostja esitanud sellega vastuolus oleva akti, mis kannab sama kuupäeva, kuid millest nähtub, et samal ülevaatusel selgus, et „peakraan“ oli avatud. Asjaolu, et konkreetsel kinnistul on kaks peakraani, kummalgi kaasomanikul n-ö oma, vaidluse all ei ole. Kolleegiumi hinnangul puudus maakohtul alus ka eeldada, et tegemist on üksnes kirjaveaga, kuna kostja on toonud esile elulised asjaolud, millest nähtuvalt ei saa välistada, et kostja elamuosa puudutav peakraan võis samal ajal olla ka kinni. Kostja on mh esile toonud, et vaidlusalusel perioodil ta vett ei kasutanud, kuna elamu oli ehitusjärgus ja selles puudusid saun, vannituba ja segistid, samuti ei elatud majas sees (vt kostja 05.12.2016
e-kiri hagejale, t lk 11 ja selle pöördel; kostja 11.02.2017 vastus, t lk 42). Lisaks on kostja apellatsioonkaebuses märkinud, et ehituslikku vett sai ta naabri käest, kes on nüüdseks sõlminud hagejaga hüvitise tasumiseks maksegraafiku. Hagejal on võimalik kasutada kõiki TsMS-is sätestatud tõendamise viise, mh taotleda nt tunnistajate ülekuulamist, esitada dokumentaalseid tõendeid jmt, et tõendada, et siiski ka kostja kasutuses olnud peakraan oli avatud.
25.Samuti ei nõustu kolleegium maakohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurusega, sh selle arvestamise metoodikaga. Kolleegium leiab, et maakohus jättis asjakohatult tähelepanuta kostja poolt esiletoodud tegelikku tarbimist iseloomustavad elulised asjaolud ja selgitamata kostjale nende asjaolude tõendamise kohustuse. Iseenesest on maakohus õigesti leidnud, et eeskiri on asjas kohalduv õigusakt ning selle § 13 lõike 3 eesmärk on lihtsustada omavolilise veekasutuse korral ettevõtjale makstava hüvitise arvutamist. Kohus on aga põhjendamatult eeskirja § 13 lõike 3 kõrval jätnud kohaldamata eeskirja § 14 lõike 2, mis sätestab, et vee-ettevõtja võib eeskirja § 13 lõigetes 3 ja 4 toodud hüvituse määrasid vähendada, lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-15 (punkt 17) leidnud, et eeskirja § 14 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et faktiliste asjaolude alusel võib hüvitise suurust vähendada ka kohus, kuna tegemist on avalik-õiguslikult määratud nõudega, mis ei tohi muutuda karistuslikuks. Sama lahendi punktis 18 on Riigikohus märkinud, et hüvitise suuruse määramisel võimaldab tegelikku tarbimist kinnitavaid asjaolusid arvestada ka VÕS nii deliktiõiguse kui alusetu rikastumise sätete alusel ning et kahjuhüvitise suurust võimaldavad vähendada ka VÕS § 140 ja § 6 lõige 2. Eelneva kokkuvõtteks leidis Riigikohus, et tõlgendades koosmõjus eeskirja § 13 lõiget 3, § 14 lõiget 2 ning VÕS-i vastavaid sätteid, tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada eeskirja § 13 lõikes 3 esitatud metoodika kõrval tegelikku tarbimist näitavaid asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt tuleb ka käesoleva asja lahendamisel mh aluseks võtta tegelikku tarbimist puudutavaid asjaolusid. Kostja on nii maakohtus kui apellatsioonkaebuses esile toonud, et ta ei tarbinud vaidlusalusel perioodil vett, kuna elamu oli alles ehitusjärgus, mh puudusid seal saun, vannituba ja segistid, mistõttu ei elatud majas ka sees. Maakohus jättis kostjale selgitamata, et oma vastuväidete maksmapanekuks on tal vaja tõendada tegelikku tarbimist (või selle puudumist) kinnitavaid asjaolusid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul, juhul, kui hageja on tõendanud oma nõude aluseks olevad asjaolud, anda kostjale võimalus tegelikku tarbimist või selle puudumist näitavaid asjaolusid tõendada. Selleks on kostjal võimalik kasutada kõiki TsMS-is sätestatud tõendamise viise, mh taotleda nt tunnistajate ülekuulamist, esitada dokumentaalseid tõendeid jmt.
26.TsMS § 656 lõike 2 lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
27.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lõike 3 viimane lause). Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.